Kalmsteni esikkogu lugude seas on üllatavalt palju žanripuhast fantasy't ("Loheisand", "Valitsusaeg I-II", "Tundmatu surm") ja natuke ka puhtakoelist SF-i ("Põgeneda rottidelinnast...", "Optimus"). Enamik lugudest on siiski segužanris tekstid, nende seas nimi- ja avalugu, mis on minu hinnangul kogumiku parim ning seega õnnestunud valik nimi- ja kaanepildilooks, ehkki võib luua asjatu mulje kordustrükke sisaldavast kogumikust (tegelikult on "Raske vihma" üheteistkümnest loost varem paberil ilmunud vaid kolm).
Lõpetuseks ei jää üle muud, kui autorile ka omalt poolt tuult tiibadesse soovida.
"Raske vihm"
Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...
Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.
"Kuuekandjad"
Žanrilises mõttes huvitav lugu - algab kui tüüpiline postapokalüptiline SF, ent keerab siis kiirelt fantasy'ks... või hoopis science-fantasy'ks? Nagu ka eelarvustajad maininud, siis palju jääb selles loos segaseks. Stiililiselt on lugu üsna hästi välja tulnud ja "4" raatsin sellele anda küll.
"Lumemarjaveri"
Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana.
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
"Loheisand"
Loheisand, kes on oma lohe abiga äsjarüüstatud linnusest noore neiu röövinud, püüab teda veenda oma kaasaks saama, vaeveldes ise seejuures ränkade gastriidilaadsete sümptomite käes. Lõpplahendus on üllatav...
Eks puänteeritud novelli fantasy žanris olegi üsna keeruline kirjutada, aga autoril on see üsna korralikult välja tulnud. Suure osa loost võtavad enda alla küll peategelase kõhuvaevade ja happeoksendamise kirjeldused, ent vähemalt "4" väärib lugu kindlasti.
"Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus"
Maailmast ja sündmustikust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. See maailm ja ka tegevuskohaks olnud linn meenutas mõnevõrra "Raske vihma" oma, ent viimatimainitud lühiromaani fantaasiarikka sürreaalsuseni "Vampiiriprobleem" siiski päriselt ei küüni, mistõttu ka hinne tuleb ühe palli võrra maksimumist madalam.
Peategelase perekonnanimi Renfleld mõjus vihjena Stokeri "Draculast" tuntud putuktoidulisele hullumeelsele R. M. Renfieldile, ent see seos võib olla ka juhuslik.
"Valitsusaeg I - Kroonitants"
Fantasylugu rahulolematutest vandenõulastest, kes otsustavad noore kuninga kukutada ja tema asemel võimule panna tolle surnuist ülesäratatud kuulsusrikka esivanema. Lugeda kõlbas.
"Valitsusaeg II - Kuningaringlus"
Teine "Valitsusaja" lugu kuulub esimesega võrreldes rohkem koomilise fantasy valdkonda ja meenutab üsna kõvasti Pratchetti loomingut. Palju muud selle kohta öelda polegi, korralik lugu nagu esimenegi.
"Põgeneda rottidelinnast..."
Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused. "Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.
"Optimus - plekid paradiisil"
Posthumaanses steriilsevõitu tulevikus asetleidev mõrvarijälitamise lugu. Eriti ei meeldinud.
"Tundmatu surm"
Seda alamžanri peaks liigitatama flintlock fantasy'ks - erinevalt traditsioonilisest eepilisest fantasy'st ei toimu tegevus mitte keskaegse, vaid varauusaegse tehnoloogilise arengutasemega maailmas.
Maailm ja intriig on autoril üsna hästi välja tulnud ning kõik see on õnnestunult üsna lühikesse teksti ära mahutatud, mistõttu otsustasin käesolevat lugu maksimumhindega hinnata.
"Murtud süda"
Teema "mis saanuks/saaks siis, kui Eesti olnuks/oleks suurriik" näib viimasel ajal kodumaises ulmes populaarne olevat. Üldjuhul on tegu selliste softcore-alternatiivajalugudega, kus täpsele murdepunktile, millest alates sündmused reaalse ajalooga võrreldes teisiti hargnema hakkasid, tähelepanu ei pöörata ja tegevusmaailm on üsna võõrik ning fantastiline. Sellistele tekstidele lisab omalt poolt täiendust käesolev lühiromaan, mida võiks žanriliselt vast fantasyelementidega alternatiivajalooks ristida.
"Murtud Südame" tegevus toimub Kaleva kuningriigis, mis näib endast kujutavat Läänemere-äärseid alasid hõlmavat väikest impeeriumi - tekstis esinevatest viidetest võib välja lugeda, et lisaks nt Põhja-Lätile kuulub Kaleva koosseisu isegi Lapimaa. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab umbkaudu 20. sajandi algusele (raudtee, algelised automobiilid, kuulipildujad), ent ühiskonnakorralduses on jälgi palju varasemast ajast (Kaleva ametlikuks usundiks on Taara kummardamine, kristlus on endiselt pealetungiv usund justkui 13. sajandil, kuršide viikingiretkedele viidatakse justkui suhteliselt hiljutisele minevikule). Peategelaseks Kaleva sõjaväe ohvitser Kulder Joamets, kes on koos oma kuršist mõrsja Ailissaga katkust haaratud pealinnast Rävalist ajutiselt põgenenud ja naise vanemate juurest Kurelast peavarju otsib. Alanud sündmustekeerises põrkub Kaleva suurriiklik patriotism kuršide mässumeelsusega ja linlik ning materialistlik maailmanägemus kolkalike vanade kommete ja müstikaga... Ehkki lühiromaan räägib Eesti suuriigist, pole selles mingit patriootlikku ega rahvusliku suunitlust, samuti lööb välja autorile iseloomulik antiheroilisus. Intriigi käivitav sündmusteahel meenutab millegipärast natuke 19. sajandi kirjandust, ent sellest hoolimata on "Murtud süda" pandud siiski kirja moodsa žanriulme võtmes.
Üldiselt päris korralik, aga maksimumhindest jääb nagu midagi puudu.
No comments:
Post a Comment