"Surnud mehe käsi"
Järjekordne seiklusliku ja hoogsa süžeega Veenuse-teemaline "kosmosevestern", milles on sedapuhku segatud vihjeid Lääne popkultuurile ja nõukogulikele elementidele.
Tulevikus on Maa ökosüsteem inimtegevuse tagajärjel pöördumatult kahjustatud ja inimesed püüavad end teistel Päikesesüsteemi planeetidel sisse seada. Marsi kuppellinnades saadakse elu enam-vähem korralikult toimima, ent Veenuse maasarnastamiskatsed viivad tulemuseni, kus planeet hakkabki välja nägema selline nagu vanades pulpulmelugudes - sood, limakollid jne. Veenusel seab end sisse ka kõiksugu kuritegelik element.
Loo peakangelaseks on Veenusel tegutsev telepaatiliste võimetega relvakangelane Wesson, kelle Vene maffiaboss Igor Bõk alias Istuv Sõnn röövib ja oma teenistusse sunnib. Bõki huvitab Veenusel väidetavalt leiduv salapärane energiaallikas ja ta loodab, et Wesson selle talle kätte juhatab...
Seiklusulmena on lugu hästi teostatud, sisaldades ka ootamatuid süžeepöördeid ja huvitavaid ideid.
"Või tõstes relvad ..."
Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud.
"Neli kohta peale koma"
Fanfiction Strugatskite "Asustatud saare" põhjal, täpsemalt on loos juttu Saareimpeeriumi valgetest allveelaevadest Sarakši planeedil ja ühe sellise allveelaeva kaptenist.
Pikemalt loo sisust rääkida ei tahakski-need, kes on "Asustatud saart" lugenud ja kellel Sarakši maailma puutuv meeles, aimavad isegi, millise looga umbkaudu tegu on. Võrreldes Strugatskitega on käesoleva loo autorid pannud vähem rõhku õhustikule ja kirjeldustele ning rohkem hoogsale sündmustikule. "Asustatud saar" on minu jaoks Strugatskite teostest absoluutne lemmik ja ega käesolevale pastiššilegi eriti midagi ette heita pole, lugu on põnev ning ootamatute süžeekäänakutega.
"See ei ole piip"
Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
"Ja aidake meid jumal"
Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
"Igal majakal oma tuli"
Järjekordne jutt "Langtoni maailmast", mis avab põhjalikumalt sealsetesse mõistuslikesse eluvormidesse puutuvat.
"Maailmalõpuvalgus"
Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega.
"Raske piisk pilvest"
Kriminullid mind eriti ei paelu ja see peegeldub ka hindes.
"Häilitud puu"
Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim.
Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis
