Wednesday, December 29, 2010

Leo Kunnase "Gort Ashryn: III osa. Rahu"



Hinne kõigub kusagil 4+ ja 5- vahel... Lõpuks otsustasin ikkagi maksimumhinde panna. Tegelikult peakski "Gort Ashryni" triloogat lugema ühe pika romaanina, nii näivad iga köite miinused väiksemad. Teine osa oli parem kui kolmas, samas on kolmandas oluliselt vähem seda, mis teises kõige rohkem närvidele käis-truualamlikku käsutäitmist olukorras, kus ülejooksmine või mässamine oleks palju mõistlikum lahendus.

Autor on loonud väga põhjaliku ja usutava maailma, ka õhustik on päris hästi välja kukkunud, ent karakterid on nõrgavõitu, nagu ka eelarvustaja maininud. Selles mõttes on olemas sarnasused Veskimehe "Kuu Ordu" tsükliga. See, et autori eeskujuks on suuresti olnud Dan Simmonsi "Cantos", paistab ka muidugi välja. Mitte, et selles midagi halba oleks.

Miinustest hoolimata võib öelda, et midagi nii võimast, kui see triloogia, pole kodumaises ulmes varem kirjutatud ja jääb loota, et Kunnas jätkab ulmekirjanikuna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79571

Wednesday, December 22, 2010

George R. R. Martini "Mõõkade maru. Esimene raamat: Teras ja lumi"



"Jää ja tule laul" on ikka üks perfektselt hea sari ja kuradi hea kirjandus, millele pole midagi ette heita. Kui romaani teine köide maakeeles ilmunud ja loetud, kirjutan nii blogisse kui Ulmekirjanduse Baasi põhjalikuma arvustuse.

Saturday, December 4, 2010

Roger Zelazny "Kaose märk"



Amberi-sarja raamatud on mulle piisavalt erineva mulje jätnud, ent käesolev köita ei suutnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8439

Tuesday, November 23, 2010

Peter V. Bretti "Maalingutega mees"


Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=78740

Friday, November 12, 2010

Naomi Noviku "Tema Majesteedi lohe"


Lobedalt kirjutatud, ent kaasa haarata ei suutnud ja seda mitmel põhjusel.

Lohed on kohutavalt klišeelikult kirja pandud, kohati on tunne, nagu loeks Napoleoni sõdade aega paigutatud "Eragoni". Liiga palju on neist elukatest fantasys kirjutatud nagunii ja midagi rabavalt uut Novik teemasse tuua ei suuda. Susanna Clarke tõi 19. sajandi alguse Inglismaale maagia ja see oli köitev, Naomi Novik püüab sama teha lohedega, ent vähemalt minu arvamuse järgi see tal ei õnnestu.

Kusjuures need lohed ongi ainus ulmeline element raamatus... muidu on ka kogu varasem ajalugu kulgenud täpselt samamoodi, nagu meie maailmaski. Loeks nagu kõige tavalisemat ajaloolist seiklusjuttu Napoleoni sõdadest, kuhu on üks levinumaid fantasyklišeesid sisse poogitud.

Lisaks on tegelaskujud suhteliselt kahvatud ja raske on neile kaasa elada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=78967

Friday, November 5, 2010

Jerry Pournelle'i "Falkenbergi leegion"



Minu meelest suhteliselt traditsiooniline militaarulme, nagu seda on palju loetud. Peakangelane võitleb Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu liidu eest (huvitav, kuidas saab juba kõla poolest nii ebardlikule nähtusele üldse lojaalne olla, hea et see reaalses maailmas ei realiseerunud), kõvasti on ränkraske sõdurielu kirjeldusi, armeesid ära kasutavate saamatute poliitikute kirumist ning militaristide juhmivõitu lojaalsust. Nagu Kunnase "Gort Ashrynis" ja ilmselt veel sajas erinevas teoses. Pastoraalset idülli luua soovivate farmerite vastasseis sunnitöölistest bandiitidega meenutas aga üks-üheselt Peter F. Hamiltoni The Reality Dysfunctionit.

Hindest võtab mõnevõrra maha romaani äärmiselt hakitud kompositsioon. Eks ta ju rohkem jutukogu on kui romaan, aga tervik on mõnevõrra raske moodustuma.

Võib-olla on mul hetkel lihtsalt militaarteemast teatud küllastumus, lisaks selle romaani lugemisele ka viimane nädal päevade kaupa Sabatoni kuulatud. Igatahes "nelja" saab auga kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1827

Sunday, October 24, 2010

Kirill Jeskovi "Viimane sõrmusekandja"


Lõppkokkuvõttes otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki see "Umbari gambiidi" osa absoluutselt ei meeldinud-tüütu sehkendamine äärmiselt halvasti väljamaalitud pseudokeskaegsel taustal. Kui Gondor, haldjate valdused ja muud Tolkienil "heade" asupaigaks olnud maad on siin nagu Tolkienil ikka ning Mordor meenutab mõnusalt Kesk-Aasiat, siis Umbari kirjeldamisega pole autor eriti hakkama saanud.

Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.

Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.

Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.

Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.

Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=16207

Thursday, October 14, 2010

Lois McMaster Bujoldi "Sõduri õpilane"




Suhteliselt üllatustevaba seikluslik kosmoseooper, midagi raputavalt originaalselt siin küll ei olnud. Aga Bujoldi kiituseks peab ütlema, et tema stiil on äärmiselt sümpaatne ja vähemalt pole tegu igava tekstiga, millest peaks ennast läbi närima.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=682

Thursday, October 7, 2010

Peter F. Hamiltoni "The Reality Dysfunction"





Ma ei suuda kuidagi panna maksimumhinnet teosele, mille läbilugemiseks kulub umbkaudu kaks kuud. Ma arvan, et veidi konsentreeritumalt (umbes kolm korda vähem mahukal kujul) olnuks parem lugemine, praegu läks kohati tüütuks ja hoolimata hoogsast tegevusest polnud just väga kaasahaarav.

Tegevusmaailmad, nagu edenistide Veskimehe loomingut meenutav utoopia või 16. sajandi Inglismaa pealt kopeeritud Norfolk, on kohati päris hästi üles ehitatud. Samuti on see elluärganud surnute teema kosmoseooperi põhiintriigina suhteliselt originaalne. Lalondel toimuv on rohkem splätter-õuduka kui kosmoseooperi moodi ja kurjadele jõududele jälile jõudev katoliku preester (kes veidi meenutab Kingi isa Callahani) ainult süvendab seda muljet.

Kas kunagi ka triloogia ülejäänuid köiteid loen, näitab aeg. "The Reality Dysfunction" igatahes saab minult nelja miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13791

Monday, August 9, 2010

Joan Slonczewski "The Wall Around Eden"



Olen eelarvustajaga Ulmekirjanduse Baasis selle raamatu osas (mille eksemplari võitsin auhinnana Estconi mälumängus) täiesti nõus. Tüütu raamat, millel puuduvad nii kaasa elama panevad tegelased kui ka huvitav sündmustik.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?krit=Vorm&autor=638

Monday, August 2, 2010

George R. R. Martini "Fevre'i unelm"




Vampiiriteema vastu pole mul kunagi midagi olnud ja Mississipi-kirjeldus oli ka hea. Ma pole palju vampiiriromaane ega üldse õudukaid lugenud, ent käesolev teos on Anne Rice`i "Intervjuu vampiiriga" järel juba teine, kus vampiirid paigutatakse 19. sajandi Louisianasse... ju siis näib see kombinatsioon paljudele kirjanikele meeldivat ja näib, et kukub hästi välja ka.

Mitte nii hea, et maksimumhinnet saada, aga "neli" on küll välja teenitud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=6859

Monday, July 19, 2010

Estcon 2010

Reede

Tänavune Estcon toimus mu kodule meeldivalt lähedal, ehkki põhjaeestlastele jällegi ebameeldivalt kaugel-Saarjärvel Põlvamaal. Saarjärve, kus me kogunesime ka 2006. aastal, asub looduslikult väga kaunis kohas, ent erinevalt Valgemetsast ja Taevaskojast ei pääse sinna rongiga ning bussiühendus on vilets. Enamik inimesi tuli seekord autodega. Jonnaka inimesena otsustasin mitte kohalesaabumiseks küüti paluda, vaid bussidega kohale sõita. Ilmselt mängis oma osa otsuses ka see, et aeg jaanipäevast juuli alguseni oli olnud suhteliselt üksluine ja tüütu, nii et seiklemine oli teretulnud.



Reede hommikul tõusin üles, varustasin end "Zeppelinis" õllega (kuumalaine tõttu pidasin seda viinast sobivamaks joogiks) ja suundusin bussijaama. Oli palav ja päikeseline ilm, praegusele suvele omane. Kell 11:45 suundusin Tallinn-Värska bussiga Tartust Ahjale. Seal tulin bussilt maha. Vähem kui kümne minuti pärast tuli Ahja-Võru buss ette. Sealt (pärast kümneminutilist vahepeatust Põlvas) Partsisse. Partsis tulin bussi pealt maha ja vedasin oma raske kandami (mis koosnes valdavalt 29-st õllepurgist) palava ilma kiuste Saarjärvele. Tee peal tuli puhkemaja personal mulle autoga vastu, teatas, et ühtki ulmikut pole veel kohal ja andis mulle võtmed. Molutasin puhkemajas, kuni viie paiku saabus Ipp ja seadis batuudi üles. Siis hakkas rahvas kogunema.

Teatavasti varustab Ove igal Estconil kellegi mingi iseloomuliku sepisega... seekord oli selleks Metsavana ihupreester Isa Pjotr, kellele pidulikult õigeusu rist kaela riputati.

Samal õhtul õnnestus mul ka veenduda, et läbi gaasimaski õlut juua on võimatu.

Öö saabudes otsustasime alustada Cthulhu tseremooniatega ja kutsuda välja iidsed jumalused Cthulhu, Dagoni ja Nyggodeth-Tharlapi. Viimase väljakutsumiseks on teatavasti vaja teha müstilist ja kurjakuulutavat ööklooma häält. 2009. aasta Estconil tehtud katsed ta väljakutsumiseks nurjusid (nagu on mitmelgi pool dokumenteeritud). Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et Nyggodeth-Tharlapi näol on tegu järvekoletisega ja Taevaskojas polnud suurt järve, mistõttu eksortsism mingit mõju ei avaldanud.

Suveöösse mattunud järvele oli laskunud kurjakuulutav vaikus, kui me selle kaldal iidset ja pühadusteotavat ööklooma häält, mida on kirjeldatud "Necronomiconis" ja iidsetes Surnumere käsikirjades, tegime. Ümbritsev maailm tardus õudses kurjuses ja lained laksusid pahaendeliselt. Midagi hämarat ja tundmatut ujus kalda poole... mis osutus pardiparveks.

Nyggodeth-Tharlapi väljakutsumine ebaõnnestus ka sel korral, põhjuseks viski vähesus, sest mainitud joogi puudumisel on teatavasti võimatu tõsist ööklooma häält teha. Loodetavasti on meie preestritel järgmiseks Estconiks olemas nii suur järv, viski kui ka hambapasta.

Hommikul tuli lõpuks politsei. Saadeti tagasi.

Laupäev

Magasin keskpäevani, nii et kui üles ärkasin, oli Costello ettekanne lauamänguest juba käimas ja enamik hommikusöögist nahka pistetud.
Leo Kunnase ettekande ajaks olin juba konditsioonis. Seejärel hakkasime larbiks valmistuma, Atsi jutt kirjastusplaanidest ei jäänud aga samuti kuulamata.

Seejärel alustasime "Stalkeri" larbiga, tegevuskohaks Tšernobõli tuumaelektrijaama ümbrus. Mulle anti Kiievi loomaaia direktori roll, kes koos majandusjuhi ja kahe abilisega metsast mutantloomi pidid püüdma. Minu tegevus mängus lõppes suhteliselt ruttu, zombi puudutus muutis mind zombiks ja kindluse mõttes lasti mulle ka kuul pähe. Larp paistis silma lahedate kostüümide ja relvade poolest, eriti ägedad olid pikkades mantlites ja gaasimaskidega natsid.

Algas mälumäng. Meie võistkond "Orlando Magic" sai teise koha, mis oli piisavalt hea tulemus, arvestades, et mu eelmiste aastate võistkond oli dramaatilistel asjaoludel lagunenud.

Siis jagati Stalkereid ja tehti ühispilt.

Õhtul rääkis Triin majas animetest ja näitas klippe. Läbitungiv norskamine pööningult seda ei nurjanud.

Hilisõhtu ja järgneva öö tšillisin maja ees ja järve ääres ning suhtlesin inimestega. Siis läksin magama.


Pühapäev

Ärkasin liiga vara.

Räägiti kirjastuste põnevatest plaanidest. Siis pidas Belials suurepärase ettekande, millega pani kõike "loogiliselt" võtta püüdvad inimesed paika.

Ürituse ametlik osa lõppes. Olin väsinud, reedene seiklushimu oli ammu kadunud ja sõitsin Hargla autoga koju.

Järgmisel aastal jälle!

Wednesday, July 14, 2010

Alfred Besteri "Tiiger! Tiiger!"


Hinde osas mõtlesin tükk aega, aga jõudsin siis järeldusele, et ei suuda leida põhjust, miks maksimumhinnet mitte panna. Jah, tegu on väga omapärase raamatuga mulle seni tundmatult autorilt. Võimalik, et vahetult pärast raamatu lõpetamist on mulje veel liiga värske, et selle mõju enda jaoks tervikuna hoomata.

Raamat meenutab veidi 19. sajandi seiklusjuttu ja mitte ainult kohatiste retrofuturistlike elementide poolest(viktoriaanlike kommete taaselustumine ja arhailiste sõidukite kasutamine rikkurite poolt). Astronaudid on siin näiteks mitte väljaõppinud spetsialistid nagu reaalses maailmas, vaid samasugune alamklass nagu lihtmadrused 150 aasta eest. Nagu ka Foyle`i olukorra kirjeldus raamatu algul toob silme ette mingi vrakil triiviva merehädalise hoopis varasemast kirjandusest. Autori lembus füüsiliselt (ja valdavalt ka vaimselt) moonutatud tegelaste vastu näib aga isegi kuhugi romantismiajastusse kuuluvat. Lisaks tiigrinäoga Foyle`ile kohtame siin veidras suunas arenenud nägemismeelega, ent muidu pimedat rikkuritütart, hallinahkset ümbritsevatele inimestele ohtlikku radioaktiivset endist teadlast ja mingil hetkel koguni tervet "värdjate tsirkust".

