"Celestaali varjud"
Järg lühiromaanile "Tormiga saabub ka veritasu" on sarnaselt eelmainitud teosele sirgjooneline ja jõhkralt hoogsa sündmustikuga kosmiline gängsteriseiklus - nagu ka sama autori lugu "Läbi külma metalli". Kui eelmainitud lood meeldisid mulle natuke rohkem, siis käesoleva tekstiga hakkab selle stiili uudsus mu jaoks juba kaduma, sellest ka veidi madalam hinne.
"Õhupuudus"
Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.
"Ortoni isevärki avantüür"
Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud.
"Koiduaeg sadamas"
Loo tegevus toimub samas aurupunk-paralleelmaailmas, kus "Ortoni isevärki avantüürgi". Ega eriti rohkem loo sisu kohta paljastada tahakski, aurupungilik õhustik oli autoril minu meelest hästi välja tulnud ja mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
"Tynehallow' rauad"
Järjekordne aurupungilugu viktoriaanlikku Inglismaad meenutavast kohast alternatiivmaailmas. Sedapuhku on peategelaseks Cadoniast (alternatiivmaailma vaste Šotimaale, mis on seejuures iseseisev riik) väikesse Albia tööstuslinna Tynehallow'sse saabunud majanduspagulane Angus Chapman, kes satub kohalike korrumpeerunud võimumeeste ja politseijõudude ning kuritegelike jõukude omavahelisse võimuvõitlusse... Jekimovi aurupungilood meenutavad ülesehituselt üsnagi tema lugusid kosmosepiraatidest - mingite kuritegelike jõukude arveteklaarimised ja sellega seotud intriigid. Eesti ulmeautoritest meenutab see Jekimovi lugude tsükkel teatud määral mõningaid Manfred Kalmsteni jutte: tehnoloogiliselt arengutasemelt umbkaudu 20. sajandi algusele vastav paralleelmaailm, kriminaalsed/antisotsiaalsed tegelaskujud ja rohkelt märulit, vägivalda ning vägijookide pruukimist (Kalmstenil lisandub sellele veel seksiteema, mida Jekimovi loomingus eriti pole). Selles mõttes klassikaline aurupunk, et lisaks anakronistlikule tehnoloogiale on ka ühiskonnavastast mässulisust jne. Kalmsteni lood meeldivad mulle tegelikult siiski rohkem, kõik ülaltoodud elemendid mõjuvad kuidagi vahetumatult ja ehedamalt. Jekimovi kolmandale samas maailmas toimuvale loole läheb hindeks "4", sest ehkki korralikult kirja pandud, ei suutnud see enam millegi erilisega üllatada.
P. S.: kogumikus "Celestaali varjud" on käesolevas loos ja kogumiku eelviimases loos "Sõnad öötaeva all" kummaline toimetamisviga: inglise keele moodi jutumärgid (ülal-ülal), kõigis teistes kogumiku lugudes on jutumärkide kasutus aga eesti keelereeglitele vastav (all-ülal).
"Vahetatud lugu"
Käesolev korea folkloorist inspireeritud õhustikuga linnafantaasia (õudukaks nimetada oleks seda vist liiast, ehkki mõned õudsed kohad on) pole just päris sedatüüpi lugu, millised mulle üldiselt meeldivad. Aga hästi kirja pandud ja hindeks tuleb seega heatahtlik "4".
"Sõnad öötaeva all"
Natuke haakub sama autori "Vahetatud looga" - linnafantaasia, mille peategelaseks on üksi suurlinnas elav noor neiu, kes peab mingit kelleltki saadud salapärast ülesannet lahendama. Ainult et Ida-Aasia motiivide kasutamise asemel toimub käesoleva loo tegevus hoopis Iirimaal - seda ei öelda küll loos endas kordagi otse välja, ent tegelaste nimede ja üldise õhustiku põhjal on seda kerge aimata. "Sõnad öötaeva all" on hämaravõitu ja pigem õhustikule rõhuv tekst. Mulle meeldis see natuke rohkemgi kui "Vahetatud lugu" - võib-olla osalt ka seetõttu, et erinevalt Koreast on Iirimaa mulle isiklikult tuttav koht ja loo õhustik ning kirjeldused pakkusid teatud äratundmisrõõmu.
"Muld ei hoia"
Mõtlesin esimese hooga, et kuskohast ma seda juttu küll varem lugenud olen? Reaktori keeletoimetamise käigus seda juhtuda ei saanud, sest "Muld ei hoia" ilmus seal natuke rohkem kui aasta enne minu toimetamisega ühinemist. Siis aga meenus viienda "Tuumahiiu" keeletoimetamine. Lugesin nüüd loo Jekimovi esikkogust uuesti üle ja otsustasin lõpuks ka Baasis ära arvustada.
Ega palju lisada olegi, korralik ugridoom-õudukas. Folklooriteema romantiseerimist (erinevalt näiteks Hargla Võrumaa-teemalistest etnoõudukatest) pole siin loos sendi Eestki, kogu 19. sajandi lõpu Eesti külaõhustik on edasi antud tõepoolest tammsaareliku ängiga ja hilisssügisel toimuv tegevus võimendab masendavat meeleolu veelgi. Kohati tundub tegelasi ümbritsev rängast töörügamisest, materiaalsest vaesusest, külmast, haigustest ja enneagsetest surmadest ümbritsetud maailm isegi jubedam kui loo üleloomulik osa. Igatahes mõjuv ja meeldejääv lugu.
No comments:
Post a Comment