Arthur C. Clarke'i "Comarre'i lõvi"

Minu meelest üks parimaid loetud Clarke`i tekste ("Linn ja tähed" on parem, "Kauge Maa laulud" meeldis mulle ka). Siin on sellist eksootilis-unistavat õhustikku, mis esineb osades Clarke`i kaugtuleviku-ainelistes teostes, muutes need lummavaks. Lisaks veel tänapäeval omapäraselt mõjuv tuumapungilik stiil. (Ei saa aru, miks aurupunki peetakse lahedaks, 20. sajandi keskpaiga ulmet aga lootuselt kopitanuks, ehkki mõlemad jätavad tänapäeval retrofuturistliku mulje-esimene küll taotluslikult, teine mitte).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=4114

Siim Veskimehe "Ennesõjaaegne kullakarva"

See romaan alustab "Kuu ordu" eellugu. Aastal 2061 on Kuu ordu alustanud lähikosmose hõivamist... nende kontrolli all on ka Madagaskar. Keelatud tehnoloogiaid arendav ja igasugustele seadustele sülitav salaühing on muidugi pinnuks silmas maistele suurvõimudele. Nii kirjeldabki romaan sündmusi, mis viivad järjest lähemale USA ja India ühendatud armeede sõjakäigule Kuu ordu vastu. (Pealkiri, muide, on ikka ehtne lausemonstrum-miks mitte "Sõjaeelne kullakarva"?-ent ju see siis oli taotluslik).

Romaan on nii tüüpiline Veskimehe tekst, kui vähegi olla saab, autorile omaste plusside ja miinustega. Need, kellele Veskimehe stiil ei meeldi, võiksid teosest küll eemale hoida. Siit ka üks etteheiteid-erinevalt näiteks Harglast ja Tarlapist kirjutab Veskimees täpselt samamoodi, nagu kümme aastat tagasi.

Autori tugevaks küljeks on tema ideed ehk siis täpsemalt tänapäeva ühiskonna vaimsele kopitusele vastanduv mässuline tulevikunägemus, samuti seikluslik sündmustik. Veskimees on üks neid autoreid, kelle tekstid muudab rohke märul paremaks-dialooge ega psühholoogiat ei kanna ta hästi välja. "Ennesõjaaegse kullakarva" miinuseks alguses ja keskpaigas ongi tegevuse liigne lohisemine, mistõttu hinne kaldus minu silmis vahepeal isegi "kolme" kanti... Lõpuks venitas küll nelja välja.

Suurimaks miinuseks vast see, et ehkki romaani tegelaste hulgas on muuhulgas eestlasi, sakslasi, jaapanlasi, ameeriklasi ja Madagaskaril elavaid prantsuse kolonistide järeltulijaid, on neid käitumise ning dialoogi järgi võimatu üksteisest eristada. Prantslase tunnuseks on prantsuskeelne vandumine, ent see on ka kõik. Tegelased käituvad ja räägivad täiesti ühtmoodi, neil puudub isikupära, mis paneks kaasa elama. Oskust karaktereid luua peaks Veskimees veel kõvasti harjutama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80402

Last Exile

Riik: Jaapan

Aasta: 2003

Režissöör: Koichi Chigira

26 osa


Omapärane aurupungiliku õhustikuga animesari retrofuturistlikust maailmast, mis meenutab veidi 19. sajandi Euroopat, ent kus on samas kõrgelt arenenud lennumasinad ja õhusõjad. Siiski on tegu teise planeediga kauges tulevikus, kus areng on mõnevõrra oma teed läinud (sellele viitab ka pealkirjas mainitud "exile" ehk siis tegelikult kunagi mainitud planeedile jõudnud tähelaev). Põnev (ehk isegi liiga kirjult kiire) sündmustik ja väga omapärane tegevusmaailm.

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"

"Suudlevad vampiirid"

Pealkirja järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on eesti "Videvikuga", aga seda see teos siiski pole-hoopis järjekordne tugeva ajaloolis-geograafilise taustaga tekst Hargla sulest.

Sisust on Raul juba piisavalt rääkinud... Mainiks veel ära, et vampiire on kujutatud äärmiselt ebainimlikena-mitte sadistlikult julmade, vaid just hoolimatutena inimeste suhtes. Vampiiril pole inimlikke tundeid, homo sapensi elu läheb talle korda sama palju, kui meile amööbi oma. Selle põhjal arvasin lugedes, et mingil hetkel selgub, et vampiirid on kurjuse käsilased ja palatiinid positiivsed tegelased, ent sellisest must-valgest käsitlusest on Hargla uus romaan kaugel. Ebainimlik käsitluslaad ja suur kogus vägivalda muudavad teksti tervikuna päris süngeks, samas pole siin sellist apokalüptilist pessimismi, nagu näiteks "Doanizarre udulaamas". Olen eravestluses kuulnud ka väidet, et romaani tõlget ei saaks näiteks Soomes avaldada, põhjuseks "poliitiline ebakorrektsus", täpsemalt lause, milles neegreid,venelasi, mustlasi ja albaanlasi defineeritakse alama rassina, kes vampiirideks ei kõlba... Ei tea, kuidas sellega täpselt on.

Huvitaval kombel näib see "üliinimeste" teema eesti ulmes väga populaarne olevat-inimsooga paralleelselt eksisteerivast või sellest arenevast kõrgemast rassist võime lugeda ka mitmest Veskimehe teosest, nüüd on selle teemani jõudnud ka Hargla.

"Minu päevad Liinaga"

Nagu ei tahaks olla esimene arvustaja, kes sellele "Stalkeri" võitnud loole "kahe" paneks, nii et olgu siis "3-".

Sarnaselt mitmele eelarvustajale ei saanud minagi absoluutselt aru, millest jutt käis. See, et minategelane läheb lolliks ja otsustab lambist keset puhkuseretke pere juurest ära karata, on veider, ent pole väga ulmeline. Ja see lõpplahendus teeb kõik ainult segasemaks... miski Aat ja kleidivöö. Võib-olla on siin vihje eesti rahvaluulele, aga millisele legendile täpsemalt?

Suvise Kagu-Eesti õhustik oli küll suhteliselt mõnusalt kirja pandud, vähemalt puudus siin traditsiooniline soigumine raske maaelu vms. üle.

"Raudhammas"

Loo algus, kus pikalt kirjeldati minategelase elu Tartus, Tallinnas ja Kopenhaagenis, polnud minu meelest just väga huvitav, ent pärast tema tutvumist ajarändurite rühmitusega läks lugu käima. Silverile täienduseks, et kirjeldatud ajaviide pole LARP, vaid taaskehastamine-mõnevõrra karmim asi, kus näiteks porolloonist tehtud mõõkade asemel kasutatakse rauast mõõku, mis, tõsi küll, on nürid...

Jah, emotsioone on siin loos tõesti vähe, ja sarnaselt Raulile meenus ka mulle mainitud Poul Andersoni jutt. Esimese asjaolu põhjuseks ilmselt minategelase tuimavõitu temperament.

"Kadunud hingede ajaraamat"

Ilmselt on tõesti tegu mingi eneseabikirjanduse vms. paroodiaga-pseudoprobleemidest vaevatud naispeategelane oma "hinge" otsimas. Pole minagi algmaterjaliga nii hästi kursis, et lugu oleks naljakas tundunud.

"Apteeker Melchior ja katustel tantsija"

Käesolev lugu on ka minu jaoks esimene loetud Melchiori-tekst. Eks neist köielkõndijatest keskaegses/varauusaegses Tallinnas ole mitmetes meie ajaloolistes romaanideks kirjutatud. Lugu meenutas veidi aastate eest "Algernonis" ilmunud Lembit Ratassepa lugusid samast aegruumist.

Ilmselt jäi loos minu jaoks puudu see "miski", mille eest maksimumhinnet panna, ent lugu on siiski täitsa korralikult ja huvitavalt kirja pandud.

"Apteeker Melchior ja Zarieli raamat"

"Tema päevad Liinaga"
Mulle meeldis veidi rohkem, kui Liina-diloogia esimene osa-polnud nii rõhutatult segane. "Truutale" leiab siit ikka väga otseseid vihjeid.

Meenutab Stephen Kingi uuemat loomingut-peategelaseks keskealine pereisast menukirjanik, kes mingite müstiliste ja painavate sündmuste sekka satub...

"Jõgeva elavad surnud"

Selline omalaadne lugu, lõbus, sünge ja äratundmisrõõmu pakkuv üheaegselt. Kohaliku ulmefändomi aktivistide jaoks eriti (ei leidnud siit küll enda prototüüpi, vähemalt mitte otsest). Ei tahaks maksimumhindest madalamat panna.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis: (lugude arvustustele pääseb ligi, kui kogumik on ära modereeritud) http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80377

Lois McMaster Bujoldi "Lõputuse piirid"

"Leinamäed"

Bujoldi Miles Vorkosigani sarjast oleksin pigem oodanud järjekordset hoogsat kosmoseseiklust. Selle asemel on aga selle loo näol tegu rahulikult kulgeva ulmekriminulliga, kus märulit suhteliselt vähe.

Pean nõustuma mitme eelarvustajaga-korralik lugu, ehkki ei midagi suurepärast. Kusjuures ulmeline element on siin pigem vähetähtis-väikeste modifikatsioonidega saaks sama sisuga loo kirjutada ka näiteks tänapäevasest Aafrikast või Indiast.

"Labürint"

Algul tundus lugu Minotaurose-müüdi SF-versioonina, ent hetkest, mil Miles Üheksaga kohtus, see mulje muutus.

Minu meelest äärmiselt sümpaatne ja sügavamõtteline lugu, hoogne ning põnev samaaegselt. Üks vaieldamatuid lemmikuid seniloetud Bujoldi tekstidest.

"Lõputuse piirid"

Bujoldile omaselt põnev ja hoogne tekst, ent mu lemmikute hulka autori loomingust ei kuulu. Päästeoperatsiooni ootamatu sissetoomine jättis deus ex machina mulje-nagu autor oleks paigutanud Milesi lootusetusse olukorda, ja suutmata seda lahendada, keeraks kogu loo sisu pea peale. Ka see, et Miles oma füüsilist nõrkust ja hapraid konte arvestades vabatahtlikult sellisesse kohta ronis, jättis masohhismi mulje-mõttekam oleks olnud mõni oma turskem abiline saata...


Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=4026

Maniakkide Tänava "Euromant"

"Euromant"

Õuduskirjanikuna tuntud Tänav on sedapuhku kirjutanud stiilipuhta küberpunkloo lähituleviku Eestist. Olemata ise suurem küberpungi fänn, pean tunnistama, et mulle see lugu meeldis. Veidi meenutab William Gibsoni loomingut.

Minategelaseks häkkerite jõugu liige, kes Tartus Plasku keldrikorrustel toimepandud nurjunud operatsiooni käigus vastiku peavigastuse saab, ja peab tulema toime nii selle ravimise, politsei kui ka operatsiooni tellija palgatud killeritega. Loo vaieldamatuteks plusspunktideks on tuleviku-Eesti kirjeldused-hiina keel on nii laialt levinud, et minategelane isegi vannub selles keeles, Eesti majanduslik olukord on veel halvem kui praegu ja emigratsioon Soome veelgi intensiivsem, Tartu linnavalitsus on maksustanud tänavatel kõndimise, nii et paljud eelistavad liikuda katuseid mööda, jne.

"Võõra laip"

Lugu prostituudist, kes komistab varahommikuses pargis meesterahva laiba otsa. Laip aga ärkab ellu ja osutub vampiiriks, kellest saab tema põhiklient...

Minu meelest on tegu õudukaelemente sisaldava tüütu sotsiaalpornoga. No ei viitsi sellest raskest Eesti elust ilukirjandusest lugeda, ehkki ta kohati täpselt nii ongi. Oleks see sotsiaalkriitika siis veel läbi ulmelise prisma näidatud, nagu kogumiku avaloos, võiks päris lahe olla, aga antud tekstis mitte.

Loodan, et Mant jääb oma pungiliku stiili juurde ega tee läbi sarnast muutust, nagu Marek Simpson kümmekond aastat tagasi.

"Unistus"

Müstiline lugu (õudukaks ei tahaks nimetada) soovahetussooviga noormehest, kes röövib tütarlapse, et nõia abiga selle keha üle võtta. Asjad aga ei lähe plaanipäraselt...

Ei jätnud see lugu eriti meeldivat ega ebameeldivat muljet, mida peegeldab ka hinne.

"Omadega kuival"

Seekordne lugu räägib siis jällegi Jõgeva-kandi tuletõrjujatest, kes seekord on hädas tuletõrjeauto tsisterni peitunud kehakratist näkiga.

Lugeda täitsa kõlbas.

"Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?"

Taas pole kahele eelarvustajale eriti midagi lisada.

"Musta mantliga mees"

"Nekromandi kombel"

Ilmselt elas Johannes kunagi 20. sajandi alguses, nii et kaasaja inimesele Kurgile ei saanud ta küll kuidagi halba teha, nagu Lauri Heinsalu oletas. Aga see selleks, jutt oli hea!

"Choronzon"

Olen seda lugu varemgi lugenud... katkendina romaanist "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi..." ja võimalik, et ka "Algernonist". Nüüd sattus Mandi kogus "Euromant" veelkord ette ja võin öelda, et täitsa korralik jutt. Mitte autori tippteoste hulka kuuluv, aga omapärane ja huvitav.

"Teoloogiatudengi katse"

Aastaid hiljem üle lugedes pean hinde "kahe" peale langetama, sest tekst tundub ikkagi arusaamatu ja sisutu sogana.

Lool põhinev lühinäidend, mida esitati "Euromandi" esitlusel Tartu Lutsu-nimelises raamatukogus ja mille videosalvestus on YouTube`iski üleval, jättis aga kuidagi jaburalt lõbusa mulje-võimalik, et seetõttu, et näitlejaid ise hästi tunnen...

"Elasid, siis surid"

Lühinäidend elukaaslasega tülli läinud neiust, kes naaseb kalmistuvahist isa majja. Ümbrus on sünge ja kurjakuulutav, majas kummitab neiu ema vaim, kelele rahu andmiseks otsib isa abi okultistilt...

Näidendi tegevus toimub kaasajal (ilmselt Eestis, ehkki kuna tegelastel pole nimesid, on sellest võimatu aru saada). Samas näidendi stiil-verine, melodramaatiline ja pateetiline-näib kuuluvat rohkem kuhugi 19. sajandi algusse. Tegelased on pidevalt haaratud suurtest tunnetest, valmis tapma ennast ja teisi, jne. Ma ei tea, kas see stiililine anakronism on taotluslik.

"Taadeldus"

Minu meelest on see jutt paras soga, nagu "Teoloogiatudengi katsegi" samal teemal. Õnneks on Mant 13 aasta jooksul ikka kõvasti edasi arenenud.

"Sinna ja tagasi: Aeg"

Sedapuhku on autor siis kirjutanud puhtakoelise SF-loo, mille tegevus toimub lähituleviku Eestis, kus ajarännud on võimalikud. Loos jutt töötava ajamasina loonud naisteadlasest, tema enesetapjalike kalduvustega tüütust austajast ja lesbiarmukesest, kes kõik kistakse seiklustesse erinevate reaalsuste vahel...

Algul jättis lugu veidi karikatuurse ja imeliku mulje (üheks põhjuseks kindlasti ka see, et tegelased esinesid nimede all, nagu Tütreke ja Kloun), ent lõpupoole hakkas rohkem meeldima.

"Doonorelundid"

"Sinna ja tagasi: Ruum"

Tegu pole järjega loole "Sinna ja tagasi: Aeg", nagu pealkirja järgi võiks arvata, vaid segasevõitu SF-laastuga põllule allakukkunud UFO-st. Miks mõlemad lood kannavad sarnast pealkirja, jääb arusaamatuks. Jah, esimeses loos rännati ajas, teises ruumis, ent rohkem neil ühist ei ole.

"Kambavaim, ehk Mees peeglitaguselt maalt"

"Verepulm pritsimajas"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80356

"Täheaeg 9: Joosta oma varju eest" (koost. Raul Sulbi)

Triinu Merese "Joosta oma varju eest"

Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...

Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.

Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.

Kadri Pettai "Muna"


Peab eelmise arvustusega nõustuma. Imelik tulevikunägemus, mille puhul on arusaamatu, kas autor mõtles seda tõesti tõsiselt, ja mida ta sellega öelda tahtis. Paroodia muljet ka ei jäta, sest naljakas ei ole. Miks peaks Eesti tulevikus muutuma millekski amišite ühiskonna sarnaseks, on küll raske ette kujutada...

Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad"

Mulle see gooti õuduse ja aurupungi segu jälle päris meeldis. Tegevusmaailm meenutab veidi Hargla "Frenchi ja Koulut", ent tükk maad süngem ja ka aurupungilikum-aurutõllad jne. Muide, enne lugemahakkamist olin arvamusel, et sõna "ajudega" on pealkirjas omastavas käändes, aga oli hoopis osastavas.

Tea Roosvaldi "Nõiamoori Miisu"

Kaasaegne Tallinn. Mehest lahkuläinud noor naine üürib korteri vanas majas, kus tema seltsiliseks saab salapärane kass. Korteris toimuvad imelikud asjad-näib, nagu seal kummitaks, tubadesse tekivad salapärased esemed, ahi saab ise käetud jne. Sündmuste põhjused näivad peituvat eelmises üürnikus.

Peab ütlema, et lugema hakates ei meeldinud lugu mulle üldse-jäi mulje kui ülemäära literatuursest, tarbetuid kirjeldusi täis ja igavalt argireaalselt ulmelise elemendiga tekstist. Ka autori sõnakasutus on kuidagi veidravõitu. Lugemise kestel aga hakkas lugu meeldima ja elasin sellesse sisse. Väga meenutab Charles de Linti loomingut.

Ülle Lätte "Udriku küla naised"

Pean tunnistama, et ulmefändomis varem tundmatult lasteraamatute ja luuletuste autorilt poleks nii verist splätterit küll oodanud. Aga seda see lugu on, ja Mandi kiidusõnadega jääb üle vaid nõustuda.

Lugu hakkab peale nagu tavaline külarealism-Udriku küla vanemapoolsete naiste elu-olu kirjeldus. (Udriku-nimeline koht on Lääne-Virumaal reaalselt olemas ja kui see nimi Google`isse kirjutada, näeb veidral kombel ühena esimestest kirjetest uudist laiba leidmise kohta samast kohast eelmisel aastal). Alates hetkest, kui ühe lesknaise keldrist mingi jube ebamaine koletis ennast välja murrab, läheb lugu aga täiesti ulmeliseks kätte... Edasi lugege ise.

Kui suur osa loost meenutas lugusid sarimõrvaritest a la Rappija Jack, siis lõpuks hakkas juba väga Mandi loomingut meenutama. Suuresti tänu lõpule teenib lugu mult maksimumhinde.

Jeff VanderMeeri "Hanoveri parandamine"

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80331

George R. R. Martini "Mõõkade maru. Teine osa: Veri ja kuld".

Jääb üle vaid eelarvustajatega nõustuda-väga hea raamat väga heas sarjas. Üldiselt jagan seda arvamust, et üht sarja raamatut ei saagi nagu teistega võrreldes esile tõsta-kõik nad moodustavad ühtse terviku.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=28896

Peter F. Hamiltoni "Pandora's Star"

See raamat oli minu jaoks väga positiivne üllatus, kuna esmatutvus autoriga Night`s Dawni triloogia näol nii head muljet ei jätnud. Pandora`s Staris eelmainitud triloogiale kohati omane tüütu venivus puudub, raamat on kirjutatud värvikalt ja kaasakiskuvalt, sisaldades põnevat sündmustikku ning erinevaid värvikaid tegevusmaailmu. Nagu eelarvustajad maininud, on tegelaskujud tõesti nõrgavõitu, ent minu jaoks see üldmuljet ei rikkunud.

Sisust ma siinkohal rääkima ei hakka, seda on enne mind juba piisavalt tehtud. Mainiks vaid ära, et piisavalt naljakas oli avastada tekstist sõna "lontrus" võõrplaneedi kaheksajalgse veolooma tähenduses...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=58751

Barbar Conan/Conan the Barbarian

Riik: USA

Aasta: 2011

Režissöör: Marcus Nispel

Minu meelest oli see film paras jama. 1982. aasta versioon jättis omal ajal ikka tükk maad parema mulje. Hobuseannus vägivalda ja verd ei muutnud filmi kuidagi karmimaks ega mõjuvamaks, tervik jättis hästi kitshiliku mulje. Howardi loomingust oli siin järel ainult tegelane ja maailm, ehkki viiteid mõnede ta lugude (nagu "Elevanditorn") sündmustikule leidus.

Robin Hobbi "Ship of Magic"

Pärast pikaajalist kõhklemist ja eelmiste arvustuste lugemist otsustasin sellele parajalt tüütule raamatule halastada... Olgu siis 3-, mitte 2+.

Tänu Farseeri triloogia kahele esimesele osale, mida olen eestikeelses tõlkes lugenud, on mulle Hobbist seni positiivne mulje jäänud. Jah, pole nii lahe kui Martin või Lynch, kohati häirivalt aeglase tempoga ja ülemäära nutune, ent seejuures päris hea. Ship of Magic tõmbas mu arvamuse autorist kiiresti alla.

Esiteks on see elavlaevade idee suhteliselt lame. Laevadest, nende mõtetest ja suhetest inimestega on sama tüütu lugeda, nagu Naomi Noviku draakonitest.

Teiseks on romaani süžee tervikuna äärmiselt tüütu, eriti kui arvestada, et paksust on oopusel 880 lehekülge. Tegelaskujudele ja nende eesmärkidele on võimatu kaasa elada. Negatiivse tegelaskujuna mõeldud Malta paistab isegi üldises kopitanud tegelaste galeriis nagu väike elav tulesäde-ülejäänud on kas väikekodanlikud maine pärast muretsejad, luuserid või saamatult ja üheplaaniliselt kirjeldatud jõhkardid. Suur osa sündmustikust meenutab mingit igavat ja venivat teleseebikat, kus tegelased siseruumides omavahel pisiasjade üle nääklevad.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13948

Redline

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Takeshi Koike

Pöörane ja sürrealistlik ulmeanime võidusõitjatest ülikauges tulevikus. Kogu anime kujundus on viidud äärmise groteskini ja nö. üle võlli keeratud, tegelaste puhul on kohati võimatu aru saada, on nad teiste planeetide elanikud või geenimutatsioonide tulemus (nagu kaheksajalgne inimämblikku meenutav automehhaanik). Anime põhisisuks on katsed korraldada võidusõit robotite asustatud planeedil ja kohaliku valitsuse katsed seda takistada... Olukord, mis tervikuna meenutab sõda.

Sürreaalseid ja vahvaid detaile on filmis hulganisti-nagu kalapeaga humanoidide peetav merealune restoran või peakangelase Leningrad Cowboysi liikmeid meenutav soeng. Kõik see pärineks justkui mõnest Douglas Adamsi raamatust. Väärib kindlasti vaatamist!

Robert E. Howardi "Bal-Sagothi jumalad"

Maakeelse Howardi kogu olemasolu, mis koondab ajaloolisi fantasylugusid 11. sajandi iiri lindpriist Turlough Dubh O`Brienist, on positiivne ja tervitatav nähtus. Ehkki üks jutt, "Hunni vari", on lõpetamata.

"Tõmmu mees"

Ajalooline fantasylugu. Teatavasti olid muistsed iirlased üks ainsaid rahvaid, kes suutsid viikingite vastu edukalt võidelda ja käesolev (ajalooliselt varakeskaega paigutuv) lugu räägibki iiri lindpriist Turlogh Dubh O`Brienist, kes suundub viikingite röövitud iiri printsessi vabastama. Lisaks printsessile on viikingite kätte sattunud ka salapärane jumalakuju, millega seoses ulmeline element loosse sisse tuleb.

Howard nagu Howard ikka-kellele meeldib, kellele mitte. Kohatise kohmakavõitu ja ülemäära pateetilise stiili kompenseerib vähemalt minu jaoks hoogne sündmustik. Madinakirjeldustes pole verd säästetud, samas ei mõju need ülepingutatult ega tülgastavalt a la teatud episoodid Joe Abercrombie loomingust või Tamur Kusnetsi triloogia viimane köide.

"Bal-Sagothi jumalad"

Tõeliselt pöörane tekst, kus mõnekümne lehekülje jooksul toimub tohutult sündmusi. Loogikaga pole mõtet seda lugu võtta, tekst on usutumatusi täis. Samas just sellisel kujul lugu mulle meeldibki-ma ei võta seda tavaliste kaanonitega.

"Hunni vari"

Lugu jäi autoril enesetapu tõttu pooleli ja tänase päevani pole keegi seda lõpetanud. Eks ta rohkem pseudoajalooline seiklusjutt ole, ehkki fantasyelemendid tulevad samuti mängu ja ilmselt oleks lõpptulemus suhteliselt ulmeline olnud.

Rändab siis Turlogh Dubh O`Brien Ida-Euroopas ja satub kuskil stepis turgoslaavlaste (ilmselt on mõeldud osalt tatarlastega segunenud idaslaavlasi) otsa, kes peavad meeleheitlikku võitlust türklaste vastu. O`Brien otsustab neid aidata... Muide, vahepeal satub O`Brien ka läänemeresoome hõimude sekka, ehkki jutt ei pruugi otseselt eestlastest käia.

Hindest niipalju, et ma ei pane kõrgemat hinnet lõpetamata tekstile. Autori vabasurm pole siinkohal vabandus, keegi oleks pidanud loo Howardi surmast möödunud kolmveerandi sajandi jooksul ikkagi lõpuni kirjutama. Teiseks jäävad ajaloolis-geograafilised ebatäpsused rohkem silma, kuna autor kirjutab meile lähedasest piirkonnast. Et noh, kui jutt on ikka slaavlastest, võiksid neil slaavilikud nimed olla. Ja kasakate mainimine üle poole aastatuhande enne kasakluse tekkimist, kusjuures kohati näib viidatavat hoopis Hübooria ajastu kozakitele. Ja turgid, kellel näib olevat tugev seos mainitud fiktiivsest ajastust pärit turaanlastega...

Kuulsin ideest, et kohaliku Ulmejutulabori projekti käigus võiks keegi eesti kirjameestest loo lõpuni kirjutada. Idee kõlab päris intrigeerivalt, sest loo tegevus toimub Ida-Euroopas, see on rassistliku, aga samas vene-sõbraliku suunitlusega... Eesti autorid keeraksid loole ilmselt mingi julmalt rahvusliku vindi peale. Nagu märkus tapetud turaanlase kohta, kes "enam kunagi päevalilleseemneid ei söö" või rassiliselt puhaste slaavlaste segunemine turgi võõrvallutajatega...

"Hallide jumalate loojang"

Lugu 1014. aasta Clontarfi lahingust, kus iirlased võitsid viikingitest sissetungijaid. Ajaloolise taustaga lugu on kirja pandud fantasy-võtmes, sisaldades palju mütoloogilist ja üleloomulikku elementi. Turlough Dubh O`Brien esineb siin loos vaid vilksamisi, ja tegevus toimub ajaliselt varem, kui teistel sama sarja lugudel.

Korralikult kirjapandud tekst, ehkki sära on kuidagi vähem kui tsükli kolmes esimeses loos.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80187

Peter F. Hamiltoni "The Naked God"

Nüüd on see paks raamat siis Allahi abiga läbi loetud, võttis üle kuu aja. Mis siis lõppkokkuvõttes öelda? Ühelt poolt on Hamiltoni tulevikunägemus ja erinevad maailmad tõeliselt võimsad ning huvitavad. Nagu tuleviku Maa, mille hävinud looduskeskkonda laastavad võimsad tormid ning kus elatakse kinnistes linnades, mis on omavahel ühendatud ülikiirete rongidega. Samas on Hamiltoni raamatud liiga paksud ja jõuavad tüütuks muutuda. Noh, ja viimased paarsada lehekülge on nagu kõige klišeelikuma fantasy-romaani või märulifilmi lõppvaatus.

Lugeda kõlbas, aga midagi sarnast lähiajal lugeda küll ei tahaks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=30171

Krabi

Riik: Tšehhoslovakkia

Aasta: 1976

Režissöör: Vaclav Mergl


Leidsin selle ulmelise lühianimatsiooni Jüri Kallase blogi "Ulmeseosed" kaudu, kust pärineb ka ülalolev kaader, sest mujalt mul kaadreid leida ei õnnestunud.

Lühimultikas põhineb vene kirjaniku Anatoli Dneprovi ulmejutul "Krabisaar", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 1976 antoloogias "Diogeńese latern". Lugu sõjalisel otstarbel leiutatud metalliõgivatest tehiskrabidest, mida üksikul saarel katsetatakse. Ma ei tea, kui palju inimesed, kes seda juttu lugenud pole, animatsioonist aru saavad. Samuti peab mainima, et kohati tekkis vaadates imelik deja vu tunne, ehkki pole andmeid, et minu lapsepõlves kohalikud kanalid seda multikat näidanud oleksid.

Nekromanteion (koost. Arvi Nikkarev)

Herbert W. Franke "Vaatemäng"

Gert Prokopi "Kasperle oli siin"

Ei ole hea lugu, mitte ei ole. Nagu B-filmi stsenaarium-kusagil on mingi salajane labor, kus "asendusemasid" sunnitakse kentsakaid mutante sünnitama, vapper ajakirjanik, kes seda lugu uurib... Lisaks masendavale klišeedesse klammerdumisele kisub lugu tobedalt sentimentaalseks (raske uskuda, et meesterahva kirjutatud).

Wolfgang Jeschke "Nekromanteion"

Andreas Eschbachi "Juuksevaibakudujad"

Lugu sisaldab endas mõttetute traditsioonide naeruvääristamist ja teeb seda korralikult, nii et ma ei saa talle maksimumhindest vähemat anda. Eks imelikke kombeid ning traditsioone ole reaalses maailmaski küll ja küll, autor on lihtsalt loole fantastilise vindi peale keeranud. Ju ma siis olen Kriku mainitud "ühe mõtteviisi" toetaja, aga igatahes mulle lugu meeldis.

Johanna Sinisalo "Üheksa savipotti"

On ikka ulme küll-maagia ja zombiteema tugevalt sees.

Tegelikult on need naljad "zombie Jesusest" suhteliselt laialt levinud. Päris korralikult kirjapandud lugu. Eks ta teatud määral "laibamõnitamine" ole, nagu Ats mainis-mingis klerikaalses ühiskonnas mõjuks ilmselt lahedalt provokatiivsena, 21. sajandi Euroopas aga mõjub pigem kirikuseina vastu kusemisena.

Petri Salini "Täiskuusirp"

Kuidagi halli ja igava mulje jättis see lugu. Süžee pole ka just väga põnev-paha suurfirma kiusab vaeseid ahvikesi ja likvideerib halastamatult oma vaenlasi. Igasugustele paranoilistele aktivistidele sellised lood kahtlemata meeldivad, minu meelest aga on pigem tüütud.

Lino Aldani "Quo vadis, Francisco?"

Katoliku preester isa Francisco otsustab võtta oma missiooniks planeet Geroni põliselanike ristiusku pööramise. Geroni eripäraks on kohaliku keskkonna mõju inimeste füsioloogiale-aasta aja jooksul vananeb planeedil viibiv maalane üheksa aasta võrra.

Katoliku preestrile sobilikule käitumisele ei õnnestu isa Franciscol Geronil viibides truuks jääda-hapra kehaehitusega geronlase tapmisele enesekaitseks järgnevad pealesunnitud abielud naissoost geronlastega ja rituaalsed kahevõitlused rivaalidega. Geronlaste ristiusustamine näib siiski vilja kandvat, ent loo lõpplahendus on ootamatu...

Lugu on täiesti talutavalt kirja pandud-ei midagi rabavat, mis motiveeriks maksimumhinnet panema, ent lugeda kõlbab.

Adalberto Cersosimo "Ballaad Tirivelist"

Eks ta suhteliselt traditsiooniline fantasy ole, aga lugedes väga hamba all ei karjunud ka. Kohati võis ka välja lugeda, et tegu oli science-fantasyga.

Lugu ise räägibki kahest kangelasest keskaegses maailmas ja nende võitlusest väljastpoolttulnute, (kosmilist päritolu?) sissetungijate vastu.

Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest"

Loo tegevus toimub 19. sajandi Firenzes ja selle minategelaseks on petisest vanamehe poolt üles kasvatatud orvust tütarlaps, keda vanamees ka pettuste läbiviimisel ära kasutab. Saabunud on külm talv. Tüdruk läheb tänavale meestele külge lööma, et nende kallal sulitempe toime panna, ja satub ühe härrasmehe otsa. Hetkest, mil too ümiseb Puccini meloodiat ja hetk hiljem meenub talle, et seda polnud tol ajal veel kirjutatud, saab iga ulmefänn aru, millest selles loos jutt...

Tegelikult täitsa armas lugu.

Antonio Bellomi "Ääretu mõistatus"

24. sajandil (vihjetest võib aru saada, et katoliku kirik on oma keskaegse võimu taastanud, ent samas toimuvad tähtedevahelised lennud) leitakse maailmaruumist võõrtsivilisatsiooni valmistatud ja ülevalguskiirusel liikuv hiigelmuna. Munast leitud inimkondid näikse Jeesus Kristusele kuuluvat ja kosmoselaeva kaplan peab vajalikuks isiklikult kasahhi rahvusest paavsti Karim II-ga rääkida...

Lugu saab maksimumhinde just oma puändi eest.

Donato Altomare "Viimase kevade laul"

Selline muinasjutulaadne fantasy, mille tegevus toimub keskaegset või uusaegset Itaaliat meenutavas kohas. Ja räägib noormehest, kes on otsustanud maksta kätte oma hertsogist isale ema ning kasuema surmade eest...

Eks ta lastele mõeldud muinasjutu mulje jäta. Mis puutub eelarvustaja mainitud kõrtsikaklusse, siis Diego oli oma linguga ikkagi väga osav ümber käima, vaatas kaklust pealt ja sai enda valitud hetkel sekkuda. Purjus inimeste reaktsioonikiirus sellistes olukordades on aga tihtipeale väga vilets, noa väljavõtmiseks ja hoobi andmiseks võib parajalt aega kuluda. Tihti jõuavad kõrvalseisjad kaklejaid lahutada enne, kui nood teineteist lüüagi jõuavad, miks peaks siis täpne linguvise pigem kainelt noorsandilt endast tapvat loogikaviga kujutama?

Donato Altomare "Conan, Igavene"

Lugu 60-aastasest Conanist, kes suundub Vilajeti merest maavärina järel välja kerkinud mausoleumi, kust veel keegi pole eluga naasnud...

Pigem nimetaksin pastiššiks kui paroodiaks. Altomare stiil on küll hoopis teine kui Howardi oma, ent tegevus ikkagi samas maailmas ja nalja eriti ei saa.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?Raamat=79981

Charles Strossi "Palimpsest"

Hinne kõigub kusagil 3+ ja 4- vahel. Tekstis on huvitavaid ideid, aga jääb nagu kuidagi kuivaks ja lõpetamatuks. Ma arvan, et pikem romaan samal teemal, kus asjad detailsemalt lahti kirjutataks ja lugu ära lõpetataks, kukuks parem välja.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79777

H. P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes"

Esimene Lovecrafti teos, mis mulle päris paljude aastate järel ette sattunud. Millegipärast mõjub autorile iseloomulik sõnakasutus (kükloopne, blasfeemiline) praegu kuidagi tobedalt, samuti pikad heietused teemal, kui õudne mingi asi on, mis kirjelduse põhjal üldse õudne ei paista, nagu näiteks muistne arhitektuur Antarktises. Sama hästi võiks kirjeldada näiteks Annelinna: "Haiglaselt sirged tänavad, mille kohal kõrguvad kükloopsed ühetaolised paneelmajad, moodustavad koos sarnaste koolimajade ning väikeste kollaste lasteaedadega hulluksajava vaatepildi oma blasfeemilises jubeduses".

Ega ulmetekste, mille tegevus toimuks Antarktikas, just tihti ette satugi. Antarktika kirjeldused ja Muistsete elu-olu kujutamine on kahtlemata romaani plusspunktideks. Miinusteks kohatine tuimus (eriti kuskil keskpaigas), mainitud tobedavõitu sõnakasutus, ja kramplikud katsed "õudne" olla.

Ilmselt oli osa Antarktisest 1930-ndatel veel suhteliselt tundmatu kant, kui autori kujutlusvõime lubas sinna Džomolungmast kõrgemaid mägesid paigutada. Tekkis huvitav mõte, et kui Lovecraft elanuks mõnikümmend aastat kauem, võiksime tema raamatutest ilmselt lugeda ka õudustest Maa orbiidil ja Kuul.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1246

Guy Gavriel Kay "Tigana"

Eelarvustajad on romaani kõvasti kiitnud, ja jääb omalt poolt üle vaid takka kiita-tõesti äärmiselt hea raamat. Jah, mingil hetkel ei suutnud tekst niiväga kaasa haarata, kui lõpupoole, ent lõppmulje raamatust oli väga hea.

Minu jaoks pole see esimene kokkupuude Kay loominguga, olen varem lugenud originaalis tema romaani "Song for Arbonne". Teatud sarnasusi nende kahe romaani vahel leidub-mõlemas on teemaks julmade röövvallutajate teele ette jäänud vahemerelise kliimaga maa. Viimatimainitud romaani tegevuskoht baseerub otseselt Provence`il, "Tiganas" kirjeldatud Laba poolsaar peaks aga Itaaliale vastama... Siiski on "Tiganat" lugedes märksa rohkem tunne, et loed fantasyt. Laba meenutab Itaaliat ikka väga kaudselt, eksisteerib küll teatud nimede sarnasusi itaalia keelega. Keskaegne Itaalia oli küll feodaalselt killustunud, ent võõrvallutajate võimu alla hakkas see maa langema alles uusaja alguses.

Toomas Aasa arvustuses tõmmatud paralleele Eesti ajalooga on lihtne leida, ja mitte ainult mäluga manipuleerimises osas... ka kogu see poolsaare jäämine kahe vaenlase vahele ja kohalike katsed sellest välja nihverdada tuletavad veidi meie minevikku eelmisel sajandil meelde. Sarnaseid paralleele leidub mitmeidki, ent siinkohal poleks päris sobilik pikalt-laialt ajalooalaseid teadmisi demonstreerida ega võrreldamatuid asju võrrelda...

Võiks veel mainida, et minu jaoks jäi romaani kõige ebameeldivamaks tegelaseks Brandin, hoolimata autori kohatistest katsetest teda inimlikuna näidata. Ennast kaitsnud rahva brutaalse "karistamise" põhjendamine mingi isikliku kaotusvaluga on lihtsalt tülgastav.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1963

Peter V. Bretti "Kõrbeoda"

Selle vägagi sümpaatse romaanisarja teises osas on Krasia juht Shardir võtnud nõuks põhjapoolsed maad vallutada, et sundida sealsed elanikud deemonitevastast püha sõda pidama. Shardir, keda peetakse Päästjaks, on tegelikult oma deemonliku naise Inevera mõju all, ja reetmise järel Põhja naasnud Arlen, keda samuti Päästjaks peetakse, valmistab Shardirile konkurendina mureainet. Romaani esimene osa keskendubki tagasivaates Shardiri elukäigule, Krasia (reaalse maailma Lähis-Ida) meenutavale olmele, ja noorte krasialaste spartalikule väljaõppele deemonitevastaseks alagai`sharakks.

Shardiri vallutusretkega samal ajal peavad Arlen, Rojer, Leesha ja teised Päästjavälus omaenda öist sõda deemonite vastu. Shardiri poolt reedetud Arlen soovib krasialaste vastu võidelda, ent reaalselt kujuneb kõik märksa keerulisemaks...

Nagu sarja esimene osagi, on ka "Kõrbeoda" põnev ja kaasakiskuv raamat. Palju on pööratud tähelepanu nii maailma lahtikirjutamisele kui ka tegelaste omavahelistele suhetele, kusjuures "päris halbu" tegelasi on vaid mõned, ja needki kõrvaltegelaste seas. Kõige hämmastavam oli vast Renna Parksepa muutumine teksti kestel, ehk siis see, kuidas koduloomadega lobisevast kuulekast ja nunnust tütarlapsest, kellel polnud isegi õieti julgust isapoolsete kuritarvitamiste vastu mässata, surmapõlgav ninja sai... Eks vahepealsed vapustused mängisid lisaks võlukunstile kindlasti samuti oma osa.

Keegi larpija mainis kunagi kusagil online-väljaandes "Maalingutega meest" arvustades, et autor on omapäratsemise huvides jätnud tegevusmaailmast välja mõõgad, mistõttu põhiliste relvadena kasutatakse odasid. Mind see igatahes ei häirinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79423

World War III/Der Dritte Weltkrieg

Riik: Saksamaa

Aasta: 1998

Režissöör: Robert Stone



Tänud Mannule soovitamast ja Youtube'i üles laadimast! Tegu on suurepärase alternatiivajaloolise pseodudokumentaalfilmiga, milles 1989. aastal leiab Nõukogude Liidus aset edukas sõjaline riigipööre ja Gorbatshov kukutatakse radikaalsete kommunistide poolt võimult. Uue valitsuse katsed Ida-Euroopas mässuliikumist maha suruda ja Lääne-Berliini hõivata viivad III Maailmasõjani.

Filmist on kasutatud palju dokumentaalkaadreid, millele on aga oskusliku kombineerimisega hoopis teine tähendus antud.Nii näiteksk kujutavad kaadrid Falkandi sõjast NATO läbitungi Nõukogude mereväeblokaadist Põhja-Atlandil, millega püütakse Euroopa Põhja-Ameerikast äralõigata. Kogu see nägemus III Maailmasõjast on ääretult võimas ja detailselt teostatud. Ainult lõpp võinuks veidi teistsugune olla...

Ülevaate filmist leiab ka siit:

http://realmnc3.blogspot.com/2011/05/world-war-3-movie-e-ajaloo-lopp.html

Kariibi mere piraadid: Võõrastel vetel/Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides

Riik: USA

Aasta: 2011

Režissöör: Rob Marshall

Sai siis esmakordselt 3D-filmi vaadatud. Olen suhteliselt harv kinoskäija/filmivaataja ja viimastel aastatel sattunud põhiliselt kinno JAFF-i käigus. Iseenesest oli tegu täitsa korraliku filmiga, mis on muidugi meelelahutuslik, nagu kogu ülejäänud sari. Tim Powersi romaani, millel film põhineb, pole mul lugeda õnnestunud, ent Ulmekirjanduse Baasi põhjal tegin selgeks, et käesoleva filmiga on sellel raamatul palju ühist. Ajast, kohast ja tegelastest ei tahakski selle filmi puhul nii palju rääkida, sest enamik inimesi on "Kariibi piraatide" eelmisi filme nagunii näinud... Seekord on sisuks siis igavese nooruse allika otsimine Kariibi merelt.

Peter F. Hamiltoni "The Neutronium Alchemist"

Paljuski kehtib triloogia teise osa kohta sama, mis esimese osa kohta, ehkki hoolimata oma rohkem kui 1200-leheküljelisest mahust ei tundu "Neutronalkeemik" häirivalt venitatuna. Võib-olla sellepärast, et erinevalt esimesest köitest on siin sündmused juba toimumas ja pole vaja sadade lehekülgede kaupa nende algust oodata.

Hamilton näib autorina olevat selline "kõva keskmine"... Raamat pole lugedes kuidagi igav ega ebameeldiv, ent kohati jääb kaasahaaravusest puudu ja vähemalt minu kui lugeja tähelepanu kipub sündmustikult eemale libisema. Mingi kaasahaaravus, mis peaks tõeliselt head kirjandust iseloomustama, jääb puudu.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13795

Frankenstein Created Woman

Riik: Suurbritannia

Aasta: 1967

Režissöör: Terence Fisher


Sai siis läinud öösel Metsavana ja teiste seltskonnas õlle kõrvale sellist filmi vaadatud. Tegu peaks olema nö. klassikalise gooti õudusfilmiga, ehkki eriti õudset muljet ei jätnud. 19. sajandi Kesk-Euroopat meenutav tegevuspaik ja dr. Frankenstein, kes sedapuhku hoopis hingede siirdamisega tegeleb. Rullkaabude (19. sajandi rullnokkadega) konflikti sattunud noormeest süüdistatakse alusetult nendesamade tüüpide poolt tapetud kõrtsmiku mõrvas ja ta giljotineeritakse, mispeale temasse armunud kõrtsmiku tütar end uputab. Dr. Frankenstein siirdab noormehe hinge uppunud neiu kehasse, ravides nagu muuseas ära ka tüdruku nägu rikkuva põletus(?)armi. Kauni tütarlapse kehas viibimine pakub muidugi rohkelt võimalusi kättemaksuks naiselikke võlusid kasutades.

Ei kõla eriti õudselt? Ei olegi, pigem on tegu lihtsalt muinasjutulaadse müstilise ja romantilise filmiga.

Galaktikaekspress 999/Ginga Tetsudō Three-Nine

Riik: Jaapan

Aasta: 1979

Režissöör: Rintaro

Space Battleship Yamato: Ülestõusmine/Uchû senkan Yamato: Fukkatsuhen

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Yoshinobu Nishizaki


Ulmeanime tulevikust, kus must auk valmistub Maad neelama ja ainsaks lahenduseks inimkonnale näib olevat põgenemine teistesse tähesüsteemidesse. sündmuste keskmes on kosmoselaev "Yamato", mille nimi on muide inspireeritud ühest II maailmasõja-aegsest Jaapani lahingulaevast.

Fullmetal Alchemist: Shamballa vallutamine/Gekijouban Hagane no Renkinjutsushi – Shanbara wo Yuku Mono

Riik: Jaapan

Aasta: 2005

Režissöör: Seiji Mizushima


"Fullmetal Alchemisti" sarja püüdsin kunagi võrgust striimina vaadata, ent eriti köita ei suutnud. Selles mõttes oli käesolev täispikk anime, mis kujutab endast valdavalt 1920-ndate aastate Saksamaad käsitlevat mõnusat aurupunki, igati meeldiv üllatus. Märksõnadeks natsiliikumine, Adolf Hitler, Fritz Lang, Shamballat leida sooviv natside "Thule" salaühing ja alkeemiapõhine paralleelmaailm.

Vesperia lood: Esimene rünnak/Teiruzu obu Vesuperia

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Kenta Kamei

Fantasy-anime veidravõitu maailmast... on nagu keskaegne ühiskond ja rüütlid, ent eksisteerivad mingid tehnilised artefaktid ning energiad. Kõlbas täitsa vaadata.

Ogade kuningas/Ibara no O

Riik: Jaapan

Aasta: 2010

Režissöör: Kazuyoshi Katayama

Aastal 2015 levib maailmas inimesi kivistav viirusepideemia. Selle vastu võitlemiseks korraldatakse shoti mägilossis krüogeense une eksperiment kaheksa katsealusega. Kui nad unest üles ärkavad, leiavad nad end vastamisi veidrate koletistega...

Päris hoogne ja põnevalt tehtud anime, ent kohati läks nagu segaseks või metafüüsiliseks... Eks unisest peast sai vaadatud ka, kinoseanss lõppes alles südaööl. Saksakeelne dublaaž kõlas suhteliselt harjumatult ja ebameeldivalt, oleks eelistanud jaapanikeelset originaalaudiot.

Piiramatu mõõkade mäng/Gekijouban Fate

Riik: Jaapan

Režissöör: Yuji Yamaguchi

Aasta: 2010

Fantaasiamärul maagirühmituste võitlusest Püha Graali pärast. Sisu poolest kohati vast liigagi arvutimängulik, ehkki muidu kõlbas täitsa vaadata. Kõvasti on kasutatud kristlikku sümboolikat, mis näikse jaapanlastele eksootiline olevat, kirikute kõrval on näha ka Tõusva Päikese maa templeid.

Suvesõjad/Sama wozu

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Mamoru Hosoda

Sinine allveelaev nr. 6/Ao no 6-gou

Riik: Jaapan

Aasta: 1998

Režissöör: Mahiro Maeda

Päris põnev ulmemärul apokalüptilisest tulevikust, kus mingi hull teadlane on sulatanud poolused, et asustada maailm enda loodud amfiibolendite ja muude veidrate elukatega. Veidi meenus H. G. Wellsi romaan "Doktor Moreau saar" ja veel mõned asjad, sealhulgas "Evangelion".

Miks naispeategelane pidi olema nii eemaletõukavaks joonistatud-ruutdetsimeetrised silmad, valdavalt tige ja sõjaka pioneeri olemisega-sellest ma küll aru ei saanud.

Felix J. Palma "Ajakaart"

Omapärane raamat. Olles enamiku romaanist läbi lugenud, võib jääda mulje, et tegu on fantastilise elemendita "libaulmega", kui just jätta välja see, et tegelikult Rappija Jacki ei tabatudki, ja siis äkki... Tegu on žanriulmega, ehkki panin vähemalt enda puhul tähele huvitavat tendentsi-nähes Baasis hispaaniakeelset originaalpealkirja, seostub see kohe maagilise realismi või muud tüüpi slipstreamga.

Jah, nagu esmaarvustaja öelnud, on tegu aurupungiga. Kirja pandud sellele žanrile omaselt ajastu õhustikku arvestavas lummavas stiilis. Viktoriaanliku Inglismaa kujutamisel on Palma olnud detailideni täpne, nii näiteks põhinevad tõelistel sündmustel nii Rappija Jacki tegude kirjeldused (Mary Kelly oli ajalooline isik ja täpselt nii jube saatus, kui raamatus kirjeldatud, teda tabaski), kui ka Elevantmehe lugu. Mis puutub autori rahvuslikku kuuluvusse, siis minu meelest lööb tekstis küll kohati välja päikeseline-temperamentne stiil, mis pole just väga inglaslik. Aga võimalik, et mulle lihtsalt tundus nii.

Lõpetuseks-hea, et see raamat enne "Stalkeri" hääletust läbi loetud sai.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79038

Lois McMaster Bujoldi "Vori mäng"

Mulle meeldis Kyrili saart puudutav raamatu esimene pool rohkem, kosmosesõja kirjeldus oli tüütuvõitu. Eriti arvestades, et neid erinevate võistlevate impeeriumide taustu polnud vaevutud väga pikalt lahti kirjutama, Barrayar muidugi välja arvatud.

Hindeks raamatule tervikuna 4+.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=683

"Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes"

Paolo Bacigalupi "Liiva ja räbu rahvas"

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.

Alastair Reynoldsi "Pandor laegas"

Minu meelest on lugu veidi kuivavõitu, et maksimumhinnet saada.

Helsingi Kaapelitehtases õnnestus mul sel hetkel, kui Reynolds loo originaalkäsikirja saalitäie rahva ees paberihunti toppis, ka ise kohal viibida.

Siim Veskimehe "Sõda kosmose rannavetes"

Lugu Kuu Ordu algusaegadest, täpsemalt USA ja India sõjast Kuu Ordu vastu, millele ka teistes sarja tekstides viidatud. Enamik lühiromaani tegevusest leiab aset Ordu kontrollitud Sri Lankal.

Boris Kaburi teose "Kosmose rannavetes", millele Veskimehe lühiromaani pealkiri näib viitavat, lugemist on mul vältida õnnestunud, ent Baasi arvustuste vahendusel olen selle kurikuulsa teksti sisuga tuttav. Võimalik, et Veskimees vihjab kuidagi äraspidiselt Kaburi kommunistlikule/antirassistlikule raamatule-ka siin on suure osa tegevuse keskmes valge mees ja neeger. Ent valge mees on mõõdukalt rassistlik ja igatseb taga kunagist koloniaalaega, kõhklemata ka neegrist partnerile nii mõndagi "poliitiliselt ebakorrektset" ütlemast. USA lugeja reaktsioon sellele lühiromaanile oleks äärmiselt intrigeeriv, ehkki vaevalt, et sealsed kirjastused midagi sellist avaldaksid.

"Kuu Ordu" sari kuulub minu meelest Veskimehe loomingu vaieldamatusse paremikku ja ka selle lühiromaani hindes pole kahtlustki. Veskimees kirjutab põnevalt, detailselt ja värvikalt, ehkki tegelaskujud on nõrgad. Ka autori ideoloogiaga võib üldiselt nõustuda, ehkki selle (väidetavalt Heinleinilt pärineva) matemaatikateemalise märkuse kasutamine kolmandas teoses järjest pole ei vaimukas ega isegi ärritav, vaid lihtsalt tobe.

Maniakkide Tänava "Tolmunud soldatid"

Loo tegevus toimub tänapäeva Eestis, bioloogide laboris kuskil maakohas, kus kahtlasi katseid tehakse... Palju ei tahakski sisust rääkida, tegu ju suhteliselt lühikese looga. Üle poole tekstist kulubki selle labori ja sealse elu kirjeldamise peale.

Ega ta iseenesest halvasti kirja pandud olegi, kohati päris korralikult loodud unenäoline atmosfäär ja andekad detailid. Mandil on siiski palju paremaid tekste. Hinne kõikus kuskil "kolme" ja "nelja" vahel, saagu siis 3+.

Juhani Püttsepa "Sõnumid varjudeta maalt"

UFO-kontakti teemaline lugu. Sisu pärineks justkui kuskilt paraajakirjast, samas on see kõik päris kenasti ja poeetilises stiilis kirja pandud. Eriti, kui arvestada et tegu on debüüdiga.

Kolm pluss.

Aarne Rubeni "Häire"

Käesolevas "Täheajas" on see juba teine sarnane tekst (esimene oli Püttsepa oma)-žanriulmes varem praktiliselt tundmatu kohaliku autori lugu, mis on hästi kirja pandud, ent ulmeline element loos jääb kuidagi pinnapealseks või segaseks. Iseenesest on vaid positiivseks tendentsiks, et muidu ulmekauged inimesed ennast ja oma loomingut žanriulme väljaannatega seovad. Samas võib tulemus olla hardcore-fännide jaoks piisavalt segadusttekitav.

Loole, mille peategelaseks on Vabadussõja-aegses Tallinnas missioonil viibiv Briti mereväeohvitser, ei tahaks alla "nelja" ka anda... kasvõi selle suurepärase ajaloolise õhustiku pärast. Ulmeline element seevastu ei jäta eriti tugevat muljet. Segaseks jääb, miks tulnukad Raxworthyt üldse torkisid ja mis oli sellel kõigel pistmist lõpupoole mainitud 1920-ndate aastate poliitiku Reinkubjasega.

Neli miinus.

Marcus Kaasi "Üks pühendunud mees"

Kaasi "Täheaegades" ilmuva fantasy-järjejutu järjekordne osa polegi võrreldes eelmistega nii väga halb, samas kipuvad avaldamistempot arvestades eelmised osad meelest minema ja tervikpilt veidi katkendlikuks jääma. Autor võiks selle loo kunagi ühtseks romaaniks kirjutada.

Mõiste "inimsusevastane kuritegu" tekstis tundus kirjeldatud ühiskonna arengutaset arvestades veidi naljakas, ent jusiis oli tegevusmaailm kuidagi teisiti arenenud...

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79856

Aleksei Pehhovi "Varjus hiilija"

Sisukokkuvõtte põhjal kartsin mingit jubedat fantasyklišeede pundart, aga ega ta nii hull olnudki. Kogu see maailm oli küll parajalt klišeeline (võlukunstiteema meenutas lausa Pratchetti Kettamaailma), ent lugu ise oli lõppkokkuvõttes lobedalt kirja pandud. Veidi rohkem meenutas klassikalist fantasyt kui praegu populaarset nö. "uue laine" oma-palju maagiat, traditsioonilised elukad, põhiliseks tegevusliiniks quest, vägivalda mõõdukalt, aga tegevust palju...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=66212