"Loomulik kadu"
22. sajandil on maailm kliimamuutuste tagajärgedest laastatud, ent Põhja-Euroopa on katastroofilise meretaseme tõusu eest kaitstud hiiglasliku tammide süsteemiga, mis eraldab Põhjamere ja Läänemere maailmaookeanist. Lühiromaani sündmustik käivitub Norras Bergenis, kus Eestis moslemi immigrandina sündinud tammisüsteemi hooldusametnikku Joel Avramovit tabab üksteise järel mitu traumat - kõigepealt on ta sunnitud maha laskma tammi ohustanud teismelise Greenpeace'i enesetaputerroristi, seejärel avastab ta oma naise truudusetuse ja lõpuks saabub kodust teade isa surmast. Avramov on sunnitud naasma kodutallu Kõrvemaa ürgmetsades, mis tuletab taas meelde lapsepõlve ja tema suguvõsa verivaenu naabertalunike Allekandidega...
"Loomulik kadu" ei meeldinud mulle mitmel erineval põhjusel. Eelkõige just venivus ja igavus - kui lühiromaani Norras toimuv algus mõjus veel üsna lubavalt (tean, et sarnase tammisüsteemi rajamist on ka tegelikkuses kaalutud ja ideena mõjub see päris võimsalt), siis enamik tekstimahust keskendub minategelase isiklikele meenutustele, religiooniteemalistele mõttemõlgutustele ning muule hingevalule, mida kõike kokkuvõttes liialt palju sai. Sellele lisandub kirjeldatud tulevikumaailma vähene usutavus - relvastatud verivaen 22. sajandi Eesti maakolkas (sarnase situatsiooni kirjeldus sobituks pigem kuskile 19. sajandi Ameerika piirialadele), ökoterroristidest metsavennad jne.
"Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis"
Weinbergi algselt Reaktoris ilmunud debüütlugu on seni jäänud arvustajate suurema tähelepanuta. Pigem meeleolule rõhuv laastuke kliimakatastroofi-järgsest USA-st pole eriti paljuütlev, ent väga halvasti kirja pandud samuti mitte.
"Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab"
Tuleviku Päikesesüsteemis veab Mike Suoari nimeline kaupmees oma kosmoselaevaga Fat Lady erinevat kaupa - kuivjääd Veenuselt Marsile, vett Europalt ja Enceladuselt Veenusele ning Marsile ja põgenikke Maalt Veenusele. Ühel päeval leitakse Fat Lady pardalt tundmatu isiku laip ja hiljem avastatakse ka Nyah-nimeline naissoost laevajänes, kes vastupidiselt sõdadest ning ökokatastroofist räsitud inimkonna koduplaneedilt lahkuvatele põgenikele on huvitatud just Veenuselt Maale põgenemisest...
Üsna tüüpiline Weinbergi lugu, ei midagi vapustavat, ent lugeda kõlbab. Loo tegevus toimub valdavalt avakosmoses ja selle seos kuueteistkümnenda "Täheaja" teemaks oleva Veenusega jääb suhteliselt nõrgaks. Kummalisevõitu pealkiri vihjab muidugi mainitud kosmoselaeva nimele...
"Igal pool on parem kui kusagil mujal"
Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab.
"Puruks ja pool ringi tagasi"
Järjekordse Yellowstone'i planeedil toimuva loo keskmes on ajakirjanik, kes koloonia veevarustusega seotud vandenõuteooriat uurides seninägematutesse jamadaesse satub. Minu meelest on tegu üsna pretensioonitu ulmepõnevikuga, heatahtliku "4" võib sellele lühiromaanile anda küll.
"Puhtalt pääsenud"
Hoogne kosmoseseiklus, mille tegevus toimub samas maailmas, milles enamik autori tekste, ja mis kujutab endast suuremal või vähemal määral järge ta romaanidele "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ning "Meeleheite valem" ja erinevatele lühematele lugudele.
Nagu olen vist juba varem maininud, tulevad Weinbergil kosmoseseiklused minu meelest keskmiselt paremini välja kui alternatiiv(ajalooli)se või tuleviku-Eesti teemalised lood. Maailmaloome ei tundu nii kohmakas (ehkki on võimalik, et tehnoloogiakauge inimesena ma lihtsalt ei märksa kosmoseulmes seda nii hästi kui ajaloolise või mütoloogilise ainega mängivates teostes). Muus osas on tegu värvika ja üsna pretensioonitu madinaga, millele puhtliteratuursest seisukohast saaks kindlasti nii mõndagi ette heita (kasvõi need identset dialoogi tootvad ja omavahel kohati segiminevad tegelased, kelle puhul võib kohati ununeda, kas tegu on eestlase, hiinlase, tulnuka või tehisintellekti, mehe või naisega). Kui võtta käesolevat (ja veel nii mõndagi teist) Weinbergi teksti aga lihtsalt seiklusulme ja nö "poistekana", siis käib küll.
Hindeks heatahtlik "4-".
