Aleksei Tolstoi "Vereimejas"

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi oli kuulsa Tolstoide krahvisuguvõsa esindaja, Lev Tolstoi teise astme nõbu ja omas veresidemeid ka eesti ulmefännidele "Insener Garini hüperboloidi" ning "Aeliita" autorina tuntud "tööliste ja talupoegade krahvi" Aleksei Nikolajevitš Tolstoiga. Ulmekirjanduse ajalukku on ta jäänud vampiiriteema toojana vene kirjandusse, käesolev lühiromaan, mis on esimene ta kahest vampiiriteemalisest teosest, ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles.

"Vereimejas" on ilmunud viiskümmend kuus aastat enne Stokeri kuulsat "Draculat" ja väidetavalt oli autori eeskujuks vampiiriteema ilukirjandusse toonud John William Polidori "Vampiir". "Vereimejase" näol on tegu üsna tüüpilise romantismiajastust pärineva gootiliku õuduslooga, kusjuures gooti romaanide žanrile omaselt jääb kahtlus, et kirjeldatud üleloomulikud sündmused leidsid aset ainult peategelas(t)e peas unenägude, hallutsionatsioonide vms näol (järelsõnana "Vereimejase" eestikeelsele tõlkele lisatud Jelena Skulskaja artiklis on seda millegipärast peetud käesolevale teosele ainulaadseks võtteks). "Vereimejase" stiil meenutas mulle muuhulgas Hoffmanni, Potockit ja veel mitmeid teisi 19. sajandi esimese poole õudusautoreid. Ehkki üleloomulik element teoses jääb kuni lõpuni mõnevõrra tinglikuks, võib vähemalt minu meelest "Vereimejase" rahumeeli fantastilise kirjanduse alla liigitada.

Sisust... Moskva kõrgseltskonnas ballil viibiv aadlimees Runevski satub seal Rõbarenko-nimelise veidriku otsa, kes kahtlustab erinevaid ballil viibivaid inimesi vampiiriks olemises. Üks neist on ka brigadirilesk Sugrobina, kelle orvustunud tütretütresse ja hoolealusesse Dašasse Runevski ära armub. Tekib küsimus, kas Sugrobina on tõesti vampiir, kelle käest Runevski tolle lapselapse päästma peab, nagu väidab Rõbarenko... Lisaks Moskvale ja selle ümbrusele põikab lühiromaani tegevus Rõbarenko ümberjutustuse kaudu ka romantismiajastu kirjanike ühele lemmikmaale Itaaliasse.

180 aasta vanune lühiromaan on stiili poolest muidugi kirjutamisajas kinni ja nii tuleb sellesse lugedes ka suhtuda, ent vähemalt minu meelest kõlbab see lugeda ka tänapäeval. Eestikeelsele tõlkele võinuks lisada küll põhjalikuma järelsõna kui Skulskaja 2015. aastal KesKusis ilmunud artikkel, milles pole muuhulgas poole sõnagagi mainitud Tolstoi teist vampiiriteemalist teost "Vurdalaki perekond".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Raske vihm"

Kalmsteni esikkogu lugude seas on üllatavalt palju žanripuhast fantasy't ("Loheisand", "Valitsusaeg I-II", "Tundmatu surm") ja natuke ka puhtakoelist SF-i ("Põgeneda rottidelinnast...", "Optimus"). Enamik lugudest on siiski segužanris tekstid, nende seas nimi- ja avalugu, mis on minu hinnangul kogumiku parim ning seega õnnestunud valik nimi- ja kaanepildilooks, ehkki võib luua asjatu mulje kordustrükke sisaldavast kogumikust (tegelikult on "Raske vihma" üheteistkümnest loost varem paberil ilmunud vaid kolm).

Lõpetuseks ei jää üle muud, kui autorile ka omalt poolt tuult tiibadesse soovida.

"Raske vihm"

Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...

Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.

"Kuuekandjad"

Žanrilises mõttes huvitav lugu - algab kui tüüpiline postapokalüptiline SF, ent keerab siis kiirelt fantasy'ks... või hoopis science-fantasy'ks? Nagu ka eelarvustajad maininud, siis palju jääb selles loos segaseks. Stiililiselt on lugu üsna hästi välja tulnud ja "4" raatsin sellele anda küll.

"Lumemarjaveri"

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana.

Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.

"Loheisand"

Loheisand, kes on oma lohe abiga äsjarüüstatud linnusest noore neiu röövinud, püüab teda veenda oma kaasaks saama, vaeveldes ise seejuures ränkade gastriidilaadsete sümptomite käes. Lõpplahendus on üllatav...

Eks puänteeritud novelli fantasy žanris olegi üsna keeruline kirjutada, aga autoril on see üsna korralikult välja tulnud. Suure osa loost võtavad enda alla küll peategelase kõhuvaevade ja happeoksendamise kirjeldused, ent vähemalt "4" väärib lugu kindlasti.

"Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus"

Maailmast ja sündmustikust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. See maailm ja ka tegevuskohaks olnud linn meenutas mõnevõrra "Raske vihma" oma, ent viimatimainitud lühiromaani fantaasiarikka sürreaalsuseni "Vampiiriprobleem" siiski päriselt ei küüni, mistõttu ka hinne tuleb ühe palli võrra maksimumist madalam.

Peategelase perekonnanimi Renfleld mõjus vihjena Stokeri "Draculast" tuntud putuktoidulisele hullumeelsele R. M. Renfieldile, ent see seos võib olla ka juhuslik.

"Valitsusaeg I - Kroonitants"

Fantasylugu rahulolematutest vandenõulastest, kes otsustavad noore kuninga kukutada ja tema asemel võimule panna tolle surnuist ülesäratatud kuulsusrikka esivanema. Lugeda kõlbas.

"Valitsusaeg II - Kuningaringlus"

Teine "Valitsusaja" lugu kuulub esimesega võrreldes rohkem koomilise fantasy valdkonda ja meenutab üsna kõvasti Pratchetti loomingut. Palju muud selle kohta öelda polegi, korralik lugu nagu esimenegi.

"Põgeneda rottidelinnast..."

Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused. "Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.

"Optimus - plekid paradiisil"

Posthumaanses steriilsevõitu tulevikus asetleidev mõrvarijälitamise lugu. Eriti ei meeldinud.

"Tundmatu surm"

Seda alamžanri peaks liigitatama flintlock fantasy'ks - erinevalt traditsioonilisest eepilisest fantasy'st ei toimu tegevus mitte keskaegse, vaid varauusaegse tehnoloogilise arengutasemega maailmas.

Maailm ja intriig on autoril üsna hästi välja tulnud ning kõik see on õnnestunult üsna lühikesse teksti ära mahutatud, mistõttu otsustasin käesolevat lugu maksimumhindega hinnata.

"Murtud süda"

Teema "mis saanuks/saaks siis, kui Eesti olnuks/oleks suurriik" näib viimasel ajal kodumaises ulmes populaarne olevat. Üldjuhul on tegu selliste softcore-alternatiivajalugudega, kus täpsele murdepunktile, millest alates sündmused reaalse ajalooga võrreldes teisiti hargnema hakkasid, tähelepanu ei pöörata ja tegevusmaailm on üsna võõrik ning fantastiline. Sellistele tekstidele lisab omalt poolt täiendust käesolev lühiromaan, mida võiks žanriliselt vast fantasyelementidega alternatiivajalooks ristida.

"Murtud Südame" tegevus toimub Kaleva kuningriigis, mis näib endast kujutavat Läänemere-äärseid alasid hõlmavat väikest impeeriumi - tekstis esinevatest viidetest võib välja lugeda, et lisaks nt Põhja-Lätile kuulub Kaleva koosseisu isegi Lapimaa. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab umbkaudu 20. sajandi algusele (raudtee, algelised automobiilid, kuulipildujad), ent ühiskonnakorralduses on jälgi palju varasemast ajast (Kaleva ametlikuks usundiks on Taara kummardamine, kristlus on endiselt pealetungiv usund justkui 13. sajandil, kuršide viikingiretkedele viidatakse justkui suhteliselt hiljutisele minevikule). Peategelaseks Kaleva sõjaväe ohvitser Kulder Joamets, kes on koos oma kuršist mõrsja Ailissaga katkust haaratud pealinnast Rävalist ajutiselt põgenenud ja naise vanemate juurest Kurelast peavarju otsib. Alanud sündmustekeerises põrkub Kaleva suurriiklik patriotism kuršide mässumeelsusega ja linlik ning materialistlik maailmanägemus kolkalike vanade kommete ja müstikaga... Ehkki lühiromaan räägib Eesti suuriigist, pole selles mingit patriootlikku ega rahvusliku suunitlust, samuti lööb välja autorile iseloomulik antiheroilisus. Intriigi käivitav sündmusteahel meenutab millegipärast natuke 19. sajandi kirjandust, ent sellest hoolimata on "Murtud süda" pandud siiski kirja moodsa žanriulme võtmes.

Üldiselt päris korralik, aga maksimumhindest jääb nagu midagi puudu.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Charles Strossi "Saturnuse lapsed"

Armurobot Freya Nakamichi-47 eksirännakud inimjärgse tuleviku Päikesesüsteemis, mis viivad ta Veenuselt Eriseni. Robotite koloniseeritud võõrplaneetide kirjeldused on päris huvitavad, ka fantaasiarohkeid ja vaimukaid ideid leidub kõvasti. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi siiski puudu, olgu siis "4+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest" (koost. Veiko Belials)

Antoloogia sisaldab kümmet Vene autorite ulmelugu, millest kaks pärinevad perestroika ajast ja ülejäänud kaheksa 21. sajandi algusest.

Enne antoloogia lugemahakkamist olin kuulnud kommentaari, et võrreldes eelmiste Belialsi koostatud vene keelest tõlgitud ulmejuttude antoloogiatega on käesolevas rohkem meeleheidet, ängi ja lootusetust, nii et alapealkirjaks võiks olla pigem "Ängi päevad". Üldjoontes oli see ka tõsi - lugude meeleolu näib kõikuvat mõõdukast süngusest totaalse ahastuseni. Minu lemmiktekstiks antoloogias oli abikaasade Belašide lühiromaan "Lõõmav juuni", millele sai ka ainsana maksimumhinne antud.

Aleksandr Batšilo "Maja künkal"

Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põgenejatele kuskil Venemaal, sisaldades rohkelt ängi, räpasust ja absurdisegust meeleheidet...

Eriti ei meeldinud, hindeks "3+".

Vitali Abojani "Surmaja"

Postapokalüptiline düstoopia, mille sisust pikemalt rääkida ei tahakski. Lugeda üldiselt kõlbas.

Tatjana Tomahhi "Roosi süda"

Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste pealetung... ja pime tüdruk nimega Roosi, kes selles linnas ehtepoodi peab. Linnaelanike suhtumine võimuvahetusse tõi meelde Strugatskite "Marslaste teise invasiooni".

Millegipärast eriti sügavalt see lugu mind ei kõnetanud.

Aleksandr Belaši ja Ljudmila Belaši "Lõõmav juuni"

Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevuse paigutamine "täpsustamata lääneriiki". Kas on selle põhjuseks olnud siis nõukogudeaegsete autorite vähesed teadmised välismaailma kohta/olematud reisimisvõimalused või tsensuuriga seonduv - ent selliste tegevuskohtadega tekste on idanaabrite juures ikka kirjutatud ja nagu näitab käesolev lühiromaan, kirjutatakse neid ka tänapäeval edasi. "Lõõmava juuni" sündmustik areneb Maeni sadamalinnas, mis paikneks justkui kuskil Lääne- või Lõuna-Euroopas. Tegevusajaks tänapäev, ehkki tekstis on millegipärast ka aurulaevu mainitud. Lühiromaani peategelaseks on sopaajakirjanik Enguerrand, kes ajab suvisesse põrgupalavusse mattunud linnas mõistuslikest mereolenditest rääkiva loo jälgi...

Kliimamuutuste teema käib "Lõõmavast juunist" üsna tugevalt läbi ja põrgulikult palavatesse suvedesse puutuv mõjub praegu aktuaalsemaltki kui lühiromaani ilmudes tosina aasta eest. Palavalt suvise õhustikuga kirjandusteosed on mulle millegipärast alati meeldinud ja Maeni kirjeldused koos merekoletiste invasiooni teemaga moodustavad "Lõõmavas juunis" nauditava ning koherentse terviku.

Maria Galina "Ja kõik puud aedades"

Järjekordne postapokalüptiline lugu, milles inimkonna on sedapuhku hävingu äärele viinud inimkuju võtvate mõistuslike taimede invasioon...

Eriti ei meeldinud.

Andrei Lazartšuki "Pimedusest"

Eelmine arvustus tõstis mu ootused käesoleva loo osas suhteliselt kõrgele ja ideegi tundus huvitav, ent kahjuks pidin loos pettuma. Sündmustik algas aeglaselt ja venivalt, sisaldades hulgaliselt mõttetud ballasti nt laulusõnade näol. Vahepeal jõudis tekst juba huvitavamaks minna (need eelarvustaja kritiseeritud košmaaride kirjeldused olid vast loo põnevaim osa), ent lõpuks suubus lugu segasusse ja nõretavasse emotsionaalsusse, suutmata õieti kuhugi välja jõuda.

Andrei Stoljarovi "Uks teiselt poolt"

Sürreaalsevõitu lugu veidra võõrmaailma invasioonist, mis ilmutab end algselt veidrate unenägudena. Ulmelised kirjeldused olid huvitavad, samas oli autor (minu maitse jaoks) pööranud kohati liialt tähelepanu tegelaste hingevaludele ja ängile.

Aleksandr Matjuhhini "Kauge meloodia"

Lugu algab süngetes toonides - üheksakümnendates eluaastates pime ja jalutu eideke ootab oma räpases toakeses lebades surma, kui äkki teatakse raadios tulnukate invasioonist. Eidekese mõtted lähevad kaugetele aastatele ja sündmusteni, mis viisid ta praeguse olukorrani...

Võrreldes mitmete teiste "Raevu päevade" teises antoloogias ilmunud lugudega on siin ängi ja meeleheidet mõnevõrra vähem, mis on kahtlemata plussiks. Neid asendab pigem südamlikkus, ehkki optimistlikus toonis looga pole kokkuvõttes kindlasti tegu. Torkab silma, et ehkki peategelase nooruspõlv möödus kunagi 21. sajandi alguses, jätavad mõned selle detailid veidralt vanamoodsa mulje (mitte eriti noortepärast muljet jätva prantsuskeelse meloodia kuulamine raadiovastuvõtjast, paberkandjatel kirjavahetus armsamaga jne).

Maksim Tihhomirovi "Ad infinitum ehk Näha tähti ja surra"

Lugu inimkonna kokkupuutest mõistuslike hulkjalgsete kosmosetsivilisatsiooniga ja selle morbiidsetest tagajärgedest.

Lugeda kõlbas.

Viktor Dubtšeki "Mustad laevad"

Üsna lohutu ja küünilises toonis lugu tulnukate invasioonist ning selle tagajärgedest. Iseenesest pahasti kirjapandud ei olnud, aga ei jätnud ka nii head muljet, et maksimumhinnet anda.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis