Kogumiku tõlke iseärasustest (millest osa on võrreldes "Jää ja tule laulu" eestikeelse tõlkega üsna silmatorkavad) on tõlkija eelmises arvustuses juba rääkinud.
"Seitsme kuningriigi rüütli" kolme lühiromaani tegevus toimub sadakond aastat enne "Jää ja tule laulu" oma, mil Seitsmes Kuningriigis oli võimul Targaryenide soost kuningas Aerys ja valitses suhteline rahu (vandenõusid muidugi toimus ja raudsaarlastest "kaheksajalad" tekitasid probleeme, ent võrreldes "Jää ja tule laulus" kirjeldatud maapealse põrguga oli olukord ikka üsna stabiilne). Peategelaseks on Dunki-nimeline noor rändrüütel, juhmivõitu mehekolakas, kes pärast kogumiku esimeses lühiromaanis kirjeldatud sündmusi saab endale kuninglikku verd poisikesest kannupoisi - prints Muna (kelle hüüdnimi viitab kiilaksaetud peale). Kuna ka Muna printsist isa on huvitatud asjaolust, et poeg "tõelist elu" tundma õpiks, laseb ta tollel inkognito koos rändrüütel Dunkiga mööda Seitset Kuningriiki seigelda.
Ehkki tegevusmaailm ja autori stiil on samad, erineb "Seitsme kuningriigi rüütel" "Jää ja tule laulust" üsnagi olulisel määral. Tegelaste kujutamine on märksa mustvalgem ("Jää ja tule laulus" poleks Dunki-taoline ausameelne, ent juhmivõitu tegelane ilmselt kuigi pikalt elus püsinud), künismi ja julmust on vähem (ehkki veriseid episoode tuleb siingi kuhjaga ette). Oma põhjus on kindlasti tegevusmaailma ajaloolises muutumises - Aeryse-aegne Westeros tundub sada aastat hilisemaga võrreldes üsna rahuliku ja turvalise kohana, kus rüütlid käituvad õilsalt ning tekkivad probleemid lõppkokkuvõttes lahenduse leiavad. Ilmselt sellest ka eelarvustaja mainitud "naiivsus", mida "Jää ja tule laulule" ei saaks ette heita ka need lugejad, kellele mainitud romaanisari ei meeldi. Lühiromaanide sündmustik on võrreldes "Jää ja tule lauluga" märksa etteaimatavam ja "traditsioonilisem" (et nüüd mitte ülearu spoilerdada).
Kokkuvõttes - huvitava tegevusmaailma ja kohati ka põneva sündmustikuga lood õilsatest rüütlitest, mis võrreldes "Jää ja tule lauluga" siiski mõnevõrra naiivsed tunduvad. Kogumiku parimaks lühiromaaniks oli minu meelest avatekst "Rändrüütel", seda eelkõige tänu tekstisisele dünaamikale ja ehk ka mõningale uudsusele.
"Rändrüütel"
Eelarvustajatele polegi palju lisada. Põnev rüütlilugu, mis meenutab erinevaid klassikalisi seiklusjutte (mul isiklikult tekkisid mingil põhjusel lisaks "Ivanhoe'le" paralleelid ka "Kolme musketäri" algusega) ja milles ainsaks ulmeliseks elemendiks on tegevusmaailm.
Sarnaselt Harglale kippusid ka mul need Targaryenide printsid omavahel segi minema...
"Ihukaitsja"
Lühiromaan on üldiselt päris korralikult kirja pandud, ent jääb minu meelest kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" avatekstile "Rändrüütel" veidi alla ja maksimumhinnet ma sellele anda ei suuda. Võrreldes "Rändrüütliga" on "Ihukaitsja" näol tegu veidi laialivalguvama ja vähempõneva tekstiga, ka "Ihukaitsja" sündmustiku ülesehitus ning dünaamika pole päris see mis "Rändrüütlil".
Mainima peaks ehk ka seda, et Dunki rüütellik käitumine omandab järjest enesetapjalikumaid mõõtmeid...
"Salarüütel"
Dunk ja Muna on parajasti kahekesi mööda Seitset Kuningriiki hulkumas, kui nad komistavad ootamatult maanteel võõraste isandate reisiseltskonna otsa. Nende hulgas on ka noormees, kes nimetab end hulkuvaks rändrüütliks ser John Viiuldajaks, ent kelle kilbil olevat kummalist viiulite ja mõõkadega vappi ei suuda isegi heraldikahuviline Muna ära tunda. Võõrad kutsuvad Dunki osalema Valgemüüri kindluses toimuval turniiril, mis on osaks äsja verinoore abikaasaga naitunud isand Butterwelli pulmapidustustest. Dunk nõustub ja satub Valgemüüril koos oma kõrgest soost kannupoisiga ohtlike intriigide keskmesse...
"Salarüütli" kohta võib öelda paljuski sama, mis "Ihukaitsja" kohta. Westerose maailm on nauditav nagu ikka ja ka sündmustik on päris põnev, ent midagi jääb puudu, et lühiromaanile maksimumhinnet anda. Ilmselt on põhjuseks ka teatud erinevused Dunki ja Muna tsükli ning "Jää ja tule laulu" vahel, millest kirjutan pikemalt kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" arvustuses.
