Kir Bulõtšovi "Perpendikulaarne maailm"

Vene ulmeklassiku esimese eestikeelse ulmeraamatu, kolme lühiromaani sisaldava kogu kolmest tekstist on üllatuslikult "klassikaline teaduslik fantastika" vaid esimene-"Mäekuru". Ühtlasi on see minu meelest kogu parim tekst. Ülejäänud kaks kujutavad endast rohkem fantastiliste elementidega poliitilist satiiri a la Bulgakovi osad teosed. Kahe aastakümne eest ajaloo prügikasti läinud riigikorra mõnitamist kõlbab siiski ka praegu lugeda, erinevalt mõnedest teistest samalaadsetest tekstidest, nagu näiteks Lazartšuki/Uspenski "Kollane allveelaev "Komsomolets Mordovij" ", mis minu põlvkonnale enam suurt midagi ei ütle.

Aga jah, kogu koostaja võinuks panna suuremat rõhku žanriulmele ja väiksemat satiirile, sest žanripuhtaid teoseid oskas Bulõtšov tõesti hästi kirjutada, mida "Mäekuru" tõendab.

Kaanekujundus on jälle nii tehtud, et ainult asjassepühendatud saavad aru, et tegu on ulmega.

"Mäekuru".

Spoiler!!!

Olin lühiromaani juba peaaegu lõpuni lugenud kui äkki turgatas-ma olen seda joonisfilmi teksti põhjal ju vähemalt osalt näinud! Kümneaastaselt või nii.Youtube`i kaudu sain oma arvamusele ka kinnitust. Kuidagi sünge tundus toona, aga igatahes jäi see kujund-kamp poolmetsistunud noori jõudmas hüljatud kosmoselaeva vrakini, mille siseruumide seintel on vanad fotod nende vanematest jne. kuhugi sügavale mu teadvusse ja seda suurem rõõm oli teksti nüüd eestikeelses tõlkes lugeda.

Jyrka on paljugi minu eest ära öelnud. Sugestiivne tekst, mille maakeelde tõlkimine oli kindlasti hea mõte, eriti nende jaoks, kes vene keelt ei oska.

"Perpendikulaarne maailm"


Algul tüütuvõitu poliitfarsina mõjunud lühiromaan hakkas lõpupoole rohkem meeldima. Kui see antigravitatsioon ja dimensioonirännak välja jätta, on siin ulmet muidugi väga vähe. Eks selliseid Pupõkini-taolisi moodsaid feodaale ole NSVL-is/Vene Föderatsioonis olnud ka reaalselt ja märksa hullemaid.

"Tõrge-67"

Lõbus alternatiivajalooline lugu, mis kirjutatud aastal 1968, ent ilmuda saanud aastakümneid hiljem.

1967. aastal toimusid Nõukogude Liidus Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva suurejoonelised pidustused, nagu võime lugeda autori järelsõnast. Käesolevas lühiromaanis otsustatakse need korraldada veidi teisiti ehk siis nii-öelda taaskehastamise võtmes... Leningradi kesklinn kujundatakse ajutiselt 1917. aasta Petrogradiks ja ajaloolistes kostüümides inimestel võimaldatakse Talvepaleed rünnata ning erinevaid rolle etendada, püüdes seejuures kogu selle massiivse showga välismaailmale muljet avaldada. Sellega, et etendusest hoogusattunud mass ilmselt Talvepalee ka reaalselt ära rüüstab, on arvestatud-las lõbutsevad pealegi.

Propagandistlik rollimäng läheb kiiresti kontrolli alt välja, madalikule kinni jäänud "Aurora" purustab kahurilasuga bolševike staabi Smolnõi ja märatseva pööbli ning muuseumitöötajate reaalseks pöördunud mängulahingus võetakse kasutusele tulirelvad. Edasi lugege ise. Arvestades, et kakskümmend aastat pärast loo kirjutamist Nõukogude Liit tõesti kaosesse langes, igati prohvetlik tekst.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79082

(Loodetavasti modereerib Jyrka varsti andmed kogu kohta ära, siis pääseb ka lühiromaanide arvustustele eraldi juurde)

"Mäekuru" animatsiooni esimene osa YouTube'is (ainult vene keeles):

http://www.youtube.com/watch?v=PhN9HamfbuY .