Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev.
"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.
Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.
Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud.
Vladimir Beekmani "Kiired maailmaruumist"
"3".
Rein Sepa "Viimne üksiklane"
Olen "Viimset üksiklast" kunagi ürgammu Loomingu Raamatukogust lugenud ja meelde jäi sellest põhiliselt päikseliselt optimistlik kaugtuleviku-kirjeldus. Nüüd lugesin selle loo antoloogiast "Minu isa luulud" uuesti läbi. "Viimne üksiklane" pole sugugi paha lugu, eriti kirjandusajaloolist konteksti arvestades. Jah, tulevikukäsitlus vastab Nõukogude tulevikuulmele omasele marksistlikule historismile (tulevik on ajalooseaduste kohaselt möödapääsmatult õnnelik, kosmoselaevu omavate tsivilisatsioonide eetikatase on niivõrd kõrge, et nende esindajad ei tohiks olla suutelised isegi omakaspüüdlikeks sabotaažiaktideks jne). Samas on siin seda "punasust" ikka kõvasti vähem kui paljudes teistes samal ajal Nõukogude Liidus kirjutatud ulmetekstides ja üsna põnev ning poeetiline on see ka (võrdluseks näiteks Jefremovi "Andromeeda udukogu", mida ma ei suutnud lõpunigi lugeda, või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", mis mind lugejana suhteliselt külmaks jättis). Lisaks veel autori omapärane keelekasutus (kellele meeldib, kellele ei). Kokkuvõttes on tegu fantaasiarohke ja tänapäeval natuke naiivselt mõjuva utoopilise päikeselistes toonides looga tulevikust, mida iial ei saabunud ega ilmselt ka saabu, ja mida ei tahaks küll hinnata päris maksimumhindega, ent tugeva plussiga "4-ga" kindlasti.
Juhan Saare "Strontsium 90"
Pildid tuumakatsetustega (?) ärarikutud ökosüsteemiga lähituleviku-maailmast. Õhustik ja meeleolu on päris head, aga lugu ennast nagu eriti polegi, lisaks häirib teatud taotluslik ähmasus. Hindeks "3+".
Reedik Palmi "Vaigulõhn"
Seni eesti ulmelugejate jaoks sisuliselt tundmatu Reedik Palmi isik ja põgusaks jäänud ulmelooming on minu (nagu ilmselt paljude teistegi jaoks) põnevaks avastuseks ning asjaolu, et kuuekümnendate eesti kirjandusest võib leida "Vaigulõhna"-taolist seikluslikku kosmoseulmet, tuli mulle paraja üllatusena. Ega eriti rohkem käesolevast Marsi-teemalisest loost rääkida tahakski, mulle jättis "Vaigulõhn" igatahes värske ja positiivse mulje.
Rein Saluri "Krahvi poeg"
Pean tunnistama, et fantastiliste elementidega nõukogudeaegne olmerealism ei ole päris mu lemmiklektüür. Muus osas polegi eelarvustajale eriti midagi lisada.
Ain Ainsaare "Tõrge"
Lugu, millest olen kuulnud, aga mida sattusin antoloogiast "Minu isa luulud" lugema esimest korda. Idee poolest meenutas natuke Clarke'i-Baxteri "Kaugete päevade valgust", ehkki tehniline lahendus oli hoopis teistsugune, teostuselt aga pigem Asimovi või Sheckley vanade lühijuttude laadne - puänteeritud tekst, mille keskmes teadlased, masinad ja eksperiment. Ei midagi väga vaimustavat, aga lugeda kõlbas.
Friedebert Tuglase "Helloi maa"
Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali.
Henn-Kaarel Hellati "Kergemeelse kosmose hüpotees"
"4".
Tarmo Kulmari "Sinine allee"
"Kadunud maailma" laadis lugu Amazonase vihmametsast leitud muistse tsivilisatsiooni jälgedest ehk ajaloolis-geograafiline piiripealne ulme. Sarnaselt näiteks Reedik Palmi loominguga on Kulmari loo näol tegemist üsna üllatava leiuga nõukogudeaegsest eesti kirjandusest ja seda just tegevuskoha, teemakäsitluse ning üldise õhustiku poolest. Kulmari lugu ei tundunud siiski nii särav kui Palmi oma, nii et hindeks "4".
Andres Ehini "Ubi est hortus botanicus?"
Lobedalt loetav anekdoot, aga ka ei midagi enamat.
Eve Petersoni "Ääremaadel"
Sarnaselt Palmi ja Kulmari lugudele mõjus käesolev jutt mu jaoks oma aegruumi kontekstis äärmiselt üllatavalt. Jah, autor on mulle tõlkijana tuttav, tema ilukirjanduslikust loomingust kuulsin aga esmakordselt... ja eriti üllatav oli leida Tšernenko üürikeseks jäänud valitsusajal ilmunud eestikeelsest kirjandusest sellist angloameerikalikku kosmoseulme teksti, milles pole vähimatki nõukogulikku hõngu ja mille tegelastel on valdavalt inglise nimed. Ehk siis tundub, et vähene ulmekirjutamine/avaldamine Eesti NSV-s ei seisnud ikkagi niivõrd tsensuurireeglite, vaid tahtmise ja huvi vähesuse taga.
Muus osas... ehk veidi algajale autorile omaselt rohmakas, aga muidu päris põnev ja ootamatute süžeepööretega lugu, mistõttu otsustasin hinde osas mõninga kõhklemise järel maksimumi kasuks.
Ülo Mattheuse "Minu isa luulud"
Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks.
Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist. Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi.
Helju Rebase "Tegu"
"4".
Hille Karmi "Kunagi veebruaris"
"3".
Ain Särgi "Hahim ben Sarah'nurjunud päev"
Liigse tehnoloogiasõltuvusega seotud tulevikuohtudest pajatav humoresk on küll üsna kirjaoskajalikult vormistatud, aga vähemalt mind ei suutnud see lugemise käigus kordagi naerma ajada. Juba kohe loo alguses on selge, mida autor selle looga öelda tahab, ja sama teemat pedaalitakse üsna üllatustevabalt kuni lõpuni välja.
Peeter Joonatani "Mantra"
Eelmise sajandi lõpuaastail üle Eesti veerenud ja siin kohati rahvaliku pseudoreligiooni omandanud idamaiste mõjutustega esoteerika lainet on mul õnn(etus) isiklikult mäletada... nagu ka kõiksuguse karmadesse ja mantradesse uskuvaid inimesi, kes käisid mingisugustes paastulaagrites jne. Kui tagantjärele kogu selle jama õigustuseks üldse midagi öelda saab, siis ainult seda, et võrreldes tänaseks selle asemele kerkinud vandenõuteooriate-põhise uhhuu-usuga oli toonane esoteerikalembus ehk vähem kuri ja toksiline.
Käesoleva loo kohta on Mart Pechteri sõnadele antoloogia "Minu isa luulud" arvustuses vähe lisada. Ma ei teagi, kas tegu on õigupoolest ulmega selle sõna tavapärases tähenduses, sest autor kirjutab asjadest, mis ilmselt ka ta enda arusaama järgi tõele võiksid vastata, mitte ei fantaseeri teadlikult... aga fantastilise ilukirjandusega on vormilt kahtlemata tegu ja seega on see ka ulmeantoloogiasse sobilik.
Urmas Alase "Hea tahte avaldus"
Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu.
No comments:
Post a Comment