Ausaltöeldes ei usu ma hästi, et üheaegselt nii jäärapäiselt loll ja labiilse käitumisega tüüp nagu Foyle suudaks üldse kättemaksu kavandamisel nii kaugele jõuda. Tegelikult on Foyle`i tegelaskuju tervikuna veidi vasturääkiv ja psühholoogiliselt usutamatu. Ajudeta jõmm, elegantne intrigaan, kinnisideega fanaatiline kättemaksja ja siiras patukahetseja-kõik see on üheaegselt liiga palju. Ja ega siin eriti tegelaskujusid, kellele kaasa elada, polegi-peale Jisbella on kõik veidrikud ja maniakid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://193.40.240.76/sfbooks/getrets.asp?raamat=212

Tuesday, July 13, 2010

Roger Zelazny "Amberi veri"



Põnev ja äärmiselt hoogsa sündmustikuga raamat, meeldis rohkem kui kuues osa. Samas polnud ka nii mõjuv, et maksimumhinnet panna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8413

Thursday, July 8, 2010

Lunatica "Avalon"

http://www.youtube.com/watch?v=BV1wWW5tlCw

Tuesday, July 6, 2010

Isaac Asimovi "Koidu robotid"




Kahjuks pean Arviga nõustuma. Sarja esimesest kahest osast mahukam, ent oluliselt igavam raamat. Asimovi 80-ndate aastate looming pole eriti hea, nagu "Asumi" järjedki tõestanud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://tool.dcc.ttu.ee/sfbooks/getrets.asp?raamat=377

Wednesday, June 30, 2010

Norman Spinradi "Torgi Jack Barronit"




Idee oli huvitav, aga teostus igavavõitu. Ulmet veidi vähevõitu, kohati tundus, nagu loeks tavalist põnevikku. Surematusteema muutis küll seda muljet, ja oluliselt rohkem vähestest kirjeldatud ulmelistest vidinatest. Ilmselt see näärmeteema ongi raamatus kõige meeldejäävam.Howards oma ihaga surematuse järele ja meetoditega selle saavutamiseks meenutas veidi igivana hullu prantslast Tad Willamsi Otherlandis.

Praegu tundub veider, et see romaan võis kunagi mingi erilise skandaali tekitada. Samas tundus 1969. aastal ka USA neegerpresident autorile ulmelisem kui igavene elu, nii et aeg on siin lihtsalt omi korrektuure teinud.

Saturday, June 26, 2010

Jin Roh: The Wolfe Brigade/Jin Ro





Riik: Jaapan

Aasta: 1999

Lavastaja: Hiroyuki Okiura

Sünge anime alternatiivajaloolisest 1950-ndate Jaapanist, mis on II maailmasõja järel okupeeritud USA asemel Saksamaa poolt (vähemalt nii on mõnedes ülevaadetes väidetud, ehkki ma sellist II maailmasõja stsenaariumi kuidagi loogiliselt ette ei kujuta.)Tegevusmaailm on masendav, düstoopiline ja veidi räpakas.

Minust pikemalt ja paremini on kirjutanud Vabarnamees siin foorumis:


http://www.baka.ee/?pg=ylevaated&id=32

Thursday, June 24, 2010

Nightwishi "Escapist"

http://www.youtube.com/watch?v=esO7boEp2-c

Tuesday, June 22, 2010

Sergei Lukjaneno ja Vladimir Vassiljevi "Päevane vahtkond"


Eelarvustajad on minu eest paljugi juba ära öelnud. Jah, hea raamat. Edgarist lugemine võttis muige suule küll.

Tõlkes on paraku ladina tähti kasutavatest keeltest (nagu soome ja tšehhi) pärit nimed lihtsalt ära transkribeeritud, uurimata seejuures õigete nimekujude kohta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=20034

Wednesday, June 16, 2010

Isaac Asimovi "Alasti päike"


Maailmade filosoofiline taust oli lõppkokkuvõttes huvitav, aga enamikku tekstist oli igav lugeda. Selles mõttes meeldis "Teraskoopad" rohkem. Ja krimkasid pole ma kunagi armastanud. Oma osa on siin ka sellel, et "Teraskoobaste" tegevusmaailm meeldis oluliselt rohkem. Solaria on hästi välja mõeldud, ent seal toimuv pole põnev.

Solariast. Minu jaoks kohutav düstoopia, mingil juhul ei tahaks sellises maailmas elada. Isegi ülerahvastatud Maa samas sarjas tundub parem selle pealesunnitud üksindust fetišeeriva tsivilisatsiooni kõrval.

Kolm pluss.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://tool.dcc.ttu.ee/sfbooks/getrets.asp?raamat=25

Monday, June 14, 2010

Siim Veskimehe "Sümfoonia katkenud keelele"




Neli miinus. Eks hinne kuhugi kolme ja nelja vahele jääbki.

Romaani tegevus toimub üldjoontes samas maailmas, mis "Pilvelinnuste" oma, ent tegelased ja tegevuskohad on hoopis teised. Lugu algab salapärasest majast Pärnus, mille peakangelane päranduseks saab ja veidrast vanast käsikirjast... siis tulevad mängu juba tulnukad paralleelmaailmast ja hoogne tegevus läheb lahti.

Näib, nagu oleks autor üritanud mahutada 160-le leheküljele võimalikult palju märulit ja siis raamatu kiiresti ära lõpetada. Maailmade vähene lahtikirjutamine (erinevalt "Pilvelinnustest") ja nõrgavõitu lõpp ongi romaani peamisteks miinusteks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79008 .

Thursday, June 10, 2010

Kir Bulõtšovi "Perpendikulaarne maailm"



Vene ulmeklassiku esimese eestikeelse ulmeraamatu, kolme lühiromaani sisaldava kogu kolmest tekstist on üllatuslikult "klassikaline teaduslik fantastika" vaid esimene-"Mäekuru". Ühtlasi on see minu meelest kogu parim tekst. Ülejäänud kaks kujutavad endast rohkem fantastiliste elementidega poliitilist satiiri a la Bulgakovi osad teosed. Kahe aastakümne eest ajaloo prügikasti läinud riigikorra mõnitamist kõlbab siiski ka praegu lugeda, erinevalt mõnedest teistest samalaadsetest tekstidest, nagu näiteks Lazartšuki/Uspenski "Kollane allveelaev "Komsomolets Mordovij" ", mis minu põlvkonnale enam suurt midagi ei ütle.

Aga jah, kogu koostaja võinuks panna suuremat rõhku žanriulmele ja väiksemat satiirile, sest žanripuhtaid teoseid oskas Bulõtšov tõesti hästi kirjutada, mida "Mäekuru" tõendab.

Kaanekujundus on jälle nii tehtud, et ainult asjassepühendatud saavad aru, et tegu on ulmega.

"Mäekuru".

Spoiler!!!

Olin lühiromaani juba peaaegu lõpuni lugenud kui äkki turgatas-ma olen seda joonisfilmi teksti põhjal ju vähemalt osalt näinud! Kümneaastaselt või nii.Youtube`i kaudu sain oma arvamusele ka kinnitust. Kuidagi sünge tundus toona, aga igatahes jäi see kujund-kamp poolmetsistunud noori jõudmas hüljatud kosmoselaeva vrakini, mille siseruumide seintel on vanad fotod nende vanematest jne. kuhugi sügavale mu teadvusse ja seda suurem rõõm oli teksti nüüd eestikeelses tõlkes lugeda.

Jyrka on paljugi minu eest ära öelnud. Sugestiivne tekst, mille maakeelde tõlkimine oli kindlasti hea mõte, eriti nende jaoks, kes vene keelt ei oska.

"Perpendikulaarne maailm"


Algul tüütuvõitu poliitfarsina mõjunud lühiromaan hakkas lõpupoole rohkem meeldima. Kui see antigravitatsioon ja dimensioonirännak välja jätta, on siin ulmet muidugi väga vähe. Eks selliseid Pupõkini-taolisi moodsaid feodaale ole NSVL-is/Vene Föderatsioonis olnud ka reaalselt ja märksa hullemaid.

"Tõrge-67"

Lõbus alternatiivajalooline lugu, mis kirjutatud aastal 1968, ent ilmuda saanud aastakümneid hiljem.

1967. aastal toimusid Nõukogude Liidus Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva suurejoonelised pidustused, nagu võime lugeda autori järelsõnast. Käesolevas lühiromaanis otsustatakse need korraldada veidi teisiti ehk siis nii-öelda taaskehastamise võtmes... Leningradi kesklinn kujundatakse ajutiselt 1917. aasta Petrogradiks ja ajaloolistes kostüümides inimestel võimaldatakse Talvepaleed rünnata ning erinevaid rolle etendada, püüdes seejuures kogu selle massiivse showga välismaailmale muljet avaldada. Sellega, et etendusest hoogusattunud mass ilmselt Talvepalee ka reaalselt ära rüüstab, on arvestatud-las lõbutsevad pealegi.

Propagandistlik rollimäng läheb kiiresti kontrolli alt välja, madalikule kinni jäänud "Aurora" purustab kahurilasuga bolševike staabi Smolnõi ja märatseva pööbli ning muuseumitöötajate reaalseks pöördunud mängulahingus võetakse kasutusele tulirelvad. Edasi lugege ise. Arvestades, et kakskümmend aastat pärast loo kirjutamist Nõukogude Liit tõesti kaosesse langes, igati prohvetlik tekst.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79082

(Loodetavasti modereerib Jyrka varsti andmed kogu kohta ära, siis pääseb ka lühiromaanide arvustustele eraldi juurde)

"Mäekuru" animatsiooni esimene osa YouTube'is (ainult vene keeles):

http://www.youtube.com/watch?v=PhN9HamfbuY .

Saturday, June 5, 2010

"Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall"



Indrek Hargla "Ingel ja kvantkristall"

Jah, ehk tõesti veidi lühike ja kiirustatud, ent millegipärast jättis hästi sümpaatse mulje. Nelja aasta eest loetud "Roosist ja lumekristallist" pole enam palju meeles, ent omal ajal meeldis seegi lugu väga. Näib, nagu autor kavandaks Kajst ja Mettest pikemat sarja, sest otsad jäid lahtiseks.

Üldiselt räägitakse Eestis ikka allalaadimisest, klaviatuurist klikkimisest, jne., mitte downloadimisest, keyboardist ja clickimisest. Aga see selleks.

Veiko Belials "Näe, kala!"

Paraku peab loo Belialsi loomingu halvemikku lugema. Tausta (Vana-Kreeka õhustikku) on tõesti veidi uuritud ja mingi puänt oleks nagu ka, aga kaasahaaravus ja sära puuduvad. "Kaht" ka panna ei tahaks, sest iseenesest polnud ka igav ega ebameeldiv. Ja piisavalt lühike.

Marcus Kaas "Põgenemine"


Segaselt alanud jutusari muutub veidi parememaks ja põnevamaks. s.t. klišeelikuks fantasyseikluseks. Tegevusmaailm on keskmisest fantasyst küll mõnevõrra erinev, ent süžee enam kui traditsiooniline-võimust ilmajäänud ja maal lihtsates tingimustes üleskasvanud prints põgenemas koos targa vana võluriga kurja imperaatori sõdurite eest. 15-aastaselt oleksin sellisest tekstist ilmselt vaimustatud olnud, aga mitte praegu. Samas, potentsiaali ju on, autor alles algaja, ehk suudab sellest kõigest kunagi midagi põnevat valmis kirjutada.

Taivo Rist "Kõige tähtsam on silmale nähtamatu"

Mitte viievääriline, ent täitsa korralik lugu. Erinevalt eelarvustajatest ei ela ma Tallinnas ega tunne sealset õhustikku nii hästi, ent mõnevõrra siiski tunnen ja assotsiatsioonid reaalsete kohtade ning ka inimestega (ühe olulise kõrvaltegelase näol loo lõpupoole, kellega seostus üks tuttava tuttav) tulid sisse.

Siim Veskimees "Kuldhordi teine tulek"


Ei, see oli väga hea jutt. Need omavahel mõõkadega arveid klaarivad bahadurid meenutasid kohati telesarja "Highlander", aga see selleks. Evolutsiooni järgmine aste inimeste järel on ulmes äärmiselt põnev teema ja siin on sellest hästi kirjutatud. Autor võiks sellest maailmast veel kirjutada.

Põnev ja mõtlemapanev tekst.

Jeff Carlson "Sugarloafi lemmiklooma- ja topisepoes läks tulevahetuseks"

Jeff Carlson "Väike armas jõulutuli"


Olles läbi lugenud kaks eesti keelde tõlgitud juttu sellest sarjast, võin öelda et tegu oleks nagu mingi novellisarja vormi mahutatud USA telsarja stsenaariumiga. Kaks vaprat menti, mees ja naine, must ja valge teevad pahadele tuule alla, lahendades igas teistega lõdvalt seotud episoodis ühe juhtumi. Lõpp on alati õnnelik, kuri saab karistatud. Veidi ulmet on ka muidugi. "Täheajast" seda kõike lugedes pääseb küll pesupulbri, hügieenisidemete ja mähkmete propagandast iga kümne minuti tagant, seegi eelis televisiooni ees.:)

Tavaline meelelahutus.

Charles Stross "Hulkurfarm"

Antoloogia ja selles sisalduvate juttude arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79017 .

Sunday, May 30, 2010

Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal"



Pärast pikka kõhklust otsustasin ikkagi "viie" ära panna... Noh, et isenesest ju vahva raamat ja päris põnev, ning "neli" oleks kuidagi ebaõiglane, isegi plussiga. Kogu see universum on päris omanäoline ja originaalne, nagu ka huntide tsivilisatsiooni kirjeldus, süžee on ka hoogne ning ei veni väga. Kõvasti on vihjeid rootsi autori Harry Martinsoni ulmepoeemile "Aniara". Kosmoselaeva nime eestikeelne tõlge aga toob igale Tallinna ööeluga vähegi kursis olevale inimesele muige suule.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tegelaskujud, nagu Andrigi maininud. Johanna oli neist veel üks sümpaatsemaid, meenutab ta siis "nõukogude pioneeri" või mitte, nagu ka Kirjamees... ent üldiselt olid need hundikarjad üksteisega väga sarnased ja raamatus polnudki eriti kedagi, kellele kaasa elada. Samuti oli erinevalt hundiplaneedist ülejäänud universum jäetud detailselt lahti kirjutamata, mis oli minu meelest omakorda miinuseks. Veidi rohkem põnevaid maailmu ja eksootilist õhustikku kulunuks kindlasti ära.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1459

Saturday, May 15, 2010

Arthur C. Clarke'i "Kauge Maa laulud"




Minu suhtumine Clarke`i loomingusse on selline, et "Linn ja tähed" oli ikka väga võimas asi, muud tema ettesattunud raamatud mitte nii väga. Originaalis pole ma tema raamatuid lugenud, see-eest aga kõiki eestikeelseid tõlkeid.

Eelmised arvustused ei jätnud raamatust eriti positiivset muljet ja seda meeldivam oli üllatus. Eriti seikluslik raamat tõesti pole, ent soe ja päikeseline tegevusmaailm on meeleolukalt kirjeldatud. Üldiselt mõjuvad sellised hedonistlik-patsifistlikud maailmad lõpptulemusena stagneerunult ja tüütult (heaks näiteks Silverbergi Majipoor), ent Clarke`il on õnnestunud seda vältida.

Suhteliselt ebaharilikud on ka süžee ja kompositsioon-lihtsalt kirjeldatakse ühe kosmoselaeva meeskonna viibimist ühel planeedil aasta vältel. Mis puutub Päikesesüsteemi hävingu teemalisse emotsemisse, siis sellest ma puudust ei tundnud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et "Linna ja tähtede" järel seni enimmeeldinud Clarke`i raamat.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=2497

Wednesday, April 28, 2010

Bruce Sterlingi "Accelerando"




Tegelikult meeldis mulle raamatu esimene pool rohkem kui teine. Selles oli täiesti usutavalt kirjeldatud lähitulevikku ehk seda, millisesse kriisi läänemaailm võib 21. sajandi jooksul jõuda. Erilised plusspunktid autorikaitse/maffia temaatika eest ehk siis Strossi näol tegu inimesega, kes teatud asjadest tõtt räägib.

Kuni Amberi noorpõlve kirjelduseni oli raamat päris huvitav. Autor kohe oskas nooruslikust energiast tulvil tegelased sümpaatseks ja kopitanud süsteemi konservatiivist jüngri Pamela ebameeldivaks kirjutada. Mingist hetkest muutus tekst aga järjest segasemaks ja lõpp polnud enam nii põnev. Singulaarsuse-järgne maailm lihtsalt erineb meie igapäevasest reaalsusest nii palju, et sellest ei saa eriti midagi aru.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=58804

Friday, April 9, 2010

Wednesday, April 7, 2010

Evangelion 1.0 : Sa oled/pole üksinda/Evangerion shin gekijoban: Jo













Riik: Jaapan

Aasta: 2007

Lavastaja: Kazuya Tsuramaki

Temaatilise telesarja järg, kus ka osad stseenid on täpselt samad. Üldiselt kõlbas täitsa vaadata.

Tuesday, April 6, 2010

Esimene rühm/Pervõj otrjad





Riik: Jaapan/Venemaa/Kanada

Aasta: 2009.

Lavastaja: Yoshiharu Ashino.

Mind ausalt ei huvita, kui palju oli filmis Vene propagandat ja kui palju mitte. See "Suure Isamaa" sõja klisheesid ekspluateeriv ja müstikaga segav film oli minu meelest päris hästi välja kukkunud. Samuraimõõkadega (vähemalt peategelasel oli selline) ja paravõimetega pioneerid sakslastega võitlemas...

Sunday, April 4, 2010

Viimane Vampiir/Blood: The Last Vampire



Riik: Jaapan

Aasta: 2000

Lavastaja: Hiroyuki Kitabuko

Lähen jällegi kergema vastupanu teed ja viitan Vabarnamehe ülevaatele baka.ee foorumis:


http://baka.ee/?pg=ylevaated&id=7 .

Kiidusõnadega jääb üle vaid nõustuda.

Frederik Pohli "Gateway"



Raamat, mille juurde jõudsin üpris huvitaval moel-netituttav Rumeeniast saatis mulle faili ja käis peale, et läbi loeksin. Esimene raamat, mida lugesin Microsoft Readeri programmi kasutades.

No vat ei suutnud kaasa haarata, midagi pole teha, ehkki enamikule inimestest näib meeldivat. Üks neid tekste, mis on ilmselt juba mõne kuu pärast täielikult ununenud. Kuidagi väga staatiline ja kirjeldav osa jäi ka elutuks.


Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=526 .

Friday, March 26, 2010

Stephen Kingi "Tume torn VI: Susannah' laul"


Pärast kolmandat osa hakkas see sari minu jaoks alla käima ja praeguse köitega allakäigutendents süveneb.

Sarja kolmes esimeses köites oli olulisel kohal omapärane (postapokalüptilisi, vesterni- ja fantasyelemente sisaldav) maailm koos hoogsa ja põneva sündmustikuga. "Võlur ja klaas" hakkas kohutavalt venima, samas suutis autor sarjale omast stiili säilitada. "Calla huntides" lisandus venimisele tüütu pendeldamine New Yorgi ja paralleelmaailma vahel ning sarja sobimatu vampiiriteema. "Susannah` laul" on minu meelest seni sarja nõrgim osa. Rolandi kodumaailma mõnusaid kirjeldusi on jäänud järjest vähemaks, reaalses maailmas toimuv pole vaatamata dünaamilisele sündmustikule absoluutselt kaasahaarav. Kõik see tekitab tunde, nagu loeks mingit "Düüni" järge või Tolkieni pärijate poolt kokkuklopsitud raamatut. Ehk siis-alla käinud ja järjest tüütumaks muutuv sari ning maailm. Soov sari võimalikult ruttu ära lõpetada pole selle kvaliteedile ilmselgelt eriti kasuks tulnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=57219 .

Thursday, March 18, 2010

Philip Reeve'i "Põrgulikud leiutised"



Sarja kahe esimese osa tõlkeid lugesin 2006. aasta päikeselisel kevadel ja suvel, mis praegu tundub hästi kauge minevikuna, nii et paljugi on jõudnud meelest minna. Sai loetud ja nauditud, isegi Estconil jaburaks läbuks keeranud temaatilises rollimängus osaletud. Sarja tõlgete avaldamisse tuli millegipärast pikem paus ja inglise keeles lugemist ka ei jätkanud. Kuni nüüd see (huvitaval kombel K. W. Jeteri klassikalise aurupunkromaaniga sama pealkirja kandev) raamat eesti keeles ilmus ja palju vanu häid mälestusi äratas.

Muidugi on tegu young adult-kirjandusega... aga see-eest tipptasemel. Loo vahepealset kergelt lapsikuks kiskumist kompenseerib hoogne lõpposa. Reeve`ile omaseid naljakaid kilde kohtab ka, nagu laul nimega "Ida on roheline" (vihje kultuurirevolutsiooni-aegse Hiina tuntud propagandalaulule "Ida on punane").

Hesteri osas ei saa paraku Raul Sulbi arvustusele Ulmekirjanduse Baasis vastu vaielda. Kibestunud ja egoistlik tüüp, julmus segatud enesehaletsusega. Wren erineb Hesterist nagu öö päevast ja see kontrast on kuidagi hästi mõjuv.

Loodetavasti need, kelle meelest kogu sari on saast, sest liikuvate linnade kirjeldus on vastuolus mingite füüsikaseaduste või loogikareeglitega, taipavad kolmandast köitest eemale hoida.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=78925

Tuesday, March 16, 2010

Neon Genesis Evangelion/Shin seiki evangerion



Riik: Jaapan.

Aasta: 1995-1996.

Lavastaja: Kazuya Tsurumaki, Hideaki Anno, Masayuki, Hiroyuki Ishido, Tsuyoshi Kaga, Tensai Okamura, Masahiko Otsuka, Keiichi Sugiyama.

26 osa.

Sai siis viimase paari päeva jooksul selline asi ära vaadatud. Üldiselt on sarja sisust väga hästi kirjutanud Vabarnamees siin:


http://www.baka.ee/?pg=ylevaated&id=6 .

Igati hea asi, ehkki mulle meeldis sarja hoogne algus/keskosa rohkem kui psühholoogiline lõpp.

Tuesday, March 9, 2010

Futurecop!-1988 Girls

http://www.youtube.com/watch?v=CXLG37aeByE .

See link ei taha kuidagi aktiveeruda, nii et paluks ta aadressiribasse kleepida.

Friday, March 5, 2010

Scott Lynchi "Red Seas Under Red Skies"

Raamat (mille läbilugemiseks mul huvitaval kombel kulus poolteist kuud) algab venivalt nagu autorile tihti kombeks, ent läheb mingi aja pärast hoogsaks ja veriseks piraadimäruliks üle. Erinevalt traditsioonilisest fantasyst on siin lisaks maagiale oluline roll ka alkeemial. Lisaks veel võimuvõitlust ja intriige maal ning merel, seda kõike mõnusalt vahemerelises õhustikus.
Miinuspoole pealt võiks mainida, et seitsmeosalisest saagast on seni ainult kaks ilmunud ja ilmselt võtab igaviku, kuni kogu see kupatus täies mahus trükivalgust näeb ja läbi lugeda õnnestub.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis: