Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes.
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud.
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta.
Pamela Sargenti "Lindijooksja"
Suurimaks erinevuseks Asimovi stiilist on Sargenti loo puhul vast naispeategelase kasutamine ja kergelt feministlik alatoon. Ma ei kuulu lugejana vast päriselt käesoleva teksti sihtgruppi (tundub pigem noorteulme alla liigituvat), ent üldiselt päris sümpaatne tekst oma helgelt-optimistlikult mässulise alatooniga. Pluss tänaseks mõnevõrra aegunud ja seetõttu retrolikult mõjuv Malthuse katastroofi ohu teema...
Robert Silverbergi "Asenioni lahendus"
Omalaadne austusavaldus Asimovi romaanile "Jumalad ise". Lugeda kõlbas.
Edward Welleni "Urthi vääriline mõrv"
Harry Turtledove'i "Trantori langus"
Mulle päris meeldis. Turledove'i stiil erineb Asimovi "Asumi"-raamatute dialoogikesksest kammerlikkusest päris kõvasti ja ehkki loo tegevus toimub kauges tulevikus, on selles paras kogus Rooma impeeriumi languse aegset õhustikku. Nii et mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
Connie Willise "Dilemma"
George Alec Effingeri "Maureen Birnbaum. Kui saabus pimedus"
Minu jaoks oli see lugu esimene kokkupuude Maureen Birnbaumi (ja üldse Effingeri loominguga), samuti pole ma kunagi lugenud Asimovi "Nightfalli". Wikipediast selgus loo tausta uurides, et tegu on koomiliseks fantasyks liigituva jutuseeriaga, mille peakangelaseks erinevates ulmeteostes esinevates maailmades ringiseiklev mõõgavõitlejast neiu Maureen Birnbaumi, kes aeg-ajalt oma õnnetus abielus oleval sõbrannal Betsyl kutsumata külaliseks käib ja toda oma seiklustest laterdamisega tüütab. Birnbaumi lugudega mittetuttavate lugejate jaoks võib käesoleva loo lugemine antoloogiast "Asumi sõbrad" ilmselt parajalt segadust tekitada.
Aga üldiselt päris muhe tekst. Eriti torkab silma naisminategelas(t)e kasutamine meeskirjaniku poolt - riskantne võte, mis on minu meelest Effingeril päris hästi välja kukkunud.
Mike Resnicki "Tasakaal"
Barry N. Malzbergi "Igavene olevik"Sarnaselt Andreasele pole ma loo aluseks olevat Asimovi juttu lugenud ning Clarke'i ja Baxteri "Kaugete päevade valgus" meenus ka mulle. Lisaks torkas silma kerge prohvetlikkus: 1989. aastal ilmunud loos oli mainitud Nõukogude Liidu lagunemist (muude riikide seas).
Aga segane ja hüplik jah... Võib-olla Asimovi looga tuttav olles jätaks parema mulje, ent praeguse seisuga tuleb hindeks "mitterahuldav".
Sheila Finchi "PAPPI"
Frederik Pohli "Kokkutulek miili kõrgusel"
Poul Andersoni "Platoni koobas"
George Zebrowsky "Asumi südametunnistus"
Ehk mõnevõrra sügavmõtteline, aga kuivavõitu jutt.
Robert Sheckley "Tsementpreeria autokütid"
Pealkirja eest maksimumpunktid. Muus osas kõlbas ka üldiselt lugeda.
Hindeks "4-".
Edward D. Hochi "Pealtkuuldud vestlus"
Mõttetu ulmevaba jutt.
Hal Clementi "Tindiplekk"
Harry Harrisoni "Robootika neljas seadus"
Orson Scott Cardi "Põlvnemisteadlane"
Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest.
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud.
Isaac Asimovi "Surematu bard"
Isaac Asimovi "Inetu poisike"
Kunagi ammu sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud, nüüd lugesin kogumiku "Üheksa homset" eestikeelsest tõlkest üle.
Eelarvustajad on loo kohta juba päris palju ära öelnud. Ma ise kuulun nende hulka, kelles see lugu liigse sentimentaalsuse tõttu suurt vaimustust ei tekitanud.
Isaac Asimovi "Viimane küsimus"
Üldjuhul kipuvad tekstid, mille tegevus toimub erinevate ajastute ja ülipikkade ajavahemike jooksul, kuidagi ebaisiklikeks jääma. Sündmustiku nägemisega pikki ajastuid hõlmaval kotkapilgul kaasneb lisaks paatoslikkusele tihtipeale hakitus, mis ei lase varjukujudena vilksatavel tegelastel sümpaatseteks saada ja muudab kogu teksti vaid autoripoolse sõnumi esitamiseks. Seega ei kuulu sellised lood just mu absoluutsete lemmikute hulka, ent käesolev Asimovi lugu oli ikka päris hea. Lõplikult mõjutas mind hinnet maksimumi peale tõstma loo puänt.
