"Surelikud masinad"/"Mortal Engines"

Riik: Uus-Meremaa/USA

Aasta: 2018

Režissöör: Christian Rivers

Philip Reeve'i samanimelist romaani lugesin tosina aasta eest ja seega olin jõudnud ekraniseeringu kinnojõudmise ajaks sellest maailmast ning sündmustikust juba üht-teist ära unustada. Aga ega see film paha ka polnud. Tõsi, näitlejad olid romaani tegelastest kõvasti vanemad, Hester Shaw' nägu polnud nii moonutatud kui romaanis ja lõpplahendus oli natuke õnnelikumaks tehtud. Visuaalselt oli tegu see-eest üsna efektse filmiga, seda eelkõige aurupungiliku postapo-maailma kujutamise osas. Näis, kas ka Reeve'i romaanitetraloogia järgmised osad ekraniseerimisele lähevad...

Üks naljakas detail - Londoni muuseumis eksponeeritud "muistsed Ameerika jumalad" Miki ja Pluuto olid filmid asendatud minionidena tuntud moodsamate multikategelastega.

Jim Butcheri "Hauatagune oht"

"Harry Dresdeni" sarja kolmas romaan kaldub võrreldes eelnevatega natuke rohkem gootilikku õudusse, mis avaldub ka (originaalis tõlkimatut sõnamängu sisaldavas) pealkirjas. Nagu esmaarvustajagi maininud, ei kisu õudusteema siin siiski väga karmiks ja hoolimata fantaasiarohkest sündmustikust ning minategelast (traditsiooniliselt) tabavatest jõhkratest väntsutustest lööb romaanis välja teatud südamlik alatoon, mis kohati isegi veidi sentimentaalseks kisub. Huumorit on muidugi ka.

Õudusteemaga seoses tuleks ka taaskord kiita raamatu eestikeelse tõlke kaanepilti Meelis Krošetskinilt, mis teose õhustikku väga hästi edasi annab. Sarja kolmanda romaani lugemise järel tundub, et nende raamatute sündmustik on äärmiselt sarnaselt, justkui ühe malli järgi üles ehitatud. Spoilerdamata võib vast öelda, et kolmanda osa lõpp jätab võrreldes eelmiste romaanidega mõned teemad veidi lahtisemaks ja tundub, et need "lahtised otsad" võiksid peegelduda ka sarja hilisemates romaanides.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Charles Strossi "The Trade of Queens"

"Vürstkaupmeeste" esimene alasari muutub lõpupoole järjest süngemaks, poliitilisemaks ja apokalüptilisemaks. Huvitava detailina tasuks ära märkida reaalsete USA poliitikute (eelkõige Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi) ilukirjanduslikku konteksti pahalastena sissetoomist nende õigete nimede all.

Kokkuvõttes päris kahju, et see sari eesti keeles pooleli jäi. Ilmselt tuleks mingil hetkel ka teise alasarja raamatud ette võtta...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Charles Strossi "The Revolution Business"

Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...

Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Wyndhami "Kraken ärkab"

Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole.

Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu.

Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Steven Brusti "Taltos"

"Taltos" on igati korralik romaan ja mu arvamus autorist, mida "Teckla" lugemine mõnevõrra kahjustas, paranes oluliselt. Näib, et kuni Brust ei kirjuta revolutsioonidest ega töölisliikumistest, on ta igati lahe kirjanik.

Nagu enne mind mainitud, on romaan tõesti suhteliselt segane. Vaheldumisi peamise tegevusliiniga kirjeldatakse Vladi tegemisi noorpõlves ja peatükkide alguses kursiivis ta mõtteid mingi nõiarituaali läbiviimisel. Samas ei tee see ju romaani halvaks, ta nõuab lihtsalt rohkem kaasamõtlemist kui mõni teine teos.

Tegelikult pole dragaeranid haldjad, ehkki tegelased neid vahel nii nimetavad, vaid inimeste ja tegevusplaneedi (kogu science-fantasyks liigituva loo tegevus leiab aset kaugtulevikus) loomade geneetilise ristamise tulemusena loodud mutandid, sealt ka need kodade nimed.

Vladi paindlikes eetilistes tõekspidamistes ta võlu tegelikult seisnebki, tüüp on ikka paras lurjus ja see eristab teda enamikest romaanikangelastest. Erinevalt "Tecklast" avaldub ta karakter selles romaanis ehedal kujul, mille üle võib vaid heameelt tunda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ursula K. Le Guini "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia"

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.

Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama.

"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.

Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Charles Strossi "The Merchants' War"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Tuumahiid 4: Berüllium" (koost. J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav ja Artur Räpp)

Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...

Kaido Tiigisoone "Juriidilised probleemid"

Absurdihõnguline lugu tuleviku-Eestist, kus kehtib veganite diktatuur, lihasöömine on keelatud ja metsikus looduses elavad biorobootilisel teel loodud inimhübriidid...

Ilmselt mitte ülemäära tõsisena mõeldud lugu, mis kõlbab täitsa lugeda.

Andrei Samoldini "Müür"

Samoldinile näib meeldivat kirjutada lugusid lähituleviku-Eestist ja provokatiivsetel teemadel. Kui "Joroski öö" sisuks oli setude Donbassi-stiilis hübriidsõda eestlaste vastu, siis käesolevas loos... See kirjeldatud müür jooksis ju üsna mööda praegu kavandatavat Rail Balticu trassi. Ja mingid rongid käisid seal ka. Selline, et milline võiks välja näha "Rail Balticuga poolekslõigatud Eesti" postapokalütilistes tingimustes, olen isegi mõtisklenud. Samoldin kirjeldab oma loos midagi sarnast ja tulemuseks on veidi mõningaid vene ulmeteoseid meenutav rõhuv-absurdseks kiskuv maailm.

Sarnaselt Indrekule võtab ka minu jaoks hinde "4" peale just see stiil. Idee on hea, aga loo võinuks veidi teises võtmes kirja panna...

Jaagup Mahkra "Veenuse sünd"

J. J. Metsavana "Das Kulturkonflikt"

Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.

Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari" tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline...

Rait Piiri "Pilvelinna bluus"

Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa...

Mulle see lugu meeldis. Põnev ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustik ning väga põnevalt loodud maailm, mille mõnevõrra orientaalset õhustikku ei saa autori Jaapani-huvist teadlik olles üldse imeks panna.

Maniakkide Tänava "Liblikad pimedusest"

Õudusloo peategelaseks on pereisast krematooriumiomanik, kes oma äri päris eetiliselt ei aja ja seetõttu tumedate jõudude küüsi langeb...

Lugu tükkis oma teostuse ja õhustikuga mulle meeldis. Mida võiks ette heita, on vähene toimetatus. Dialoog mõjub kohati imelikult: kust Aldo teadis, et Sulev läks just jahile, kui Sulevi naine oli talle lihtsalt öelnud, et mees on kodust ära? Või miks imestab Aldo loo lõpus, et Magnus on oma ema Liiaks nimetanud, kui sellist kohta eelnevas dialoogis polnud. Lisaks kohatine kummaline lauseehitus ("Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks"). Puudulikust toimetamisest tulenevate asjaolude tõttu ma loo hinnet siiski langetama ei hakka.

Reidar Andresoni "Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt"

Jumalataoliste kosmiliste üliolendite elust rääkiv laast on liiga lühike, et selle sisust midagi olulist väljalobisemata pikemalt pajatada...

Mairi Lauriku "Zombid tekitavad laipu"

Meelis Ivanovi "Paljasjalgsed"

Miikael Jekimovi "Õnnepäev"

Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...

Piret Saul-Gorodilovi "Prinditud (l)ootused"

Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...

Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes.

Leila Tael-Mikešini "Mustade inglite armee"

Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....

Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda.

Heinrich Weinbergi "Mitmekihilisem"

Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.

Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...

Madis Seppami "Viimane lehm"

Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika.

Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kim Newmani "Anno Dracula"

"Anno Dracula" näol on tegu metakirjandusliku alternatiivajalooga. Mis siis, kui Stokeri klassikalises romaanis kirjeldatud sündmused läinuks teisiti - kui Van Helsingilt ja ta sõpradel poleks õnnestunud kurikuulsast vampiirist jagu saada ega teda isegi Inglismaalt välja kihutada? Ja kui Dracula haaranukski järgnevalt Briti saared oma isikliku kontrolli alla - milline siis 19. sajandi lõpu Inglismaa oleks välja näinud?

Eelarvustajaga võib nõustuda selles osas, et tegevus käivitub üsna aeglaselt, ehkki ma ise ei täheldanud ka tegevuse tempo olulist kiirenemist romaani teises pooles. Tegelikult juhtub romaani jooksul üsna palju, ent sündmustik ei mõju vast väga kaasahaaravalt. Paremini on autoril välja tulnud teose üldine õhustik, samuti detailsed kirjeldused sellest, kuidas sajanditevanuste verdimevate ebasurnute hirmuvalitsus viktoriaanlikku ühiskonda täpsemalt mõjutama hakkab. Newmanile omaselt on siin ka kamaluga kõiksugu intertekstuaalseid vihjeid kirjandusele, filmidele ja muule. Osa neist vihjetest seletab autor ka raamatu lõpus olevas lisas lahti.

Maksimumhindest jääb nagu midagi puudu, samas on tegu päris huvitava ja omapärase raamatuga. Oma rolli mängib siinkohal ilmselt ka see, et vampirismi ja igavesse ellu puutuvad teemad on mulle alati huvi pakkunud, ehkki ma muidu suur õudusfänn pole. Seda, kas ka järgede lugemise ette võtan (praeguseks on "Anno Dracula" sarjas ilmunud seitse romaani), ma praegu pigem otsustama ei hakka.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Eugene Byrne'i ja Kim Newmani "Back in the USSA"

"Back in the USSA" on seitsmest pikemast tekstist koosnev alternatiivajalooline kollaažromaan, mida võiks pidada ka jutukoguks. Romaani seitse "peatükki" on varem ilmunud eraldi lugudena Briti ulmeajakirjas Interzone ja nende tegevus toimub erinevates kohtades ning aegadel, ka peategelased on erinevad. Lugusid ühendab kummaline alternatiivajalooline maailm, milles USA-d tabab 20. sajandil Venemaa saatus.

Kirjeldatud maailmas kasvavad 20. sajandi alguse USA-s sotsiaalsed vastuolud märksa kiiremini kui tegelikus ajaloos (veidi meenub Jack Londoni "Raudse kanna" tulevikunägemus). Theodore Roosevelt valitakse teiseks ametiajaks USA presidendiks, ent mõrvatakse 1912. aastal sotsialistide poolt. Pärast Roosevelti surma kehtestatakse USA-s suurärimeeste toetusel diktatuur. Asja teeb hullemaks uue presidendi Charles Foster Kane'i ennatlik sekkumine Esimesse maailmasõtta (sest Saksa allveelaev on uputanud Titanicu USA rahvuskangelase Buffalo Billiga pardal) ja kurikuulsa inglise okultisti Aleister Crowley tegevus, kes end "isikliku astroloogina" president Kane'i ning esileedi lähikonda sokutab, hakates USA valitsemise üle olulist mõju avaldama. Lõpptulemusena keeb töölisklassi raev Kane'i režiimi vastu üle ja puhkeb revolutsioon. Kesk-Ameerikast saabub kinnises rongis Washingtoni sotsialistide juht Eugene V. Debs ja võtab riigis juhtimise üle. Kõik see päädib aga üsnagi rõlge kommunistliku diktatuurirežiimiga, mida pärast Debsi surma juhib tema parteikaaslane Al Capone...

Teatud määral on romaanis kirjeldatu reaalse ajaloo peegelpilt: USSA (Ameerika Sotsialistlikud Ühendriigid) täidab siin Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Venemaa aga USA rolli. Päris peegelpildiga tegu muidugi olla ei saa, ent autorid tõmbavad ilmselge mõnuga kõikvõimalikke ja -võimatuid paralleele reaalse 20. sajandi ajaloo ning kultuuriga (kirjanduse, filmide ja muusikaga). Need, kes on lugenud ulmeantoloogiast "Aphra" Newmani loo "Übermensch!" eestikeelset tõlget, teavad, kuiväga sellele kirjanikule meeldib intertekstuaalsus. Ilmselt on lugematud ajaloo- ja (pop)kultuuri teemalised vihjed romaani suurimaks väärtuseks. Vihjed mõjuvad ka üsna humoorikalt, ehkki kohati on lugude stiil naljast üsna kaugel (näiteks CIA kommunistliku versiooni korraldatud veresaunade kirjeldustes kolmekümnendate aastate puhastuste ajal). Mõnede lugude stiil sisaldab küll musta huumorit ja lausa rupskiooperlikke elemente. Mitmed lood on küll esitatud kellegi minavormis noorpõlvemälestustena, mistõttu neid lugema hakates tekib kartus, et tegu võib olla tüütu vanainimeseliku heietamisega. See mulje on siiski petlik ja autorite hoogne ning vahe stiil tuleb üsna kiirelt ilmsiks.

Soovimata romaani "peatükke" eraldi arvustada, mainin siiski, et minu meelest oli neist igavaim "Teddy Bear's Picnic" - venima kippuv heietus tagurpidisest Vietnami sõjast, milles Briti impeeriumi ja Vene keisririigi väed võitlevad džunglis USSA toetatud kommunistlike geriljade vastu. Kui kolm esimest "peatükki" (Baasis olev järjekord pole päris õige) olid väga head, siis alates mainitud loost kiskus teose tase veidi allapoole, mistõttu vahepeal kaalusin ka hinde langetamist "nelja" peale. Hinde päästis mu jaoks viimane peatükk "On the Road" - kirjeldus 1990. aastatest, mil kommunistlik režiim on kokku varisenud ja USA aladel toimuv meenutab segu Metsikust Läänest ning Jeltsini-aegsest maffiasõdadest haaratud Venemaast.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John M. Fordi "The Dragon Waiting"

Kummaline raamat.

Alustuseks see maailm. Huvitav ja detailselt kirjapandud, ehkki tundub nagu veidi väheusutav, et suures osas paganlikuks jäänud Euroopas (sealhulgas Briti saartel) oleks nii suur osa ülejäänud ajaloost toimunud sarnaselt reaalse ajalooga. Aga ilmselt polegi viimatimainitud asjaolu niiväga oluline.

Põhiliseks probleemiks oli minu jaoks see, et autori jutustamisviis ei suutnud mind kuidagi kaasa tõmmata. Suhteliselt õhukest romaani lugedes kipuvad tegelased ja nende motivatsioonid ning sündmustiku arengud pidevalt segamini minema ning autor ei suuda pinget üleval hoida. (Ilmselt pole probleem mu tähelepanuvõimes, sest näiteks Martini "Jää ja tule laulu" lugedes pole tuhandetel lehekülgedel kulgevate rohkearvuliste tegevusliinide jälgimine olnud mu jaoks eriti keeruline).

Idee ja maailm tõstavad siiski mõnevõrra raamatu hinnet, nii et kokku "3" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Andy Weiri "Artemis"

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud.

Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne).

Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert Silverbergi "Valitud teosed 3: Märkmeid eel-dünastilisest ajastust"

Robert Silverberg on viljakas ja pika loometeega ulmekirjanik ning nii erinevad kõik kolm ta maakeelsete "Valitud teoste" seniilmunud köidet tugevalt üksteisest. Kui esimeses köites domineeris 1950. aastate seiklusliku pulpulme stiil ja teises oli näha autori järgnevat arengut tõsisemate ideedega tegelevaks ulmekirjanikuks, siis siin kogumikus avaldub autori teatud loominguline kriis 1970. aastate alguses, mis eelnes ta ajutisele loobumisele ulme kirjutamisest. Kogumiku lugudes on palju kirjutamisajale omast (toonase USA ühiskonna probleemide ja tulevikuhirmude rohkem või vähem allegoorilised käsitlused, rohke narko- ja seksiteema jne). Kogumiku esimeses kolmandikus (kokku sisaldab see kuutteist juttu, ent kahjuks võimaldas Baasi tehniline rike mul neist siia keskkonda sisestada vaid esimesed kuus) domineerivad pigem hägusamas ja eksperimentaalsemas stiilis kirjapandud lood, mis mulle eriti ei meeldinud. Lõpupoole hakkavad lood aga järjest paremaks minema, mu enda käesoleva kogumiku lemmik, lühiromaan "Surnute seas sündinud", on kogumikus eelviimane. Eraldi tuleks kiita käesoleva kogumiku kaanekujundust. Selliseid kiiskavalt erekollaseid kaasi ei tule eestikeelsete ulmeraamatute puhul just väga tihti ette, mistõttu mõjub Silverbergi raamat kohalikel ulmeriiulitel üsna silmatorkavalt.

Silverbergi maakeelsetest "Valitud teostest" on mulle seni kõige parema mulje jätnud siiski teine köide "Öösse kaduv tee". Järgmine, neljas köide peaks sisaldama autori 1980. aastate loomingut, millega mu senised kokkupuuted on pigem positiivsed olnud. Nii et on, mida oodata.

(Mina+N), (Mina-N)

Autor tunnistab loo saatesõnast, et tema arusaam huumorist erineb kõvasti keskmise inimese omast ja väidab, et tema meelest on käesolev lugu naljakas. Ilmselt ei jaga ma Silverbergi väidetavat veidravõitu huumorimeelt, sest naljakaks ma seda lugu pidada ei oska.

Muidu polnud lool väga vigagi, ehkki ma ei oska sellest niipalju vaimustuda, nagu eelarvustaja.

"Head uudised Vatikanist"

"Ettekuulutaja Thomas"

Olen eri ajastutel kirjutatud tulevikuainelist (ja eriti lähituleviku-ainelist) teaduslikku fantastikat lugedes märganud järgmist tendentsi: autorid võtavad tulevikku kujutades aluseks oma ajastu suundumused, olgu siis teaduslikud, sotsiaal-poliitilised, ökoloogilised või muud - ja võimendavaid neid äärmustesse, luues selle võimendamise abil pildi tulevikust. Ehk siis tulevikku kujutatakse sellisena, kus kõik asjad lähevad täpselt sellises suunas, kus teose kirjutamise ajal... ja jäävadki minema. Seetõttu pakub tulevikuulme tihti head pilti just kirjutamisajastu hirmude ja lootuste kohta.

1970. aastate algust võib läänemaailma jaoks tagantjärele muretuks hipiajastuks pidada, ent nagu selgub Silverbergi eessõnast tema eestikeelsete "Valitud teoste" äsjailmunud kolmandale köitele, oli see vähemalt USA jaoks tegelikult üsna pingeline periood. Vietnami sõjale ja rassidevahelistele pingetele lisandus ka kasvav teadlikkus inimkonda ohustavatest globaalprobleemidest. Ka kõiksugu apokalüptilised sektid (meenutagem või Charles Mansoni jõuku) polnud tolleaegsele USA-le võõrad. Silverbergi kirjeldus lähitulevikust (aastast 1999) on vägagi kirjutamisaja ja selle murede nägu-sõjad, ökoloogilised probleemid, ülerahvastatus, apokalüptiliste sektide märatsemine... (Minu mälu järgi on Silverberg sarnast võtet-viimsepäevaootuses märatsevaid sekte 1999. aastal-kasutanud vähemalt veel ühes oma teoses, nimelt romaanis "Aja maskid").

Hinde osas otsustasin mõningase kaalumise järel maksimumi kasuks, ehkki lõpuosast oodanuks vast üllatavamat puänti. Hea ideega, võimas ja mõjuv lühiromaan. Temaatikalt ja ülesehituselt meenutas veidi Spinradi "Katkuaastate päevikuid"-katastroofist laastatud lähituleviku-USA ja sündmuste nägemine erinevate jutustajate pilgu läbi.

"Enam ma ei tõuka"

Erootiline üleloomulik lugu nohiklikust juudinoorukist, kes avastab endas kumuleeruva seksuaalse frustratsiooni tõttu poltergeisti ande ehk siis telekineetilised võimed.

Veidi meenutas mõningaid Stephen Kingi teoseid (eelkõige "Carriet"), samuti Suzy McKee Charnase juttu "Tissid" (mille eestikeelne tõlge ilmus omal ajal antoloogias "Aphra"). Erinevalt Kingist ja Charnasest on Silverbergi lugu üsna leebetes toonides, nii et õudukakski ei tahaks seda nimetada. Samas tundus loo temaatika kuidagi kulununa ja see väljendub ka hindes. Võimalik, et 1972. aastal polnud lood üleloomulike võimetega teismelistest nii läbitrööbatud teema kui tänapäeval...

P. S. Autor lobiseb (kogemata?) loo eestikeelse tõlke saatesõnas osa puändist välja.

"Tuul ja vihm"

Ökoteemaline hoiatuslugu kosmoses elavatest tulevikunimestest, kelle meeskond saabub iidsetel aegadel toimunud ökoloogilises katastroofis hävinud Maad taas elukõlbulikuks muutma. Enamik loost koosnebki meie hävinud koduplaneedi ja selle hävinguni viinud sündmuste kirjeldustest.

Ökoteemat saab ulmes käsitleda eri viisidel-müstikaseguse apokalüptilise hüsteeriaga või kainelt ja ratsionaalselt. Silverberg on targa inimesena käesolevas loos valinud viimase variandi-mingit "Emakese Maa" teemalist ohkimist vms jama siin loos ei kohta, üsna sümpaatselt mõjub ka loo eestikeelse tõlke saatesõna, kus autor selgitab oma suhteid rohelise liikumisega ja esitab muuhulgas levinud väite, et looduskeskkonda tuleb kaitsta just inimkonna enda säilimise, mitte planeedi pärast, mis niikuinii iseendaga hakkama saab. 1973. aastal ilmunud loos on mainitud ka lehmade peeretamise ohtlikku mõju biosfäärile-teema, mida tänapäeva Eestiski paljud kui eurobürokraatide leiutatud lollust välja naeravad.

Miks siis ikkagi hinne "3"? Kuidagi visandlik, ülemäära kirjeldav ja üllatustevaba tundub see lugu. Samas tuleb hindele ka tugev plussmärk taha.

"Märkmeid eel-dünastilisest ajastust"

Pealkiri viitaks justkui Vana-Egiptusele ja vastavaid vihjeid on siin loos tõesti (eestikeelse kogumiku lehekülgedel 127-128 leiduvas tekstikatkes suutsin ma ära tunda "Ipuweri kaebuste" nime all tuntud papüüruseteksti). Tegelikult räägib lugu küll (taaskord) suurte katastroofide tagajärjel hävinud USA-st ja tuleviku-arheoloogidest, kes seda hävinud ühiskonda uurivad.

Käesolevale loole saab paljuski ette heita sama, mis "Tuulele ja vihmale". Selline visandlik ja ülevaatlik kirjeldus postapokalüptilisest tulevikumaailmast ning apokalüpsiseni viinud sündmustest. Kui "Tuul ja vihm" oli omas laadis vähemalt korralikult ja selgepiiriliselt teostatud, siis "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" suubub hallutsionatsioonisegusesse hägusse ning kogu lugu tundub lõppkokkuvõttes paraja bad tripina. Mis minu jaoks hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas, oli loo puänt.

"Mutantide hooaeg"

Meie kõrval on pikka aega, võib-olla juba sajandeid, elanud mutandid, kes on tekkinud juhuslike geneetiliste mutatsioonide tulemusel. Nende välimus erineb tavaliste inimeste omast ja nad valdavad kummalisi võimeid (näiteks levitatsiooni ja telekineesi).

Lugu on antud edasi kuskil USA rannikul elava mehe minajutustusena, kelle kodukandis kuus mutandiperet talvepuhkust armastavad veeta. Tegu on rahulikult kulgeva ja mõtisklevas toonis tekstiga. Võimalik, et teatud määral on see allegooria erinevat tüüpi vähemuste ühiskondliku aktsepteerimise teemal, mis oli loo kirjutamisajal USA-s üsna aktuaalseks teemaks.

"Elundivärbajate küüsis"

Täienduseks eelarvustajale: eks iga ulmeteksti teaduslik-tehniline taust lähtub kirjutamisaja teadmistest. Aastal 1972 kuulus kloonimine veel täielikult ulmevaldkonda, ent organite siirdamisega oli juba mõningat edu saavutatud. Tänapäeval ei tundu Silverbergi jutt enam muidugi usutava tulevikunägemusena, enne hakatakse inimorganeid bioprintima või geenmuundatud sigade sees kasvatama. Aga nii vana loo puhul polegi see oluline...

Teatud määral on "Elundivärbajate küüsis" muidugi allegooria Vietnami sõja ja selle vastu suunatud USA tudengiliikumise teemal. Temaatikalt meenutab jutt ka samast aegruumist pärinevat Norman Spinradi romaani "Torgi Jack Barronit". Üldiselt polnud lool ja selle ideel väga vigagi, ehkki jäi kuidagi kuivaks ja (sarnaselt mitmete teiste maakeelsete Silverbergi valitud teoste kolmanda köite lugudega) visandlik-ülevaatlikuks.

"Võimaluste jada"

Aasta on 2006 ja ajas rändamine on saanud võimalikuks, ehkki ajareise viivad läbi spetsiaalsed ettevõtted ja need toimuvad range kontrolli all. Loo keskmes on kummaline kolmik-abielupaar Ted ja Alice, kes hakanud pika kooselu jooksul teineteist niiväga jälestama, et sooviksid teineteist tappa, ja Tedi vanadekodus viibiv vanaisa Martin, kes vaatamata kõrgele eale oma lapselapse naisest unistab ning tollele ligi üritab tikkuda. Kõik kolm üritavad oma eesmärke teostada ajamasina abil: Ted ja Alice tahavad teineteisest vabaneda abikaasa eostamist ning sündi ennetades, Martini soov on aga Alice oma noorele ning nägusale naistemehest "minale" kingituseks saata...

Üldiselt sellised musta huumorit sisaldavad ja "üle-võlli" stiilis kirjapandud lood mulle meeldivad. "Nelja" peale tõmbab hinde loo hakitud stiil. Autor kirjeldab vaheldumisi erinevaid ajarändude tõttu tekkinud reaalsusi ja sündmuste arenguid, ent minu jaoks muutis see loo sündmustiku kohati üsna segaseks ning raskestijälgitavaks.

"Grupp"

Tulevikumaailmas peetakse monogaamsaid armusuhteid iganenuiks ja kombeks on saanud grupiseksi harrastamine telepaatiat võimaldavate masinate abil. Loo peategelane armub aga õnnetul kombel "grupikaaslasessse" ära ja tahab teda ainult endale - tunded, mida kirjeldatud maailmas peetakse haiglasteks ning atavistlikeks...

Lugedes tekkisid seoses Veskimehe loominguga: sisuliselt kirjeldab Silverberg siin probleeme, mis võiksid tekkida Kuu ordu laadsete kommetega ühiskonnas. Eks siin kirjutamisaja hõngu ja probleeme ole muidugi tunda ning seda tunnistab ka autor ise loo eestikeelse tõlke saatesõnas.

Mõninga kõhkluse järel otsustasin loole maksimumhinde anda - peamiselt idee ja selle teostuse eest.

"Teadusliku fantastika kuulsuste koda"

Lugu kujutab endast suurelt osalt ühe paadunud ulmefänni sisemonoloogi oma lemmik-kirjandusžanri (nagu see võis paista ameeriklasele 1970. aastate alguses), inimkonna tuleviku ja muude teemade üle. Minategelase elu ja mõtiskluste kirjeldustele lisandub ka tugev ulmeline element...

Hakitud stiiliga lugu, mida iseloomustab kirjutamisajale iseloomulik narkootiline hägusus ja mis minu meelest kisub veidi "diiplevaks sogaks".

"Breckenridge ja kontiinuum"

Noel Breckenridge, elutüdimusest haaratud mitmenda põlvkonda valgekrae, satub ootamatult kaugesse tulevikku. Inimtsivilisatsioonist pole selles tulevikus enam palju järel, Breckenridge rändab koos nelja inimlaadse olendiga mööda kõrbet ja jutustab neile erinevate muistsete müütide veidraid segusid...

"Breckenridge ja kontiinuum" põhineb osalt tuntud Prantsuse antropoloogi Claude Levi-Straussi strukturalistlikel müüditeooriatel. Korra vilksatab loos ka Levi-Strauss ise, nimetu veinilembese "kuulsa antropoloogina".

Täitsa korralik lugu huvitavate ideede ja omanäolise tulevikumaailmaga. Eks siin seda (paljudele Silverbergi maakeelsete valitud teoste kolmanda köite lugudele omast) segasust mõnevõrra oli... ja kõiksugu strukturalistlikud müüditeooriad vms on mulle alati pigem veidrate ja arusaamatutena tundunud. Aga neljavääriline on "Breckenridge ja kontiinuum" kindlasti.

"Kaljukitse mängud"

Mulle täitsa meeldis ja eelkõige õhustiku poolest. Jääaja-laadsetest kliimatingimustest haaratud lähituleviku-New York ja pilvelõhkujas toimuv luksuslik sünnipäevapidu kummaliste osalistega loovad omapäraselt dekadentliku meeleolu.

"Rännakud"

"Rännakute" kohta kehtib sama, mis ka mitmete teiste minu loetud Silverbergi tekstide kohta: hästi loodud, kuidagi mõnusalt lõunamaine ja päikeseline õhustik, ent stiil jääb veidi laialivalguvaks-lobisevaks, puudu on mingist teravusest ning fokuseeritusest. Alternatiivajalood on mulle alati meeldinud, ent selles loos sai neid alternatiivmaailmu nii lühikese teksti kohta nagu veidi liiga palju, mistõttu need maailmad kipuvad kohati jääma väga visandlikeks.

Minategelase mänglev kolamine erinevate maailmade vahel meenutas mulle veidi Zelazny Amberi-tsüklit ja printside liikumist Varjudes.

"Surnute seas sündinud"

"Topeltmõistuste koda"

Eelarvustajale tuleks veel lisada, et kuigi loo tegevus toimub ilmselgelt tulevikus, jätab eraldatud ajupoolkeradega laste internaatkool kuidagi arhailise ja kloosterliku mulje... ja eks sel oraakliteemal ole ka müstilis-religioosne hõng juures. Keskaegsel arengutasemel ühiskonnas arusaadavalt nii keerulisi ajuoperatsioone läbi viia ei saaks ja mingil hetkel hakati loos mainima ka muud moodsamat tehnoloogiat (ekraanid, autod).

Mõni teine autor oleks samal teemal ehk paksu romaani kirjutanud ja tegevusmaailma ning selle kujunemise põhjalikumalt lahti seletanud. Tegevusmaailma hägusus ja visandlikkus pole "Topeltmõistuste koja" puhul siiski üldsegi miinuseks, samas ei suutnud jutt minus ka tohutut vaimustust tekitada.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Triinu Merese "Kuningate tagasitulek"

Omal ajal "Täheajast" loetud samanimeline lühiromaan mulle väga ei meeldinud... tundus ülemäära "rollimängukirjandusena". Võib-olla mõtlesin toona rollimänguseoste osas ka veidi üle, igatahes tundub loo pikem, "romaanivariant" märksa läbimõeldum ja huvitavam.

Kaks eelmist arvustajat on romaani sisust juba üsna palju rääkinud. Jah, Meres kasutab siin umbes samasugust võtet nagu Strugatskid-maailma pole teadlikult väga detailselt kirjeldatud, see on paljuski tinglik ja hägune, hulk otsi jäävad lahtisteks. Kirjeldatud maailm võib olla postapokalüptiline Siber (taiga ja raudtee, millel liiguvad "kärujaanid"), ent tegelikult võib autor kirjeldada ka mingit paralleelreaalsust.

"Kuningate tagasitulekus" on nii põnevust kui ka filosoofiat. Midagi raskestikirjeldatavat jääb romaanis minu jaoks siiski puudu, et sellele maksimumhinnet anda. Samas on algupäraste ulmeromaanide kontekstis tegu ikka üsna tugeva tekstiga ja ma ei välistaks üldse, et autorile järgmise aasta suvel selle eest järgmine "Stalker" tuleb.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Genevieve Cogmani "Nähtamatu raamatukogu"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Indrek Hargla "Kolmevaimukivi"

Olen ise Hargla teoseid lugenud juba sellest ajast peale, kui ta veel laiemale üldsusele tundmatu Algernonis ja Marduses avaldatav ulmeautor oli ning ta suuremal või vähemalt määral ulmeks kvalifitseeruv looming on mulle tuttav ("Melchiori"-romaane pole ma näiteks tõesti lugenud). Kui mullu ilmunud romaan "Merivälja" oma kvaliteedilt üsna ehmatavalt mõjus, siis käesolev kogumik tõestab, et Hargla võib head žanriulmet kirjutada küll, kui aega ja tahtmist leiab. Ja seda jätkuvalt paremini, kui teised Eesti ulmekirjanikud.

"Mirabilia saladus"

Käesoleval lühiromaanil pole mingit seost legendaarse krimi- ja ulmeraamatute sarjaga, nagu pealkirja järgi arvata võiks. Science-fantasyks liigituv lühiromaan kirjeldab hoopis üht üsna kummalist, pealtnäha keskaegse arengutasemega maailma, mille taustal aimduvad vihjed arenenud kosmosetsivilisatsiooni mõjudele. Minategelaseks on autor valinud ühe selle maailma feodaali juhmivõitu teismelise poja, kelle pilgu ja seikluste läbi tegevusmaailma avatakse...

"Mirabilia saladust" tuleb kiita nii värvika ja mitmekülgse varjatud tahke täis tegevusmaailma kui ka sõnakasutuse ning tegelaste nimevaliku pärast. Näiteks laulikuid kutsutakse selles maailmas "kärekandlemeesteks" ja nende nimed vihjavad tuntud lauljatele ning bändidele meie maailmas...

"Jõulujõud"

Etnohorroriks oleks seda laastu liigitada vast vale... Lugu ei pretendeeri õudusele, vaid pigem südamlikkusele. Ehk siis selline etnoteemaline üleloomulik lugu. Ja nii lühikese loo puhul ei saa vist sisust põhjalikumalt rääkida, ilma et midagi olulist välja lobiseks.

Korralikult kirja pandud, aga mind jättis kuidagi külmaks.

"Einsteini viimased sõnad"

Alternatiivajaloolise loo motoks on kirjandusloolase James Gunni ingliskeelne tsitaat Isaac Asimovi loomingu stiilist. Näib, et Hargla on "Einsteini viimased sõnad" samuti veidi "asimovlikult" kirja pannud, sest valdavalt koosneb see dialoogist ja tegevust on siin üsna vähe. Mis ei tee lugu kuidagi halvemaks...

Aasta on 1957 ja ajalugu on läinud veidi teisiti kui meie maailmas. Teise maailmasõja ajal on taevasse ilmunud ifod (mida meie tunneme UFO-dena) ja rünnanud teineteise järel nii Nõukogude Liitu kui Saksamaad, tehes sõjale lõpu. Mingit otsest kontakti nendega aga loodud pole ja nii tiirutavad nad sõjast saadik tabamatutena taevas, justkui jälgides Maal toimuvat ja aeg-ajalt ka inimesi röövides.

Loo minategelane pole keegi mu kui Isaac Asimov, endine ulmekirjanik, kes on nüüd keskendunud ifode uurimisele. Lennureisil USA-st Saksamaal toimuvale ifololoogiakonverentsile kohtub ta eaka Albert Einsteiniga... Järgnevatel lehekülgedel võib lugeja kohtuda veel hulga tuntud teadlaste, ulmekirjanike ja muude isikutega, kes selles maailmas mõnevõrra teistsugust rolli mängivad. Nende hulgas on isegi "Novembrivalsist vanal väljakul" tuntud Ray Walgren...

Hea lugu põneva idee ja alternatiivajaloolise maailmaga.

"Penningbütteli kummituse juhtum"

Kummituslugu 19. sajandi Tartut meenutavast kohast, kus loodusseadused toimivad teistmoodi ja mis paistab kuskil alternatiivses maailmas asuvat...

Võimalik, et see tegevusmaailm võiks pikemalt lahti kirjutades päris huvitav olla, ent käesolev 3-4 lehekülje pikkune laast jäi üsna väheütlevaks.

"Tammõküla viljakuivati"

"Clemens Fellinus, Rex Estonicum"

Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

"Osariigi presidendi kohtumine"

Viieleheküljeline jutt on vist mõeldud ulmevormis poliitilise paskvillina. Naljakas ei olnud ja midagi muud ma selles ka leida ei suutnud.

"Heliose teoreem"

Lugu kujutab endast filosoofilist SF-i "iidsete tulnukate" hüpoteesi teemal. Kusjuures need "iidsed tulnukad" polegi Hargla loos tegelikult tulnukad... Rohkem sisust rääkida ei tahakski, jäägu see teiste lugejate avastada.

"Heliose teoreem" on üsna korralikult kirjapandud lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb selles loos minu jaoks nagu midagi puudu. Võib-olla on põhjuseks teatud kuivus ja see, et suur osa loost koosneb veidi moraliseerivatest dialoogidest.

"Per homicidum ad astra"

Tuumapungilik ulmekriminull. Tegevus toimub maailmas, kus toimuvad planeetidevahelised kosmoselennud, ent üldine tehnoloogiline arengutase meenutab pigem 1950. aastaid (lintmagnetofonid, mikrofilmid, kirjutusmasinad jne). Loo sündmustiku käivitab astrolaeva Amundsen arvutigiigi (ehk IT-spetsialisti) Yoel Yakovici mõrv, mida laeva pardale saabub uurima inspektor Teofilus Vader...

Sarnaselt kunagisele lühiromaanile "Jõgeva elavad surnud" on autor ka "Per homicidium ad astra" tegelased loonud Eesti ulmefändomis tuntud isikute näol. Ka ma ise olen siin loos täiesti olemas (nooremabi Christoph Snyderi näol). Värvikaid ja naljakaid paralleele reaalsete isikutega leiab käesolevast loost küll vähem kui "Jõgeva elavatest surnutest", põhjuseks ilmselt tegevuskoha ning tegelaskujude (kosmoselaev ja selle meeskond) ning ülesehituse (klassikaline kriminull) teatud piiratus.

Üldiselt ma kriminulle väga ei salli (just neid klassikalisi, mille ainsaks sisuks on mõrvajuurdlus kuskil piiratud aegruumis; moodsamat tüüpi detektiivilugude, mida ulmevormis on kirja pannud näiteks Jim Butcher, vastu pole mul midagi). Ka käesolevas loos oli neid uurija arutlusi teemal "kes-on-mõrtsukas" üsna igav lugeda, samas oli lool õnneks huvitav puänt, mis tõstis ka hinde mu jaoks "3" pealt heatahtlikult antud "4-" juurde.

"Suvitusromaan"

Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib.

Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...

Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...

Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Heinrich Weinbergi "Tõrkeotsing"

Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.

Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.

Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...

"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.

Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.

Hindeks kokku "3 +".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Alastair Reynoldsi "Spioon Europal"

"Spioon Europal"

"Teemantkoerad"

Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.

"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.

Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas.

"Grafenwalderi bestiaarium"

Kosmilisi imeloomi koguva julma kollektsionääri teema meenutas veidi Martini "Liivakuningaid" ja mõningaid paralleele tekkis mainitud teosega veel, ehkki nii Reynoldsi stiil kui ka tegevusmaailm on hoopis teistsugused. Tegevusmaailma ja stiili eest tuleb seda lühiromaani ka kiita, ent sisu poolest jättis see mind millegipärast veidi külmemaks kui eestikeelse kogumiku "Spioon Europal" kaks esimest teksti, mistõttu hinne langeb ka "4" peale.

Pealkirjast: "bestiaariumideks" nimetati keskaegses Euroopas nii reaalsetest kui mütoloogilistest loomadest rääkivaid teatmikke. Reynolds kasutab seda sõna tõesti "loomaaia" või täpsemalt "loomade kollektsiooni" tähenduses.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Mustand"/"Tšernovik"

Riik: Venemaa

Aasta: 2018

Režissöör: Sergei Mokritski

Kuna Sergei Lukjanenko romaan "Mustand" mulle meeldis, siis otsustasin seoses selle romaani ekraniseeringu Eesti kinodesse jõudmisega ennast mitme aasta järel kinno vedada. Filmiga jäin rahule. Üsna tekstitruu, ehkki mõned asjad erinesid filmis romaanist. Peamiseks plussiks oli minu jaoks siiski filmi visuaalne efektsus-nii ulmeliste paralleelmaailmade, Moskva linnavaadete kui ka kõige muu osas.

"Saladuslik tsaar 5: Droonide mäng" (koost. Maniakkide Tänav)

J. J. Metsavana "Jääkuningannad"

Lugu jäisel Enceladusel omnikuteks kutsutud mõistusliku putukrassi kätte vangilangenud kosmoserändurist. Mehe kaaslased on omnikute poolt pärast julma piinamist tapetud, teda ennast on aga lisaks piinamisele ka mõningate üliinimlike omadustega varustatud ja vangina ellu jäetud, kuna Enceladusel lõksus olevatel omnikutel läheb ta abi vaja oma ainsa kosmoselaeva juhtarvuti parandamisel. Samal ajal käärib hiidputukate ühiskond ka sisemiselt ja on kodusõtta paiskumas...

Autor ühendab siin loos endale tuttavad või meelepärased teemad - süsteemiadministreerimise, entemofoobia ja külmakartuse. Tulemusel pole tegelikult väga vigagi.

Maniakkide Tänava ja Kaisu Ann Karukäpa "Zombinaator"

Esimese kaasautori nime ja teose pealkirja järgi võiks sellest õudusteemat oodata, ent tegu on siiski puhtakoelise kosmoseulmega. Peategelaseks on Pluutol asuvas eestlaste koloonias elav teismeline tüdruk, kes omavoliliselt kääbusplaneedi enda poolt avastatud kaaslasele Liiva-Annusele lendab ja seal veidra võõrmõistusega kokku puutudes kummalise transformatsiooni läbib...

Üsna kummalise ülesehitusega tekst. Lühiromaani algus, kus kirjeldatakse Pluutol elavate andekate noorte tegemisi, meenutab mingit 1940. või -50. aastate naiivsevõitu noorteulmet (nagu näiteks Heinlein seda toona kirjutas). Ootamatult keerab teos aga hoopis tõsisematele teemadele, nagu inimeseks olek, surematus, kohtumine võõrtsivilisatsioonidega... Kõigele sellele lisandub veel "Tsaari" maailma kummaline Eesti-kesksus ja rahvuslike motiivide ühendamine kosmoseteemaga.

Väga suurt vaimustust "Zombinaator" minus ei äratanud, ent huvitavaid ideid on selles lühiromaanis küll ja seda peegeldab ka hinne.

Tea Roosvaldi "Kaksteist jalga põlle all"

Seekordse "Tsaari" maailma loo tegevus toimub üllatuslikult hoopis postapokalüptilises Lätis. Loo keskmes on Kuldiga kandis maapiirkonnas elavad tulnukviirusest seestunud naised, kellest osa on rasestatud putukalaadsete tulnukate poolt, teine osa muutunud zombilaadseteks olenditeks ja ülepea on nad inimmõistust kaotamas ning loomastumas...

Üsna jälk tekst (mis meeldiks ilmselt nii mõnelegi õudusfännile) ja oma jälkuses kuidagi tüütu ning väsitav. Ma ise ei kuulu lugejana kaugeltki nõrganärviliste sekka, ent kogu see loomastumise, putukjäleduste ja muude ebameeldivuste kümnete lehekülgede pikkune kirjeldus jättis mind lugejana kuidagi külmaks ega pannud kaasa elama. Lõpupoole tulid sisse ka muud teemad nagu kontakt võõriku kosmosetsivilisatsiooniga, ent needki ei suutnud nagu erilist huvi äratada. Ilmselt on asi ka selles, et Mandi ja Lauriku sama tegevusmaailma kirjeldav "Prussakad jäävad" mängis selle inimeste ning putukate kokkusulandumise teema juba uudsuse ja detailse võikusega läbi ning Roosvaldi tekst vähemalt minu jaoks sellesse midagi uut juurde ei anna.

Eeltoodud arvamus kirjeldas mu isiklikku lugemiselamust... tehniliselt on lugu ju korralikult teostatud ja võib arvata, et see leiab ka vaimustunud lugejaid.

Reidar Andresoni "Koidik vereval pinnal"

Seiklusliku noorteulmeka tegevus toimub Marsil kupliga kaetud maalaste koloonias, mille ühiskond on läbinud mõninga taandarengu ja kaotanud sideme oma ühise minevikuga. Seos "Saladusliku tsaari" universumiga tuleb ilmsiks alles loo kestel...

Andresoni loo stiil erineb mõnevõrra enamikust teistest "Tsaari" maailma tekstidest. Teksti üldine meeleolu on päikeseline ja eksootilis-eskapistlik, Eestile vihjab ainult ühe tegelase nimi (Indrec) ning vihasest ugridoomilikkusest pole siin jälgegi. Autori keelekasutus on viimase paari aastaga mõnevõrra paranenud, ehkki kohati riivavad ta lausekonstruktsioonid siiski silma ( nt: ..."Seltskond pimedas ruumis põrkus ja rullus üksteise otsas, kuid kusagilt kinni haarata polnud võimalik, et vähemalt proovida oma kehasid säästa..."). Veidi kummaline on ka see, et autor nimetab Däni ja Meyd pidevalt "lasteks", ehkki Maa ajaarvamise järgi peaksid nad üle 20 aasta vanad olema.

Mann Loperi "Väljarändajad"

Loo peategelaseks on digitaliseeritud tulevikuinimene Ürmo, kes otsustab Eesti territooriumil asuvast virtuaalkeskkonnast (ja Päikesesüsteemist) tervikuna lahkuda, ent saab ootamatult reisikaaslaseks ekshumaani (inimpäritolu mõistusliku putuka) Miia...

Suhteliselt rahulikult kulgev tekst, milles on mõned päris omapärased ideed (neist omakorda naljakaim on ilmselt Tammsaaret tsiteeriv ekshumaan).

Selline "tugev keskmine" lugu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jim Butcheri "Hull kuu"

Meenutab üsnagi sarja esimest osa "Tormirinne" - põhjaliku mütoloogilise taustaga linnafantaasia-märul, kus kiire tegevus ei peatu hetkekski ja peategelane Dresden on pidevalt surmaohus, segatud erinevatesse jamadesse ning saab igalt poolt peksa, üritades seejuures meeleheitlikult olukorda ära klaarida. Veidi nagu mingi Hollywoodi märulifilm (või politseiuurijate tööst rääkiv USA telesari) segatud fantasyga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mary Gentle'i "Ash: A Secret History"

1120. lehekülje paksune science-fantasy elementidega alternatiivajalooks liigituv telliskiviromaan on USA-s ilmunud nelja romaanina. Neist kolme esimest on Hargla Baasis arvustanud, ent tervikul kujul on see romaan (või romaanitetraloogia) Baasi arvustajatest seni puutumata jäänud, nii et esmaarvustajana pean siin mõnevõrra ka teose sisu tutvustama.

Tegu on raamjutustusega. 20.-21. sajandi vahetusel kirjutab üks Inglise ajaloolane raamatut Ashist, 15. sajandi Euroopas tegutsenud naissoost palgasõdurite pealikust. Ash on justkui äraspidine versioon Jeanne d'Arcist - nais-väepealik, kes kuulis hääli, mis teda juhendasid ja kelle elu lõpp saabus samuti varakult - 20-aastaselt 1477. aastal Nancy lahingus, milles hukkus ka viimane Burgundia hertsog Charles Südi ning mis tegi jõuka Burgundia hertsogkonna iseolemisele jäädava lõpu. Erinevalt patriootlikust Orleansi Neitsist võitleb Ash palgasõdurina nende eest, kes talle ja ta eraarmeele paremini maksavad ning ka neitsilikkusest on ta üsna kaugel, kuna leidlapsena palgasõdurite laagris üleskasvamine on ta kõikvõimalike kuritarvituste ohvriks muutnud.

Mingil hetkel hakkab Ashi elulugu uuriva ajaloolase uuritav ladinakeelne käsikiri kuidagi imelikuks muutuma. Lõpptulemusena selgub, et käsikiri pärineb paralleelsest universumist, kus ajalugu kulges teisiti. Selles maailmas pole araablased ega islam jõudnud kunagi Egiptusest lääne poole ja 15. sajandi Põhja-Aafrikas asub läänegootide riik pealinnaga Kartaagos (reaalses ajaloos valitsesid läänegoodid Rooma impeeriumi langemise järgsel ajastul küll Hispaaniat, ent kadusid ajaloo areenilt juba 8. sajandil, Põhja-Aafrikasse jõudsid aga nende sugulasrahvas vandaalid. Gentle'i romaanis kirjeldatud Kartaago pole seejuures see kuulus linn, mille hävitasid roomlased, vaid hiljem roomlaste poolt samasse kohta ehitatud uus linn). Kartaago kultuuris on põimunud idagermaani-, rooma- ja araabiapärased elemendid, usuna tunnistatakse seal ariaanlust (4.-7. sajandil levinud kristlikku usulahku, mis oli teatud määral islami eeskujuks). Tegu on sünge ja pentsiku kohaga, kus ei paista kunagi päike ning kus kasutatakse erinevatel otstarvetel golemeid ning muid veidraid poolmaagilisi seadeldisi. Ühel hetkel toimub läänegootide sissetung Euroopasse, samal ajal kustub Euroopa taeva kohal (v.a. Burgundia hertsogkonnas) päike ja hakkavad valitsema jääajale omased kliimatingimused. Ash aga satub oma palgasõdurite kambaga läänegootide sissetungi keskmesse...

Ashi elulugu uuriv ajaloolane kahtlustab algul, et 15. sajandi Põhja-Aafrikas võis tõesti olla mingi varakeskajast säilinud läänegootide asundus, mille hilisem ajalugu on mingil põhjusel maha vaikinud ja mille asukate väike rüüsteretk Euroopasse on käsikirjas tohutult suureks puhutud. Järgneb arheoloogiline ekspeditsioon Tuneesiasse, mille käigus selgub, et vanades käsikirjades kirjeldatud paralleelmaailm hakkab jõuliselt meie maailma sisse tungima - väljakaevamistel leitakse golemeid ja läänegootide "superarvuteid". Kogu lugu hakkab järjest kummalisemaks muutuma... (Huvitaval kombel on arheoloogiliste uuringute ala ehk Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida laiemalt nimetatud lakkamatute sõdade, poliitilise ebastabiilsuse ning terrorismi pesaks - romaani kirjutamisaega arvestades on see isegi mõnevõrra prohvetlik.)

Teatud määral võib romaani liigitada sellise fantasy alamžanri nagu grimdark alla. Teos on üsna sünge ja nõrgema närvikavaga lugejatel tasuks sellest ilmselt eemale hoida-lisaks vägivallale leidub siin kõiksugu seksuaalperverssuste kirjeldusi ja laps-Ashi üleelamised palgasõdurite laagris on lausa kenderliku detailsusega edasi antud. Samas ei kujuta Gentle (erinevalt näiteks Abercrombie'st) oma tegelasi mingite sadistlike värdjatena, tegu on lihtsalt omalaadsete moraalipõhimõtetega karmi elu elavate inimestega. Vägivallale ja süngusele lisanduvad kohati situatsioonikoomikale omased elemendid, muutes Ashi ning ta kambajõmmide seiklemise Euroopa lahingutandritel omalaadseks julmaks ning frivoolseks, ent samas kuidagi lapselikult süütuks-lõbusaks koomiliseks ooperiks. Selline stiil torkab eriti silma romaani esimeses pooles ja nii mitmedki tegelaskujud (nagu palgasõdurite arst, kes on tegelikult meheks maskeerunud lesbiline naine või ülbe, ent sisimas argpükslik rüütel, kellega Ashi naituma sunnitakse) aitavad seda veriste lahingute ning muude koledate sündmuste taustal toimuvat lõbusat komejandimeeleolu hoida. Lõpupoole hakkab teos küll mõnevõrra venima (ma tõesti ei tea, miks peaks näiteks detailselt kirjeldama 15. sajandi jõuluetendust) ja ka kirjeldatud eriomasest stiilist ei jää enam palju järele.

Kokkuvõttes: romaani idee on hea ja kirjeldatud alternatiivajalooline maailm päris huvitav. Samas, maksimumhinnet ma sellele raamatule anda ei taha-kohati kippus ikka liiga venima ja näib, et nii paksu raamatu kirjutamine käis autorile kohati nii kompositsiooniliselt kui ühtlase stiili hoidmise osas üle jõu. Lõpplahenduski oli kummaline, ehkki vähemalt mitte ettearvatav.

Hindeks siis "4+". Lisaks nõrganärvilistele/kaunishingedele peaksid sellest teosest ilmselt eemale hoidma need, keda keskaja ajalugu ei huvita või kes pakse telliskiviromaane ei seedi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Poul Andersoni "The Merman's Children"

Autor väidab romaani eessõnas, et selle idee põhineb ühel vanal Taani rahvaluule-ballaadil. Ilmselt on müüdid sarnastel teemadel Taanis üsna levinud... mulle igatahes meenutas see romaan Anderseni klassikalist muinasjuttu Väikesest Merineitsist, kes peab valima 300-aastase eluea ja armastatud printsi ning surematu hinge vahel.

Romaani sündmustiku kirjelduse osas pole eelarvustajatele palju lisada. Sarnane teema (kristlus ja/või tehnoloogiline progress maailma maagilist mitmekesisust maagilisel moel hävitamas) kordub päris paljudes Andersoni teostes ("Murtud mõõk", "Südasuvine torm"). Nõustun eelarvustajatega selles osas, et eskimote mütoloogia sissetoomine oli hea leid. Romaani sündmustiku Gröönimaal toimunud osa oligi ilmselt kõige huvitavam, osalt ka seetõttu, et käsitles üht ajaloo põnevat mõistatust: Skandinaavia kolonistide saatust Gröönimaal. Detailne ja põhjalik ajalooline taust on kahtlemata raamatu üheks suureks plussiks.

Pean tunnistama, et ka mind hakkas see ängistav ja lootusetu kristluse triumfi õhustik veidi häirima. Ma ei tea isegi, kas seda "vagajutulisuseks" nimetada... Anderson kirjeldab kristlust (tahtlikult või tahtmatult) üsna eemaletõukavalt, vähemalt minu meelest. Lõpupoole hakkas ka romaani sündmustik mõnevõrra venima ja mingil hetkel tundus mulle, et teose Baasi hindeks saab "4", ent lõpplahendus kergitas hinde minu jaoks siiski "5" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jules Verne'i "Back Cupi saare saladus"

Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda.

Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik).

Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus.

Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Steven Brusti "Yendi"

Romaani esimene pool oma maagilise maffiasõja kirjelduse ja ülikiire sündmustikuga jättis väga põneva mulje. Lõpupoole keskendus autor aga rohkem dragaelaste omavaheliste ülisegaste intriigide kirjeldamisele, mis enam nii põnev polnud, langetades teose hinde minu jaoks "4" peale. Ent see "4" on tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kir Bulõtšovi "Kosmoselaevastiku agent"

Käesoleva kogumiku kaante vahel olevad kaht ulmeteost võiks liigitada sotsiaalseks seiklusulmeks. Tekstid on algselt ilmunud Gorbatšovi-aegses Nõukogude Liidus, ent kirjutatud on need vist märksa varasemal ajal (Jyrka on oma arvustuses "Nõiakoopale" maininud, et teos on kirjutatud hoopis 1967. aastal). Selles pole ka midagi imelikku, sest Bulõtšovil oli Nõukogude ajal teatavasti probleeme võimude ja avaldamisvõimalustega.

Üldjoontes on teoste tegevusmaailm ehitatud üles nõukogude ulmes levinud skeemi järgi. Tähtede vahel reisivad tulevikuinimesed on eetilised ja rahumeelsed (ehkki nad muus osas oma kommetelt ja käitumiselt vägagi tavalisi 20. sajandi inimesi meenutavad), teaduslik-tehnilise progressiga käib käsikäes ka sotsiaalne progress. Vähemarenenud planeetide elanike seas löövad aga välja metsikud ja võimujanulised tendentsid. Kõik see meenutab mõnevõrra Strugatskite loomingut ja progressorite/vaatlejate raskusi vähemarenenud tsivilisatsioonide abistamisel. Bulõtšovi maailmas eksisteerivad küll vähemarenenud tsivilisatsioonidega ametlikud, s.h. kaubandussuhted, samuti pole Maa elanikud seal ainsaks tähtedevaheliseks tsivilisatsiooniks. Ja hoolimata kogu oma tehnoloogilisest võimsusest on kosmosetsivilisatsiooni esindajad metsikute pärismaalastega kokku sattudes üsna abitud ning kultuurikonfliktidest tingitud arusaamatuste klaarimine võib osutuda vägagi veriseks ning vaevaliseks. Ilmselt tasuks veel mainida, et kui "Kosmoselaevastiku agent" on rohkem sotsiaalsete teemadega tegelev teos, siis "Nõiakoopas" lisandub sellele võõrmaailma kummaline floora-fauna ning muud pöörased ulmelised ideed.

Autor on võõraid maailmu ja nende veidraid kombeid ning õhustikku vägagi detailselt ja põnevalt kirjeldanud. Lisaks tuleks veel mainida teoste hoogsat ja seikluslikku sündmustikku, ootamatuid süžeepöördeid ning põnevaid ideid.

Kokkuvõttes: hea raamat, mille ilmumisest eesti keeles võib küll vaid puhast rõõmu tunda.

"Kosmoselaevastiku agent"

"Nõiakoobas"

Alguses tundus, et "Nõiakoobas" on ülesehitatud enam-vähem sama skeemi järgi, mis "Kosmoselaevastiku agent" - sõjakad ja verejanulised humanoidid võõrplaneedil ning nende võimuahne liider; tehnoloogiliselt kõrgemal arengutasemel, ent rahumeelsed ning pahaaimamatud kosmoseühiskonna inimesed, kes nende humanoidide pealiku intriigidesse mässitakse ning muidugi Andrei Bruce ja tema armastuslugu järjekordse võõrplaneetlasest neiuga. Bulõtšov siiski ennast kordama ei hakka ja "Nõiakoopa" sündmustik võtab üsna ootamatuid pöördeid.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Poul Andersoni "Orion Shall Rise"

"Orion Shall Rise" kuulub Andersoni Maurai-tsüklisse, mis on Eesti lugejatele tuttav kogumiku "Taevarahvas" nimiloo kaudu. Ühtlasi on käesoleva teose näol tegu selle tsükli ainsa romaanipikkuse tekstiga.

Maurai-tsükli tekstide tegevus toimub paarsada aastat pärast globaalset tuumasõda. Selles maailmas on supervõimuks kujunenud Maurai Föderatsioon, mida valitsevad Uus-Meremaa põliselanike maooride järeltulijad (mainitud saareriik jäi tuumasõjast otseselt puutumata ja maoorid elasid globaalse tsivilisatsiooni kokkuvarisemise valutumatult üle kui linlikuma elulaadiga valged uusmeremaalased). Mauraide eesmärgiks on ühelt poolt maailma oma käpa all hoida, teiselt poolt aga kannustab neid roheline mõtlemine ja soov hoida ära planeedi biosfääri kahjustavate tehnoloogiate taastekkimine (eriti on neil hambus muidugi tuumatehnoloogia ja ülepea on mälestus paari sajandi tagusest sõjast kõik selle tehnoloogiaga seonduva globaalseks tabuteemaks muutnud). Kogu see maailm on küll märksa keerulisem ja oma rolli etendab siin ka Skyholm - tuumasõja üleelanud mehitatud stratosfääriõhupall, mis on juba sajandeid taevas hõljunud ja mille kunagise meeskonna järeltulijad kontrollivad suurt osa Lääne- ning Kesk-Euroopast. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab kohati 20. sajandile, ent näiteks Prantsusmaa on langenud tagasi umbkaudu keskaegse ühiskonnakorralduse juurde.

Romaani sündmustiku käivitajaks on Loode Unioon - tänapäeva Loode-USA, Lääne-Kanada ja Alaska territooriumidel asuv libertaanliku ühiskonnakorraldusega tehnokraatlik ühiskond, mille elanikel on kavas "keelatud" tehnoloogiaid arendada ja mauraide poolt globaalselt pealesurutud "loodussäästlikku" tagurlust ignoreerida. See viib sõjani mauraidega, mis lõpeb Loode Uniooni lüüasaamisega ja rahulepinguni, millega kehtestatakse Loode Unioonile tehnika arendamise piirangud. Rühmitus nimega Hundi Loož jätkab aga ka pärast sõja lõppu salajast tuumatehnoloogia arendamist, käivitades põraandaluse Orioni Projekti, mille eesmärgiks on muuta kogu maailma...

Romaanis on õige mitmeid olulisi tegelasi ja selle tegevus toimub maailma ei paigus, ent peategelaseks võib lugeda Talence Iern Ferlayd, Skyholmi meeskonnaliikme ja Prantsuse aristokraadi tütre sohipoega, kes suureks saades ise Skyholmi meeskonnaga ühineb, ent ootamatu reetmise tõttu sealt põgenema peab. Teiseks oluliseks tegelaseks on kindlasti Ronica Birken, Loode Unioonist pärit neiu, kelle isa on hukkunud sõjas mauraidega ja kes Hundi Looži salaagendina Orioni Projekti heaks töötab.

Teose sündmustik kulgeb algul üsna aeglaselt - tutvustatakse tegevusmaailma ja tegelasi. Mingil hetkel muutub sündmustiku kulg aga vägagi hoogsaks ja lõpupoole tundub, et teos on kirjutatud vähemalt osalt mingi üldlevinud valemi järgi: apokalüptiliste tagajärgedega otsustav võitlus enne lõppu ning sellele järgnev.

"Orion Shall Rise" pole üldsegi paha raamat - tegevusmaailm on huvitav, samuti probleemid, mida romaan käsitleb. Maksimumhinnet ma sellele teosele siiski anda ei saa, sest mõned asjad hakkasid häirima.

Mõnevõrra venivat sündmustikku (eriti romaani alguses) sai ülalpool juba mainitud. Romaani teine pool läks kuidagi teise äärmusse - peategelaste Ierni ja Ronica hullumeelne tõmblemine ning täiesti jaburana tunduv tegevus, lisaks veel veidi siirupisena tunduv jutlustamine inimarmastusest ning maailma paremast tulevikust.

Teiseks - võib-olla olen ma lugejana veidi liiga küüniline, ent kogu see sajanditetaguse tuumasõja tagajärgede ja üldise ebavõrdsuse all kannatav maailm tundus kuidagi liiga roosilise kohana. Suure südamega mauraide muretsemine planeedi biosfääri pärast, laialtlevinud Maaema-kultus ehk niinimetatud Gaia hüpotees organiseeritud religiooni kujul ja seda praktiseerivate mongide (tuumasõja järel Põhja-Ameerikasse välja rännanud venelaste, hiinlaste ja mongolite järeltulijate) looduslähedus, teadmislembus ja leebe suhtumine orjadeks muudetud endistesse USA kodanikesse, peategelaste õilsus ja ennastohverdavus ideaalide nimel...Võiks arvata, et selline postapokalüptiline maailm on tegelikult märksa julmem ja küünilisem koht.

Kokkuvõttes võib öelda, et romaan meenutab väga mõnd Hayao Miyazaki joonisfilmi - on ulmeline tegevusmaailm, armastuslugu, hoogne madin erinevate õhu- ja veesõidukitega ning ökoteemad. Viimastest olulisemaks näib Anderson siiski pidavat inimkonna tehnoloogilist progressi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mark Hodderi "A Red Sun Also Rises"

Briti aurupungi-kirjaniku, kuueosalise "Burtoni ja Swinburne'i" romaanisarja autori üksikromaan "A Red Sun Also Rises" on üsna omapärane teos. Aurupungiks võiks seda romaani otsapidi liigitada küll - teos on kirjutatud 19. sajandile omases stiilis, osa selle tegevusest toimub viktoriaanlikul Inglismaal ja ka anakronistlikke tehnilisi leiutisi tuleb raamatus näpuotsaga ette. Viktoriaanlikest anakronistlikest olulisem on siin siiski võõra maailma ja sealsete eluvormide kirjeldus.

Romaani ülesehitus on omane vanamoelisele seiklusjutule. Autor esitleb romaani kui käsikirja, mille tema harrastussukeldujast sõber on leidnud 1947. aastal uppunud auriku pardalt. Loo minajutustaja, Aiden Fleischer, on noor nohiklik vaimulik 1880. aastate Inglise maakolkas. Ühel päeval saabub Aideni elamisse Clarissa-nimeline noor ja igatpidi vigane naishulgus - neiu on küürakas, kõverate jalgadega ning lisaks sunnitud valgusetalumatuse tõttu veidraid prille kandma. Selgub, et tegu on Šoti aadliku lord Huffertoni kasutütrega. Kui Clarissa valgustundlikkus on kaasasündinud, siis tema muud puuded pärinevad lapsepõlvest, kui Huffertoni 13-aastane poeg Rupert tema ja ta isa eksperimentaalse auruautoga alla ajas, tappes ta isa käigupealt ning põhjustades talle endale eluohtlikke vigastusi. Hiljem oli süümepiinadest haaratud lord küll Clarissa oma hoole alla võtnud, ent pärast lordi surma oli pärijaks saanud Rupert ta isa elamisest välja visanud ja neiust oli saanud hulkur.

Aiden pakub Clarissale tööd oma abilisena, ent paraku on nad mõlemad varsti sunnitud kodust lahkuma, põhjuseks Aideni ühepoolne armumine Alice'i-nimelisse kaunitari ja nurjunud saamatute lähenemiskatsete tõttu ähvardav skandaal. Aiden otsustab vaimulikutööst Inglismaal loobuda ja suunduda misjonärina Melaneesiasse Koluwai saarele. Paraku satuvad Aiden ja Clarissa ka Koluwail tõsistesse jamadesse ning leiavad end ühel hetkel Ptallaya-nimeliselt planeedilt, mille taevas paistab kaks päikest ja mida asustavad veidrad mittehumanoidsed eluvormid...

"A Red Sun Also Rises" on üsna omapärase ülesehitusega teos. Romaani alguses areneb sündmustik aeglaselt ja teos meenutab väga mõnd vanamoodsat seiklusjuttu. Hetkest, kui Ptallaya telepaatidest põliselanikud hakkavad oma maailmast viktoriaanliku Londoni koopiat üles ehitama, tekib tunne, nagu loeks mõnd vana allegoorilist satiiri väljamõeldud maailma kohta - nagu "Gulliveri reisid" või "Alice Imedemaal". Sel hetkel tekkis mul küsimus, et mis mängu autor õieti mängib ja milliseid tänapäeva lugejaid võiks küll viktoriaanliku Inglismaa allegooriline kujutamine huvitada - ent siis algas hoogne ning pulpilik märul maailma päästmise nimel, mida jagus peaaegu romaani lõpuni.

Päris korralik romaan, ehkki "Burtoni ja Swinburne"'i sari meeldis mulle rohkem. Ilmselt tuleks ära mainida veel asjaolu, et Rappija Jacki puudutav osa jäi kuidagi poolikuks ega haakunud hästi ülejäänud tegevusliiniga...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Richard Garfinkle'i "Celestial Matters"

Käesolevat romaani on žanriliselt liigitatud "alternatiivajalooliseks science-fantasyks" ja selle tegevus toimub maailmas, kus nii universum kui ka selles toimivad füüsikaseadused on täpselt sellised, nagu Vana-Kreeka õpetlased neid ette kujutasid (huvitaval kombel on sarnast ideed oma loomingus kasutanud ka Poola ulmekirjanik Jacek Dukaj). Ehk siis - Maa on universumi keskpunktiks, kristallsfääridega ümbritsetud Päike, Kuu ja planeedid tiirlevad selle ümber. Kõik asjad koosnevad neljast elemendist - maast, õhust, tulest ja veest, mis omakorda koosnevad spetsiifilistest aatomitest. Ja ka inimeste meeleolusid ning üldist tervist mõjutavad nelja põhitemperamenti (sangviinilist, koleerilist, melanhoolset ning flegmaatilist) põhjustavad kehavedelikud.

Romaani minategelane, Kreeka teadlane Aias, on sündinud 935 aastat pärast Delia Liiga asutamist ja romaani tegevuse ajal 43-aastane, seega leiab teose sündmustik aset umbkaudu aastal 500 P. Kr. Kirjeldatud universumis on ajalugu läinud küll hoopis teisiti ja see, et ristiusku pole seal tekkinud, on vast isegi kõige väiksem võimalikest muudatustest. Nimelt on Aleksander Suur elanud kõrge vanuseni ja tema õpetaja, kuulus filosoof Aristoteles, on muutnud Ateena filosoofide Akadeemia sõjatehnika arendamisega tegelevaks haridus-teadusasutuseks. Aleksandril on õnnestunud vallutada India ja rünnata Hiinat (mida teoses Keskmiseks Riigiks kutsutakse). Vastukaaluks Kreeka tehnikaimedele on hiinlased arendanud välja omaenda traditsioonilisel maailmanägemusel põhineva teaduse ja tehnika (romaani pealkiri näib viitavat 2. sajandil Hiinas tegutsenud taoistlikule sektile Taevaste Asjade Tee). Aiase eluajaks on kestnud globaalne sõjategevus hellenistlikku tsivilisatsiooni esindava Delia Liiga ja Keskmise Riigi vahel juba üheksa sajandit, ilma et kumbki osapool teist lõplikult võita suudaks. Maailm on vahepealse aja jooksul tehnoloogiliselt tohutult edasi arenenud, ehkki teistsuguste füüsikaseadustega maailmas on see areng olnud üsna kummaline - lisaks aurujõul töötavatele transpordivahenditele ka kõiksugu "taevalaevad", "kuukelgud", mingi veider torutransport ja "tuleaatomite" füüsika abil liikuvad laevad. Kuna kirjeldatud universumis on avakosmoses inimeste jaoks hingamiskõlbulik õhk ja teised taevakehad asuvad Maale üsna lähedal, on ka kosmoseuurimises üsna kaugele jõutud.

Ateena Akadeemias õppinud Aias suhtub õppeasutuse jätkuvasse militaareesmärkidele keskendumisse ja lõputusse sõtta Keskmise Riigiga üsna kriitiliselt. Samas on ta seotud Delia Liiga salajase sõjalise projektiga Päikesevaras, mille eesmärgiks on lennata kuukivist tehtud kosmoselaevaga Tšandra Pisar Päikese juurde, võtta kaasa tükk Päikesest ja kasutada seda massihävitusrelvana Keskmise Riigi pealinna hävitamiseks. Vaenlase eriteenistus tunneb Aiase isiku vastu suurt huvi - juba romaani alguses ründavad laeva, mille pardal ta viibib, Keskmise Riigi sõja-tuulelohed, misjärel ta ihukaitsjaks määratakse Atlanteas ehk kreeklaste Uue Maailma koloonias sündinud tšerokii päritolu Sparta naissõdalane Kollane Jänes. Hoolimata Keskmise Riigi sabotaažikatsetest asub Tšandra Pisar lõpuks Päikese poole teele...

Kui ülaltoodud sisukirjeldus kõlas üsna pööraselt ja segaselt, siis seda see romaan tõepoolest on. Autor on selles suhteliselt õhukeses teoses (üle 300 lehekülje) loonud ülimalt kummalise maailma, kus lisaks teistsugusele ajaloole on ka teistsugune astronoomia, füüsika, tehnoloogia ja meditsiin. Seejuures on Garfinkle püüdnud seda kõike kirjeldada realistlikult ja Vana-Kreeka kultuuri esindaja vaatepunktist - nii peab Aias näiteks pidevalt mõttelisi vestlusi jumalate ning muusadega, kelle olemasolusse ta siiralt usub, romaani peatükkidel on pealkirjade asemel kreeka tähestiku tähed jne. Lisaks tuleks mainida ka üsna omalaadset armastuslugu...

Kokkuvõttes võib öelda, et Garfinkle teeb siin romaanis Vana-Kreeka (ja osalt ka Vana-Hiina) arusaamadega teadusest ja tehnikast sama, mis aurupunk viktoriaanliku ajastu ning aurumasinatega. Seda, milliseks "pungiks" tulemust nimetada, ma täpselt ei teagi, aga alternatiivajaloo ja kummaliste ideede fännidel soovitaksin Garfinkle'i romaani lugeda küll. Midagi sarnast ma varem lugenud polegi. Ja hindes pole mõistagi kahtlustki...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis