Tuesday, June 23, 2015

Philip K. Dicki "Vilistaja metsas"

Neli 1953. aastast pärinevat Dicki eri pikkuse ja vägagi erineva kvaliteediga teksti ühtede kaante vahel. Sellise kogumiku avaldamine eesti keeles on kahtlemata tubli tegu, ainult et raamat vajanuks keeletoimetamist või siis eesti keele grammatikareeglitega hästi kursisolevat tõlkijat.

Olen varem lugenud põhiliselt Dicki hilisemat, 1960. aastatest pärinevat loomingut, mida iseloomustab filosoofilisus ja teatud vaimuhaige-narkootiline hägusus. (Autori varasemast loomingust on mulle siiani ette sattunud vaid Marduses ilmunud jutt "Koloonia".) Peab tunnistama, et noore Dicki (1953. aastal tähistas ta oma 25. sünnipäeva) looming on hilisemast mõnevõrra teistsugune, lihtsakoelisem, hoogsam ja seikluslikum.

"Vilistaja metsas"

Asteroidil Y-3 asuva kosmoselaevade kontrolljaamana toimiva baasi töötajaid tabab üksteise järel kummaline vaimuhaigus-nad hakkavad end pidama taimedeks, lõpetavad töötegemise ja eelistavad päikese käes vegeteerida. Loo peategelaseks on psühhiaater Henry Harris, kes suundub Maalt Y-3-le vaimuhaiguse-epideemia põhjusi uurima...

Loo idee on minu meelest suhteliselt totter ja mitte eriti andekas, mis määrab ka hinde. Ka "puänt" ei tee asja paremaks. Metsadega kaetud ja kohalike humanoidsete pärismaalastega asustatud asteroidist Jupiteri lähistel on tänapäeval muidugi päris naljakas lugeda, ent hinnet see asjaolu ei mõjuta.

Tõlkest: lugedes käesolevat, esimest teksti kogumikust "Vilistaja metsas" torkas silma olematu keeletoimetamine. Päris palju on grammatiliselt vigaseid lauseid, eriti just puuduvate komade koha pealt.

"Mr. Tähelaev"

Kosmosesse jõudnud inimkond on kistud sõtta Proxima Centauri tähesüsteemilt pärit Yucconite-nimeliste tulnukatega. Yucconid on rajanud oma süsteemi ümber bioloogiliste kaitseseadmete võrgustiku, mida inimeste automaatjuhtimisega mehitamata sõja-kosmoselaevad ei suuda läbistada (1953. aastal kirjutatud loo autor võis ilmselt tõsimeeli arvata, et elusolendi võime mingile olukorrale reageerida on parem mistahes masina omast, praegu tundub see muidugi mõttetusena). Ootamatult saabub inimestele idee siirata mehitamata tähelaeva juhtarvuti asemel vana sureva matemaatikaprofessori aju ja saata selline "elus" tähelaev Proxima Centaurit ründama...

SPOILERID!!!

Lugu on suhteliselt igav ja moraliseeriv ning ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Eriti kummaline on lõpplahendus-vihjed Vanale Testamendile on muidugi ilmselged, ent jääb arusaamatuks, mis verepilastuslikku inimkolooniat see professori aju ikkagi täpselt luua kavatses ning kuidas selline asi reaalselt toimima pidi. Rääkimata sellest, et olukorras, kus inimkond oli kosmoses juba kokku puutunud teiste samuti sõdivate mõistuslike liikidega, jätab kõigi probleemide ajamine inimeste sõjakuse süüks veidi kummalise mulje.

Tõlkest: grammatikavigadeta ei saanud siingi ja tegelikult pole seda vaja ka iga kogumiku "Vilistaja metsas" loo arvustuses eraldi mainida. Küll aga peaks mainima, et Poe novelli pealkirja võinuks ikkagi "Näpatud kirjaks" tõlkida-lisaks Aaviku eksperimentaalkeelsele tõlkele "Varastet kiri" eksisteerib ju ka täiesti korralikus kaasaegses eesti keeles tõlge.

"Mees võrrandis"

Aga mulle meeldis. Jah, eks ta selline rabedavõitu ja kohati spontaanselt toimuvale märulile rõhkupanev ole, tüüpiline noore kirjaniku tekst. Ja idee, mis tänapäeval totrana paistab (1913. aastast pärit meistrimees, kes saab 21. sajandi tehnikast paremini sotti kui kaasaegsed) ei pruukinud seda olla aastal 1953. Hoogne, sümpaatne ja ilmselt ka meeldejääv lühiromaan hästiloodud maailmaga.

"Teine generatsioon"

Kiidusõnadega tuleb ühineda, tõesti hea tekst. "Screamersit" ma näinud pole, ent "Terminaator" meenus "Teist generatsiooni" lugedes mullegi. Ja eks see 1953. aastast pärinev tekst ole seoses automaatsete relvasüsteemide järjest laialdasema levikuga aktuaalne ka tänapäevalgi.

Mida võiks ehk ette heita on lõpplahendus-erinevalt eelmistest arvustajatest tundus see puänt mulle suures osas ettearvatav. Ja sarnaselt Erkki Tohtile pean nentima, et eriti venelaste moodi need "Teises generatsioonis" esinevad venelased küll polnud, isegi vene nimesid neil polnud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, June 21, 2015

"Keskpäeva varjud" (koost. Veiko Belials)

Väärtuslik antoloogia, eriti vene keelt mittevaldavate Eesti ulmelugejate jaoks. Nii koostaja-tõlkija kui ka kirjastaja väärivad selle raamatu olemasolu eest kiidusõnu. Samas neil, kellele Strugatskite looming absoluutselt ei meeldi, on parem sellest raamatust eemale hoida-peale vendade loomingu ja nende Keskpäeva-maailma käsitlevate pastiššide siin muid tekste ei ole.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Kauge vikerkaar"

"Tagasitulekut" ma lugenud ei ole ja seetõttu ei oska ma "Kauget vikerkaart" ka sellega võrrelda, ent Strugatskite hilisemast loomingust, mis paistab silma sotsiaalse düstoopilisuse ning üldise nukker-sünge meeleolu poolest, erineb käesoleva lühiromaani stiil küll päris kõvasti. "Kauge vikerkaare" tegevusmaailm meenutab pigem vendade endi "Purpurpunaste pilvede maa" või Rein Sepa "Viimse üksiklase" oma-päikeseline, tänapäeval anakronistlikult mõjuva tulevikutehnoloogiaga täidetud, täis töökaid ja ennastohverdavaid kangelasi. (Seda päikeselist õhustikku rõhutab eriliselt Vikerkaare palav kliima.) Ehk siis selline helge tulevikunägemus ajastust, mil toimusid esimesed mehitatud kosmoselennud, Nõukogude Liidus taheti hakata maisi kasvatama ja kommunism tundus olevat käeulatuses.

Tegevusmaailma kirjeldused koos oma praegu tuumapungilikult mõjuva tehnoloogiaga on muidugi tipptasemel, nagu ka katastroofi kirjeldused. Maksimumhinnet takistavad "Kaugele vikerkaarele" panemast kaks asjaolu. Esiteks juba Ghilderichi arvustuses mainitud mõtisklused ehk siis täpsemalt dialoogid, mis jätavad kuidagi igava või ideeliselt aegunud mulje. Teiseks see inimeste käitumine katastroofiolukorras-kuidagi liiga rahulik ja ennastohverdav, mingis mõttes muutus see lõpuosa isegi veidi läilalt pateetiliseks. (Viimases asjaolus oleks autorite süüdistamine ilmselt keeruline, sest usutavasti tekitanuks rottidena ellujäämise nimel omavahel võitlevate Nõukogude inimeste kirjeldamine nende jaoks probleeme tsensuuriga.)

Ilmselt polnud "Kauge vikerkaare" lõpplahendus siiski päris nii apokalüptiline, nagu esmapilgul arvata võiks, sest Gorbovski tegelaskuju esineb ka hilisemasse aega paigutuvates "Keskpäeva"-maailma teostes.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Poiss põrgust"

Idee poolest on "Poiss põrgust" ju otsekui "Asustatud saare" tagurpidi pööratud variant-kui "Asustatud saares" satub 22. sajandi Maalt pärit noormees ootamatult sajandeid arengus maas olevale sõdadest haaratud planeedile, siis siin on vastupidi. Ja sarnaselt "massarakšile" kordub siin kummalise vandesõnana "Rästikupiim!" Sellega paralleelid tegelikult ka piirduvad, sest tekstide sündmustikud kulgevad sootuks erinevalt.

Hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Jah, nagu esmaarvustaja on maininud, jätab "Poiss põrgust" tõesti nukrapoolse ja veidi väsinud mulje ning näiteks eelmainitud "Asustatud saarele" jääb see selgelt alla. Hoolimata sellest kõigest on selles üle neljakümne aasta vanas lühiromaanis päris palju mõtlemapanevat ka tänapäevase lugeja jaoks ja nii mõnedki selles käsitletud teemad tunduvad vat et aktuaalsetenagi.

Mihhail Uspenski "Rästikupiim"

Ega eelmistele arvustustele suurt midagi lisada polegi. Uspenski järg Strugatskite "Poisile põrgust" on tõesti hea lugu ja meeldib mulle tegelikult rohkemgi kui vendade tekst. Kogumik "Keskpäeva varjud" läheb järjest huvitavamaks...

Jaroslav Verovi ja Igor Minakovi "Operatsioon "Viirus""

Nagu saame teada antoloogia "Keskpäeva varjud" järelsõnast, põhineb see Strugatskite "Asustatud saare" ja "Põrnika sipelgapesas" otsene järg vendade märkmetel kirjutamatajäänud romaanist ning kavandi kiitis heaks ka toona veel elavate seas viibinud Boriss Strugatski.

"Operatsioon "Viiruse"" sündmustik algab täpselt sealt, kus "Põrnikas sipelgapesas" lõppes-Lev Abalkin lebab Rudolf Sikorsky püstolilasust tabatuna maas, Maia Glumova kriiskab läbilõikavalt... Edasi viib lühiromaani sündmustik selle minategelase Maksim Kammereri tagasi Sarakši planeedile müstiliste Rändurite jälgi otsima, lähemalt käsitletakse ka "Asustatud saares" lahtikirjutamata jäänud Saareimpeeriumi täpsemat olemust.

Nagu Strugatskite loominguga hästi kursis olevad lugejad eeltoodud info põhjal mõistavad, paigutub "Operatsioon "Viiruse"" tegevus ajaliselt "Põrnika sipelgapesas" ja "Suure ilmutuse" vahele. Eraldi tegevusliinina tuuakse sisse Strugatskite "Põgenemiskatsest" pärineva Saul Repnini tausta lahtikirjeldav tegevusharu.

Seniloetud Strugatskite teostest (ja nende loomingu hinnatuma osaga olen ma peaaegu täielikult tuttav) on "Asustatud saar" mu absoluutne lemmik... mäletan veel, et kui seda omal ajal loetud sai, olin suures vaimustuses ja tahtsin Sarakši kohta veel lugeda, mistõttu "Kammereri-triloogia" teine osa "Põrnikas sipelgapesas" oma hoopistükkis Maal toimuva tegevusega mulle mõningase pettumuse valmistas. Seetõttu ei suuda ma ka jätta "Operatsioon "Viirusele"" kõrgeimat hinnet panemata, sest käesolevast lühiromaanist saab Sarakši kohta rohkem teada ja paljastatakse ka Saareimpeeriumi olemus. Muidugi pole see ainsaks põhjuseks, miks "Operatsioon "Viirus"" mult kõrgeima hinde pälvib-lühiromaan on lihtsalt mõtlemapanev, põnev ja ülepea hästi kirjutatud. Ainsaks nõrgaks kohaks ongi see Saul Repnini liin-kirja pandud sama huvitavalt kui Kammereri tegevusega seotud põhiliin ja eks võib ka aru saada, mida autorid sellega mõtlesid, ent kunstlikult külgepoogitud mulje jääb sellest kõrvalliinist küll, oleks võinud põhiliiniga rohkem siduda. See asjaolu pole siiski piisav, et lühiromaanile maksimumist madalamat hinnet anda.

Andrei Lazartšuki "Kõik on hästi"

Idee oli huvitav, ent teostus minu maitse jaoks veidi sogane ja unenäoline, mistõttu maksimumhinnet see lühiromaan mult ei saa.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 16, 2015

Ann Leckie'i "Abistav õiglus"

Romaani idee on vägagi huvitav, ent lugedes jääb nagu mõnevõrra tuim ja staatiline mulje, mistõttu maksimumhinnet ei tõuse mu käsi sellele panema.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, June 11, 2015

Glen Cooki "The Black Company"

Tegelikult on mõnevõrra kummaline, et see romaan mulle eriti ei meeldinud, sest üldiselt on selline tumedates toonides ja verine fantasy mulle meeltmööda. Venima "The Black Company" sündmustik samuti ei kippunud, suhteliselt õhukese romaani sündmused arenesid kiires ja hoogsas tempos. Miinuseid oli romaanil aga mitmeid ja alljärgnevalt räägingi neist.

Sellest, et romaani tegevusmaailm on põhjalikult lahti kirjutamata, on eelarvustajad juba rääkinud ja ega see iseenesest miinuseks polegi. Paraku pole romaanis ka praktiliselt mitte ühtki tegelast, kelle karakter või käekäik mõjuks kaasakiskuvalt. Kogu selle palgasõdurite kamba liikmed (ja ka muud tegelased) kipuvad olema täpselt ühesugused ning lugedes omavahel lootusetult segi minema. Lisaks on autor pannud neile valdavalt ingliskeelsete omadussõnadele vastavad nimed (Raker, Croaker, Limper, Whisper vms). Ma ei pea ennast just kõige halvema tähelepanuvõimega lugejaks ja näiteks Martini "Jää ja tule laulu" erinevate tegevusliinide jälgimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Cooki suhteliselt õhukese romaani puhul aga läheb pidevalt segi, kes on palgasõdur ja kes maag ning erinevalt näiteks Martinist ei suuda ta ei maailma, tegelasi ega sündmustikku põhjalikult ega nauditavalt lahti kirjutada. Lõppkokkuvõttes on tulemuseks tekst, mis ei suutnud mind lugejana kuidagi kaasa kiskuda, samuti kippus iga paari järgmise lehekülje lugemise järel ununema, mis asja need tegelased parajasti ajasid, kes keda nottis või mis tervikuna toimus. Mingil hetkel kaotasin selle vastu ka igasuguse huvi. Berylis toimuv algusosa oli päris paljutõotav, ent sealt edasi hakkas romaan järjest igavam tunduma.

Hindeks kokku "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, June 1, 2015

Oleg Divovi "Väljapraakimine"

Eelmine arvustaja on romaani võrrelnud Spinradi "Terasunelmaga" ja teatud paralleelid nende raamatute vahel tõesti eksisteerivad-totalitaarse režiimi kirjeldus, mille puhul on raske aru saada, kas tegu on selle propagandaga või mitte ning fiktiivsetest ees- ja järelsõnadest koosnev "raam", mis kogu pildi veelgi segasemaks muudab. Erinevalt "Terasunelmast" pole siin küll iroonia- ega absurdielementi, kogu lugu on vägagi tõsine. Teine raamat, millega tekkisid teatud paralleelid, on Heinleini "Tähesõdalased"-karmi korra abil saavutatud turvaline ja igavaks-steriilseks kippuv ühiskond. Äratuntavad on ka paralleelid Gusseni eluloo ja kõikvõimalike koomiksitest tuntud superkangelaste saatuste vahel.

Üldiselt päris põnev ja mõtlemapanev romaan, ehkki vahepeal läks see Gussevi-Valjušoki duo tegevuse kirjeldamine veidi tüütuks-nagu vaataks suvalist politseitööst rääkivat filmi või telesarja, lisaks fiktiivsele seadusandlusele eristavad seda realistlikust märulist vaid mõned ulmelised relvad ning muud vidinad. (Arvestades, et 1999. aastal ilmunud romaani tegevus toimub aastal 2007 ehk siis vägagi lähedases tulevikus, pole selles muidugi midagi imelikku.) Lõpupoole läheb romaani sündmustik aga hoogsamaks, põnevamaks ja ühtlasi ka verisemaks. Need asjaolud määravad ka hinde.

On see romaan siis karmi korda propageeriv utoopia või mitte? Ma ise kalduksin pigem arvama, et tegu on sihiliku provokatsiooniga autori poolt-"Väljapraakimise" eesmärgiks ongi lugejas mõnevõrra segaste tunnete tekitamine.

Ilmselt peab "Väljapraakimise" täielikuks mõistmiseks olema hästi kursis 1990. aastate Venemaaga ja sealse vaesuse, korruptsiooni ning kuritegevusega, mis pani paljusid venelasi "kõva kätt" ihkama. See, et nad selle "kõva käe" ka lõpuks said ja seda "Väljapraakimise" ilmumise aastal, pole vist mõtet mainidagi, küll aga kujunesid uue režiimi olemus ning muud hilisemad sündmused mõnevõrra teistsugusteks kui Divovi nägemuses. Nii on tegu järjekordse suurepärase näitega sellest, kuidas teaduslik-fantastiline kirjandus peegeldab oma kirjutamisaja vaimu ja üldisi meeleolusid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis