Sunday, December 30, 2012

Paolo Bacigalupi "Alkeemik"

Minu esimene tutvus Bacigalupi loominguga loo "Flööditüdruk" näol jättis halva mulje, ent "Liiva ja räbu" rahvas täitsa meeldis ning pärast "Alkeemiku" läbilugemist võin öelda, et tegu tundub olevat päris huvipakkuva autoriga.

Žanriliselt liigitub "Alkeemik" muidugi fantasyks, ent klassikalisest fantasyst erineb autori stiil nagu öö päevast. Pigem jääb selline mulje, nagu oleks maagilises fantaasiamaailmas kirjeldatud klassikalisele teaduslikule fantastikale sobivat süžeed-teadlane, kes on pühendunud inimkonna hüvangule, leiutise väärkasutamine ja sellega seonduvad eetilised probleemi jne. Selles mõttes huvitav lähenemine.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80869

Saturday, December 29, 2012

"Täheaeg 11: Viirastuslik rügement" (koost. Raul Sulbi)

Triinu Merese "Kuningate tagasitulek"

Tegu on mingi rollimängu ümberjutustusega. Sellest võis aru saada juba siis, kui tegelased nimetasid oma luureretke "ekspiks" ja üks tegelane oli ristitud Tartu rollimängukeskuse Nurg järgi. Tänusõnad lühiromaani lõpus vaid kinnitasid seda arvamust. Meenub, et Karen Orlau kirjutas omal ajal samuti mingi mängu lühiromaaniks, seda küll fantasy laadis.

Ei meeldinud mulle väga Orlau omaaegne tekst ja ausaltöeldes ei meeldi väga ka Merese oma. Tekitas sarnaseid tundeid nagu eelarvustajaski, jättis kuidagi külmaks. Kindlasti polnud minu jaoks tegu vene ulme mõjudega, mille suhtes mul mingeid eelarvamusi pole, pigem jäi süžee segaseks ja tegevusmaailm ning tegelased liiga pinnapealseteks, et neile kaasa elada. Mingi veidra postapokalüptilise maailmaga oli igatahes tegu, nii võis ühest lõigust välja lugeda. Hindeks siis kokku "3+".

P. S. "Mine pekki!" ja selle fraasi variatsioonid on noorema põlvkonna seas kaunis levinud vandumine, pole vaja just paljude inimestega suhelda, et seda tähele panna.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Kaelani vaakumis"

Usun, et eelmisel aastal ilmunud Maniakkide Tänava loo "Euromant" järge pole selles loos just lihtne ära tunda. Peategelased on samad, ent tegevus toimub lähituleviku küberpunk-Tartu asemel kosmoses. Maa on tuumasõjas hävinud, inimkond kolinud Kuule ja Marsile, limuktulnukad aga püüavad sisuliselt inimeste massihauaks muutunud elamiskõlbmatut Maad oma elupaigaks muuta. Inimestele see ei meeldi ja nii möllabki Päikesesüsteemis kosmosesõda. (Minu jaoks meenus "Euromant" just seoses naispeategelase nimega Sirts, misjärel õnnestuski tuvastada, et tegu on mainitud loo järjega.)

Esmaarvustaja kiidusõnadega tuleb nõustuda ja hindeks tugev "4". Loo süžee kiskus lõpupoole küll ülemääraseks maailma- ja universumipäästmiseks, ent ju see siis oli taotluslik. Autoritele igatahes tuult tiibadesse ja jääme ootama nördinud kisa teemal, et "tegu pole kirjandusega"...

Siim Veskimehe "Kerge on olla jumal"

Loo pealkiri vihjab muidugi Strugatskite klassikalisele ulmeromaanile "Raske on olla jumal" ja eks siin seda progressorluse ning eri arengutasemel tsivilisatsioonide kokkupuute teemat muuhulgas samuti käsitletakse. Tegu on science-fantasyks liigituva looga, milles võime näha vihjeid autori kunagisele romaanile "Pilvelinnuste ajastu langus" ja teistele sama maailma käsitlevatele tekstidele. Ega sisust siinkohal pikemalt rääkida tahakski, kes tahab, loeb ise.

Ehkki Veskimehe looming on minus viimastel aastatel vastukäivaid tundeid tekitanud, käesolev jutt mulle meeldis. Hea ulmejutu elemendid-mastaapne maailmanägemus, põnev sündmustik jne on siin olemas. Oma nõrku külgi-puist dialoogi, psühholoogiat ning keskeakriisis reaalteadlaste targutusi on autor sedapuhku vältida suutnud, keskendudes põhiliselt maailmaloomisele ja sündmustikule, mis on ta tugevamateks külgedeks.

Tea Roosvaldi "Pime aken"

Kummalise ideega jutu, mis žanriliselt peaks vist õuduseks liigituma, peategelaseks on noor naine, kes suvises Tallinna vanalinnas teadmata kadunud kallima jälgi ajades müstilistesse sündmustesse satub...

Lugu nagu väga ei kõnetanud mind ja ideegi oli imelik, ent samas oli see täitsa korralikult kirja pandud, sellest ka hinne. Kolme Roosvaldi teksti lugemise järel võin öelda, et tegu on äärmiselt "pehmetele" teemadele keskendunud naiseliku naisautoriga, kes eelistab lugude tegevuskohana kaasaja Eestit ja põimib realistlikku sündmustikku müstilisi elemente. Kõigis kolmes loos on suur roll naiselikel tunnetel, purunenud suhetel, emadusel jne. Teised kaasaegsed eesti naisautorid nagu Meres või Lätte jätavad Roosvaldiga võrreldes ikka väga "karmi" mulje. See pole mõeldud kiituse ega laituse, vaid lihtsalt sedastusena. Kohalikus valdavalt meestest koosnevas ulmefändomis teeb see populaarseks saamise ehk raskemaks, ent oma niši täidab kahtlemata ära.

Ülle Lätte "Puskarimees"

Looga "Udriku küla naised" hiilgava ulmedebüüdi teinud autorilt oleks oodanud paremat tekst, kui see jutt väljasurevast Kesk-Eesti(?) külast ja külalähedases metsas tegutsevast salapärasest puskariajajast, kelle otsa kohalik külamees juhtumisi komistab. "Udriku küla naistele" omast hoogsat gorest sündmustikku ja musta huumorit siin eriti pole, pigem annab tooni päevakajaline sotsiaalkriitika maaelu allakäigu teemal. Lugu on iseenesest talutavalt kirja pandud, külarealismina oleks ehk tegu kvaliteetse kirjandusega, ulmena on pigem igav. Hindeks kokku "3-".

Rein Raua "Võimsalt voolab Olemise jõgi"

Ilma selle õnnetu "puändita" oleks lugu mult ilmselt "3" kätte saanud-paistis nagu sellise seiklusliku keskpärase fantasyloona. Ent kogu sündmustiku taandamine arvutimänguks mõjub aastal 2012 tõesti, nagu esmaarvustaja maininud, kulunud pöördena. Meenuvad Simpsoni ja Barkeri sajandivahetuse paiku kirjutatud sarnasele ideele ülesehitatud lood. Ehk siis keskpärane sündmustik ja äärmiselt mannetu puänt.

Marcus Kaasi "Mitte millegi prints"

Jah, lugeda see saaga üldiselt kõlbab, ent niimoodi järjejutuna avaldamine pole hea mõte. Eelmised osad pole mul praeguseks veel täiesti meelest läinud ja hinne on antud tervikut, mitte konkreetset katkendit silmas pidades.

James Granti "Viirastuslik rügement"

Mulle lõppkokkuvõttes meeldis ja just eelarvustaja mainitud detailse ajaloolise tausta tõttu. Üleloomulik osa... njah, polnud midagi vapustavat, aga ei häirinud ka, ehkki õuduslood pole just mu lemmik ulme-alamžanr. Loo näol on tegu tüüpilise 19. sajandi kirjandusega-kõvasti romantilisi looduspilte Šotimaalt, Põhja-Ameerikast ja mujalt, veidi pateetiline dialoog jne, ent oma aja kontekstis on lugu hästi teostatud ning kõlbab tänapäevalgi lugeda. Veidi ebausutav tundus peategelase leplik suhtumine oma külalise käitumisse, eriti, mis puudutas Cullodeni lahingu teemat-šotlased peaksid ju ikka suhteliselt temperamentsed inimesed olema.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=82190

Monday, December 17, 2012

"Kääbik: Ootamatu teekond"/"The Hobbit: An Unexpected Journey"

Riik: Uus-Meremaa/Suurbritannia/USA

Aasta: 2012

Režissöör: Peter Jackson

J. R. R. Tolkieni raamatut "Kääbik" sai esmakordselt loetud juba päris väiksena, kui sõna "fantasy" veel kuulnudki polnud ja kui sellest Eestis tervikuna veel midagi ei teatud. Nüüd on see suhteliselt õhuke raamat siis peaaegu kolmetunniste filmide triloogiaks venitatud ja esimene neist ka kinos ära nähtud. Kui "Sõrmuste isanda" ekraniseeringu puhul tundub monumentaalne filmitriloogia õigustatud, siis "Kääbiku" puhul muudab esmapilgul veidi nõutuks.

Eks see ekraniseering on raamatuga võrreldes muidugi pikemaks venitatud ja kõvasti detaile lisatud. Kvaliteedi kohta ütleks, et täpselt selline, nagu "Sõrmuste isanda" ekraniseeringut näinud inimene eeldada võiks, ei parem ega halvem ja üldse suhteliselt üllatustevaba. Vaadata kõlbas, nii et ei virise.

Friday, December 7, 2012

Alastair Reynoldsi "Suur Marsi müür"

"Orpheuse Raamatukogu" värske number koondab endas kaht briti (täpsemalt vist küll walesi, aga kirjutab muidugi inglise, mitte kõmri keeles) ulmekirjaniku Alastair Reynoldsi hard-SF-iks liigituvat lühiromaani, mille mõlema peategelaseks Nevil Clavain, kes esimeses tekstist seikleb Marsil, teises, mille tegevus toimub aastaid hiljem, aga jäisel Diadeemi planeedil väljaspool meie Päikesesüsteemi. Eks Reynoldsil kirjanikuna ole nii plusse (detailselt lahti kirjutatud värvikas tulevikumaailm) kui ka miinuseid (teksti kohatine liigne kuivus ja kokkusurutus). Siiski on hea, et see raamat eesti keeles ilmus.

"Suur Marsi müür"

Reynoldsi tekste olen ennegi lugenud nii eesti kui ka inglise keeles, ent Revelation Space`i maailmaga on see lugu minugi jaoks esimeseks kokkupuuteks. Lühiromaanis kirjeldatud maailm on huvipakkuv ja Reynoldsi tihe stiil mõjub sümpaatselt (teine kaasaegne briti teaduslik fantast Peter F. Hamilton oleks ilmselt lühiromaani asemel kirjutanud samal teemal 1200-leheküljelise tüütult veniva tellise). Samas jätab "Suur Marsi müür" kuidagi kuiva ja visandliku mulje ning nagu Mant oma arvustuses maininud-kõike oli liiga vähe. Kokku "4".

"Liustikuline"

Lühiromaani lugemine venis mul ajanappuse tõttu väga pika aja peale, nii et kui lõpetasin, oli algus juba ununema hakanud. Hinde osas kõhklesin "3" ja "4" vahel... Olgu siis "4-". Lõpplahendus oli päris huvitav, ent kaasahaaravusest jäi nagu puudu ja "Suur Marsi müür" meeldis mulle siiski rohkem. Oli kuidagi värvikam, põnevam ja hoogsama sündmustikuga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=82213

Friday, November 23, 2012

Lois McMaster Bujoldi "Relvavennad"

Ega siin muud öelda polegi, kui et seniloetud Vorkosigani-sarja raamatutest üks parimaid. Sarja tase tervikuna on minu meelest veidi kõikuv, ent selle paremad osad kujutavad endast kosmoseteemalist seiklusulmet selle parimas vormis.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=685

Sunday, November 4, 2012

Mihhail Jelizarovi "Raamatuhoidja"

Jah, kummalise raamatuga on tegu tõesti. Võrreldes Pelevini ja Sorokini loominguga on siin literatuurset postmodernismi vähem, rohkem keskendutakse tegevusele, samas pole raamat nii lõikavalt satiiriline kui Sorokini teosed.

Romaan algab kirjandusteemalise satiirina, ent hakkab ühel hetkel järjest enam meenutama Tamur Kusnetsi loomingut (peatükid, kus külmrelvadega biblioteekide ja lugemistubade võitlejad omavahel arveid klaarivad, meenutavad tõesti kõige jõhkramaid keskaegseid lahingustseene). Naturalistlik stiil kestab peaaegu romaani lõpuni, ent viimased leheküljed on omakorda nostalgilis-poeetilises laadis kirja pandud.

Joeli vaimustust ma jagada ei suuda, ent hoolimata veidi ebaühtlasest kvaliteedist saab "Raamatuhoidja" mult hinde "4" kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81292

Sunday, October 14, 2012

Lois McMaster Bujoldi "Cetaganda"

Kõhklesin hinde osas "kolme" ja "nelja" vahel-olgu siis "4-". Miles Vorkosigani sari on mulle üldiselt meeldinud, ent selle raamatu sündmustik jättis kohati uimase ja veniva mulje, ka kirjeldus intriigidest Tähesõime ümber ei suutnud mind kaasa kiskuda. Samas oli Cetaganda ühiskonna kirjeldus kohati päris huvitav ja Milesi ning Ivani (huvitav, miks oli tõlkes nimi osastavas käändes "Ivanit"?) sekeldustest lugemine tõi muige suule.

Sarja jätkuv ilmumine eesti keeles on muidugi kiiduväärt nähtus ja aitab maakeelset ulmemaastikku oluliselt rikastada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=687

Friday, September 28, 2012

Tad Williamsi "Shadowrise"

Algselt oli Shadowmarch-i sari planeeritud triloogiana, ent lõpuks tuli välja tetraloogia. Selles mõttes meenutab sarja kolmas osa Shadowrise pigem enamiku fantasy-triloogiate teist osa-kirjeldatakse laialipillutatud tegelaste seiklemist eri kohtades, tegevusliinid ei põimu ega kulmineeru.

Sisust niipalju, et quarid ehk haldjad piiravad Southmarchi, ja nagu tegevuse käigus selgub, on neil selleks ka parajalt põhjust. Edonite dünastia liikmed on mööda maailma laiali pillutatud-kuningas Olin on Xisi autarchi käes vangis, prints Barrick seikleb müstilistel haldjamaadel Southmarchist põhjas, tema kaksikõde, riigipöörde eest põgenenud printsess Briony aga püüab võõrsilt trooni tagasivõitmiseks liitlasi leida. Southmarchi hõivamisest on huvitatud ka Xisi autarch ja järjest ilmsemaks saavad toimuva seosed mütoloogilise Jumalate sõjaga... Lisaks kirjeldatutele on romaanis veel mitu erinevat tegevusliini, kus peategelasteks päkapikk ehk funderling Chert Blue-Quartz, Southmarchi kuningliku kaardiväe kapten Ferras Vansen, poeet Matthias Tinwright ja autarchi põgenenud konkubiin Quinnitan.

Raamatu tegevusmaailm meenutab veidi Martini "Jää ja tule laulu oma"-keskaegse (või varauusaegse) Euroopa õhustikuga manner, millest põhja pool asuvad tundmatud ja ohtlikud alad, sellest lõuna pool aga idamaise ning eksootilise õhustikuga manner. Võrreldes Martini (ja paljude teiste kaasaegsete fantasy-autoritega) on siin maagiat siiski kõvasti rohkem, tegevusse sekkuvad lisaks üleloomulikele olenditele ka jumalad, samuti on vähem naturalismi ning küünilisust, tegelased on pigem must-valged kui hallid. Erilise plussina peab ära märkima haldjamaade gootilik-unenäolist õhustikku ning eksootiliste olendite kirjeldusi, keda Barrick seal kohtab. Romaani hindeks "neli" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=80169

Wednesday, August 8, 2012

Joe Abercrombie' "Best Served Cold"

Ega see romaan sama kirjaniku triloogiast (mida mõne aasta eest lugema sattusin) niiväga erinegi-lurjused ja maniakid tapavad, piinavad ning reedavad üksteist. See lause oleks romaanile parim sisukokkuvõte. Ainult maagiat on romaanis veel vähem kui triloogias.

Sellest, miks kaasaegne briti fantasykirjanik kirjutab nii naturalistlikus ja küünilises laadis, on muidugi lihtne aru saada. Ingliskeelses maailmas domineeris fantasys ju väga pikalt tolkinistlik ninnunännutamine a la haldjad, ükssarvikud, hea ja kurja võitlus jne. George R. R. Martin tõestas, et saab ka teisiti edukas olla ja eks nüüd, kui "karmim" stiil kirjastuste ning fännide poolt aksepteeritud on, lükatakse pendel sujuvalt teise äärmusse. SF-ga oli omal ajal ju sama-kuni eelmise sajandi keskpaigani kirjutati väga konservatiivses stiilis, siis tuli "Uus laine", seksi- ja narkoteema jne. Millegipärast arvan, et lähema paarikümne aasta jooksul, kui uut tüüpi stiiliga pole enam kedagi võimalik šokeerida, jäävad käesolevat tüüpi pigem minevikku. Eks selles kirjutamislaadis peitu nii Abercrombie` tugevus kui ka nõrkus-kui ikka teksti lugedes tead, et kõik tegelased on nagunii lurjused, siis mingil hetkel kaob huvi nende tegemiste vastu ära. Muide, kusagil kahe kolmandiku peal näis autor mõistvat, et on vindi üle keeranud, misjärel reetmiste, piinamiste ja sandistamiste arv mõnevõrra vähenes.

Tegevuskoht Styria meenutab kõige rohkem renessanssiaegset Itaaliat, seda nii oma linnriikide-vaheliste sõdade, kunstilembeste valitsejate kui ka palgasõdurite poolest. Seega pole ka tegelaste nimed itaaliapärased mitte juhuslikult.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=77867

Saturday, July 28, 2012

Ursula K. Le Guini "Meremaa jutud"

Pean tõdema, et 15-20 aastat pärast "Meremaa võluri" esmakordset avamist pole konkreetne sari ega maailm minu jaoks sümpaatsemaks muutunud-endiselt ei sobi see minu veregrupile. Käesolevas kogumikus meeldis mulle kõige rohkem avalugu "Leidja"-ülejäänud tekstid jätsid pigem ükskõikseks. Le Guini loomingu osas pole mu arvamus muutunud-Haini maailm meeldib, Meremaa oma mitte. Ehkki ka viimatimainitu kohta on autor kirjutanud mõned päris head tekstid, mistõttu Meremaad tervikuna enda jaoks maha ei kannaks...

"Leidja"

"Tumeroos ja teemant"

Fantasyt on selles loos nagu vähevõitu-Meremaa maailm on siin lihtsalt raamiks psühholoogilisele arenguloole. Seetõttu ei suutnud tekst mind väga ka köita. Romeo ja Juliaga pole siin muidugi tegu...

Tõlkest: sõna "bänd" võinuks kuidagi teisiti maakeelde panna, kuidagi ei sobi keskaegsesse fantaasiamaailma.

"Maa luud"

Pean tunnistama, et "Meremaa"-triloogiat sai viimati loetud kümmekond aastat tagasi, isegi nimi Ogion äratas vaid uduseid mälestusi ja sarja eriline fänn pole kunagi olnud. Enamik loost koosneb vana võluri uimastest mõtisklustest, siis tuleb ootamatult mängu maavärin. Väheütlev jutt, millele üle "kolme" anda ei suuda.

"Kõrgel nõmmel"

Valdavalt jabur ja igav tekst-mingid võlurid ravivad üksikul kõledal saarel loomakarju ning kaklevad omavahel. Lõpuks astub mängu ka Ged ja loosse tuuakse veidi selgust.

Tüütu agraarfantasy saaks mult muidu "kahe", lõpplahenduse eest 2+.

"Kiil"

Kirjanduslikus mõttes korralikult kirja pandud, ent lugedes neetult igav tekst.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=52219

Tuesday, July 24, 2012

Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra "Saladuslik tsaar"

Maniakkide Tänava "Ja rongid peatusid"

Maniakkide Tänava "Lahkumiskink"

Maniakkide Tänava "Robonaut"

Omapärane teaduslik-fantastiline õuduslugu. Kui algul räägitakse Jaagu saatusest ja "Lahkumiskingis" kirjeldatud Ippoliti ümberprogrammeerimise tagajärgedest inimkonnale, siis mingil hetkel muutub sotsiaalse ulmena alanud tekst õõvalooks... Ei midagi üleloomulikku, aga Jaagu Kuul lõksu püüdnud terraformimisrobonaudi asemel võiks ka mingi müstiline koll olla. Ja eks ole inimtühi kõle kuumaastik ju päris kõhe koht...

Vihjed Veskimehe "Kuu Ordu"-tsüklile on ilmsed ega piirdu ainult sõna "kosmosepiraat" kasutamisega.

Jaagup Mahkra "Väike täpp horisondil"

Maniakkide Tänava "Stardiloendus"

Pärast mõningat kaalumist otsustasin seda lühiromaani siiski maksimumhindega hinnata.

Asteroid Tooni on kohe Maad tabamas. Maale jäänud inimesed on ründesatelliitide kompleksi Ippolit poolt lõksu püütud ega saa rakettidega kosmosse põgeneda, sest Ippolit tulistab nad alla. Rajatakse varjendeid, aga kõigile seal ruumi pole. Lõuna- ja Kesk-Euroopast suunduvad põgenike massid põhja poole, eesmärgiga Põhjala variendites endale jõuga koht hõivata.

Loo peategelaseks on Eestis Bioreorganiseerimise Keskuses vegeteeriv mutandipoiss Ristjan... Mainitud keskuses püütakse teaduslike katsete abil luua uut tüüpi inimesi, kes suudaksid maailmalõpu üle elada. Erilist elulooma tast pole, ent ühel hetkel tungivad Eestile kallale venelased, eesmärgiga samuti siinseid varjendeid hõivata. Ristjan "mobiliseeritakse" küberkaitseüksusse (tema teadvus võtab häkkimise läbi üle ühe Vene mecha, keha jääb aga haiglavoodisse lebama). Järgneb sõjategevus nii venelaste kui ka Baltikumi tungida püüdvate eurooplaste hordidega ja apokalüptilises maailmas hakkab paistma lootuskiir... Ega jää estronaut Jaakki mängu tulemata.

Võiks öelda, et tegu on äärmiselt vastuolulise tekstiga. Surmsünged tulevikusõja ja maailmalõpukirjeldused täiesti usutumatu sündmustiku ning maailma taustal. Mulle lõppkokkuvõttes meeldis (sõjaõuduste kirjeldamisega oli vast veidi üle pingutatud, ent eks see, et soolikaid peab lendama, ole autorile omane), aga neile, kes ulmest füüsikat-loogikat otsivad, ei soovitaks.

Maniakkide Tänava "Vanemate nimel"

Episoodiline kirjeldus kaugest tulevikust ja tähtedevahelistest lendudest. Kosmoselaev "Estonia", mille meeskonna kaugemaks eesmärgiks on eestlastega asustatud koloniaalplaneedi loomine, langeb meteooritabamuste ohvriks, auke laevas peab aga lappima foobiate all kannatav naisesronaut. Nagu eelarvustaja maininud, on lugu kirja pandud optimistlikus laadis, ehkki "Estonia" kosmoselaeva nimena kõlab veidi kurjakuulutavalt.

Üldiselt selline tavaline Algernoni tase. Mant oskab paremini.

Loo pealkirja mõte jäi veidi segaseks.

J. J. Metsavana "Laenatud elu"

Pärast asteroiditabamust jätkub Eesti elu maa-alustes varjendites. Möödunud aja jooksul on ründesatelliitide kompleks Ippolit tõusnud mütoloogilise jumala seisusse. Varjendielanikud veedavad enamiku ajast hibernatsioonis.

Loo peategelane Agri ärkab ühel hetkel hibernatsioonist üles ja avastab, et talt on une pealt neer välja lõigatud. Raevunud mees asub organiärikaid mööda varjendikomplekse jälitama ja kõik jäljed viivad vene mafioosoni hüüdnimega Kilekott...

Olen lugenud ka loo esialgset varianti Ulmejutulaborist. Seal puudusid viited postapokalüptilisele maailmale ja varjenditele ning tegevus toimus lihtsalt tuleviku-Eestis mingis paneelmajade linnaosas. (Ühe tegelase nimevalik tekitas juba toona fändomis seoseid, mis päädisid fleimiga Facebookis... Autori sõnul polevat siiski tegu vihjega.)

J. J. Metsavana "Kindlus taevas"

Lahe postapokalüptiline lugu. Algul võiks arvata, et teksti tegevus toimub pseudokeskaegses Ukrainas, ent mingil hetkel lükatakse see mulje ümber. Pikemalt sisust ei räägikski, tekst on lühike ja "Reaktorist" kättesaadav, nii et kes huvi tunneb, lugegu ise. Kuuldavasti saab Metsavana ja Mandi loodud maailmast varsti ka raamatust lugeda, nii et jääme ootama.

Loo pealkiri kattub huvitaval kombel Hayao Miyazaki klassikalise anime "Laputa" ingliskeelse tõlkepealkirjaga.

J. J. Metsavana "Proovisõit, ehk Kuidas vürst Kuu peale kippus"

Loo ilmumisaastaks on Baasis märgitud 2012... Mina igatahes lugesin seda lugu juba eelmisel aastal Algernonist ja nüüd lugesin kogust "Saladuslik tsaar" teist korda üle.

Tegelikult on see jutt rohkem sissejuhatus pikemale loole. Žanriliselt veidi raske defineerida, päris aurupungiks ei liigitu, vast mingiks proto-aurupungiks. Tegevuskoht meenutab keskaegset Venemaad, ent taustmaailma tundes on selge, et tegu on postapokalüptilise maailmaga sajandeid pärast seda, kui asteroid Tooni on Maad tabanud. Mingi linnriigi vürst laseb käsitöölistel ja seppadel ehitada algelise kosmoselaeva, "lendava samovari" ning suundub sellega kosmosereisile. Lugu on kirja pandud mõnusalt humoorikas laadis ja ma ei näe põhjust sellele "neljast" madalamat hinnet anda.

J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar"

"Proovisõidu" otsene järg ehk lugu sellest, mis Maa orbiidile jõudnud vürstist ja tema kaaskonnast edasi sai. Pikemalt ei tahakski kirjutada, kes tahab, see loeb ise.

J. J. Metsavana "Must muna"

Pealkiri meenutab Mandi samanimelist juttu, ent lugu on hoopis teisest ooperist. Seesama postapokalüptiline, keskaega meenutava õhustikuga Venemaa. Seekord on peategelaseks venelaste kätte vangi sattunud ja Venemaal üles kasvanud eesti poiss Õnnepäev. Loo keskmes on salapärane must kuul, mille ta metsast leiab ja kiusaka õigeusu preestri Matvei pihta viskab, millel pole sugugi head tagajärjed...

Kuidagi väheütlevaks jäi see lugu. Ka tegelaste nimevalik ei mõju just väga usutavalt-see, et Euroopa on langenud arengus keskaegsele tasemele, ei tähenda, et Eestis pandaks lastele jälle Muinas-Eesti nimesid nagu Õnnepäev.

J. J. Metsavana "Pudrumägi"

Loo võiks liigitada science-fantasyks... Täpsemalt on tegu postapokalüptilise SF-ga klassikalise fantasy kuues.

"Mustast munast" tuttav Õnnepäev on nooreks vägilaseks sirgunud ja rändab mööda maailma, hävitades tasu eest koletisi. Pihkvas kuuleb ta draakoni valvatud pudrumäest ja otsustab draakoni tappa ning pudruvarudele käpa peale panna...

Loos on väga ilmsed vihjed Sapkowski "Nõiduri"-sarjale, samuti tekisid lugedes paralleelid Tolkieni "Kääbikuga". Mulle igatahes meeldis ja otsustasin loole maksimumhinde panna.

Maniakkide Tänava "Põrguvärav"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=81348

Wednesday, June 20, 2012

Vladimir Sorokini "Suhkrust Kreml"

"Opritšniku päevast" tuttavat tuleviku-Venemaad kirjutatakse siin tõesti põhjalikumalt lahti ja jätab see päris huvitava mulje. Teksti lugedes tekkis mõte, et kuidas see kõik filmis välja näeks... Eks neotraditsionalistlikest (feodaalsetest või teokraatlikest) ühiskondadest ole düstoopiaid kirjutatud varemgi, ent esmakordselt loen ma midagi sellist Venemaa, mitte näiteks USA kohta ("Täheajas" ilmunud Robert Charles Wilsoni novell "Julian: Jõululugu" kirjeldas näiteks sarnast tulevikku Põhja-Ameerikas). Siin on meil feodaalne õigeusklik Venemaa aastal 2028, mille lõppsaatuseks näib olevat hiinastuda-eks sellele vihja ka stseen, kus perekond suhkrust Kremlit krõbistab ja selle hiina teega alla loputab. Võimalik, et asi on selles, et Nõukogude ajast on mul vaid põgusad lapsepõlvemälestused, aga see, et romaani tegevus toimub Venemaal, nagu mingeid spetsiifilisi seoseid ei tekitanudki, sama hästi võiks olla teoses kujutatud mõne teise riigi sarnast tulevikku. Ei saa muidugi välistada, et paljudele venelastele selline stabiilne ühiskond sobikski.

Romaan tervikuna (nagu "Opritšniku päevgi") on äärmiselt sugestiivne ja mõjus tekst, millele maksimumist madalamat hinnet ei saa panna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81203

Saturday, June 16, 2012

Vladimir Sorokini "Opritšniku päev"

Satiiriline düstoopia neotraditsionalistlikust lähituleviku-Venemaast. Eks siin Putini režiimile vihjeid ole-rahvuslus ja õigeusu kiriku suur roll ühiskonnas. 20. sajandil kommunistide võimu all olnud riigi tulevikku nähakse millegi Saudi-Araabia või Bhutani taolisena. Seda, et kirjeldatud tuleviku-Venemaa praegusest kuidagi väiksem oleks, ma tekstist küll välja ei lugenud-ühes lauses anti isegi mõista, nagu kuuluks Venemaa alla praegu Ukrainale kuuluv Krimm. Traditsionalistlikele filosoofidele ja muudele ultrakonservatiividele muidugi hea kont hambusse-sellist ühiskonda te soovitegi!

Olen Sorokinilt varem lugenud romaani "Sinine pekk", mis oli ülesehituselt tükk maad postmodernistlikum ja süreaalsem. See raamat siin on lineaarse ülesehitusega selge lugu, mistõttu pole ka ime, et ulmefännidele meeldib. Nagu käesoleva raamatu eestikeelse tõlke järelsõnas mainitud, tekitas "Sinine pekk" Venemaal skandaali, našid hävitasid avalikult Sorokini raamatuid ning autor kaevati "pornograafia" eest kohtusse (põhjuseks Hruštšovi/Stalini homovahekorra kirjeldus). Ning eks tagakiusamine Putini režiimi poolt käesolevat romaani inspireeriski.

Šokeeriv? Võigas? Ei ütleks. Võrreldes "Sinise pekiga" isegi vähem. Jah, kirjeldatakse mõningaid tapmisi, vägistamisi ja homogrupiseksi saunas, ent kindlasti pole kirjeldatud maailm iseenesest hullem koht kui näiteks Nõukogude Liit aastal 1937.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=79015

Monday, June 11, 2012

Gene Wolfe'i/ John Varley "Doktor Surma saar. Barbiemõrvad"

Gene Wolfe'i "Doktor Surma saar ja teised jutud"

Eelarvustajale täienduseks, et saar, kus see väike poiss elab, näib paiknevat kuskil USA idarannikul, ning et raamat, mida ta loeb, on nagu Wellsi "Doktor Moreau saare" pulptöötlus... merehädalisele ja inimloomi loovale hullule teadlasele on lisatud iidsed tsivilisatsioonid džunglis vms.

Lugu on korralikult kirja pandud, ent eks ta segaseks jääb. Saan aru, et loo kirjutamise ajal olid igasugused narkosogased nägemused eriti kuum teema... 42 aastat hiljem lugedes paneb see vaid õlgu kehitama.

Gene Wolfe'i "Kaart"

Loo tegevus toimub hääbuvast tähest valgustatud Urthi planeedil.(Lugu kuulub mingisse suuremasse "Urthi Raamatute" sarja, ent on esimene eesti keelde tõlgitud sarja tekst, ja ühtlasi esimene, mida olen lugenud). Urthi kunagi tähelende läbiviinud tsivilisatsioon on taandarenenud umbes keskaegsele tasemele, maa seest kaevatud muistsed artefaktid on aga aardeküttide seas väga hinnas. Ehk siis umbes sarnane maailm, nagu seda paljudes postapokalüptilistes ulmekates varemgi kirjeldatud on. Urthi aardeküttide tegevusest see lugu pajatabki.

Loo tegevusmaailm ja õhustik on omapärased, eksootilised ning kirevad, meenutades varemloetud Wolfe`i tekstidest vast kõige rohkem "Kerberose viiendat pead". Teiste autorite teostest meenutab loo õhustik kõige rohkem vast M. John Harrisoni loomingut. Süžee pole nagu nii huvitav-lihtsalt kergelt moraliseerivalt kirjeldatud jagelemine ühe aardekaardi ümber. Kokku tuleb hindeks igatahes aus "neli".

Gene Wolfe'i "Tsikuraat"

Lühiromaani algus meenutab mõnd Stephen Kingi teost, eelkõige "Surmahotelli" ja "Salaakent, salaaeda". Mingi läbikukkunud ameerika ärimees passib kuskil metsade keskel (ilmselt tegu Kesk-Lääne osariikidega) ja ootab oma naist ning kolme last külla. Naisega on suhted hapuks läinud ja vaja asjad lahutuse kohta selgeks rääkida. Karm talv ja lumi muudavad elu metsakolkas küllaltki ebameeldivaks, ning nagu sellest vähe oleks, hakkavad maja lähedal mingid kummalised kurikaelad tegutsema. Püssi ja kirve vargusele järgneb peategelase ühe kaksikutest tütre vangistamine. Tüdruk vahetatakse auto vastu, vabastamise käigus saab peategelane ka kergelt tina nuusutada ning üldse näib, et kurjamid, kes algul paistsid poisikeste ning seejärel naistena, pole päris maist päritolu. Eriti kuna vabastatud tüdruku ajataju on lootusetult sassis ja ta räägib viibimisest mingis Vana-Mesopotaamia-laadses tsikuraadis...

Loole on iseloomulik mingi ängistav õhustik ja ilmselgelt on minategelane Emery Bainbridge vaimuhaige, mis muudab läbi tema silmade nähtud sündmustiku äärmiselt imelikuks ning küsitavaks. Depressiivne Bainbridge plaanib enesetappu, ta käitumine on ebaloomulik ja imelik. (Mida teeb mees, kes avastab, et ta poeg on õues kirvega maha löödud? Algul helistab matusekorraldajale, siis, nagu muuseas, politseile, jätab laiba välja külmuma ning keskendub kättemaksu haudumisele pluss kulinaarsetele teemadele). Erinevalt mainitud Kingi tekstidest on selle loo näol tegu siiski teadusliku fantastikaga, ehkki vahepeal tehakse vihjeid keldi jt. mütoloogiatele. Rohkem sisust ei räägikski, lühiromaan on eesti keeles olemas, kes tahab, võib ise lugeda.

Gene Wolfe'i "Pulpkaas"

Töötab üks ameeriklane mööblifirmas. Armub oma ülemuse teismelisse tütresse ja hakkavad kirju vahetama. Näib, et ülemus on tütre abiellumisest temaga huvitatud, aga siis otsustab tolle hoopis ühe rikkuri pojale mehele panna. Pettunud mees kahtlustab, et ta armastatu peigmehega on midagi valesti-too paistab justkui mitteinimlik. Kahtlustel on tõepõhi all...

Pean tunnistama, et minu meelest oli lugu umbes sellise temaatika ja tasemega, nagu autoriks oleks olnud Urmas Alas, ilmumisaastaks 1992 ning ilmumiskohaks Põhjanael. UFO-dest näib Wolfe üldse rohkem kirjutavat kui enamik ulmekirjanikke, see jutt oli juba teine UFO-teemaline lugu neljast loost koosnevas kogus (olgu, esimeses loos anti mõista, et pigem oli ikka tegu krononautidega). Aga meistritöö muljet siit küll ei jää, pigem algaja suleproovi oma.

John Varley "Barbiemõrvad"

Lähituleviku Kuul toimuva ulmekriminulli peategelaseks on politseiuurija Anna-Louise Bach, kellel tuleb lahendada kummaline mõrvajuhtum. Noahoobiga on tapetud standardiseerijate usulahu liige, keda identse välimuse tõttu ka barbie`deks kutsutakse.Barbie`de meelest on kõik inimeste individuaalsed erinevused kurjast, mistõttu nad on kõrgeltarenenud kirurgia kaasabil lasknud end muuta identseteks sootuteks olenditeks, kes pealtnäha noorte naistena paistavad, ning käituvad kui ühtse organismi osad. Ühiskonna tõrjuva suhtumise tõttu elavad barbie`d Kuul isoleeritud koloonias. Kuna kõik barbie`d näevad välja ühesugused ja käituvad identiteedita kollektiivorganismi liikmetena, on mõrvari leidmine selle sekti liikmete seast Bachi jaoks muidugi keeruline...

Ei midagi vapustavat, aga täitsa loetav lugu."4" võib julgelt ära panna.

John Varley "Vajuta ENTER []"

Mulle millegipärast väga ei meeldinud, nagu ei mõjunud kaasakiskuvalt. Ega Varley aastal 1984 muidugi teada võinud, KUI karmiks see arvutiasjatundus täpselt minna võib, aga seda näeme me pea 30 aastat hiljem igapäevaselt. 1980-ndate alguse IT-teema kirjeldus mõjub muidugi isegi minusugusele võhikule kentsakalt ja omapäraselt...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=81210

Prometheus

Riik: USA

Aasta: 2012

Režissöör: Ridley Scott

Mägine võõras maailm, mida 3D-kinopilt võimsalt esile toob. Kose ääres seisab lumivalge nahaga humanoid ja jälgib pilvepiiril manööverdavat kosmoselaeva. Humanoid joob mingit vedelikku ja hetk hiljem näidatakse anatoomilise täpsusega, kuidas see ta organismis kudesid hävitab. Surev humanoid kukub kosest alla.

Nii see uus Ridley Scotti ulmefilm algab. Tegevus jätkub 21. sajandi lõpus, kui koopamaalingute põhjal on loodud hüpotees, et inimkonna loojad on mingist kaugest tähesüsteemist pärit tulnukad ja ekspeditsioon suundub neid otsima. Algul justkui klassikaline seiklusulmekas teadlastest astronautidest võõral planeedil (seltskond on küll rassiliselt ja sooliselt kirjum, kui seda 50-60 aastat tagasi oleks kujutatud) pöördub kiiresti Alieni-laadseks ulmeõudukaks, ka üsna otsesed vihjed Alienile ei jää tulemata.

Ütleks, et Hollywoodi kohta ikka väga hästi tehtud. Eks seal imelikke kohti muidugi oli, teadlased käitusid võõrfaunaga kohati ikka väga süüdimatult (humanoidset reptiili nähes peaks ikka suhteliselt ettevaatlikult käituma, mitte kohe pai tegema). Metsavana mainitud religiooniteema jätab Eesti vaatajale samuti kohati imeliku mulje, ent eks see ole Ameerika kultuuri eripära.

Thursday, June 7, 2012

Siim Veskimehe "Lahkulöömislahingud"

Triloogia teine osa algab sealt, kus esimene pooleli jäi-USA ja India kallaletungiga Kuu Ordule, sõjategevusega lähikosmoses ning India ookeanis. Romaani algus ongi kõige huvitavam-Veskimehe jaoks on märuli kirjeldamine tugevam külg kui psühholoogia või dialoogid ning kui terve romaan oleks selles võtmes, tuleks hindeks ilmselt "5"... Hetkel "4" tugeva plussiga. Sõda lähikosmoses (India linnade hävitamiseks kasutatakse Kuult teelesaadetud kivilaenguid) tekitab paralleele mitmete ulmeteostega, nagu Heinleini romaan "Kuu on karm armuke" ja film "Iron Sky".

Üldiselt on see romaan parem kui eeldasin. Veskimehe loomingus on viimastel aastatel olnud teatud seisakut ja enda kordamist märgata ning eks ka siin ole neid Veskimehele iseloomulikke jooni palju... Ent siiski täitsa korralikult teostatud. Ehk seoses sellega, et sõjategevuse kirjeldused on suhteliselt jõhkrad ja utoopilist ilutsemist vähem. Sõjas ei jää ka utoopia utoopiaks. Samuti seletatakse Kuu Ordu (mis on oma olemuselt mingi veider anarhistliku kommuuni ja diktatuuri segu) toimimist veidi rohkem lahti. Ning ega seda, erinevalt sarja varasematest teostest, väga ilustata ka-tegu ikkagi organisatsiooniga, mis oma eesmärkide nimel risti ette ei löö, olgu või malagasside sisuline genotsiid kättemaksuks üheainsa ordu tsiviilelanike massimõrva eest või India linnade hävitamine kättemaksuks tuumarünnakute eest. Ehk siis füüsikute, matemaatikute, tehnikute jt. sõjaline rühmitus, mis on valmis hõivama Päikesesüsteemi mistahes hinnaga.

Varasemate "Kuu Ordu"-lugudega, mille tegevus toimub küll hiljem, on siin teatud vasturääkivusi. Kui varem oli mainitud, et 2030. aasta paiku on maailmast suur sõda üle käinud ja 21. sajandi alguses on Hiina kokku varisenud, siis pole siin kummalegi viiteid. Aastal 2061 on Hiina endiselt suurriik, nagu ka Ordut ründavad USA ja India. Võimalik, et viimase kümne aasta sündmused-USA takerdunud sõjad Afganistanis ja Iraagis, rahvusvaheline majanduskriis ning Hiina kiire areng-on autori fantaasiasse oma korrektuurid teinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81050

Tuesday, June 5, 2012

Iron Sky

Riik: Soome/Saksamaa/Austraalia

Aasta: 2012

Režissöör: Timo Vuorensola

Sai siis see kuulus film, millest juba enne valmimist nii palju räägitud, lõpuks ära nähtud. Olin kuulnud vastukäivaid hinnanguid, ent lõppkokkuvõttes võib öelda, et ehkki algus kippus venima, meeldis film tervikuna küll. Erinevaid nalju ja väänatud klišeid (USA maailma päästmas!) oli filmis ikka kõvasti, nagu ka vihjeid erinevatele asjadele. (Meemiks tehtud Hitleri-stseen Saksa sõjafilmist "Allakäik" oli näiteks kenasti ära kasutatud).Nalja visati nii ameeriklaste kui kuunatside üle, päris positiivselt ei kujutatud kedagi. Ja ehkki filmis näidati palju sõjategevust, surma ning verd, oli ikkagi tegemist kerge ja lõbusa vaatamisega.

Sisust siis niipalju, et veidi Sarah Palinit meenutav USA naispresident otsustab aastal 2018 oma kampaania kindlustamiseks saata Kuu pimedale poolele kaks astronauti, üks neist neeger. Seal ootavad neid paraku ees aastal 1945 Kuule põgenenud natsid, valge astronaut lastakse maha ja neeger võetakse vangi. Edasi kulgevad sündmused kõige jaburamas laadis, muuhulgas valgendatakse neegerastronaut hullu kuunatsist teadlase poolt ära ja viiakse USA presidendiga kohtuda soovivate kuunatside UFO-ga tagasi koduplaneedile, jne. Ja ega sõdagi tulemata jää. Ulmekirjanduses varemgi kohatud Maa pommitamine Kuult pärit kivikamakatega on siin täitsa kenasti olemas. Ning ka Laibachi soundtracki kohta pole midagi paha öelda.

Saturday, May 26, 2012

George R. R. Martini "Öölendajad"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=915

Thursday, May 24, 2012

Tiit Tarlapi "Lõhestusjoon"

Kui teate selle raamatu peatse ilmumise kohta "Varraku" kodulehelt mõne aja eest mollivihikusse linkisin, pidasid mõned mu sõbrad seda aprillinaljaks-"Varrak" ju Tarlapit ei avaldaks. Nii see siiski polnud.

Romaani võiks liigitada soft-alternatiivajalooks... soft selles mõttes, et erinevalt näiteks mõnedest Hargla tekstidest peaks käesolev raamat sobima ka ajaloost mittehuvitatud lugejatele.

Romaani äraspidises tegevusmaailmas on indiaanlased loonud tehnilise tsivilisatsiooni enne eurooplasi ja (vist?) kunagi varakeskajal Euroopasse tunginud. Romaani tegevusajaks on indiaani kolonistide riigid enamiku Euroopast omavahel ära jaganud ning mängivad "esimest viiulit" ka ülejäänud maailmas. Inglismaa kuulub asteekidele, Prantsusmaa mayadele, Venemaa irokeesidele jne. Valged on muudetud alamaks rassiks ja kontrollivad vaid Läänemere-äärseid maid hõlmavat Põhjala Liitu pealinnaga Tarbatus (!). Üldse mängivad eestlased Põhjala Liidu valitsemises suurt rolli. Indiaani riikide arengutase on jõudnud meie mõistes umbes 19. sajandi lõpu tasemele, Põhjala Liit aga jäänud suuresti keskaega pidama (rüütliseisus, külmrelvad ja indiaanlastelt hangitud musketid). Kohati meenutab Põhjala Liidu õhustik mingit veidrat kokteili keskaegsest Euroopast ja Metsikust Läänest.

Indiaani teadlaste hulgas on hüpotees paralleelmaailmade olemasolu kohta juba tükk aega olemas olnud, ja veidraid nägemusi nägeva Põhjala külapoisi Asko olemasolu ainult võimendab seda. Asko näeb nimelt nägemusi viibimisest Pariisi-nimelises suurlinnas, kui on ometi teada, et Pariis oli kõigest pisike küla, kuhu mayadest vallutajad Uus-Copani-nimelise suurlinna rajasid. Asko saatuse vastu hakkavad kiiresti huvi tundma nii teadlaste ja seltgeltnägijate rühmitused kui ka indiaani suurriikide luure. Romaani peategelaseks on indiaani-eesti segapäritolu Kallo, mõnevõrra Clint Eastwoodi filmikangelast meenutav mees, kes aitab dimensioonidevaheliste kontaktide loomise vastu huvi tundvat teadlaste rühmitust, lootes, et traditsiooniliste teadmiste taasväärtustamine aitab ka tehniliselt mahajäänud valgel rassil ellu jääda. Traditsiooniliste seiklusjutu reeglite järgi kõik siiski ei kulge, tegelikult on tegemis parajalt nukra raamatuga. Tarlapi teostest meenutab "Lõhestusjoon" oma meeleolult kõige rohkem "Kromanjoonlasi".

Romaani suurimaks miinuseks on indiaani ühiskonna kirjeldus. Kui jätta välja võõrapärased nimed, astmikpüramiidid ja viited indiaani religioonile, jääb teksti lugedes kohati mulje, nagu toimuks tegevus 19. sajandi Inglismaal või USA-s. Isegi tiitlid (doktor, professor jne) on analoogsed meie maailma omadega. Tehnoloogiline indiaani tsivilisatsioon peaks olema midagi totaalselt võõrast, erinedes läänemaailmast veelgi rohkem kui Hiina või Jaapan. Seda raamatut lugedes ei paista see aga üldse välja, mis langetabki hinde "4" peale. Eriti teravalt paistab see silma ehedate Põhjala Liidu kirjelduste kõrval.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80644

Sunday, May 20, 2012

Genius Party Beyond

Riik:Jaapan

Aasta:2007

Režissöör:Mahiro Maeda, Kazuto Nakazawa, Shinya Ohira, Tatsuyuki Tanaka, Koji Morimoto

Unustatud häälte püüdjad/Hoshi o Ou Kodomo

Riik:Jaapan

Aasta:2007

Režissöör:Makoto Shinkai

Sisukokkuvõttest võis jääda mulje kui nunnust ja sentimentaalsest lastefilmist, ent tegelikult tegu täitsa korraliku animega. Lugu rännakust müütilisse allilma (Shambhallasse?) eesmärgiga surnute elluäratamine...

Saturday, May 19, 2012

Appleseed Ex Machina

Riik:Jaapan

Aasta:2007

Režissöör:Shinji Aramaki

Esimest "Appleseedi"-animet olen koguni kaks korda näinud, esimest korda kunagi aastate eest JAFF-il, teist korda Zurguti juures Tiigi ühika keldris. Sellest on mul jäänud head mälestused ja viga polnud ka järjel. Põnev lugu globaalse sõja järgsest tulevikumaailmast, kus tegutsevad nii inimesed, bioroidid kui küborgid.

Genius Party

Riik:Jaapan

Aasta: 2007

Režissöör: Mahiro Maeda, Koji Morimoto, Kazuto Nakazawa, Shin'ya Ohira, Tatsuyuki Tanaka

See lühianimesid sisaldav "filmikassett" oli minu esimene vaadatud anime tänavusel JAFF-il, samuti mu esimene kord Tartu uusimat kino ehk Tartu Elektriteatrit külastada. Niivõrd väikest ja hubast (toolil istumise asemel on võimalik filmi vaadata ka patjadel külitades) kino nägin ma küll esmakordselt.

"Genius Party" oli pildiliselt vägagi värvikas ning vastuoluline (lapsikusest süvafilosoofiani) anime. Kohati oli tunne, nagu vaataks lastefilmi, siis jälle, nagu mõnd Tarkovski linateost. Üldmulje väga paha polnudki ja homme on kavas ka järg "Genius Party Beyond" ära vaadata.

Monday, April 2, 2012

Aleksandr Beljajevi "Professor Dowelli pea"


Beljajevi loomingu eesti keelde tõlkimine on toimunud huvitavalt. "Amfiibinimene" ja "Maailmavalitseja" sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt", seejärel rohkem kui poole sajandi jooksul vaid üks jutt antoloogias "Olend väljastpoolt meie maailma", nüüd siis "Professor Dowelli pea". Eks paljud vene keelt mittevaldajavad eesti lugejad tunnevadki autorit põhiliselt "Amfiibinimese" ja selle ekraniseeringu järgi. Selles mõttes peab "Fantaasiat" Beljajevi täiendava tõlkimise eest vaid kiitma.

Kui miski on hämmastav, siis see, et selline meelelahutuslik ulmepõnevik (mille tegevus pealegi toimub Prantsusmaal) on esmakordselt ilmunud stalinistlikus Nõukogude Liidus. (1937 oli teatavasti Venemaa ajaloos üks jubedamaid aastaid üldse ja kui professor Kern oleks tegutsenud kirjaniku sünnimaal ning -ajal, poleks tal olnud puudust laipadest, millega eksperimenteerida). Kui jätta välja vihjed vaesusele ja ebavõrdsusele kapitalistlikes riikides (mis iseenesest pole ju üldse põhjendamatud), siis "punast" ideoloogiat siin romaanis peaaegu polegi. Selles mõttes ei anna Jyrka mainitud Beljajevi loominguline "laibastamine" vähemalt selles tekstis küll väga tunda. Isegi normaalsemates tingimustes esmailmunud "Maailmavalitsejas" oli "punast" tausta minu mälu järgi rohkem, aga see selleks. Enne lugemahakkamist tekkis ka küsimus, kuidas saab laboris hoitavast inimpeast seiklusjuttu kirjutada, ent nagu selgub, sai küll.

Idee on muidugi väga huvitav, ehkki romaani ilmumisele järgnenud kolmveerandi sajandi jooksul on selgunud, et nii lihtsalt inimeste elluäratamine ka ei käi. Midagi jääb maksimumhindest siiski puudu, ehk nõrk karakterikäsitlus.(No ei ole nii naiivseid inimesi, nagu näiteks Laurent olemas, polnud ka 20. sajandi alguses. Ja sellist tegelast, nagu Briquet, on ka praktikas raske ette kujutada-ka kõige lollimale tibile mõjuksid surmalähedased kogemused veidi teisiti). Hindeks siis väga tugev "neli".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=265

Friday, March 30, 2012

"Täheaeg 10: Juubeliväljaanne" (koost. Raul Sulbi)


Jutuvõistluse "teine pool" paberile trükituna kiskus antoloogia taseme alla. Kui see osa läbi loetud, hakkasid aga paremad lood tulema.

Liina Laksi "Väike needus"

Ajaloolase/folkloristi taustaga eksortsistitibi seiklustest kirjutamine ei tundugi ju nii halva ideena. Ehkki loo tegevus toimub fiktiivses Eesti maakohas, meenutab loo õhustik rohkem gootilikku õudust a la M. R. James, kui kohalikku etnohorrorit. Ka paralleelid Hargla Grpowski-sarjaga, eriti selle avalooga "Kliendi soov", on kerged tekkima.

Paraku pole see kõik just eriti originaalselt ja huvitavalt kirja pandud, ning nagu eelmine arvustaja maininud, panevad paar viimast lehekülge arusaamatuses kulme kergitama. Folkloristist erak elab tondilossis mitme erineva naisega, sundides neid kõiki aborti tegema. Kuidas? Või ei suutnud autor tõesti lihtsalt lugu normaalselt ära lõpetada...

Leila Taeli "Roxanne"

Raske isegi aru saada, kas see 8-leheküljeline jutt on mõeldud paroodiana või tõsiselt kirja pandud. Eksortsismiteema näib olevat kodumaiste algajate ulmeautorite seas päris populaarseks saanud ja seda tüüpi õudus(?)looga on ka Taeli novelli näol tegu.

Kojamehena töötava eksortsisti ja vampiiritari armastuslugu on tuim, veidralt kokkuvõtlik ning kubiseb kentsakatest vasturääkivustest. See, et vampiiritar ööbib harvakülastatavas kirikus, mille preester on juba ammu harjunud tema pihtimusi kuulama, on neist vast veel üks väiksemaid-minu teada ei ole Eestis just katoliiklaste ega roomakatoliku kirikute üleküllust...

Taavi Kanguri "Kirjutatud elu"

Eelarvustajaga nõus. Lugu on tugevam kui antoloogia kaks esimest lugu. Võib-olla ei ole sellised sentimentaalsed lood päris minu maitse, aga hindeks igatahes tugev "3".

Aleksander Batanovi "Dahlbergide aed"

Jah, tugev "3" sobib hästi ka selle loo hindeks. Lõpplahenduse osas õnnestus autoril mind ära petta, ootasin midagi karmimat.

Segaseks jäi tegevuskoht-vaheldumisi inglise- ja saksapärased nimed, baltisaksa kunstnikest üks inglise noormees aga vaevalt et kuulnud on...

Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan"

Pean tunnistama, et millegi nii jabura otsa pole ma ammu sattunud. Väga ei imesta, et lugu jutuvõistlusel alles 10-ndale kohale tuli. Nagu Taeligi loo puhul, tekib siingi küsimus, mõtles autor seda tõsiselt või on tegu mingi eriti peene paroodiaga...

Tekst peaks olema õuduslugu... Teismelisest tüdrukust, kelle ema on surnud ja kes põgeneb isa juurest kodust, saades lapsega maha. Ja suguvõsa needusest, mis ta last ähvardab. Enamik loost on pandud kirja minategelasest tüdruku melodramaatilise ja teatraalse halana jubeda needuse teemal, mis teda ning ta maimukest on tabanud. Ning kui lõpuks needuse kirjelduseni jõutakse, kõlab see tapvalt ning uskumatult jaburalt. Rääkimata sellest, et tänapäeval on olemas valuvaigistid, et kogu loo saladuseshoidmine suguvõsa poolt abiotsimise asemel oli põhjendamatu, jne. Ja loo pealkiri on muidugi klass omaette.

Kristjan Sanderi "Mere pruut"

Rannakalurite-teemaline etnohorroriks liigituv lugu, mis meenutab veidi Karen Orlau omaaegseid tekste "Rannahiidsed" ja "Sealtmaalt". Loo sisuks on vana kaluri kõhedusttekitav pajatus II maailmasõja eelsest ajast, rannarahva poolt neetud kohaks peetud varemetest ja salapärase ning jubeda saatuse osaliseks saanud tüdrukust, kes oli seal enne sõda elanud...

Ma pole väga suur õuduslugude fänn, aga see tekst oli täiesti korralikult kirja pandud.

Maniakkide Tänava "Must muna"

Niivõrd originaalse süžee ja puändiga loole ei saa jätta maksimumhinnet panemata. Tavalise õudusloona alanud tekst muutus mingil hetkel jõhkraks, vaimukaks ja originaalseks ning mängu tuli kõvasti musta huumorit. Ehkki õuduskirjanduse ja novelližanri osas jagan esimese arvustaja seisukohti...

Marcus Kaasi "Viimane vahetus"

Tegu traditsioonilises laadis kummituslooga, mille tegevus toimub tänapäeva Eestis. Pereisa ostab odava hinnaga vana mõisa härrastemaja ja laseb selle remontida. Seda, et majaga kõik korras pole, ei pea vist mainima...

Sellises laadis lugusid kirjutati Inglismaal üle saja aasta tagasi, nüüd siis näivad need ka meil populaarsust koguvat. Eesti olustikku sobivad sellised kummituslood hästi. Antoloogia esimese poole lugudest, kus samuti "veidra maja" motiiv esines, on Kaasi jutt veidi paremini kirja pandud. Millegipärast meenus lugedes hiljutine juhtum, kus Tartu lähedal elamiseks tasuta maja pakuti-mitte, et ma üleloomulikesse asjadesse usuksin...

Triinu Merese "Sulavesi ja vereside"

Jah, Ove nimi tekitab huvitavaid seoseid küll. Eriti episoodis, kus sellise nimega tegelane täringuid mängis. Muidu ta just väga päris-Ovet ei meenutanud.:)

Lugu võiks nimetada korralikult kirja pandud naisfantasyks. Soost tulenevalt pole just tegu mu lemmikut tüüpi tekstidega, ent "nelja" teenib see lugu ära küll, hoolimata teatud puudujääkidest nagu esmaarvustaja mainitud paljusõnalisus. Ei kipuks väga Martiniga võrdlema-ehkki ka Meres kirjutab feodaalsest fantaasiamaailmast, pelgamata kirjeldada seksi ja vägivalda, on Martin ikkagi mehelik autor, ka siis, kui tema romaani sündmustikku nähakse parajasti naistegelase vaatenurgast. Martinil on olulisemad sõjapidamine ning intriigid, Meresel tunded ning peategelase sisemaailm. Pigem võrdleks lugu näiteks Marion Zimmer Bradley loominguga. Minu meelest ei pruugi Martini fännid sellest loost üldse vaimustuda.

Üks huvitav detail veel-Meresel on kohati huvitavalt arhailine sõnakasutus/lauseehitus.

Ursula K. Le Guini "Lahtisidumise sõna"

Le Guini Meremaa-sarja üritasin esmakordselt lugeda, kui selle eestikeelne tõlge "Merlini Raamatukogus" ilmus. Olin toona 11-12 aastane. Sari jättis tuima ja raskepärase mulje. Ülelugemine kümmekond aastat hiljem seda ei parandanud, eriti ebameeldivalt tüütu mälestus on jäänud "Tehanust". Võib-olla nüüd, vanema ja targemana seda tsüklit kolmandat korda lugedes jääks parem mulje. Seni on pannud sarja ülim kiitmine ja eriti esiletõstmine moodsast noorsoofantasyst parema asjana mind vaid nõutult õlgu kehitama.

Selles valguses ei jäänudki sellest lühijutust väga hull mulje. Polnud ta niivõrd pikk, et oleks tüütuks muutunud, ja ka maagilist tulevärki on siin oluliselt rohkem, kui romaanides minu mälu järgi oli.

Ursula K. Le Guini "Nimede seadus"

George R. R. Martini "Tema laste portreed"

Martini teosed, mis ei kuulu "Jää ja tule laulu" saagasse, on äärmiselt erinevate teemade, stiili ja kvaliteediga. Kohati jääb mulje, nagu autoril oma stiil puuduks. Kui ma seda teksti lugedes ei teaks, et see on Martini kirjutatud, pakuksin autoriks ehk Stephen Kingi, ehkki Martini lugu pole nii õudne ega verine.

Üldiselt Lauri arvustusega nõus. Korralikult kirja pandud, ent mitte väga huvipakkuv lugemiselamus. Eks mainitud dilemma ole kirjanikele muidugi oluline ja mõistan seda ka ise, ent lugu selle dilemma teemal polnud just väga hea.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80819

Monday, March 26, 2012

Tiit Tarlapi "Roheliste lippude reservaat"


Alustuseks peaks mainima, et see tegevusmaailma tehniline areng torkas isegi minusugusele tehnikavõõrale inimesele romaani lugedes kohe silma. Selle põhjal võib öelda, et käesoleva romaani näol on tegu "tuumapungiga" (aurupungile viitav mõiste, kus 19. sajandit asendavad 1950-ndad). Ja kindlasti pole ka aastal 2600 olulisteks probleemideks televisiooni pealetung (mis juba praegugi Interneti ees tähtsust minetab), väikepoodide asendumine supermarketitega, vms. See kõik on ikka ehe 20. sajandile viitav retro.

Romaani sisust on Raul juba piisavalt rääkinud. Võrreldes "Kromanjoonlastega" on käesoleva romaani maailm ja sisu tükk maad läbimõeldumad (olgu, elamiskõlbliku planeedi "steriliseerimine" ainult ühe ohtliku narkootikumi hävitamiseks tundus küll veidi ülepingutatud). Tegu on seiklusliku looga, mis sisaldab ka filosofeerimist. Oma maailmavaadet esitab Tarlap "Roheliste lippude reservaadis" päris palju. Osaga sellest nõustun, osaga (paadunud linnainimesena) kindlasti mitte. Samas tsitaadi "pinsaklipsluse" kohta tahaks lausa kuldtähtedega kuhugi üles märkida.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/single.asp?rets=34707&sort=row