Thursday, March 21, 2013

Stephen Kingi "Isemoodi aastaajad"

Teadmiseks ulmefännidele-neljast siin kogumikus sisalduvast loost evib fantastilist elementi vaid viimane, "Hingamismeetod". Pahaaimamatult raamatut ostes ma sellest teadlik ei olnud, samas olid ka kaks ülejäänud kolmest loost täitsa korralikult kirja pandud, "Andekas õpilane" niiväga ei meeldinud. Autor põhjendab sarnase kogumiku koostamist asjaoluga, et mittežanriliseks kirjanduseks liigituvaid lühiromaane on USA-s väga raske eraldi trükis avaldada.

"Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus"

Jah, ulmevaba, aga päris huvitav lugu. Andri arvustuses mainitud ekraniseeringut pole ma kunagi näinud, nii et lugesin teksti mistahes eelteadmisteta. Painajalikud vanglaelu-kirjeldused muutusid mingil hetkel tüütuks, ent lõpupoole läks tekst minu meelest jällegi huvitavamaks ja sellest ka hinne.

"Andekas õpilane"

Kuna tekst on Baasis olemas, siis erinevalt eelarvustajast kavatsen ma seda ka kommenteerida. Žanriliselt liigitub "Andekas õpilane" vist fantastilise elemendita õuduslooks ehk terroriks.

1970-ndate California. Varateismeline Todd hakkab ühel hetkel huvituma kõigest holokausti ja natslike koonduslaagritega seonduvast ning ootamatult õnnestub tal ka selgeks teha, et läheduses elav vanamees Arthur Denker on tegelikult end natsiküttide ja Mossadi eest varjav endine sakslasest koonduslaagrikomandant Dussander. Todd võiks ta üles anda, ent sunnib selle asemel vanameest endale jutustama "lahedaid" lugusid juutidega tehtust, ähvardades keeldumise korral ta tõelise identiteedi paljastada. Dussanderi varjamisega mängib ta end aga järjest hullemini lõksu...

Mingil hetkel selgub, et nii Dussander kui ka Todd on parajad psühhopaadid ja sealt edasi kisubki lugu terroriks, sest mineviku süngete saladuste lahkamisega lugu ei piirdu.

Veniv ja tüütuvõitu tekst, ilmselt mitte päris minu maitsele. See, et sõnad "holokaust" ja "natsikütt" tekitavad keskmises eesti lugejas põlgliku või iroonilise reaktsiooni, on muidugi omaette teema... mind see nii väga ei häirinudki, aga lugu kippus lihtsalt venima. Samas on "Andekas õpilane" ju kirjanduslikus mõttes päris hästi kirja pandud, ent seejuures mitte eriti köitev. Hindeks "3-".

"Laip"

1960. aasta Maine`is otsustavad neli probleemsetest peredest pärit poissi minna kuskile maakolkasse otsima rongi alla jäänud poisi laipa, millest üks poistest on oma vanema venna ja tolle sõbra vestlust pealt kuulates kuulnud. Poistekamba eesmärgiks on laiba leidmise läbi meediasse jõuda ja au ning kuulsust koguda. Paraku on laibale ka teisi pretendente...

Õuduselemente selles loos on, aga midagi otseselt fantastilist pole-kui mitte just näiteks hääli metsas fantastilises võtmes tõlgendada. Pigem on tegu nostalgilise ja päris põneva looga, milles on ilmselt vihjeid ka autori enda lapsepõlvele ning mis sisaldab mitmeid meeldejäävaid episoode, nagu põgenemine rongi eest raudteesillal ja pirukasöömisevõistlus. Kingile omaselt seguneb lapsepõlvenostalgia painajalike ja vastikute elementidega, mis on minu meelest igati sümpaatne lähenemine.

"Hingamismeetod"

Eelarvustajale täienduseks mainiks, et raamjutustuse käigus esitatud loo tegevus toimus siiski aastal 1935. Mainitud loo kohta võiks öelda, et selles oli nö. võll kõvasti üle keeratud, nii et jutustus ei mõjunud enam isegi õudse või traagilisena, vaid pigem kergelt grotesksena. Kui siit mingit moraali leida, siis seda, et kitsalt oma erialale spetsialiseerunud arstide soovitused võivad olla küll tervisele kasulikud, ent nende järgimine võib pahasti mõjuda muudes eluvaldkondades-antud loos siis auruvedurina puhisev klient, kes oma tegevusega taksojuhti häirib, mis viib lõppkokkuvõttes koledate tagajärgedeni...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=5622