Tamur Kusnetsi "Kronošütist"

Kusnetsi loomingust olen siiani lugenud vaid tema kunagist kergelt fantasy'ga flirtivat ajalooliste romaanide triloogiat "Hundipäikese aeg"ja ulmejuttu "Ootamatu jahisaak". Seni valdavalt ajalooliste romaanide autorina tuntud Kusnetsile on "Kronošütist" esimene niivõrd mahukas žanriulmeks liigituv teos, samas ajalugu (täpsemalt inimkonna esiajalugu) on siingi küllaga. Arvestades, et ka hiljutine Nobeli meditsiinipreemia läks neandertallasi uurinud eesti päritolu teadlasele, mõjub ürginimeste geneetika ja tänapäeva rahvatervise seostamine, mis "Kronošütistis" üsna radikaalsel moel avaldub, isegi üllatavalt aktuaalselt.

Lühidalt sisust: viiekümnendale eluaastale lähenev Eesti erusõjaväelane ja jahindusentusiast Ragnar Saar on oma eluga ummikusse jooksnud ning kaalub enesetappu. Ootamatult saabub tema Lõuna-Eesti tallu Baieri aadlimehest neonats, kes pakub talle värbamist uskumatult kõlavale missioonile. Nimelt selgub, et ajarännud on päriselt võimalikud ja WHO on otsustanud vabastada inimkonna neandertallastelt saadud pärilikest haigustest, püüdes ajarännumissiooniga takistada neandertallaste segunemist kromanjoonlastega paleoliitilises Euroopas. Selle juures on aga üks konks: selgub, et just neandertallased olid valge rassi esivanemad ja missiooni õnnestumisel oleksid puhtalt kromanjooni verd eurooplased üsnagi pigementeerunud välimusega - asi, millega Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei kuidagi leppida ei saa. Saar pole just eriline neonats, aga üsnagi konservatiivsete vaadetega keskealise valge eesti mehena ei meeldi talle mõte valge rassi eos ära kaotamisest mitte üks raas ja omadega niikuinii suhteliselt ummikusse jooksnud mehena nõustub ta suunduma aja-parašütisti ehk kronošütistina 40 000 aasta tagusele Prantsusmaale, kus valitseb jääaja kliima, et neandertallasi WHO eugeenikute eest kaitsta. Kogu lugu osutub aga arvatust veel keerukamaks ja lisaks WHO-le ning neonatsidele sekkuvad jääaja Prantsusmaal toimuvasse ka Iisraeli palgasõdurid ja juudiäärmuslased...

Ilmselt tuleks kohe mainida, et tugevalt sotsiaal-progressiivsete vaadetega lugejatel (ja eriti neil, keda kõiksugu naljad või märkused erinevate vähemuste teemal isiklikult häirivad) tasuks sellest romaanist pigem eemale hoida. Ei, "Kronošütisti" näol pole kindlasti tegu tõsimeelse rassismi propageeriva teosega, pigem trollib autor mõnuga moodsal ajal järjest tabustuvate teemade kallal ja suur osa teosest ongi muigvelsui kirjutatud ning nii ka loetav (ei saa ju surmtõsiselt võtta teost, kus juba esimestes peatükkides esinevad selliste nimedega tegelased nagu patoloog Joosep Nemgele või politseiuurija Zipelgas). Moodsale feministlikule lugejale võiks ehk ka naistegelaste kujutamise viis närvidele käia, samas kompenseeriks selle nende jaoks ilmselt osaliselt kauni, targa ja vapra Iisraeli teadlase Eden Mori tegelaskuju, kes endale ligitükkivaid juhmivõitu palgasõdureid juudiarmees õpitud käsitsivõitluskunstiga paika paneb ning "rääkivate dildodega" võrdleb. (Iisraeli puutuvaga näib autor üsna hästi kursis olevat, ent kirjutab millegipärast Mori teenistusel Golani kõrgendikel ja lahingutegevusest palestiinlastega, ajades vist Süüria piiril paikneva Golani segi Gaza sektori või mõne kolmanda kohaga). Kui nüüd eelnevast kirjeldusest jääb mulje, et "Kronošütisti" näol on tegu suvalise "poliitiliselt ebakorrektse" pulalooga, siis sellest on asi kaugel - autoril on ka nalja tehes õnnestunud tõsiseks jääda ja näiteks paleolootilisse Prantsusmaasse puutuva on ta endale ülihästi selgeks teinud, ürginimeste elu kirjeldused on põnevad ja detailsed, sõjaväelasena ning jahimehena valdab Kusnets ülihästi ka relvastusse ja muusse sõjatehnikasse puutuvat (nii palju erinevate tulirelvade täpseid kirjeldusi pole ma vist pärast Lew R. Bergi teoseid ühegi eesti autori ulmeteosest leidnud).

Teatud sarnasused (just maailmavaatelistes küsimustes) on Kusnetsil eesti ulmeautoritest ka Siim Veskimehega. Samas on ta stiil mingitpidi Veskimehe oma vastand - kus Veskimees tõsimeelselt jutlustab, seal Kusnets ironiseerib ja tögab, samuti puudub Kusnetsil Veskimehele omane matemaatika ja reaalteaduste fetišeerimine (peategelane Saar on "kõva mehena" pigem siiski humanitaarteaduste huviline). Ka lõpuosas mängutulevad ajaparadoksid (millest spoilerdamata on keeruline kirjutadagi) mõjuvad pigem iseendaga vastuolus olevatena - mingit tavamõistusele hoomatavat loogikat, füüsikaalasest rääkimata, polegi autor üritanud neisse panna.

Sarnasustes Veskimehega peitub ka "Kronošütisti" ehk suurim nõrkus - ehkki läbinisti irooniline, kipub autor poliitika- ja ideoloogiateemaga üle soolama ning pikapeale läheb kogu see "lillaroosa lögarastia", veganite, sotsiaalsõdalaste, alkoholiaktsiisi tõstnud Eesti sotsiaalmarksistide (kelle süül Saar peab enne ajahüpet oma kaasavõetavaid varusid Lätist hankimas käima) jne mõnitamine tüütuks, eriti, kui selleks kasutatakse spetsiaalseid joonealuseid märkuseid. Autori jutustatud lugu on niikuinii põnev, poliitiliselt ebakorrektne ja sürreaalselt jabur (nt stseen, kus SS-mundris neonatsist taaskehastaja päästab juuditüdrukust teadlase juudi turvamehe käest, taustal aga sagivad kivikirvestega neandertallased, mõjub kui mingist camp-filmist pärinevat), nii et kohati vaimukad, teinekord aga pigem Delfi kommentaariumi meenutavad poliitmõnitused ei anna sellele midagi juurde. Vast see asjaolu tõmbabki romaani hinde minu jaoks "4" peale, aga see on üks tugev ja tubli "4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maarit Leijoni "Musträstas"

Alustuseks - äärmiselt huvitav leid Arvi poolt ja veider, et maineka ning erinevaid ulmeauhindu võitnud autori esimeseks raamatuks on hoopis eestikeelne tõlge. Olen täheldanud, et Soome (ja üldse Põhjamaade) ulme on pahatihti selline uimerdav-literatuuritsev ning pigem vaiksetes-viisakates toonides, nii et midagi nii raju sealtkandist avastada oli üsna meeldiv üllatus.

Lugudest eraldi olen juba kirjutanud. Klassikalist teaduslikku fantastikat sellest kogumikust ei leia, kõik lood käsitlevad mingitpidi üleloomulikke teemasid. Autor näib tundvat end üsnagi pädevalt ajaloos (eriti Venemaasse puutuvas) ja meditsiinis - praktiliselt kõigi lugude tegelased on kuidagi vaimselt või füüsiliselt (soovitavalt mõlemat pidi) katkised ning funkitsioneerivad ravimite mõju all. Tegemist on eranditult naispeategelastega, keda iseloomustab enamasti sünge isiklik minevik, vaprus ja üheaegselt julmusega piirnev otsusekindlus ning soov aidata nõrgemaid. (Kohati tundub, et äkki on autor pannud oma loomingusse liiga palju omaenda elukogemusi ja sellest ka põhjus, miks ta eelistab oma "päriselu" kirjandusliku loominguga avalikult mitte siduda). Just need "karm-katkised" tegelaskujud meenutasid mulle enim John Varley loomingut (mis on küll hoopis teisest ulme alamžanrist ehk teaduslik fantastika). Lisaks veel kõvasti vägivalda ja seksi, nii et nõrganärvilised või lihtsalt transgressiivsemaid teemasid pelgavad lugejad võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida. Samuti on tegu tugevalt feministliku kirjandusega, ent Leijoni loomingus pole naised mitte kõikvõimsa patriarhaadi küüsis siplevad abitud ohvrid ega targutavad kohvikufilosoofid, vaid karmid võitlejad, kes seisavad enda ja vajadusel ka endast nõrgemate eest.

Kogumiku viiest loost vaid üks ja neist kõige lühem - "Öö" - ei meeldinud mulle eriti ning kisub ka kogumiku hinde maksimumi pealt "4" peale. Ülejäänud neli lühiromaani olid pigem head või väga head ja Arvit tuleb kogumiku eest tõsiselt tänada - lugemiskraami ülekülluses ning lugemiseks sobiliku aja vaeguses ulmefännina, kes suudab soomekeelset teksti lugeda vaid üsna vaevaliselt e-lugerisse integreeritud sõnastiku abiga, poleks ma neid lugusid põhjanaabrite ulmeajakirjadest eluilmaski iseseisvalt üles leidnud. Rohkem sellist Soome tõlkeulmet, palun, ja just sellist!

"Südametu"

Talvine Soome väikelinn kunagi 19.-20. sajandi vahetusel (tegevusaega pole päris kindlalt mainitud, ent see peab olema kunagi pärast aastat 1888, sest Rappija Jacki kuritegudest Londonis on juttu kui minevikus toimunud sündmustest, samas kindlasti enne Esimest maailmasõda - Soome kuulub veel Venemaa koosseisu, kõrgseltskonna elustiil on vanamoeliselt aristokraatlik ja vene keele oskus võõrkeelena levinud). Igavlevate linnaelanike meeli köidavad nii väidetavalt Poolast pärit nägusad vennad, kes paremaist peredest pärit neidude südameid võidavad, kui ka linnakeses tegutsev salapärane kõrilõikajast maniakk. Lühiromaani sündmustiku keskmes on üks üsna ebameeldival moel katkine perekond - tegevuse alguseks siitilmast lahkunud egüptoloog, tema kolmkümmend aastat noorem ja kaunis, ent nümfomaansete kalduvustega ning rahaahne abikaasa ja mõlema vanema poolt põlatud vigase jala ning koleda välimusega tütar. Ema ja tütre ning kahe linnakesse saabunud võõra vahel hakkavadki loo sündmused hargnema...

Mingitpidi on "Südametu" justkui klassikaline gootilik õuduslugu (vampiiriteema kombineeritud muumiate, skarabeuste ja muude lühiromaani tegevusajal populaarsete egüptoloogia saladustega). Võrdlus näiteks Bram Stokeri või M. R. Jamesiga oleks aga siinkohal sama ebatäpne, kui kõrvutada moodsat grimdark-fantasy't Tolkieni loominguga. Seksi ja vägivalla koha pealt autor ei koonerda nagu ka moonutatud keha ja/või vaimuga tegelaste pealt mitte. Üsna sünge tekst, samas polnud kõik selle tegelased läbinisti antipaatsed ja nagu ka eelmises arvustuses mainitud, jättis sündmustiku keskmes olev invaliidist neiu kohati oma äraspidisel moel üsna sümpaatse mulje. Ühtlasi selgub "Südametut" lugedes eestikeelse Leijoni kogumiku "Musträstas" mõnevõrra krüptiliselt mõjuva kaanepildi tähendus.

"Öö"

Jah, hämarulme ja sotsiaalporno segu. Kuidagi ebameeldiv tekst, sihilikult masendusele rõhuv ja lisaks veel (minu personaalsest vaatevinklist) üsna vastiku mõttemaailmaga peategelasega. Emotsionaalselt võttes tahaks "kahe" panna, aga kui nüüd objektiivsem püüda olla. siis tegelikult üsna hästi läbimõeldud ideede ja tegelaskujudega (kes oma probleemidega kohati ebameeldivalt tuttavlikult ning reaalselt mõjusid) lugu, nii et hetkeemotsioonidest üle olles annan loole eelarvustajate kombel "kolme". Lihtsalt pole sedatüüpi ulme, mida mulle väga lugeda meeldiks.

"Must vürst"

Lühiromaani idee on väga lihtne: kõik kõrgemad Vene ülikud alates Kiievi-Venest kuni 20. sajandi alguseni (mainitud on ka nt Rasputini tapmise organiseerinud vürst Jussupovit) on tegelikult rusideks kutsutud pikaealised üliinimesed, varjaagidest meresõitjate järeltulijad, kes on 21. sajandi alguseks isoleerunud suletud külla Peterburi lähedal. Lühiromaani minategelaseks on soomlannast arsti, kes end ruside külla tööle sokutab... "Musta vürsti" sündmustik kipub algul ehk natuke venima, pikalt kirjeldatakse elu-olu ruside külas, nende hedonistlikku elulaadi (mille hulka kuulub ka pehmelt öeldes jõhkravõitu seks surelikest partnerite ehk "lemmikutega") ja nende erinevate tervisehädade kirjeldusi, mida minategelane moodsa arstiteaduse kaasabil ravima peab. Mingil hetkel tekkis lugedes tunne, et mingi kiire või ootamatu pööre või puänt siit nüüd tulema peab ja ega see tulemata jäänudki...

Kogumiku avalugu "Südametu" meeldis mulle küll natuke rohkem, ent "Mustale vürstile" alla maksimumhinde anda ka ei tahaks - kuidagi nii värskelt ja idee mõttes omapäraselt mõjub see lühiromaan. Nõrgema närvikavaga lugejatele muidugi soovitada ei julge, aga see käib kõigi siiani loetud Leijoni tekstide kohta.

Eelarvustajale täienduseks: kui 12. sajandil elanud (suur)vürst Juri Dolgoruki oli ajalooline isik ja tema tapmine kiievlaste poolt ajalooline fakt, siis tema vend "Must vürst" Aleksandr Sekira ning tolle korraldatud tapatalgud kiievlaste kallal näivad küll puhtalt autori fiktsioon olevat (Sekira nimi ei kõla ka vähemalt minu jaoks millegipärast eriti slaavipäraselt). Ehk siis selline väike alternatiivajalooline detail alternatiivses maailmas, mis on esimese hooga adutav vaid Kiievi-Vene ajaloo asjatundjatele (ma ise seda peast ei teadnud, vaid pidin natuke googeldama).

"Viimane sangar"

Võrreldes Leijoni maakeelse kogumiku kolme esimese looga on siin fantastilist elementi kõvasti vähem, piirdudes vaid peategelanna telepaatiliste erivõimetega. Võimalik, et "Viimane sangar" liigitub pigem fantastikasugemetega "Skandinaavia kriminuliks" (ma ise pole ühtki sellesse žanri kuuluvat teost lugenud, aga umbes nii neid kirjeldatakse - lohutu taust, vägivald ja muud nö karmid sotsiaalsed teemad). Käesoleva lühiromaani tegevus toimub küll valdavalt hoopis Sankt-Peterburis ja autor demonstreerib siin taaskord oma asjatundlikku ning samas üsna kriitilist suhtumist Venemaaga seonduvasse. Lisaks krimiteemale on siin ka üsna tugev poliitilise põnevuskirjanduse element ja oma sauna saavad siin nii Putini Venemaa kui ka viimastel aastatel kõikjal läänemaailmas populaarsust kogunud parempopulistlikud parteid.

Kriminullid pole küll kaugeltki minu lemmikžanr, ent "Viimane sangar" oli kirjutatud üsna põnevalt ja kaasahaaravalt, oma rolli mängisid ka autorile omased põnevalt vastuolulised tegelaskujud ning Peterburi linnakirjeldused. Natuke kehvem kui "Südametu" ja "Must vürst" (ehk on siin mängus ka mu isiklikud žanrilised eelistused), aga kõvasti parem kui "Öö".

"Musträstas"

Kui Leijoni maakeelse kogumiku nelja esimese loo tegevus toimus kusagil meist natuke põhja või kirde pool (Soomes või Sankt-Peterburi ümbruses) ja kui just mitte tänapäeval, siis äärmisel juhul 19. sajandi lõpus ("Südametu"), siis "Musträsta" tegevus viib meid üllatuslikult hoopis Saja-aastasest sõjast räsitud 15. sajandi Prantsusmaale. Ehk siis kerge alternatiivajaloolise kallakuga lühiromaan sellest, mis saanuks, kui Gilles de Rais (kelle lugu kõigis oma ebameeldivates detailides pole paraku Leijoni fantaasia, vaid ajalooline fakt, seda kuni tema kaasosaliste nimedeni välja) oleks saavutanud alkeemia abil surematuse ja hukkamise üle elanud. Muus osas on "Musträstas" Leijoni loomingule tüüpilised elemendid - paljukannatanud ja igas mõttes katkine, ent vapper ning nõrgemate aitamisele pühendunud kangelanna, palju musta maagia, vägivalda ja seksi. Autori ajalooteadmised on taaskord tõesti muljetavaldavad ja hiliskeskaegsel Prantsusmaal tunneb ta end samavõrd koduselt kui 19. sajandi lõpu egüptoloogidesse või Venemaasse puutuvas.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis