Chris Woodingi "The Ace of Skulls"

ETTEVAATUST, SPOILERID!!!

Pikkade romaanisarjadega kipub olema nii, et nad lähevad järk-järgult ja peaaegu märkamatult halvemaks. Ühel hetkel jõuad jällegi algselt päris põnevana tundunud sarja viimase köiteni, mis jätab äärmiselt klišeeliku mulje-viimane apokalüptiline lahing "heade" ja "pahade" vahel, millele järgneb õnnelik lõpp positiivsete kangelaste jaoks ning mõtled-miks ma küll sellist raamatut loen? Vastus küsimusele on muidugi väga lihtne-sarja algus jättis huvitava ja paljutõotava mulje.

"Kolpade ässa" alguses on Vardias puhkenud kodusõda ertshertsogi valitsuse ja Äratajate sekti vahel, sõja konkreetseks sütikuks on olnud Ketty Jay meeskonna valdusse sattunud kompromiteeriv informatsioon Äratajate kohta. Hoolimata käimasolevast sõjast seikleb Ketty Jay meeskond oma alusel endiselt mööda taevalaotusi, püüdes sõjategevusest eemale hoida, ent see ei õnnestu neil...

"Ketty Jay lugude" kui sarja juures vast kõige hullem ongi see, et autor ei suuda päris ühtset stiili hoida. Olulisteks asjadeks, mis sarja alates esimesest raamatust ligitõmbavaks muutsid, olid must huumor ja teatud küünilisus, mis segunesid veidralt traagikaga ning romaanide klassikalise seiklusjutu vormiga. "Kolpade ässas" on see mõnus "nihestatus" peaaegu täielikult kadunud-seda juba alates kapten Frey tegelaskujust, kes tänu oma taasleitud kirele Trinica vastu on külmaverelisest nartsissistlikust südametemurdjast muutunud armuvalus enesehävitajaks. Tegelaskuju selline areng on kuidagi äärmiselt kummaline, ehkki eks reaalses elus tule suuremaidki veidrusi ette. Romaani üldine alatoon kisub veidralt pateetiliseks nagu mõnes propagandistlikus sõjafilmis-tehakse kangelastegusid lahinguväljal, valatakse kangelaslikult oma verd ja pisaraid, peetakse sütitavaid kõnesid, kannatatakse suurte tunnete käes... Ja lõpplahendusest on parem üldse mitte rääkida. Eluheidikute saatusest pajatav küüniline lugu muutub millekski "Star Warsi" sarnaseks, kus häid ootab õnn ja pahad saavad peksa. Äärmiselt õnneliku lõpuga keeratakse kogu sarja kontseptsioon vähemalt minu meelest pea peale ja head muljet see ei jäta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Chris Woodingi "The Iron Jackal"

Ega ta otseselt halb ei olnud, selline pretensioonitu seikluslik quest aurupunk-maailmas. Romaani tugevaks küljeks on huvitav maailm, nõrgaks aga vägagi klišeelik süžee. Lisaks Hollywoodi filmidele võib paralleele tõmmata ka 19.-20. sajandi vahetuse seikluskirjandusega a la Burroughs, Haggard või ka Robert E. Howard-muistsete tsivilisatsioonide varemed, jubedad needused jne. Ainult et selle aurupunk-Indiana Jonesi tegevus toimub hoopis kummalisel võõrplaneedil.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Chris Woodingi "The Black Lung Captain"

Triloogia esimesest osast jäi tõesti veidi parem mulje, osalt kindlasti seetõttu, et see mõjus märksa värskemalt ja originaalsemalt, käesolevas romaan jätkab täpselt selle stiili ning mingeid erilisi uuendusi ega üllatusi selles ette ei tule, samuti näib kohati, et autor on tegelaste multifilmiliku siblimisega üle pingutanud.

"Ketty Jay lugude" stiil on üldse väga kummaline. "Fireflyd" pole ma näinud, ent midagi äärmiselt filmilikku, kohati Jaapani animesid, kohati Hollywoodi märulit meenutavat on selles ülikiires ja hingetõmbepausideta tegevustikus tõesti (võib vast ilma spoilerdamata öelda, et "The Black Lung Captaini" lõpposa meenutab kangesti mingit suvalist Hollywoodi märulifilmi). Samas on tegelaste ja nende motiivide käsitluslaad suhteliselt küüniline, nii Ketty Jey meeskonna kui ka selle aeg-ajalt kummalisi õilsushooge ilmutava kapteni näol on tegu alkoholilembeste heidikutega, kes jäägitult positiivsete kangelaste staatusest suhteliselt kaugele jäävad. Samuti torkab silma traagilise ja koomilise elemendi segamine-nii vahelduvad Ketty Jay meeskonnaliikmete süngetele minevikusaladustele pühendatud leheküljed justkui komöödiafilmist pärinevate stseenidega piloodi heitlusest teda kiusava hiiglasliku kaslasega või Frey poolt ära kasutatava kõrgest soost neiu tragikoomilistest katsetest rahutut hulgust enda ning oma aristokraatliku elu külge köita. Kõik need elemendid moodustavad üsnagi omapärase koosluse.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis