Beljajevi loomingu eesti keelde tõlkimine on toimunud huvitavalt. "Amfiibinimene" ja "Maailmavalitseja" sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt", seejärel rohkem kui poole sajandi jooksul vaid üks jutt antoloogias "Olend väljastpoolt meie maailma", nüüd siis "Professor Dowelli pea". Eks paljud vene keelt mittevaldajavad eesti lugejad tunnevadki autorit põhiliselt "Amfiibinimese" ja selle ekraniseeringu järgi. Selles mõttes peab "Fantaasiat" Beljajevi täiendava tõlkimise eest vaid kiitma.
Kui miski on hämmastav, siis see, et selline meelelahutuslik ulmepõnevik (mille tegevus pealegi toimub Prantsusmaal) on esmakordselt ilmunud stalinistlikus Nõukogude Liidus. (1937 oli teatavasti Venemaa ajaloos üks jubedamaid aastaid üldse ja kui professor Kern oleks tegutsenud kirjaniku sünnimaal ning -ajal, poleks tal olnud puudust laipadest, millega eksperimenteerida). Kui jätta välja vihjed vaesusele ja ebavõrdsusele kapitalistlikes riikides (mis iseenesest pole ju üldse põhjendamatud), siis "punast" ideoloogiat siin romaanis peaaegu polegi. Selles mõttes ei anna Jyrka mainitud Beljajevi loominguline "laibastamine" vähemalt selles tekstis küll väga tunda. Isegi normaalsemates tingimustes esmailmunud "Maailmavalitsejas" oli "punast" tausta minu mälu järgi rohkem, aga see selleks. Enne lugemahakkamist tekkis ka küsimus, kuidas saab laboris hoitavast inimpeast seiklusjuttu kirjutada, ent nagu selgub, sai küll.
Idee on muidugi väga huvitav, ehkki romaani ilmumisele järgnenud kolmveerandi sajandi jooksul on selgunud, et nii lihtsalt inimeste elluäratamine ka ei käi. Midagi jääb maksimumhindest siiski puudu, ehk nõrk karakterikäsitlus.(No ei ole nii naiivseid inimesi, nagu näiteks Laurent olemas, polnud ka 20. sajandi alguses. Ja sellist tegelast, nagu Briquet, on ka praktikas raske ette kujutada-ka kõige lollimale tibile mõjuksid surmalähedased kogemused veidi teisiti). Hindeks siis väga tugev "neli".
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=265
