George R. R. Martini "Tuhande maailma lood"

Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.

Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.

Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.

"Koos hommikuga tuleb udulangus"

Viirastusmaailma kirjeldused mõjusid poeetiliste ja salapärastena, ent oleksin kaasahaaravalt alanud loolt oodanud mingisugust teravamat või ootamatumat lõpplahendust.

"Sõjalaev" (kaasautor George Guthridge)

Lühike lugu galaktilises sõjas osalevast tähelaevast, mille tulnukate biorelva kätte koolevast meeskonnast on ellu jäänud vaid üks mees. Lugeda kõlbas.

"Mehed Greywateri jaamast" (kaasautor Howard Waldrop)

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?

"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.

"Kärekannid"

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.

Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.

"Ussikojas"

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.

Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole.

Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5".

"Tähenaine"

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks.

Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat.

"See tuhast torn"

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...

Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5".

"Ja seitse korda - ei inimest eal!"

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...

Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast).

"Põgenejad"

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu.

"Keegi ei lahku New Pittsburgist"

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+".

"Katkestus"

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.

"Lihamaja mees"

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides.

Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid.

"Liivakuningad"

"5".

"Risti ja lohe tee"

"4".

"Laul Lyale"

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".

"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda.

"Klaasist lill"

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad.

"Kivilinn"

Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".

Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Clifford D. Simaki "Meie laste lapsed"

Enne lugemahakkamist olid mu ootused sellele romaanile üsna madalad - Simak oli hakanud mulle tunduma ühena neist autoritest, kelle kõik paremad raamatud on juba eesti keelde ära tõlgitud ja tema viimastel aastatel Orpheuse Raamatukogus tõlgetena ilmunud romaanidest (nt "Jumalate valik") hakkas juba kerge põhjakaape tunne tekkima. Seega jätsin ka "Meie laste lapsed" käesoleva aasta Stalkeri hääletuseks valmistudes mullu eesti keeles ilmunud ulmelektüüri lugedes järjekorras viimaseks, ent kokkuvõttes jättis see romaan mulle üllatuslikult hea mulje. Siin pole mingit hägust religioosse alatooniga müstitsismi (nagu eelmainitud "Jumalate valikus" ja veel paaris Simaki viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud romaanis), vaid tegu on põneva ning ausalt žanripuhta teaduslik-fantastilise teosega, millest ei puudu ei põnev sündmustik ega suured ulmelised ideed.

"Meie laste laste" põhiline ulmeline idee meenutas mulle natuke ürgammu loetud Michael Swanwicki juttu "Sädelevad uksed", milles kirjeldati sarnast tulevikust saabuvat põgenikelainet... Simaki romaan on küll märksa varem kirjutatud. Käesoleva romaani teemakäsitluse puhul tuleb arvestada ka kirjutamisaja kontekstiga ja eriti toonase hirmuga maltusiaanliku demograafilise plahvatuse ees, mis kogu maailma paksult inimestega täitma pidi ning on inspireerinud mitmeid tollaseid düstoopilisi ulmeteoseid. Natuke võiks ette heita omavahel segiminevaid rohkearvulisi tegelaskujusid, kes ei eristu üksteisest isegi dialoogide üldise sõnakasutuse osas. Nii et maksimumhinnet ma "Meie laste lastele" andma ei hakka, aga üldiselt oli üllatavalt tore lugemine.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Isaac Asimovi "Mõtle nagu marslane"

"Mõtle nagu marslane"

"Mõtle nagu marslane" on selgelt oma ajastust pärit tekst, mis tugineb toonastele ettekujutustele Päikesesüsteemist ja mõjub kohati oma insenertehnilisuses ehk kuivalt. Aga lühiromaani läbiv konflikt tükkis populistlike poliitikute lollikstegemisega mõjub kaasahaaravalt ja päevakajaliselt ka üle seitsmekümne aasta pärast selle esmailmumist.

"Noorus"

"4".

"Sügavik"

"4".

"Ahvatlev sööt"

"Ahvatlev sööt" meeldis mulle kogumiku "Mõtle nagu marslane" lugudest kõige rohkem. Kogu see metsikul võõrplaneedil toimuva mõistatuse lahendamine oli põnevalt edasi antud ja lühiromaani temaatika ning stiili järgi ei oskaks ausalt kahtlustadagi, et tegu on just Asimovi loominguga. Lisaks veel mulle üsna südamelähedane mnemootikute-teema, nii et hinne kokkuvõttes kindel "5".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Indrek Hargla "Heade mõrvade linn"

"Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul"

Olles kuulunud kirjeldatavasse organisatsiooni rohkem kui poole oma elust ja elanud sellest loo toimumiskohas Tartus enamiku, pean tunnistama, et kohati ajas "Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul" naerma küll. Seda hoolimata sellest, et minagi ei saanud täpselt aru, mis selle loo mõte oli, aga absurdset sekeldamist absurdselt jaburas alternatiiv-Tartus oli kohati päris tore lugeda. Ja üht oma pidevalt korrutatavatest kirjutamisalastest kreedodest ("ärge kirjutage action'it!") ei paista autor vähemalt "Mõrvas Ulmeühingu aastakoosolekul" ise järgivat - Nõo kandi maisipõldudel (!) aset leidev episood mõjub äärmiselt filmilikuna ning näib olevat inspireeritud ühest klassikalisest Hitchcocki linateosest...

"Mõrv "Reaktori" toimetuses"

Kohati päris naljakas ja veidral moel prohvetlik tekst. Võib-olla meeldib see lugu mulle natuke rohkem subjektiivsetel põhjustel, kuna olen pealkirjas mainitud organisatsiooni siseeluga üsnsa hästi kursis.

"Mõrv Mänguasjamuuseumis"

Kui kaks esimest "Heade mõrvade linnas" sisalduvat lugu ajasid kohati naerma, siis käesolev lühiromaan - enamikku kogumiku mahust hõlmav ja ainus selles sisalduv uustrükk - mõjus pigem igavalt ning tüütult. Võib-olla on Mänguasjamuuseumisse puutuv minu jaoks lihtsalt liiga võõras teema, ehkki peamiselt oli ilmselt asi selles, et kogu raamat oli sisuliselt ehitatud ühe ja sama naljaka idee eri variatsioonides kordamise peale ning kui alguses tundus see naljakas, siis mingist hetkest hakkas tüütuks muutuma.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jack McDevitti "Ajarändurid ei sure iial"

Alustaksin ehk sellest, et meeldis rohkem kui sama autori "Sõjaline talent". Võib-olla osalt sellepärast, et erinevalt eelmainitud romaanist polnud siin erilist tõsiseltvõetavuse ambitsiooni, teos oli hoogne ja selgelt meelelahutuslik ning seda oli teatud puudujääkide kiuste ladus lugeda.

Romaani "Ajarändurid ei sure iial" eestikeelse tõlke tagakaanelt leiame tsitaadi Stephen Kingi arvustusest, mille kohaselt McDevitt olevat "Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija" ning järgneva sedastuse, mille kohaselt "McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke'i teadusfantastilist liini." Vabandust, aga minu meelest kõlab see umbes nagu "Martin on Ameerika Tolkien" või "uus Tolkien". "Ajarändurite" näol pole mitte mingist otsast tegu teaduslik-tehnoloogilist õhustikku tulvil teosega, pigem on nii autori kui ka tegelaste maailmanägemus läbinisti humanitaarne. Esimese võrdlusena kargasid hoopis pähe Silverbergi ajarännulood - tegelaste huvi saada osa erinevatest minevikus toimunud ajaloosündmustest, mille hulgas on ka klassikaliste muusika- ja lavateoste esmaettekanded, ehk laiemas laastus ajaturismiteema. Seda hoolimata hoopis teistsugusest tegelaskujude käsitlusest.

Sisust on eelarvustaja juba rääkinud: Michael Shelborne'i nimeline noormees otsimas oma füüsikust isa, kes on leiutanud konverterite-nimelised kaasaskantavad ajamasinad, ja keda abistab ta otsingutel natuke nohiklikuma ning introvertsema iseloomuga ülikooliõppejõust sõber Dave, kellest on abi peamiselt tänu tema itaalia ja vanakreeka keelte oskusele. Ütleme kohe ära, et "füüsiku" asemel võiks tekstis sama hästi olla "võlur" ja need konverterid toimida tehnoloogia asemel mingi maagilise umbluu abil - romaani sündmustikus see midagi ei muudaks. Kaks peategelast müttavad nende konverterite abil erinevates ajastutes ringi nagu elevandid portselanispoes, relvitult ja ilma mistahes kaitsevahendite või muu moodsa tehnoloogiata peale nendesamade konverterite ja nutitelefonide, ning suudavad seejuures hämmastavalt pikalt tervetena ja peaaegu ühes tükis püsida... "Ajarändurid ei sure iial" on ühelt poolt äärmiselt ameerikalik romaan - rohkelt on viiteid teemadele, mis eesti lugejale ilmselt suurt midagi ei ütle (pesapall, erinevate USA-s aset leidnud, aga meil peaaegu tundmatute ajaloosündmuste külastamine jne). Peategelased on Ameerika keskklassi esindajad ja romaani mitteulmelise poole õhustik oma eramajade, pikkade autosõitude, keskkooli lõpuballide ning pesapallimänguga toob silme ette kaheksakümnendate Hollywoodi filmid. Samas pole teos kaugeltki Ameerika-keskne: nii autor kui ka peategelased on ilmselgelt laia silmaringiga ja muuhulgas kursis ka erinevate kultuuridega ning nii põigatakse siin muuhulgas nii Vana-Kreekasse, renessanssiajastu Itaaliasse kui ka muudesse kohtadesse nii minevikus kui ka tulevikus. Raamatu üldine meeleolu on helge ja optimistlik ning selle tegelased mõjuvad soojade inimestena, kellel pole eriti tumedaid iseloomujooni - seda nende veidralt süüdimatu käitumise kiuste.

Kokkuvõttes: lobedalt loetav ja kohati põnevaid ideid sisaldav (Aleksandria raamatukogu päästmise teema väärinuks minu meelest vormistamist eraldi lühema teosena) romaan, mida siiski ei suuda maksimumhindega hinnata, sest midagi jäi justkui puudu... võib-olla loo üldise tõsiseltvõetavuse osas, võib-olla oli siia liiga palju eri teemasid kokku kuhjatud, võib-olla midagi kolmandat. Aga oli lobe lugemine.

P. S. Tõlke ja toimetamise kallal natuke iriseksin. Komavigu vms eraldi üles lugema hakata pole kavas, aga üks silmatorkav tõlkeviga esines Tennysoni poeemi "Locksley Hall" tsitaadi tõlkes. See 1835. aastal kirjutatud ja siinmail tundmatu teos ennustas prohvetlikult õhusõdu ning -kaubandust - aga kindlasti ei saanud Tennyson kasutada sõna pilot "lenduri" tähenduses, vanemas inglise keeles tähendas see "tüürimeest", "lootsi" või midagi muud lähedast.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Minu isa luulud" (koost. Joel Jans ja Jüri Kallas)

Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev.

"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.

Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.

Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud.

Vladimir Beekmani "Kiired maailmaruumist"

"3".

Rein Sepa "Viimne üksiklane"

Olen "Viimset üksiklast" kunagi ürgammu Loomingu Raamatukogust lugenud ja meelde jäi sellest põhiliselt päikseliselt optimistlik kaugtuleviku-kirjeldus. Nüüd lugesin selle loo antoloogiast "Minu isa luulud" uuesti läbi. "Viimne üksiklane" pole sugugi paha lugu, eriti kirjandusajaloolist konteksti arvestades. Jah, tulevikukäsitlus vastab Nõukogude tulevikuulmele omasele marksistlikule historismile (tulevik on ajalooseaduste kohaselt möödapääsmatult õnnelik, kosmoselaevu omavate tsivilisatsioonide eetikatase on niivõrd kõrge, et nende esindajad ei tohiks olla suutelised isegi omakaspüüdlikeks sabotaažiaktideks jne). Samas on siin seda "punasust" ikka kõvasti vähem kui paljudes teistes samal ajal Nõukogude Liidus kirjutatud ulmetekstides ja üsna põnev ning poeetiline on see ka (võrdluseks näiteks Jefremovi "Andromeeda udukogu", mida ma ei suutnud lõpunigi lugeda, või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", mis mind lugejana suhteliselt külmaks jättis). Lisaks veel autori omapärane keelekasutus (kellele meeldib, kellele ei). Kokkuvõttes on tegu fantaasiarohke ja tänapäeval natuke naiivselt mõjuva utoopilise päikeselistes toonides looga tulevikust, mida iial ei saabunud ega ilmselt ka saabu, ja mida ei tahaks küll hinnata päris maksimumhindega, ent tugeva plussiga "4-ga" kindlasti.

Juhan Saare "Strontsium 90"

Pildid tuumakatsetustega (?) ärarikutud ökosüsteemiga lähituleviku-maailmast. Õhustik ja meeleolu on päris head, aga lugu ennast nagu eriti polegi, lisaks häirib teatud taotluslik ähmasus. Hindeks "3+".

Reedik Palmi "Vaigulõhn"

Seni eesti ulmelugejate jaoks sisuliselt tundmatu Reedik Palmi isik ja põgusaks jäänud ulmelooming on minu (nagu ilmselt paljude teistegi jaoks) põnevaks avastuseks ning asjaolu, et kuuekümnendate eesti kirjandusest võib leida "Vaigulõhna"-taolist seikluslikku kosmoseulmet, tuli mulle paraja üllatusena. Ega eriti rohkem käesolevast Marsi-teemalisest loost rääkida tahakski, mulle jättis "Vaigulõhn" igatahes värske ja positiivse mulje.

Rein Saluri "Krahvi poeg"

Pean tunnistama, et fantastiliste elementidega nõukogudeaegne olmerealism ei ole päris mu lemmiklektüür. Muus osas polegi eelarvustajale eriti midagi lisada.

Ain Ainsaare "Tõrge"

Lugu, millest olen kuulnud, aga mida sattusin antoloogiast "Minu isa luulud" lugema esimest korda. Idee poolest meenutas natuke Clarke'i-Baxteri "Kaugete päevade valgust", ehkki tehniline lahendus oli hoopis teistsugune, teostuselt aga pigem Asimovi või Sheckley vanade lühijuttude laadne - puänteeritud tekst, mille keskmes teadlased, masinad ja eksperiment. Ei midagi väga vaimustavat, aga lugeda kõlbas.

Friedebert Tuglase "Helloi maa"

Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali.

Henn-Kaarel Hellati "Kergemeelse kosmose hüpotees"

"4".

Tarmo Kulmari "Sinine allee"

"Kadunud maailma" laadis lugu Amazonase vihmametsast leitud muistse tsivilisatsiooni jälgedest ehk ajaloolis-geograafiline piiripealne ulme. Sarnaselt näiteks Reedik Palmi loominguga on Kulmari loo näol tegemist üsna üllatava leiuga nõukogudeaegsest eesti kirjandusest ja seda just tegevuskoha, teemakäsitluse ning üldise õhustiku poolest. Kulmari lugu ei tundunud siiski nii särav kui Palmi oma, nii et hindeks "4".

Andres Ehini "Ubi est hortus botanicus?"

Lobedalt loetav anekdoot, aga ka ei midagi enamat.

Eve Petersoni "Ääremaadel"

Sarnaselt Palmi ja Kulmari lugudele mõjus käesolev jutt mu jaoks oma aegruumi kontekstis äärmiselt üllatavalt. Jah, autor on mulle tõlkijana tuttav, tema ilukirjanduslikust loomingust kuulsin aga esmakordselt... ja eriti üllatav oli leida Tšernenko üürikeseks jäänud valitsusajal ilmunud eestikeelsest kirjandusest sellist angloameerikalikku kosmoseulme teksti, milles pole vähimatki nõukogulikku hõngu ja mille tegelastel on valdavalt inglise nimed. Ehk siis tundub, et vähene ulmekirjutamine/avaldamine Eesti NSV-s ei seisnud ikkagi niivõrd tsensuurireeglite, vaid tahtmise ja huvi vähesuse taga.

Muus osas... ehk veidi algajale autorile omaselt rohmakas, aga muidu päris põnev ja ootamatute süžeepööretega lugu, mistõttu otsustasin hinde osas mõninga kõhklemise järel maksimumi kasuks.

Ülo Mattheuse "Minu isa luulud"

Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks.

Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist. Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi.

Helju Rebase "Tegu"

"4".

Hille Karmi "Kunagi veebruaris"

"3".

Ain Särgi "Hahim ben Sarah'nurjunud päev"

Liigse tehnoloogiasõltuvusega seotud tulevikuohtudest pajatav humoresk on küll üsna kirjaoskajalikult vormistatud, aga vähemalt mind ei suutnud see lugemise käigus kordagi naerma ajada. Juba kohe loo alguses on selge, mida autor selle looga öelda tahab, ja sama teemat pedaalitakse üsna üllatustevabalt kuni lõpuni välja.

Peeter Joonatani "Mantra"

Eelmise sajandi lõpuaastail üle Eesti veerenud ja siin kohati rahvaliku pseudoreligiooni omandanud idamaiste mõjutustega esoteerika lainet on mul õnn(etus) isiklikult mäletada... nagu ka kõiksuguse karmadesse ja mantradesse uskuvaid inimesi, kes käisid mingisugustes paastulaagrites jne. Kui tagantjärele kogu selle jama õigustuseks üldse midagi öelda saab, siis ainult seda, et võrreldes tänaseks selle asemele kerkinud vandenõuteooriate-põhise uhhuu-usuga oli toonane esoteerikalembus ehk vähem kuri ja toksiline.

Käesoleva loo kohta on Mart Pechteri sõnadele antoloogia "Minu isa luulud" arvustuses vähe lisada. Ma ei teagi, kas tegu on õigupoolest ulmega selle sõna tavapärases tähenduses, sest autor kirjutab asjadest, mis ilmselt ka ta enda arusaama järgi tõele võiksid vastata, mitte ei fantaseeri teadlikult... aga fantastilise ilukirjandusega on vormilt kahtlemata tegu ja seega on see ka ulmeantoloogiasse sobilik.

Urmas Alase "Hea tahte avaldus"

Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Miikael Jekimovi "Celestaali varjud"

"Celestaali varjud"

Järg lühiromaanile "Tormiga saabub ka veritasu" on sarnaselt eelmainitud teosele sirgjooneline ja jõhkralt hoogsa sündmustikuga kosmiline gängsteriseiklus - nagu ka sama autori lugu "Läbi külma metalli". Kui eelmainitud lood meeldisid mulle natuke rohkem, siis käesoleva tekstiga hakkab selle stiili uudsus mu jaoks juba kaduma, sellest ka veidi madalam hinne.

"Õhupuudus"

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...

Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.

"Ortoni isevärki avantüür"

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud.

"Koiduaeg sadamas"

Loo tegevus toimub samas aurupunk-paralleelmaailmas, kus "Ortoni isevärki avantüürgi". Ega eriti rohkem loo sisu kohta paljastada tahakski, aurupungilik õhustik oli autoril minu meelest hästi välja tulnud ja mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.

"Tynehallow' rauad"

Järjekordne aurupungilugu viktoriaanlikku Inglismaad meenutavast kohast alternatiivmaailmas. Sedapuhku on peategelaseks Cadoniast (alternatiivmaailma vaste Šotimaale, mis on seejuures iseseisev riik) väikesse Albia tööstuslinna Tynehallow'sse saabunud majanduspagulane Angus Chapman, kes satub kohalike korrumpeerunud võimumeeste ja politseijõudude ning kuritegelike jõukude omavahelisse võimuvõitlusse... Jekimovi aurupungilood meenutavad ülesehituselt üsnagi tema lugusid kosmosepiraatidest - mingite kuritegelike jõukude arveteklaarimised ja sellega seotud intriigid. Eesti ulmeautoritest meenutab see Jekimovi lugude tsükkel teatud määral mõningaid Manfred Kalmsteni jutte: tehnoloogiliselt arengutasemelt umbkaudu 20. sajandi algusele vastav paralleelmaailm, kriminaalsed/antisotsiaalsed tegelaskujud ja rohkelt märulit, vägivalda ning vägijookide pruukimist (Kalmstenil lisandub sellele veel seksiteema, mida Jekimovi loomingus eriti pole). Selles mõttes klassikaline aurupunk, et lisaks anakronistlikule tehnoloogiale on ka ühiskonnavastast mässulisust jne. Kalmsteni lood meeldivad mulle tegelikult siiski rohkem, kõik ülaltoodud elemendid mõjuvad kuidagi vahetumatult ja ehedamalt. Jekimovi kolmandale samas maailmas toimuvale loole läheb hindeks "4", sest ehkki korralikult kirja pandud, ei suutnud see enam millegi erilisega üllatada.

P. S.: kogumikus "Celestaali varjud" on käesolevas loos ja kogumiku eelviimases loos "Sõnad öötaeva all" kummaline toimetamisviga: inglise keele moodi jutumärgid (ülal-ülal), kõigis teistes kogumiku lugudes on jutumärkide kasutus aga eesti keelereeglitele vastav (all-ülal).

"Vahetatud lugu"

Käesolev korea folkloorist inspireeritud õhustikuga linnafantaasia (õudukaks nimetada oleks seda vist liiast, ehkki mõned õudsed kohad on) pole just päris sedatüüpi lugu, millised mulle üldiselt meeldivad. Aga hästi kirja pandud ja hindeks tuleb seega heatahtlik "4".

"Sõnad öötaeva all"

Natuke haakub sama autori "Vahetatud looga" - linnafantaasia, mille peategelaseks on üksi suurlinnas elav noor neiu, kes peab mingit kelleltki saadud salapärast ülesannet lahendama. Ainult et Ida-Aasia motiivide kasutamise asemel toimub käesoleva loo tegevus hoopis Iirimaal - seda ei öelda küll loos endas kordagi otse välja, ent tegelaste nimede ja üldise õhustiku põhjal on seda kerge aimata. "Sõnad öötaeva all" on hämaravõitu ja pigem õhustikule rõhuv tekst. Mulle meeldis see natuke rohkemgi kui "Vahetatud lugu" - võib-olla osalt ka seetõttu, et erinevalt Koreast on Iirimaa mulle isiklikult tuttav koht ja loo õhustik ning kirjeldused pakkusid teatud äratundmisrõõmu.

"Muld ei hoia"

Mõtlesin esimese hooga, et kuskohast ma seda juttu küll varem lugenud olen? Reaktori keeletoimetamise käigus seda juhtuda ei saanud, sest "Muld ei hoia" ilmus seal natuke rohkem kui aasta enne minu toimetamisega ühinemist. Siis aga meenus viienda "Tuumahiiu" keeletoimetamine. Lugesin nüüd loo Jekimovi esikkogust uuesti üle ja otsustasin lõpuks ka Baasis ära arvustada.

Ega palju lisada olegi, korralik ugridoom-õudukas. Folklooriteema romantiseerimist (erinevalt näiteks Hargla Võrumaa-teemalistest etnoõudukatest) pole siin loos sendi Eestki, kogu 19. sajandi lõpu Eesti külaõhustik on edasi antud tõepoolest tammsaareliku ängiga ja hilisssügisel toimuv tegevus võimendab masendavat meeleolu veelgi. Kohati tundub tegelasi ümbritsev rängast töörügamisest, materiaalsest vaesusest, külmast, haigustest ja enneagsetest surmadest ümbritsetud maailm isegi jubedam kui loo üleloomulik osa. Igatahes mõjuv ja meeldejääv lugu.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ursula K. Le Guini "Neli teed andestuseni"

"Reetmised"

Üsna igav ja staatiline lugu, loetud Le Guini teostest meenutas enim vast "Tehanut". Keegi vanamutike veedab oma elupäevi Yeowe soodes ja põetab seal endist planetaarse vabadusvõitluse juhti, lõpuks paneb lolli peaga oma maja ka põlema. Kohaliku maailma ajalugu ja kultuuri on taustal nagu muuseas kirjeldatud, aga üldiselt võiks loo tegevus ka kuskil sajandi või rohkema taguses Eestis toimuda. Looduskirjeldused tõstavad hinde "kolme" peale, aga üldiselt igav lugu.

"Andestuspäev"

Noor naisdiplomaat Solly saab Oikumeeni suursaadikuks feodaalsel ja orjanduslikul Wereli planeedil asuvas Voe Deo riigis. Kui algul tuleb tekstis ette pelgalt Solly mõttemaailma kirjeldusi ja Wereli tagurliku ühiskonna ning sealsete inimeste kirumist, siis peatselt nihkub tähelepanu ka teisele peategelasele - Voe Deo aadlikust sõjaveteranile Teyeole, kelle teeneid ihukaitsjana on Solly vastumeelselt kasutama sunnitud. Teineteist vihkavate ja jälestavate tegelaste mõttemaailma vahelduv kirjeldus loob päris huvitava kooskõla ning mingil hetkel läheb ka lühiromaani sündmustik hoogsamal tempol käima...

Tundub, et Le Guini kogumiku "Neli teed andestusteni" eestikeelse tõlke kaanepilt on inspireeritud käesolevast lühiromaanist. Ilus pilt, aga kujutatud tegelased polnud tekstis päris nii valge nahatooniga.

"Rahvamees"

Lühiromaani sisuks on Haini kolkamaailmast pärineva noormehe eksirännakute kirjeldused, mis ta lõpuks äsja Wereli ikke alt vabanenud Yeowe planeedile viivad. Et loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna, oleksin selle lõpplahendusest midagi enamat eeldanud.

"Naise vabastamine"

Lühiromaan orjade vabadusvõitlusest Wereli planeedil ja minategelasest orjatari järgnevast elukäigust pole ju nagu otseselt halvasti kirja pandud... aga kokkuvõttes kuidagi plakatlik ja ulmet oli siin vähe - kui kaksikplaneetide omavahel läbipõimunud tsivilisatsiooni eripärad kõrvale jätta, võiks kogu lugu toimuda ka ajaloolisel taustal või tänapäeval mõnes kolmanda maailma riigis. Natuke meenutas nõukogudeaegset klassivõitluse-teemalist ilukirjandust - kui rohked ebakonventsionaalsete seksuaalpraktikate kirjeldused, mis poleks kindlasti toonast tsensuuri läbinud, välja arvata.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert Silverbergi "Valitud teosed 4: Lood Venia metsadest"

Alustan käesolevat arvustust ülestunnistusega, et kuna olin kaht käesoleva kogumiku teksti ("Thesme ja geirog" ja nimilugu) varem eri aegadel inglise keeles lugenud, siis aja- ja huvipuudusel (püüan enne Stalkeri hääletust eelmisel aastal eesti keeles ilmunud huvipakkuvate ulmekatega graafikusse jõuda ja kummastki loost ei jäänud mulle tagantjärele erti sügavat muljet), siis jätsin nende tõlked käesolevas kogumikus üle lugemata.

Mida siis kokkuvõttes öelda? Kindlasti tuumakam kogumik kui autori eestikeelsete valitud teoste kolmas köide, aga teisele jääb minu meelest alla. Keskmiselt paremad lood tulevad köite teises pooles, mu isiklik absoluutne lemmik oli "Sümbiont". Natuke hakkasid tüütama need igale tekstile eelnevad autoripoolsed tutvustused sellest, kuidas lugu täpselt valmis - tihti tekitas selle valmimisprotsessi kirjeldus konkreetse loo suhtes teatud negatiivse eelhoiaku. Või nagu ütleb kõnekäänd - vorste süües on parem mitte teada, kuidas neid täpselt valmistatakse.

"Normaaljaotuse parem nõlval"

Käesolevat lugu lugedes võib selgelt mõista, miks autor lühijuttude kirjutamist nii piinavaks protsessiks peab - tema paljusõnaline ja lobisev stiil sobib palju rohkem pikemate tekstide loomiseks. Kui vahepeal tundus, et erinevad ajastud, milles peategelased kondavad, on lihtsalt nende armuloole sellega otseselt mitteseotud kulissiks, siis loo lõpupoole see asi muutus...

Hinde osas natuke kõhklesin, aga olgu siis maksimum.

"Kesktöötund palees"

Postapokalüptilises tulevikus on USA killunenud jabiurateks kääbusriigikesteks, samas on säilinud vähemalt osa loo kirjutamisaja moodsamast tehnoloogiast (sisepõlemismootoriga autod, juhtmega telefonid jne). Loo peategelaseks on San Francisco Keisririigi välisminister, kes peab peojärgse pohmelli kiuste kohtuma ühe endise California osariigi territooriumil asuva kääbusriigi võluva naisdiplomaadiga, kellel on talle olulisi uudiseid...

"Kesktöötund palees" polnud halvasti kirja pandud, aga mõjus nagu mingiist suuremast tervikust väljalõigatud poolik ja lõpetamata kild... või suvaline olustikukirjeldus. Võimalik, et loo täielikuks nautimiseks peaks San Francisco linnaga paremini tuttav olema.

"Mees, kes uitas ajas"

Raske öelda, kas see lugu tegelikult üldse ulmeks liigitub - kogu see ajarännuteema võis olla ka tegelase vaimuhaigusest või mingite uimastite kasutamisest tingitud luul. Olen umbes sama fantastilistest asjadest (mitte küll minevikurändude teemal) tõsimeeli pajatavate esoteerikahuvilistega ka päriselus kokku puutunud, ent erinevalt Silverbergi loo minategelasest pole mul tekkinud vähimatki kiusatust nende räägitavat tõsiselt võtta.

Lugeda kõlbas, aga ei midagi enamat.

"Gianni"

21. sajandi alguseks on ajarännutehnoloogia juba nii kaugele arenenud, et Californias baseeruvad teadlased otsustavad ühe noorelt surnud minevikukuulsuse vahetult enne tolle surma oma ajastust ära tuua ja terveks ravida. Valituks osutub 18. sajandi alguses elanud ja kahekümne kuueselt tuberkuloosi surnud itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi...

Loo lugemist alustades käis mu peast läbi tülpinud mõte stiilis "järjekordne ajarännulugu Silverbergerilt, hakkab juba tüütuks kiskuma." Samuti kipub muusikateemaline ilukirjandus mind ebamusikaalse inimesena üsna külmaks jätma, aga loo lõpplahendus tõstis hinde "4" peale. Teatud paralleelid tekkisid Bradbury looga "Igavik ja Maa" - ent kui Bradbury jutt on traagiline ning talle omaselt sentimentaalne, siis Silverbergi oma on kokkuvõttes parajalt küüniline.

"Šimpanside paavst"

"4".

"Thesme ja geirog"

"4".

"Jenniferi armuke"

Üks üsna igav ja tüütu lugu töönarkomaanist Ameerika keskklassi väikekodanlasest, kelle ideaalset pereelu varjutab kahtlus, et ta naisel võib olla armuke... kellega on üsna ulmelised lood. Loo sündmustik meenutab rohkem halba anekdooti (ainult et ilma huumorita) ja lisaks on see kõik nähtud läbi ülemäära ideaalse ning masendavalt igava tegelase pilgu.

"Nad pole meie vend"

Eksootiline õudusjutt Mehhiko karnevalimaske koguvast Ameerika kollektsionäärist, kes satub oma Mehhiko-reisi käigus ühte sealsesse väikelinna, kus toimuvad traditsioonilised surnutepäevapidustused...

Ülesehituselt üsna tüüpiline klassikaline õuduslugu (valge mees satub üksi kuskil pooltsiviliseerimata kolkas hulkudes jubedate sündmuste keskele), aga sellisena päris korralikult teostatud ja Mehhiko kolkapiirkonna õhustiku kirjeldused olid üsna lummavad.

"Madu ja ookean, ookean ja madu"

Lugu telepaatilisest seksist ja sellega seotud abielurikkumisest meenutab veidi "Jenniferi armukest", ent on sellest loetavam.

"Äravahetatud"

"4".

"Väärisasjad"

Pärast edukat kontakti tulnukatega võib Maal kohata erinevatest mittehumanoidsetest rassidest pärinevaid tulnukturiste. Loo peategelaseks on šveitslasest kunstiärimees, kes koos kohalikust äripartneriga Marokot külastavatele tulnukturistidele hinnalisi Maa kunstiteoseid müüb. Nähes üht võõrmaailmlast kauni, ent millegi poolest veidra inimnaise seltsis, tärkab temas uudishimu...

"Väärisasjad" on üks neist Silverbergi poolt omaaegsetele klants-pornoajakirjadele (antud juhul siis Playboyle) kirjutatud tugeva erootikakallakuga ulmejuttudest, mida tema eestikeelsete "Valitud teoste" neljandast köitest rohkelt leida võib. Polnud üldiselt paha lugu, meeldis rohkem kui mõned sarnased eelnevalt loetud tekstid.

"Sümbiont"

Käesolev lugu on teatud määral inspireeritud Vietnami sõjast... või täpsemalt mingist juhtumist, mis Silverbergi tulevase naise Karen Haberi ühe sõbraga seal sõjas aset leidis ja millest autor loo eestikeelse tõlke saatesõnas meile detailsemalt ei räägi. Lugu kahest ühiselt sõjaväkke astunud noorest sõbrast, bioloogilisest sõjast tulnukrassi vastu Weinsteini-nimelise planeedi džunglites, murtud lubadusest ja selle tagajärgedest.

Tegelikult rohkem sisu kohta paljastada ei tahakski, mainiksin vaid, et tegu on fantaasiarikka ja Silverbergi loomingu kohta üsna jõhkra ning traagilise tekstiga... justkui oleks selle autoriks olnud hoopis näiteks George R. R. Martin oma varasemal loominguperioodil. Võrreldes minu poolt eelnevalt eestikeelsest valikkogust loetud Silverbergi pornoajakirja-lugudega ikka väga teisest puust tekst.

"Gilgameš kõnnumaal"

Põrguks kutsutud lõputul kõnnumaal elavad surmajärgset elu kõik iialgi elanud inimesed, kelle elutee on lõppenud ajavahemikul ürgajast 20. sajandi lõpuni. Teose üks kesksemaid tegelasi on sumeri eepose nimikangelane Gilgameš, ent selle tegelaste hulgas on ka hulk teisi ajaloolisi isikuid, sealhulgas varalahkunud Ameerika fantasy- ja õuduskirjanikud Robert E. Howard ning H. P. Lovecraft.

Ühelt poolt on "Gilgameš kõnnumaal" just täpselt selline teos, mis mulle meeldima peaks. Mõtisklused surmajärgse elu ja surematuse üle, hulk ajaloolisi isikuid tegelasteks, mulle ammust ajast tuttavad ulmekirjanikud oluliste tegelaste rollis... Erinevate ajalooliste isikute kasutamine ja Põrgus tegutsema panemine pakub võimalust huumoriks ning satiiriks, mida autor ka mõnes kohas on kasutanud (nt Mao Zedongi soovis Põrgut põllumajanduse kollektiviseerimise läbi paradiisiks muuta). Aga hoolimata sellest jäi käesolev lühiromaan siiski maksimumhinde jaoks kuidagi tuimaks, võib-olla oli siin tegelasi ja võimalusi nendevaheliste suhete kirjeldamiseks nii lühikese teksti jaoks lihtsalt liiga palju.

Tõlkest: eesti keeles on Kreeka mütoloogilise vägilase Ajaxi nimi siiski Aias. Natuke kummaliselt mõjus ka Silverbergi seni eesti keelde tõlkimata romaani "Star of Gypsies" pealkirja "poliitiliselt korrektne" eestikeelne variant "Romade täht" lühiromaani autoripoolses eessõnas.

"Raudtäht"

Klassikaliselt karges stiilis kosmoselugu neutrontähte uurima saadetud ekspeditsioonist, ühe mõistusliku võõrtsivilisatsiooni jäänuste avastamisest ja kontaktist teisega. Mulle kokkuvõttes meeldis.

"Mööda kiipi ja edasi"

Minajutustajast psühhoterapeut saab endale patsiendiks väidetavalt anoreksiahaige nooruki, kes soovib end nii pisikeseks näljutada, et oma silmaga mikrokiipe uurida... Üsna veidra ideega lugu ja sarnaselt loole "Mees, kes uitas ajas" pole ma päris kindel, et tegu on ulmega, kuna fantastiline osa näib aset leidvat pigem tegelaste peades.

"Võõral maal"

C. L. Moore'i lühiromaani "Viinahooaeg", mille järge või õigemini samas aegruumis toimuvat, ent teisi tegelasi kasutavat töötlust "Võõral maal" endast kujutab, ma lugenud pole (Baasi andmetel on selle eestikeelne tõlge ilmunud järjejutuna Postimehes kunagi 1994. aastal, ent ma ise polnud sellest teadlik), nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska ja Moore'i loodud maailmaga tutvusin esmakordselt. Käesoleva lühiromaani sisust on eelarvustaja juba natuke rääkinud, ent sõnastaksin ehk veidi täpsemalt: kaugtuleviku ajaturistidel on dekadentlikuks kombeks külastada ilusaid kohti minevikus ilusatel hetkedel vahetult enne neid kohti tabanud suuri katastroofe. Üks rühm selliseid turiste jõuab nimetusse USA suurlinna, mida on kohe tabamas meteoor ja järgnev kosmilist päritolu surmav pandeemia, kaunil maikuul 20. sajandil. Üks reisilistest, mees nimega Thimiroi, tunneb oma reisikaaslaste ja koduajastu vastu süvenevat tülgastust ning erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu soovib ta järjest vähem toimuvas vaid reeglitekohaselt passiivseks pealtvaatajaks jääda...

Aastakümnete vanuste ulmeteoste pastiššide kirjutamisega kipub kaasnema see probleem, et maailm meie ümber muutub kogu aeg ja varasemas teoses kirjeldatud tulevikku kujutamisel seisab autori ees valik - kas teha seda algteosele omases retrolikus, auru-, tuuma- vms -pungi-laadis, või siis kaasajastatuna. Silverberg, kelle lühiromaani ilmumist lahutas Moore'i omast 43 aastat, on otsustanud tegevusmaailma kaasajastamise kasuks, ehk siis tema teoses on umbkaudu Teise maailmasõja aegsest või järgsest USA suurlinnast saanud Reagani-aegne suurlinn. Sellega kaasneb ka teatud tunnetuslik ebakõla, mida omakorda võib mõjutada teadmine, et tegu on 1946. aastal ilmunud loo pastišiga. Lühiromaani üldises õhustikus ja tekstis sisalduvates vihjetes oleks nagu ühekorraga midagi 1940-ndatest ja -80-ndatest aastatest. Või kasvõi kirjeldatud apokalüpsise toimumisviis - ootamatu meteooritabamus kosmosesatelliitide ja kõrgelt arenenud raadioteleskoopide ajastul? Ilmselt võimalik, ent aastal 1946 mõjus taolise sündmuse võimalus kindlasti märksa kõhedusttekitavamalt ja realistlikumalt.

Muus osas: päris armas lugu, poeetiline, romantiline ja traagiline üheaegselt. Sellised ulmetekstid pole tavaliselt päris mu lemmikud, ent hinne "4" on käesolevale lühiromaanile minu poolt raudselt kindlustatud.

"Lood Venia metsadest"

"3".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused" (koost. Eva Luts)

Andrei Samoldini "Kalifaadi viirastused"

"5."

Tim Horneti "Kuningatütre vari"

Üks seda tüüpi küberpungilugudest, mille tegevus keskendub kolmemõõtmelises virtuaalreaalsuses toimuvale fantasy-MMORPG-le. Algne idee pole muidugi just kõige originaalsem, sarnaseid asju on kirjutatud palju ja palju (Lukjanenko ja Tad Williamsi romaanid meenuvad esimestena), ent seni peamiselt võrguajakirja Reaktor lugejatele tuntud autoril on selle vana idee lüpsmine päris hästi välja tulnud... kasvõi Disney muinasjutumaailmade iroonilises võtmes kasutamine või mõningad praegusel hetkel päevakajaliselt mõjuvad teemad, millest siinkohal pikemalt rääkimine spoilerdamiseks liigituks. Ehk siis kokkuvõttes päris korralikult väljakukkunud lugu.

Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "Mobilis in Mobili"

Alustaksin ehk tõdemusest, et ilmselt kuulun ma viimase Eesti kirjandushuviliste põlvkonna hulka, kelle lapsepõlve sisustasid 19. sajandil kirjutatud seklusjutud. Igavatel üheksakümnendate lapsepõlveaastatel oli meelelahutusvõimalusi võrreldes tänapäevase ajaga vähe ja selleks sobisid suurepäraselt ka raamatud, mis kirjutatud rohkem kui sada aastat enne mu sündi. Mõistagi oli üheks selliseks kirjanikuks ka Jules Verne, kelle loomingu pastišši ja ühtlasi eellugu romaanidele "20 000 ljööd vee all" ning "Saladuslik saar" (esimest neist kahest ei suutnud ma isegi lapsena kordagi otsast lõpuni läbi lugeda, teine oli aga üheks lemmikraamatuks, mida risti-rästi eri kohtadest loetud ja lehitsetud sai) käesolev jutt endast kujutabki. Ehk siis lugu tehnikahuvilisest India väikeriigi printsist Dakkarist, kellest pärast 1857. aasta ülestõusu mahasurumist saab oma ajastu kõrgtehnoloogiline terrorist, kes kapten Nemo nime all oma Nautiluse-nimelise rammi ja elektrimootoriga varustatud allveelaevaga maailma meredel Briti laevu uputades surma ning paanikat külvab.

"Mobilis in mobili" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.

Marek Liinevi "0,01 protsenti"

Loo algus mõjub erakordselt tüütult - kaks tehisintellekti tõttu tööst ilma jäänud ajakirjanikku istuvad kahekesi baaris, joovad ja kiruvad lehekülgede kaupa moodsat maailma, mõtlevaid masinaid, transhumanistlikke uuendusi, Elon Muski meenutavat poolrobotist hullu miljardäri jne... Loed ja mõtled, et sellist progressivastast kibestumust ei leia isegi Tiit Tarlapi viimastest teostest. Õnneks ei esinda Liinevi tegelased (ilmselt?) siiski päriselt autori enda vaateid ja kui ennast sellest algusosa baaridialoogist läbi pressida, läheb lugu huvitavamaks ning ka autoripositsioon muutub neutraalsemaks.

Loo esimest neljateistkümmet lehekülge hindaks "2-ga", ülejäänud teksti "4-ga", kokku siis "3+".

Martin Leisi "Ajastutruudus"

Lugu jutustab fiktiivses Viidupea mõisas (mis tekstis sisalduvate vihjete järgi peaks asuma Lääne-Virumaal) esinevast naiskoorist ja koorilaulja Kärdiga aset leidvatest veidratest sündmustest. Ega detailsemalt sellest (žanriliselt kuhugi fantasy ja õuduse vahepeale jäävast) loost ilma spoilerdamata rääkida saakski. Minu meelest omanäoline ja üsna õnnestunud debüütlugu.

Kristi Reiseli "Gurmee tee"

Pentsikult omapärane lugu kosmosemaailmast, mille kultuuris on kulinaariasse puutuv ülioluline ja vat et elu ja surma küsimus. Ja ei, pealkirjas esinev homonüüm ei viita äärmiselt hõrgule joogile, nagu enne lugemist arvasin, vaid ühel võõrplaneedil asuvale "pühale teerajale", mida kokast peategelane omalaadse palverännaku käigus läbida üritab.

P. S. "Täheaja" kahe viimase numbri (kliimanumbri ja käesoleva jutuvõistluse oma) küljenduslikud ning tekstikujunduslikud eksperimendid tekitavad minus (nagu kuuldavasti paljudes teistes lugejateski) sügavat hämmastust. Lisaks kaheveerulisele küljendusele, mittekronoloogilistele sisukordadele (mida leidub küll ka varasemates "Täheaegades") ning eri suurusega šrifti kasutamisele ühel ja samal leheküljel on Reiseli loo puhul tegu juba teise looga selles uue formaadis (eelmine oli Belialsi jutt kliimanumbris), mille viimased paar lõiku on lõpust maha kaksatud ning teise kohta topitud. Midagi nii veidrat pole ma oma pika ulmelugemiskogemise jooksul veel kohanudki.

Karri Tiigisooni "Kullake"

Trööstitus küberpunktulevikus, mis pärineks justkui William Gibsoni 1980. aastate loomingust (klassiühiskond, endale neuroliideste paigaldamist ja muid transhumanistlikke modifikatsioone lubada saavad privilegeeritud rikkad jne), ent mõjub sellest hoolimata ka aastal 2023 üsna päevakajaliselt, aset leidev muinasjututaolise süžeega lugu. Noh, et hulgub pruudi juurest välja visatud vaene noormees hiiglaslikus metropolis ja saab endale ootamatult kaaslaseks ühe imelise masina, kes tema elu korda lubab teha...

Jutuvõistluse-"Täheaja" teistest tekstidest haakus Tiigisooni loo temaatika natuke Liinevi omaga, ainult et masinate ülemvõimu asemel oli tema loos suurkorporatsioonide ülemvõim. Tiigisooni lugu mõjus sümpaatsemalt, tuleviku linnamaastiku kirjeldused aitasid õhustikku luua. Samas jääb maksimumhindest siiski midagi puudu - ehk oodanuks ma loost midagi enamat kui lihtsalt küberpunk-maailmas toimuvat imemuinasjuttu.

Piret Frey "Pööriöö"

Žanriliselt on seda jaanipäevamaagiast kantud lugu veidi keeruline liigitada... päris õudusega pole tegu, pigem lihtsalt üleloomuliku looga. Minu silmis on "Pööriöö" suureks plussiks just poeetilised kesksuve-kirjeldused ja kolmest Frey seni ilmunud loost meeldib see mulle kõige rohkem.

Lüüli Suuki "Vikatimees"

Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.

Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis