Alustaksin ehk sellest, et meeldis rohkem kui sama autori "Sõjaline talent". Võib-olla osalt sellepärast, et erinevalt eelmainitud romaanist polnud siin erilist tõsiseltvõetavuse ambitsiooni, teos oli hoogne ja selgelt meelelahutuslik ning seda oli teatud puudujääkide kiuste ladus lugeda.
Romaani "Ajarändurid ei sure iial" eestikeelse tõlke tagakaanelt leiame tsitaadi Stephen Kingi arvustusest, mille kohaselt McDevitt olevat "Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija" ning järgneva sedastuse, mille kohaselt "McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke'i teadusfantastilist liini." Vabandust, aga minu meelest kõlab see umbes nagu "Martin on Ameerika Tolkien" või "uus Tolkien". "Ajarändurite" näol pole mitte mingist otsast tegu teaduslik-tehnoloogilist õhustikku tulvil teosega, pigem on nii autori kui ka tegelaste maailmanägemus läbinisti humanitaarne. Esimese võrdlusena kargasid hoopis pähe Silverbergi ajarännulood - tegelaste huvi saada osa erinevatest minevikus toimunud ajaloosündmustest, mille hulgas on ka klassikaliste muusika- ja lavateoste esmaettekanded, ehk laiemas laastus ajaturismiteema. Seda hoolimata hoopis teistsugusest tegelaskujude käsitlusest.
Sisust on eelarvustaja juba rääkinud: Michael Shelborne'i nimeline noormees otsimas oma füüsikust isa, kes on leiutanud konverterite-nimelised kaasaskantavad ajamasinad, ja keda abistab ta otsingutel natuke nohiklikuma ning introvertsema iseloomuga ülikooliõppejõust sõber Dave, kellest on abi peamiselt tänu tema itaalia ja vanakreeka keelte oskusele. Ütleme kohe ära, et "füüsiku" asemel võiks tekstis sama hästi olla "võlur" ja need konverterid toimida tehnoloogia asemel mingi maagilise umbluu abil - romaani sündmustikus see midagi ei muudaks. Kaks peategelast müttavad nende konverterite abil erinevates ajastutes ringi nagu elevandid portselanispoes, relvitult ja ilma mistahes kaitsevahendite või muu moodsa tehnoloogiata peale nendesamade konverterite ja nutitelefonide, ning suudavad seejuures hämmastavalt pikalt tervetena ja peaaegu ühes tükis püsida... "Ajarändurid ei sure iial" on ühelt poolt äärmiselt ameerikalik romaan - rohkelt on viiteid teemadele, mis eesti lugejale ilmselt suurt midagi ei ütle (pesapall, erinevate USA-s aset leidnud, aga meil peaaegu tundmatute ajaloosündmuste külastamine jne). Peategelased on Ameerika keskklassi esindajad ja romaani mitteulmelise poole õhustik oma eramajade, pikkade autosõitude, keskkooli lõpuballide ning pesapallimänguga toob silme ette kaheksakümnendate Hollywoodi filmid. Samas pole teos kaugeltki Ameerika-keskne: nii autor kui ka peategelased on ilmselgelt laia silmaringiga ja muuhulgas kursis ka erinevate kultuuridega ning nii põigatakse siin muuhulgas nii Vana-Kreekasse, renessanssiajastu Itaaliasse kui ka muudesse kohtadesse nii minevikus kui ka tulevikus. Raamatu üldine meeleolu on helge ja optimistlik ning selle tegelased mõjuvad soojade inimestena, kellel pole eriti tumedaid iseloomujooni - seda nende veidralt süüdimatu käitumise kiuste.
Kokkuvõttes: lobedalt loetav ja kohati põnevaid ideid sisaldav (Aleksandria raamatukogu päästmise teema väärinuks minu meelest vormistamist eraldi lühema teosena) romaan, mida siiski ei suuda maksimumhindega hinnata, sest midagi jäi justkui puudu... võib-olla loo üldise tõsiseltvõetavuse osas, võib-olla oli siia liiga palju eri teemasid kokku kuhjatud, võib-olla midagi kolmandat. Aga oli lobe lugemine.
P. S. Tõlke ja toimetamise kallal natuke iriseksin. Komavigu vms eraldi üles lugema hakata pole kavas, aga üks silmatorkav tõlkeviga esines Tennysoni poeemi "Locksley Hall" tsitaadi tõlkes. See 1835. aastal kirjutatud ja siinmail tundmatu teos ennustas prohvetlikult õhusõdu ning -kaubandust - aga kindlasti ei saanud Tennyson kasutada sõna pilot "lenduri" tähenduses, vanemas inglise keeles tähendas see "tüürimeest", "lootsi" või midagi muud lähedast.
No comments:
Post a Comment