Jaagup Mahkra "Šeikide maal"
Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...
Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.
Tade Thompsoni "Exile Parki heidikud"
Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada.
Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...
Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".
Meelis Krafti "Kaotatud kümnendi viimane päev"
2021. aastal ilmus rumeenlase Darious Hupovi koostatud ingliskeelne Ida-Euroopa ühismaailma-ulmeantoloogia "The Viral Curtain", mille lugudes haarab lähituleviku Ida-Euroopat verise pasatõve pandeemia. Eesti autoritest panustas sellesse esmapilgul eemaletõukava ideega antoloogiasse Meelis Kraft (tema loos on küll juttu lihtsalt "veritõvest") käesoleva looga, mis sel aastal ka lõpuks eesti keeles ilmus.
"Kaotatud kümnendi viimane päev" on lugu väikese pere ellujäämiskatsetest Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastal 2029, kui veritõvele on lisandunud ka globaalne jahenemine. Ühelt poolt väga sünge ja lootusetu lugu, samas kuidagi kergelt ning meelelahutuslikult kirja pandud, ka pole peategelane mingi masendunud haliseja, vaid postapokalüptilises maailmas kõrgtehnoloogiat kasutav visa ellujääja. Ehk siis natuke vastuolulise õhustikuga tekst.
Seio Saksi "Merikurat"
Suhteliselt väheütlev jutufragment kliimakatastroofi-järgsest Suurbritanniast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga mind jättis külmaks.
Kell Rajasalu "Parema maailma portree"
Unelev-poeetilises toonis lugu näitab kliimakatastroofist räsitud maailma erinevate ja eri riikides elavate tegelaste pilkude läbi. Hoolimata düstoopilisest temaatikast domineerivad loos positiivsed ja helged toonid ning nagu kahe tema loetud loo põhjal öelda võin, on seni väheviljaka Rajasalu näol tegu suurepärase õhustikuloojaga. Loo hakitud ülesehitus ja temaatika (atmosfääri geoinsenerlik töötlemine päikesekiirguse vähendamiseks, veekriis ja järjekorrad USA suurlinnades jne) meenutavad natuke Kim Stanley Robinsoni romaani "Tulevikuministeerium", aga Rajasalu stiil on hoopis teistsugune, ühtlasem, mahedam ning vähem ideologiseeritud.
Häli Kivisilla "Ma kasvatan tuuleturbiine"
Miski selle loo juures ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna. Võib-olla teatud vähene usutavus (nt miks minategelase vanaema ennast nii lollilt sisse rääkis?).
Miikael Jekimovi "Tagasi varju alla"
Lugu kliimapagulaste ekslemisest tuleviku-Siberis polnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga kaasa haarata ka ei suutnud, seega hindeks "3+".
Henri Stravinski "Tuhapilve sajandil"
Saatesõna järgi on Stravinski pseudonüümi kasutav isik teiste nimede all kirjutanud, tõlkinud ja arvustanud ulmejutte. Mulle isiklikult meenus loo ilmumiskoha, autori poolapärase perekonnanimega pseudonüümi ja hulga loos sisalduvate detailide tõttu üks praeguseks rohkem kui kahekümne aasta tagune pseudonüümiga seotud müstifikatsioonijuhtum kodumaisest ulmekirjandusest... kes mäletab, see mäletab.
Loo sisust: 2106. aastal on Yellowstone'i supervulkaani purskele järgnenud kliima järsk jahenemine viinud inimtsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni ja inimkonna arvu katastroofilise vähenemiseni. Täpselt sada aastat hiljem elab Virumaa pankrannikul vanematelt päranduseks saadud kahekordses majas üks üksildane meesterahvas. Loo sisuks ongi peategelase eluolu kirjeldus segatuna kirjeldustega sajand varem toimunud katastroofist ja selle tagajärgedest.
Ette heita on sellele loole üsna palju. Lugu ennast justkui polnudki, kõigest peategelase mõtisklused ja kirjeldused katastroofist. Apokalüptiliseks pöördepunktiks kirjutatud 2106. aasta ei erine sotsiaalselt ega tehnoloogiliselt mitte millegi poolest meie praegusest 2023. aastast, ehkki 83 aasta jooksul peaks meie maailm üsna palju muutuma - võrrelgem või meie praegust olevikku aastaga 1940. Lisaks tundub see postapokalüptiline maailm üsna väheusutav - alati peaks leiduma neid, kes kadunud minevikutehnoloogiaid taaselustada püüavad, liiatigi kipuvad primitiivsema tehnoloogiaga ühiskondades elavad inimesed pigem omavahel kokku hoidma, eraklik eluviis on levinud pigem tänapäevases kõrgtehnoloogilises linnaühiskonnas. Ja nõnda edasi.
Samas sõnaseadmisoskust autor valdab... ja lugude jutustamise oskus ning selle meelespidamine põhiideena tundus sümpaatne. Nii et "2" oleks vast liiga karm hinne, olgu siis "3-".
Veiko Belialsi "Laena laipa"
Mingil põhjusel jättis see globaalse veetõusu tõttu saarestikuks muutunud tuleviku-Jõgevamaal toimuv lugu mind üsna külmaks. Arusaamatuks jäi ka see, miks loo lõpp oli ülejäänud tekstist eraldatud ja antoloogia lõppu tõstetud.
Edgar Pangborni "Babüloni muusikavirtuoos"
Sõdadest ja muudest kataklüsmidest inimtühjaks jäänud maailmas suuresti vee alla jäänud Manhattanil kunagises muuseumihoones üksilduses elavast raugastunud pianistist rääkiv lugu on väidetavalt saanud inspiratsiooni Stephen Vincent Beneti eesti lugejale tundmatust postapokalüptilisest loost "By the Waters of Babylon" (1937). Väidetavalt on käesolevas loos Beneti tekstile ka hulk vihjeid, alates pealkirjast... mulle kui Beneti lugu mitte lugenud inimesele jäid need igatahes hoomamatuteks.
Kohati üsna poeetiliselt mõjuv lugu, aga kõik need hullu pianisti sonimised ja sisekaemused jätsid kuidagi külmaks, millest ka hinne.
Indrek Hargla "Kümme tuhat aastat vihma"
Eelviimane kliimateemalise "Täheaja" numbri tosinast loost ja ühtlasi esimene, millele südamerahuga maksimumhinde annan. Meeldib, kuidas autor on suutnud suhteliselt lühikesse teksti mahutada nii detailselt lahtikirjeldatud postapokalüptilise tulevikumaailma (mis oma õhustikult üsnagi viikingiaegset Põhjalat meenutab) kui ka põneva ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustiku. Pikemalt siinkohal sellest loost rääkima ei hakkakski, las jääb see lugejatele endile avastada.
J. H. Rosny-vanema "Maa hukk"
Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...
"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.
Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.
