Larry Niveni "Neutrontäht"

"Neutrontäht" kujutab endast kollaažromaaniks põimitud jutukogu, mille minategelaseks on kosmoseseikleja Beowulf Shaeffer. Lugu "Vari" kujutab endast kogumiku raamjutustust, milles Shaeffer meenutab oma varasemaid seiklusi.

Kirjeldatud tulevikumaailm (mis on eesti lugejale tuttav ka autori romaanidest "Rõngasplaneet" ja "Rõngasplaneedi ehitajad") on mastaapne ja värvikas ning kogumiku suurimaks plussiks on kahtlemata eksootiliste võõrmaailmade ja -liikide kirjeldused. Veel üheks iseloomulikuks jooneks on tugevalt reaalteaduslik taust, millele vahel ehitatakse üles isegi lugude puändid. Kuuekümnendate-seitsmekümnendate vaimus hedonistlik ja vabameelne kosmosemaailm meenutab natuke noore Martini lugusid (Martin meeldib mulle küll kõvasti rohkem kui Niven).

Baasis arvustades olen ma võtnud endale põhimõtteks mitte kunagi piirduda vaid hindega juhul, kui olen teksti esmaarvustaja. Mõne teose puhul õnnestub see lihtsamalt, teise puhul raskemalt. "Neutrontähe" lood kuulusid viimaste hulka - korralikult kirja pandud, aga nii ühesugused, et eraldi on neist keeruline midagi arvata. Ja mida rohkem neid järjest lugeda, seda enam hakkavad ilmnema ka nende ühised miinused -visandlikuks jäävad tegelaskujud ja see, et ükski lugu ei suuda teistest teravalt eristuda ega üllatavalt positiivset muljet pakkuda. Lugemisega kogumiku lõpu poole jõudes olin neist ühesugustest tekstidest juba üsna väsinud. Aga koondhindeks tuleb siiski "4".

"Vari"

Lugu pole tegelikult päriselt kogumiku "Neutrontäht" avalugu selle sõna klassikalises tähendus, nagu Baasi põhjal arvata võiks, vaid kujutab endast raamjutustust, mis on jupiti põimitud kogumiku lugude ette, vahele ja taha. See muudab mõnevõrra keeruliseks ka selle hindamise, sest tekst justkui ei eristu omaette loona. Hinne peegeldab teatavat tüdimust, mis mind kogumiku lõpu poole jõudes valdas.

"Neutrontäht"

"4".

"Tuumas"

"4".

"Maakas"

Selles loos sõbruneb Beowulf Shaeffer rikka maalasega, kes soovib endale kosmoseavastajana nime teha. Koos suundutaksegi avastusretkele kõige veidrama võimaliku maailma poole...

Oma füüsikalise puändi poolest veidi "Neutrontähte" meenutav lugu.

"Grendel"

Sedapuhku tegeleb Beowulf Shaeffer inimestest kurjategijate poolt pantvangistatud tulnuka päästmisega...

Autori loomingule omane värvikas ulmeseiklus, kust leiab nii eksootilise võõrplaneedi kui ka pentsikute tulnukeluvormide kirjeldusi.

"Soli ääremaa"

Lugu räägib Beowulf Shaefferi reisist meie kodusesse Päikesesüsteemi, kus ta püüab lahendada salapäraselt kaduvate kosmoselaevade mõistatust. "Soli ääremaa" kohta võib öelda sama, mis ka kogumiku "Neutrontäht" eelmiste lugude kohta - värvikad võõrmaailmad ja palju füüsikat, otseselt nagu mitte midagi ette heita pole, aga väga vaimustuda ka ei suuda.

"Prokrustes"

Sedapuhku suundub Beowulf Shaeffer koos oma Maal loodud perekonna ja veel paari inimesega Fafniri koloniaalplaneedile, kus areneb ootamatult ohtlik olukord...

Millegipärast see lühiromaan mulle väga ei meeldinud. Hindeks "3+".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Alfred Besteri "Lammutatud mees"

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?

Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell.

Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Nelja Aastaaja Aed"

Kadri Umbleja "Nelja Aastaaja Aed"

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.

Kristi Reiseli "Kuidas tappa bürokraati"

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...

Jaagup Mahkra "Callenori raudne rusikas"

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.

Kristi Reiseli "Tartu on MINU linn"

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.

Mia Lisette Tamme "Must Isand kõrvalkorterist"

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.

Siim Veskimehe "Kes meist ei tahaks olla inimene"

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".

Hindeks kokku "4-".

Timo Talviku "Legendaarne Professor Jänespüks"

Jah, ühelt poolt väga lihtne, aga kuidagi sümpaatne lugu.

Kaido Tiigisooni "Zombi business ehk headus võidab"

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.

Seio Saksi "Fuuga"

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast.

Eeva Jeletsky "Kösteraat"

"3".

Kaupo Sempelsoni "Raamatuvaras"

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Roger Zelazny "Surnute saar"

"4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jacek Dukaj "Ice"

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.

"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.

Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.

"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis