Thursday, June 22, 2023

Orson Scott Cardi "Laulumeister"

Üsna kummaline raamat. Tegevus toimub "madaltehnoloogilises" kosmosetulevikus (umbes nagu Herberti "Düüni" maailm, toimuvad küll tähtedevahelised kosmoselennud, aga üldises tegevuses ei torka futuristlikud tehnovidinad eriti silma ja ühiskonnakorraldus on pigem rõhutatult arhailine). Autori tõsikristlikku tausta tundes võib tulla üllatusena, et kirjeldatud tulevikumaailmast näib kristlus olevat täielikult kadunud ja kultuur ning õhustik meenutavad pigem antiikmaailma (sealhulgas seksuaalküsimustes, sarnaselt Vana-Kreekale peetakse täiskasvanud meeste homoseksuaalseid suhteid teismeliste poistega millekski üsna tavaliseks ja need näivad olevat laialt levinud). Natuke on aimata hiljem kirjutatud "Enderi mängule" sarnaseid teemaseid (perest eraldatud ja eriliste ülesannete täitmiseks kuskil internaadilaadses asutuses üles kasvatatud imelapse lugu, mis sisaldab ka vägivalda, viimatimainitud teoses küll seksuaalne mõõde puudus), samuti võib tõmmata paralleele eelmainitud "Düüni" maailmaga (Laulukojal oli minu meelest teatud sarnasusi Bene Gesseriti orrduga, ehkki poliitikasse nad oma nina nii palju ei toppinud), Asimovi "Asumi"-tsükliga (Galatikaimpeeriumi teema), natuke meenus ka Le Guin jne.

Peategelane Ansset röövitakse väikelapsena vanemate käest ja kasvab üles võõrplaneedil kloostrilaadses Laulukojas, kus muusikaliselt andekatest lastest kasvatatakse müstiliste võimetega lauljaid. Maal (või täpsemalt tänapäeva USA kirdeosa territooriumil) resideeruv galaktikaimperaator ja impeeriumi looja Mikael tahab ilusat poissi endale isiklikuks lauljaks ehk "Laululinnuks" ning Laulukoda täidab ta soovi, saates Ansseti Maale. Raugastuv Mikael ilusa blondi poisikesega voodisse ei kipu, ent head sõbrad saavad neist ometi. Ansset kistakse Mikaeli õukonnas toimuvatesse intriigidesse ja midagi head sellest kõigest vähemalt lühemas perspektiivis ei tule...

Cardi teostest olen lugenud ainult neid väheseid, mis eesti keelde on tõlgitud, ja kui "Enderi mäng" välja jätta, pole need mulle millegipärast eriti meeldinud. Ei, "Laulumeistris" kirjeldatu ei tekitanud minus mingit moraalset vastikust (igasuguste väärastuste kirjelduste lugemise osas olen üsna külma kõhuga) ega häiri mind ka autori vastuoluline isik (Card on oma homovastaste sõnavõttudega sotsiaalprogressiividel üsna kõvasti hambus, ehkki talle endale on sellistel teemadel kirjutada meeldinud). Pigem tekib lugedes küsimus, et miks üldse selline tulevikumaailm eksisteerib? (Ei, ma pole liitunud selle seltskonnaga, kes teadusulmest näpuotsaga loogikavigu otsib - ja kui nii võtta, siis on ka Rooma-taoline galaktikaimpeerium oma olemuselt ju üsna jabur ja võimatu kombinsatsioon, aga las ta siis olla pealegi.) Miks neid "laululapsi" üldse koolitati? (Jah, saan aru, et autor viitab seoses puberteediblokaatorite kasutamisega varauusaegsele kastraatlauljate traditsioonile, aga...) Miks oli nii rikas ja võimukas Laulukoda samas nii spartaliku elulaadiga? Miks ei esinenud muusikale keskendunud raamatus vähimaidki viiteid helisalvestistele ja miks võimukad mehed nende kahtlaste mutantlastega üldse jamasid ning neil ennast ümber sõrme lasksid keerata? Romaani sündmustik mind eriti kaasa tõmmata ei suutnud ja kui natuke mõtelda, siis polnud selles toimuval ka mingit otsest mõtet. Lõplikult tõmbas hinde "3" peale tüütult sentimentaalseks muutunud lõpuosa (Ansseti tohutu "armastus" - sõna, mida raamatus üldse väga tihti kasutatakse - Laulukoja suhtes meenutas natuke Stockholmi sündroomi, eriti arvestades, kui palju otsest ja kaudset kahju see organisatsioon talle kokkuvõttes tegi). Aga sellel "kolmel" on heatahtlik pluss lõpus - usun, et on palju inimesi, keda see raamat sügavalt kõnetab, lihtsalt mulle isiklikult eriti ei meeldinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, June 10, 2023

Clifford D. Simaki "Kalmistumaailm"

Olen lugenud Simaki teoseid ainult eestikeelses tõlkes ja mulle tundub, et mida rohkem ta erinevaid raamatuid lugeda, seda veidrama mulje ta autorina jätab. Kui tema Nõukogude ajal tõlgitud teosed liigitusid pigem lihtsakoelisemaks, ent oma pastoraalse stiili tõttu omanäoliseks teaduslikuks fantastikaks (erandiks siinkohal fantasyelementidega "Härjapõlvlaste kaitseala") ja "Linn" oli seevastu üsna keerukas filosoofiline ulmeromaan, siis viimastel aastatel Fantaasia poolt tõlgetena avaldatud romaanides lööb välja mingi kummaline hämar-müstiline element, mis seguneb teaduslik-fantastilise taustmaailmaga. See tõdemus kehtib nii "Jumalate valiku", "Mängude ajas" kui ka käesoleva romaani kohta, mida vast päris žanripuhtaks teaduslikuks fantastikaks lugeda ei saagi - viirastustena tuntud eluvormide olemasolule polnud vähimatki (näiv)teaduslikku põhjendust antud.

Ühelt poolt on "Kalmistumaailm" riietatud justkui klassikalise ulmepõnevikku kuube, kus peakangelane püüab nurjata suurkorporatsiooni kosmilist vandenõu ja selle seikluse käigus endale ka veetleva kaaslanna leiab. On natuke märulit ja vägivalda sisaldavaid stseene, ent kõik see on kuidagi pehmelt-sõbralikult kirja pandud. Samas domineerib mingi kummaline müstiline või religioosne õhustik, mida võimendavad Simakile omased (ilmselgelt tema koduosariigist Wisconsinist inspireeritud) looduskirjeldused ja tuleviku veider arhailisus - mööduda võib kasvõi 10 000 aastat, ent elu Maal on ikka mingitpidi sarnane sellega, milline see võis olla autori lapsepõlves (20. sajandi algusaastatel) mõnes USA kolkaosariigis. Viimane detail avaldub hästi stseenis, kus tuhandeid aastaid minevikku sattunud tegelased tuvastavad neid ümbritseva ajastu puulehtede radioaktiivsusest mõjutatud värvuse ja kahepäise mutandi laiba avastamise läbi - muidu näeb isegi leitud taluhoone sisustus oma inventariga täpselt samasugune välja, ei mingit tehnoloogilist vahet.

Aga halb raamat "Kalmistumaailm" sugugi ei olnud, lihtsalt väga omanäoline ja erinev sellest Simakist, keda kunagi tundma õppisin. Eks ole ka loogiline, et müstilis-religioosse elemendiga teoste tõlkimist ja avaldamist Nõukogude ajal välditi ning autorist jäi natuke teistsugune mulje.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 6, 2023

Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"

Tunnistan ausalt, et pärast hiljuti "Sündmuste horisondis" ilmunud Zelazny kogumikku "Igikelts ja tuli" lugemist hakkasin käesolevat kogumikku lugema üsna madalate ootustega - viimaste eestikeelsete raamatute põhjal on kippunud mulje jääma, et kõik olulisem on Zelaznylt juba eesti keelde tõlgitud. Seega mõjus kogumiku algus oma ülikõvade tekstidega ikka väga positiivse üllatusena. Kogumku teise poole lühematest lugudest jäi küll keskmiselt viletsam mulje ja need tõmbasid kogumiku hinde mu jaoks "4" peale, ent tervikuna oli käesolev raamat mu jaoks kindlasti positiivne üllatus.

"Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"

Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt.

"Tee detsembrisse"

Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks.

"Deemonauto"

Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus...

Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea.

"Koguja roos"

Hinne: "5".

"Koletis ja neitsi"

Hinne: "3".

"Kogumispalavik"

Mulle meeldis - väga lühike, lõbus-jabura idee ja puändiga looke.

"See surelik mägi"

Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad.

Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas.

"See tormihetk"

Hinne: 4.

"Suured aeglased kuningad"

Lugu kahest "suurest ja aeglasest kuningast" (nende tegelik olemus selgub loo käigus) ja nende ainsast alamast, robotteenrist, meenutas mulle väga Lemi "Robotite muinasjutte". Kui ei teaks, oleksin autoriks Lemi pakkunud.

"Eksponaat"

Lugu elus pettunud kunstnikust, kes otsustab end skulptuuriks maskeerida ja muuseumi elama asuda. Peaks vist kuidagi satiiriline lugu olema, aga absoluutselt naljakas ei tundunud. Ulmelist elementi oli vähe ja see tuli mängu peamiselt loo lõpus.

"Jumalik hullus"

Hinne: 3.

"Corrida"

Hinne: 3.

"Armastus on imaginaararv"

Lugu kujutab teatud määral endast töötlust Prometheuse müüdist ja selles kirjeldatav maailmadevaheline rändamine toob silme ette autori hilisemad Amberi-romaanid. Mingit erilist muljet see lugu mulle paraku ei jätnud.

"Mees, kes armastas faiolit"

Hinne: 4.

"Lutsifer"

Lugu üksildusest hullunud elektriku tembutamisest surnud linnas toob meelde Bradbury novelliloomingu - võimalikult südantlõhestav olukord ja irratsionaalselt käituv peategelane, kellele lugeja siis kaasa tundma peaks. Bradbury mu lemmikautorite hulka ei kuulu ja ka käesolev Zelazny lugu mulle eriti ei meeldinud, ehkki see oli poeetiliselt kirja pandud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis