Thursday, October 31, 2019

Andrei Beljanini "Tsaar Gorohhi salajuurdlus"

Vene muinasjuttudel ja müütidel põhineva koomilise fantasy-romaanide tsükli esimene osa. Peategelaseks on nooruke militsionäär Nikita Ivašov, kes kolkakülas asuva tare keldrit uurima sattudes paralleelmaailma lõksu jääb. Too paralleelmaailm meenutab õhustikult muistset Venemaad (sarnasusi on nii varakeskaegse Kiievi-Vene, hilisema Moskva suurvürstiriigi kui ka muude ajalooperioodidega), samuti tegutsevad seal kõikvõimalikud muinasjuttudest ja müütidest tuntud kollid. Ivašov saab hea klapi Lukoškino-nimelises pealinnas resideeruva tsaar Gorohhiga, kes otsustab oma riigis miilitsaameti sisse seada ja Ivašovi seda juhtima määrata. Miilitsa uueks elukohaks saab kuulsa nõiamoori Baba Jagaa tare ja tema abiliseks juurdluste lahendamisel kahe meetri pikkune ning karu jõuga, ent lollakavõitu külapoiss Mitka. Esimene tõsine juurdlus end igavesti oodata ei lase - tsaari varakambrist vehitakse sisse kolmsada kuldtšervoonetsit, selle kuriteo tagant koorub aga hoopis ulatuslikum vandenõu...

Romaan on kirja pandud vene muinasjuttudele omases lõbusalt rahvalik-pajatuslikus stiilis (mis on jäljendamist leidnud ka mõnede Eesti ulmeautorite poolt). Eestikeelses tõlkes on see stiil päris hästi edasi antud - niipalju kui originaali lugemata arvata julgen.

Lõbus ja meelelahutuslik romaan, millest midagi väga sügavamõtteliselt oodata ei tasu, ent mis on sellest hoolimata päris muhe lugemisvara.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, October 25, 2019

Joel Jansi ja Maniakkide Tänava "Kosmose pikk vari"

Ilmselt peaksin täienduseks eelarvustajale natuke ka romaani sisust rääkima. Lähitulevikus umbes paarisaja aasta pärast on Päikesesüsteem inimkonna poolt koloniseeritud. Romaani peategelaseks on asteroidikaevandamisega tegeleva perefirma omanik ja kaevanduslaeva Nexo noor Eesti päritolu kapten Kalle Moskar, kelle elu möödub suuresti oma laevas mööda kosmoseavarusi ühe asteroidi juurest teise juurde rännates. Moskari vanemad on õnnetuses vigastada saanud ja elupäästmiseks krüounne suigutatud, nende terveksravimiseks aga puudub tal raha. Nii peab närvilise, konfliktse ja paranoilise iseloomuga noormees pereäriga jätkama ning kehtestama oma autoriteeti Nexo mitmerahvuselise meeskonna üle. Pahandused end mõistagi oodata ei lase...

Minu meelest hästi väljakukkunud romaan, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks. Oli hoogu ja põnevaid ulmelisi ideid, võõrikuid eluvorme ning tulevikutehnoloogiat. Natuke häiris (SPOILERIHOIATUS!!!) suure sõja kujutamine romaani lõpuosas - selliseid katartilisi viimsepäevalahinguid pinge kruttimisega viimase piirini, õnnelike pääsemiste ja südantsoojendavate taaskohtumistega on erinevate ulmeromaanisarjade viimastes osades ning Hollywoodi filmides lõpmatuseni kohatud ja kõik need tunduvad täpselt ühesugused. "Kosmose pikk vari" on küll piisavalt õhuke romaan, et selle viimsepäevalahingu kirjeldus ei jõua otseselt tüütuks muutuda ja puudub ka järgnev ning veel tüütum kohustuslik osa sellest, kui õnnelikult peategelased pärast viimsepäevalahingut elama hakkasid. Üldiselt koosnebki romaan kahest mõttelisest poolest, millest esimene, valdavalt Nexo pardal toimuv ja aeglast sündmustearengut sisaldav, jättis mulle parema mulje kui lõpuosa kosmiline tulevärk. Korrektuuri- ja küljendusvigade eest ma romaani hinnet alandama ei hakka, sest need pole otseselt autorite süü. Edaspidi tasuks Lummuril neid küll iga hinna eest vältida - korrektne vormistus vähendab lugejatele amatöörliku mulje jätmise tõenäosust, eriti kui tegu on suhteliselt algaja Eesti autori raamatu esmatrükiga.

Võrreldes suuresti sama autoritepaari poolt kirjutatud "Saladusliku tsaari" ühismaailma lugudega võib "Kosmose pikas varjus" tähendada järgmisi edasiminekuid:

1) "Kosmose pika varju" peategelane on eestlane, ent Eesti-kesksus ei mõju selles romaanis enam nii jaburalt üle võlli keeratuna kui "Tsaari" maailmas. Tuleviku Päikesesüsteemis hulgub ringi erineva päritoluga isikuid, kelle seas on ka eestlasi ning teisi Läänemere-äärsete rahvaste esindajaid - ja see tundubki loomulik.

2) Suurem stiililine ühtsus. "Tsaari" raamatuid lugedes tekib pidevalt küsimus, et kas autorid on kirjeldatut tõesti tõsiselt mõelnud või hoopis mingi pilana. "Kosmose pikas varjus" see kõikumine surmsünguse ja paroodia vahel puudub, romaan on kirja pandud ühetaolises kerges ning hoogsas stiilis. Ilmselt pole see võrdlus küll päris täpne, sest "Kosmose pika varju" näol on ikkagi tegu tervikromaani, mitte samas maailmas toimuvate erinevate tekstidega.

3) Tegelaskujud on paremini loodud, eristuvad selgelt üksteisest ega lähe lugedes pidevalt omavahel segi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, October 19, 2019

"Raevu päevad" (koost. Veiko Belials)

Sever Gansovski "Raevu päev"

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.

Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma.

Sergei Lukjanenko "Rong Soojale Maale"

Tim Skorenko "Revanš"

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...

"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta.

Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4".

Kirill Benediktovi "Koletis"

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma.

Andrei Tepljakovi "Naabrid"

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...

Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest.

Andrei Livadnõi "Teine kolonisatsioon"

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta.

Aleksandr Batšilo "Mittevajalikud"

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...

Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea.

Aleksandr Buškovi "Ja nad püüdsid loomi seal"

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...

Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...

Julia Ostapenko "Kuninglik jaht"

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.

Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.

Juri Poguljai "Ökokeskus"

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...

"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, October 8, 2019

"Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür" (koost. Eva Luts)

Mikael Jekimovi "Ortoni isevärki avantüür"

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud.

Jaagup Mahkra "Riisirahvas"

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud.

Jana Raidma "Libakass"

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt.

Kadri Umbleja "Siis, kui nad tulid"

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).

Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud.

Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta.

Kell Rajasalu "Käilakuju"

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud.

Kaido Tiigisoone "Sümpaatia"

Piret Frey "Esimene port"

Manfred Kalmsteni "Lumemarjaveri"

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana.

Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.

Toomas Kripsi "Riia keisririigi allakäik ja langus"

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.

Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud.

Meelis Ivanovi "Apollo 18"

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis