Jack McDevitti "Ajarändurid ei sure iial"

Alustaksin ehk sellest, et meeldis rohkem kui sama autori "Sõjaline talent". Võib-olla osalt sellepärast, et erinevalt eelmainitud romaanist polnud siin erilist tõsiseltvõetavuse ambitsiooni, teos oli hoogne ja selgelt meelelahutuslik ning seda oli teatud puudujääkide kiuste ladus lugeda.

Romaani "Ajarändurid ei sure iial" eestikeelse tõlke tagakaanelt leiame tsitaadi Stephen Kingi arvustusest, mille kohaselt McDevitt olevat "Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija" ning järgneva sedastuse, mille kohaselt "McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke'i teadusfantastilist liini." Vabandust, aga minu meelest kõlab see umbes nagu "Martin on Ameerika Tolkien" või "uus Tolkien". "Ajarändurite" näol pole mitte mingist otsast tegu teaduslik-tehnoloogilist õhustikku tulvil teosega, pigem on nii autori kui ka tegelaste maailmanägemus läbinisti humanitaarne. Esimese võrdlusena kargasid hoopis pähe Silverbergi ajarännulood - tegelaste huvi saada osa erinevatest minevikus toimunud ajaloosündmustest, mille hulgas on ka klassikaliste muusika- ja lavateoste esmaettekanded, ehk laiemas laastus ajaturismiteema. Seda hoolimata hoopis teistsugusest tegelaskujude käsitlusest.

Sisust on eelarvustaja juba rääkinud: Michael Shelborne'i nimeline noormees otsimas oma füüsikust isa, kes on leiutanud konverterite-nimelised kaasaskantavad ajamasinad, ja keda abistab ta otsingutel natuke nohiklikuma ning introvertsema iseloomuga ülikooliõppejõust sõber Dave, kellest on abi peamiselt tänu tema itaalia ja vanakreeka keelte oskusele. Ütleme kohe ära, et "füüsiku" asemel võiks tekstis sama hästi olla "võlur" ja need konverterid toimida tehnoloogia asemel mingi maagilise umbluu abil - romaani sündmustikus see midagi ei muudaks. Kaks peategelast müttavad nende konverterite abil erinevates ajastutes ringi nagu elevandid portselanispoes, relvitult ja ilma mistahes kaitsevahendite või muu moodsa tehnoloogiata peale nendesamade konverterite ja nutitelefonide, ning suudavad seejuures hämmastavalt pikalt tervetena ja peaaegu ühes tükis püsida... "Ajarändurid ei sure iial" on ühelt poolt äärmiselt ameerikalik romaan - rohkelt on viiteid teemadele, mis eesti lugejale ilmselt suurt midagi ei ütle (pesapall, erinevate USA-s aset leidnud, aga meil peaaegu tundmatute ajaloosündmuste külastamine jne). Peategelased on Ameerika keskklassi esindajad ja romaani mitteulmelise poole õhustik oma eramajade, pikkade autosõitude, keskkooli lõpuballide ning pesapallimänguga toob silme ette kaheksakümnendate Hollywoodi filmid. Samas pole teos kaugeltki Ameerika-keskne: nii autor kui ka peategelased on ilmselgelt laia silmaringiga ja muuhulgas kursis ka erinevate kultuuridega ning nii põigatakse siin muuhulgas nii Vana-Kreekasse, renessanssiajastu Itaaliasse kui ka muudesse kohtadesse nii minevikus kui ka tulevikus. Raamatu üldine meeleolu on helge ja optimistlik ning selle tegelased mõjuvad soojade inimestena, kellel pole eriti tumedaid iseloomujooni - seda nende veidralt süüdimatu käitumise kiuste.

Kokkuvõttes: lobedalt loetav ja kohati põnevaid ideid sisaldav (Aleksandria raamatukogu päästmise teema väärinuks minu meelest vormistamist eraldi lühema teosena) romaan, mida siiski ei suuda maksimumhindega hinnata, sest midagi jäi justkui puudu... võib-olla loo üldise tõsiseltvõetavuse osas, võib-olla oli siia liiga palju eri teemasid kokku kuhjatud, võib-olla midagi kolmandat. Aga oli lobe lugemine.

P. S. Tõlke ja toimetamise kallal natuke iriseksin. Komavigu vms eraldi üles lugema hakata pole kavas, aga üks silmatorkav tõlkeviga esines Tennysoni poeemi "Locksley Hall" tsitaadi tõlkes. See 1835. aastal kirjutatud ja siinmail tundmatu teos ennustas prohvetlikult õhusõdu ning -kaubandust - aga kindlasti ei saanud Tennyson kasutada sõna pilot "lenduri" tähenduses, vanemas inglise keeles tähendas see "tüürimeest", "lootsi" või midagi muud lähedast.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Minu isa luulud" (koost. Joel Jans ja Jüri Kallas)

Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev.

"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.

Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.

Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud.

Vladimir Beekmani "Kiired maailmaruumist"

"3".

Rein Sepa "Viimne üksiklane"

Olen "Viimset üksiklast" kunagi ürgammu Loomingu Raamatukogust lugenud ja meelde jäi sellest põhiliselt päikseliselt optimistlik kaugtuleviku-kirjeldus. Nüüd lugesin selle loo antoloogiast "Minu isa luulud" uuesti läbi. "Viimne üksiklane" pole sugugi paha lugu, eriti kirjandusajaloolist konteksti arvestades. Jah, tulevikukäsitlus vastab Nõukogude tulevikuulmele omasele marksistlikule historismile (tulevik on ajalooseaduste kohaselt möödapääsmatult õnnelik, kosmoselaevu omavate tsivilisatsioonide eetikatase on niivõrd kõrge, et nende esindajad ei tohiks olla suutelised isegi omakaspüüdlikeks sabotaažiaktideks jne). Samas on siin seda "punasust" ikka kõvasti vähem kui paljudes teistes samal ajal Nõukogude Liidus kirjutatud ulmetekstides ja üsna põnev ning poeetiline on see ka (võrdluseks näiteks Jefremovi "Andromeeda udukogu", mida ma ei suutnud lõpunigi lugeda, või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", mis mind lugejana suhteliselt külmaks jättis). Lisaks veel autori omapärane keelekasutus (kellele meeldib, kellele ei). Kokkuvõttes on tegu fantaasiarohke ja tänapäeval natuke naiivselt mõjuva utoopilise päikeselistes toonides looga tulevikust, mida iial ei saabunud ega ilmselt ka saabu, ja mida ei tahaks küll hinnata päris maksimumhindega, ent tugeva plussiga "4-ga" kindlasti.

Juhan Saare "Strontsium 90"

Pildid tuumakatsetustega (?) ärarikutud ökosüsteemiga lähituleviku-maailmast. Õhustik ja meeleolu on päris head, aga lugu ennast nagu eriti polegi, lisaks häirib teatud taotluslik ähmasus. Hindeks "3+".

Reedik Palmi "Vaigulõhn"

Seni eesti ulmelugejate jaoks sisuliselt tundmatu Reedik Palmi isik ja põgusaks jäänud ulmelooming on minu (nagu ilmselt paljude teistegi jaoks) põnevaks avastuseks ning asjaolu, et kuuekümnendate eesti kirjandusest võib leida "Vaigulõhna"-taolist seikluslikku kosmoseulmet, tuli mulle paraja üllatusena. Ega eriti rohkem käesolevast Marsi-teemalisest loost rääkida tahakski, mulle jättis "Vaigulõhn" igatahes värske ja positiivse mulje.

Rein Saluri "Krahvi poeg"

Pean tunnistama, et fantastiliste elementidega nõukogudeaegne olmerealism ei ole päris mu lemmiklektüür. Muus osas polegi eelarvustajale eriti midagi lisada.

Ain Ainsaare "Tõrge"

Lugu, millest olen kuulnud, aga mida sattusin antoloogiast "Minu isa luulud" lugema esimest korda. Idee poolest meenutas natuke Clarke'i-Baxteri "Kaugete päevade valgust", ehkki tehniline lahendus oli hoopis teistsugune, teostuselt aga pigem Asimovi või Sheckley vanade lühijuttude laadne - puänteeritud tekst, mille keskmes teadlased, masinad ja eksperiment. Ei midagi väga vaimustavat, aga lugeda kõlbas.

Friedebert Tuglase "Helloi maa"

Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali.

Henn-Kaarel Hellati "Kergemeelse kosmose hüpotees"

"4".

Tarmo Kulmari "Sinine allee"

"Kadunud maailma" laadis lugu Amazonase vihmametsast leitud muistse tsivilisatsiooni jälgedest ehk ajaloolis-geograafiline piiripealne ulme. Sarnaselt näiteks Reedik Palmi loominguga on Kulmari loo näol tegemist üsna üllatava leiuga nõukogudeaegsest eesti kirjandusest ja seda just tegevuskoha, teemakäsitluse ning üldise õhustiku poolest. Kulmari lugu ei tundunud siiski nii särav kui Palmi oma, nii et hindeks "4".

Andres Ehini "Ubi est hortus botanicus?"

Lobedalt loetav anekdoot, aga ka ei midagi enamat.

Eve Petersoni "Ääremaadel"

Sarnaselt Palmi ja Kulmari lugudele mõjus käesolev jutt mu jaoks oma aegruumi kontekstis äärmiselt üllatavalt. Jah, autor on mulle tõlkijana tuttav, tema ilukirjanduslikust loomingust kuulsin aga esmakordselt... ja eriti üllatav oli leida Tšernenko üürikeseks jäänud valitsusajal ilmunud eestikeelsest kirjandusest sellist angloameerikalikku kosmoseulme teksti, milles pole vähimatki nõukogulikku hõngu ja mille tegelastel on valdavalt inglise nimed. Ehk siis tundub, et vähene ulmekirjutamine/avaldamine Eesti NSV-s ei seisnud ikkagi niivõrd tsensuurireeglite, vaid tahtmise ja huvi vähesuse taga.

Muus osas... ehk veidi algajale autorile omaselt rohmakas, aga muidu päris põnev ja ootamatute süžeepööretega lugu, mistõttu otsustasin hinde osas mõninga kõhklemise järel maksimumi kasuks.

Ülo Mattheuse "Minu isa luulud"

Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks.

Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist. Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi.

Helju Rebase "Tegu"

"4".

Hille Karmi "Kunagi veebruaris"

"3".

Ain Särgi "Hahim ben Sarah'nurjunud päev"

Liigse tehnoloogiasõltuvusega seotud tulevikuohtudest pajatav humoresk on küll üsna kirjaoskajalikult vormistatud, aga vähemalt mind ei suutnud see lugemise käigus kordagi naerma ajada. Juba kohe loo alguses on selge, mida autor selle looga öelda tahab, ja sama teemat pedaalitakse üsna üllatustevabalt kuni lõpuni välja.

Peeter Joonatani "Mantra"

Eelmise sajandi lõpuaastail üle Eesti veerenud ja siin kohati rahvaliku pseudoreligiooni omandanud idamaiste mõjutustega esoteerika lainet on mul õnn(etus) isiklikult mäletada... nagu ka kõiksuguse karmadesse ja mantradesse uskuvaid inimesi, kes käisid mingisugustes paastulaagrites jne. Kui tagantjärele kogu selle jama õigustuseks üldse midagi öelda saab, siis ainult seda, et võrreldes tänaseks selle asemele kerkinud vandenõuteooriate-põhise uhhuu-usuga oli toonane esoteerikalembus ehk vähem kuri ja toksiline.

Käesoleva loo kohta on Mart Pechteri sõnadele antoloogia "Minu isa luulud" arvustuses vähe lisada. Ma ei teagi, kas tegu on õigupoolest ulmega selle sõna tavapärases tähenduses, sest autor kirjutab asjadest, mis ilmselt ka ta enda arusaama järgi tõele võiksid vastata, mitte ei fantaseeri teadlikult... aga fantastilise ilukirjandusega on vormilt kahtlemata tegu ja seega on see ka ulmeantoloogiasse sobilik.

Urmas Alase "Hea tahte avaldus"

Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Miikael Jekimovi "Celestaali varjud"

"Celestaali varjud"

Järg lühiromaanile "Tormiga saabub ka veritasu" on sarnaselt eelmainitud teosele sirgjooneline ja jõhkralt hoogsa sündmustikuga kosmiline gängsteriseiklus - nagu ka sama autori lugu "Läbi külma metalli". Kui eelmainitud lood meeldisid mulle natuke rohkem, siis käesoleva tekstiga hakkab selle stiili uudsus mu jaoks juba kaduma, sellest ka veidi madalam hinne.

"Õhupuudus"

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...

Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.

"Ortoni isevärki avantüür"

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud.

"Koiduaeg sadamas"

Loo tegevus toimub samas aurupunk-paralleelmaailmas, kus "Ortoni isevärki avantüürgi". Ega eriti rohkem loo sisu kohta paljastada tahakski, aurupungilik õhustik oli autoril minu meelest hästi välja tulnud ja mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.

"Tynehallow' rauad"

Järjekordne aurupungilugu viktoriaanlikku Inglismaad meenutavast kohast alternatiivmaailmas. Sedapuhku on peategelaseks Cadoniast (alternatiivmaailma vaste Šotimaale, mis on seejuures iseseisev riik) väikesse Albia tööstuslinna Tynehallow'sse saabunud majanduspagulane Angus Chapman, kes satub kohalike korrumpeerunud võimumeeste ja politseijõudude ning kuritegelike jõukude omavahelisse võimuvõitlusse... Jekimovi aurupungilood meenutavad ülesehituselt üsnagi tema lugusid kosmosepiraatidest - mingite kuritegelike jõukude arveteklaarimised ja sellega seotud intriigid. Eesti ulmeautoritest meenutab see Jekimovi lugude tsükkel teatud määral mõningaid Manfred Kalmsteni jutte: tehnoloogiliselt arengutasemelt umbkaudu 20. sajandi algusele vastav paralleelmaailm, kriminaalsed/antisotsiaalsed tegelaskujud ja rohkelt märulit, vägivalda ning vägijookide pruukimist (Kalmstenil lisandub sellele veel seksiteema, mida Jekimovi loomingus eriti pole). Selles mõttes klassikaline aurupunk, et lisaks anakronistlikule tehnoloogiale on ka ühiskonnavastast mässulisust jne. Kalmsteni lood meeldivad mulle tegelikult siiski rohkem, kõik ülaltoodud elemendid mõjuvad kuidagi vahetumatult ja ehedamalt. Jekimovi kolmandale samas maailmas toimuvale loole läheb hindeks "4", sest ehkki korralikult kirja pandud, ei suutnud see enam millegi erilisega üllatada.

P. S.: kogumikus "Celestaali varjud" on käesolevas loos ja kogumiku eelviimases loos "Sõnad öötaeva all" kummaline toimetamisviga: inglise keele moodi jutumärgid (ülal-ülal), kõigis teistes kogumiku lugudes on jutumärkide kasutus aga eesti keelereeglitele vastav (all-ülal).

"Vahetatud lugu"

Käesolev korea folkloorist inspireeritud õhustikuga linnafantaasia (õudukaks nimetada oleks seda vist liiast, ehkki mõned õudsed kohad on) pole just päris sedatüüpi lugu, millised mulle üldiselt meeldivad. Aga hästi kirja pandud ja hindeks tuleb seega heatahtlik "4".

"Sõnad öötaeva all"

Natuke haakub sama autori "Vahetatud looga" - linnafantaasia, mille peategelaseks on üksi suurlinnas elav noor neiu, kes peab mingit kelleltki saadud salapärast ülesannet lahendama. Ainult et Ida-Aasia motiivide kasutamise asemel toimub käesoleva loo tegevus hoopis Iirimaal - seda ei öelda küll loos endas kordagi otse välja, ent tegelaste nimede ja üldise õhustiku põhjal on seda kerge aimata. "Sõnad öötaeva all" on hämaravõitu ja pigem õhustikule rõhuv tekst. Mulle meeldis see natuke rohkemgi kui "Vahetatud lugu" - võib-olla osalt ka seetõttu, et erinevalt Koreast on Iirimaa mulle isiklikult tuttav koht ja loo õhustik ning kirjeldused pakkusid teatud äratundmisrõõmu.

"Muld ei hoia"

Mõtlesin esimese hooga, et kuskohast ma seda juttu küll varem lugenud olen? Reaktori keeletoimetamise käigus seda juhtuda ei saanud, sest "Muld ei hoia" ilmus seal natuke rohkem kui aasta enne minu toimetamisega ühinemist. Siis aga meenus viienda "Tuumahiiu" keeletoimetamine. Lugesin nüüd loo Jekimovi esikkogust uuesti üle ja otsustasin lõpuks ka Baasis ära arvustada.

Ega palju lisada olegi, korralik ugridoom-õudukas. Folklooriteema romantiseerimist (erinevalt näiteks Hargla Võrumaa-teemalistest etnoõudukatest) pole siin loos sendi Eestki, kogu 19. sajandi lõpu Eesti külaõhustik on edasi antud tõepoolest tammsaareliku ängiga ja hilisssügisel toimuv tegevus võimendab masendavat meeleolu veelgi. Kohati tundub tegelasi ümbritsev rängast töörügamisest, materiaalsest vaesusest, külmast, haigustest ja enneagsetest surmadest ümbritsetud maailm isegi jubedam kui loo üleloomulik osa. Igatahes mõjuv ja meeldejääv lugu.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis