Vladimir Sorokini "Suhkrust Kreml"

"Opritšniku päevast" tuttavat tuleviku-Venemaad kirjutatakse siin tõesti põhjalikumalt lahti ja jätab see päris huvitava mulje. Teksti lugedes tekkis mõte, et kuidas see kõik filmis välja näeks... Eks neotraditsionalistlikest (feodaalsetest või teokraatlikest) ühiskondadest ole düstoopiaid kirjutatud varemgi, ent esmakordselt loen ma midagi sellist Venemaa, mitte näiteks USA kohta ("Täheajas" ilmunud Robert Charles Wilsoni novell "Julian: Jõululugu" kirjeldas näiteks sarnast tulevikku Põhja-Ameerikas). Siin on meil feodaalne õigeusklik Venemaa aastal 2028, mille lõppsaatuseks näib olevat hiinastuda-eks sellele vihja ka stseen, kus perekond suhkrust Kremlit krõbistab ja selle hiina teega alla loputab. Võimalik, et asi on selles, et Nõukogude ajast on mul vaid põgusad lapsepõlvemälestused, aga see, et romaani tegevus toimub Venemaal, nagu mingeid spetsiifilisi seoseid ei tekitanudki, sama hästi võiks olla teoses kujutatud mõne teise riigi sarnast tulevikku. Ei saa muidugi välistada, et paljudele venelastele selline stabiilne ühiskond sobikski.

Romaan tervikuna (nagu "Opritšniku päevgi") on äärmiselt sugestiivne ja mõjus tekst, millele maksimumist madalamat hinnet ei saa panna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81203

Vladimir Sorokini "Opritšniku päev"

Satiiriline düstoopia neotraditsionalistlikust lähituleviku-Venemaast. Eks siin Putini režiimile vihjeid ole-rahvuslus ja õigeusu kiriku suur roll ühiskonnas. 20. sajandil kommunistide võimu all olnud riigi tulevikku nähakse millegi Saudi-Araabia või Bhutani taolisena. Seda, et kirjeldatud tuleviku-Venemaa praegusest kuidagi väiksem oleks, ma tekstist küll välja ei lugenud-ühes lauses anti isegi mõista, nagu kuuluks Venemaa alla praegu Ukrainale kuuluv Krimm. Traditsionalistlikele filosoofidele ja muudele ultrakonservatiividele muidugi hea kont hambusse-sellist ühiskonda te soovitegi!

Olen Sorokinilt varem lugenud romaani "Sinine pekk", mis oli ülesehituselt tükk maad postmodernistlikum ja süreaalsem. See raamat siin on lineaarse ülesehitusega selge lugu, mistõttu pole ka ime, et ulmefännidele meeldib. Nagu käesoleva raamatu eestikeelse tõlke järelsõnas mainitud, tekitas "Sinine pekk" Venemaal skandaali, našid hävitasid avalikult Sorokini raamatuid ning autor kaevati "pornograafia" eest kohtusse (põhjuseks Hruštšovi/Stalini homovahekorra kirjeldus). Ning eks tagakiusamine Putini režiimi poolt käesolevat romaani inspireeriski.

Šokeeriv? Võigas? Ei ütleks. Võrreldes "Sinise pekiga" isegi vähem. Jah, kirjeldatakse mõningaid tapmisi, vägistamisi ja homogrupiseksi saunas, ent kindlasti pole kirjeldatud maailm iseenesest hullem koht kui näiteks Nõukogude Liit aastal 1937.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=79015

Gene Wolfe'i/ John Varley "Doktor Surma saar. Barbiemõrvad"

Gene Wolfe'i "Doktor Surma saar ja teised jutud"

Eelarvustajale täienduseks, et saar, kus see väike poiss elab, näib paiknevat kuskil USA idarannikul, ning et raamat, mida ta loeb, on nagu Wellsi "Doktor Moreau saare" pulptöötlus... merehädalisele ja inimloomi loovale hullule teadlasele on lisatud iidsed tsivilisatsioonid džunglis vms.

Lugu on korralikult kirja pandud, ent eks ta segaseks jääb. Saan aru, et loo kirjutamise ajal olid igasugused narkosogased nägemused eriti kuum teema... 42 aastat hiljem lugedes paneb see vaid õlgu kehitama.

Gene Wolfe'i "Kaart"

Loo tegevus toimub hääbuvast tähest valgustatud Urthi planeedil.(Lugu kuulub mingisse suuremasse "Urthi Raamatute" sarja, ent on esimene eesti keelde tõlgitud sarja tekst, ja ühtlasi esimene, mida olen lugenud). Urthi kunagi tähelende läbiviinud tsivilisatsioon on taandarenenud umbes keskaegsele tasemele, maa seest kaevatud muistsed artefaktid on aga aardeküttide seas väga hinnas. Ehk siis umbes sarnane maailm, nagu seda paljudes postapokalüptilistes ulmekates varemgi kirjeldatud on. Urthi aardeküttide tegevusest see lugu pajatabki.

Loo tegevusmaailm ja õhustik on omapärased, eksootilised ning kirevad, meenutades varemloetud Wolfe`i tekstidest vast kõige rohkem "Kerberose viiendat pead". Teiste autorite teostest meenutab loo õhustik kõige rohkem vast M. John Harrisoni loomingut. Süžee pole nagu nii huvitav-lihtsalt kergelt moraliseerivalt kirjeldatud jagelemine ühe aardekaardi ümber. Kokku tuleb hindeks igatahes aus "neli".

Gene Wolfe'i "Tsikuraat"

Lühiromaani algus meenutab mõnd Stephen Kingi teost, eelkõige "Surmahotelli" ja "Salaakent, salaaeda". Mingi läbikukkunud ameerika ärimees passib kuskil metsade keskel (ilmselt tegu Kesk-Lääne osariikidega) ja ootab oma naist ning kolme last külla. Naisega on suhted hapuks läinud ja vaja asjad lahutuse kohta selgeks rääkida. Karm talv ja lumi muudavad elu metsakolkas küllaltki ebameeldivaks, ning nagu sellest vähe oleks, hakkavad maja lähedal mingid kummalised kurikaelad tegutsema. Püssi ja kirve vargusele järgneb peategelase ühe kaksikutest tütre vangistamine. Tüdruk vahetatakse auto vastu, vabastamise käigus saab peategelane ka kergelt tina nuusutada ning üldse näib, et kurjamid, kes algul paistsid poisikeste ning seejärel naistena, pole päris maist päritolu. Eriti kuna vabastatud tüdruku ajataju on lootusetult sassis ja ta räägib viibimisest mingis Vana-Mesopotaamia-laadses tsikuraadis...

Loole on iseloomulik mingi ängistav õhustik ja ilmselgelt on minategelane Emery Bainbridge vaimuhaige, mis muudab läbi tema silmade nähtud sündmustiku äärmiselt imelikuks ning küsitavaks. Depressiivne Bainbridge plaanib enesetappu, ta käitumine on ebaloomulik ja imelik. (Mida teeb mees, kes avastab, et ta poeg on õues kirvega maha löödud? Algul helistab matusekorraldajale, siis, nagu muuseas, politseile, jätab laiba välja külmuma ning keskendub kättemaksu haudumisele pluss kulinaarsetele teemadele). Erinevalt mainitud Kingi tekstidest on selle loo näol tegu siiski teadusliku fantastikaga, ehkki vahepeal tehakse vihjeid keldi jt. mütoloogiatele. Rohkem sisust ei räägikski, lühiromaan on eesti keeles olemas, kes tahab, võib ise lugeda.

Gene Wolfe'i "Pulpkaas"

Töötab üks ameeriklane mööblifirmas. Armub oma ülemuse teismelisse tütresse ja hakkavad kirju vahetama. Näib, et ülemus on tütre abiellumisest temaga huvitatud, aga siis otsustab tolle hoopis ühe rikkuri pojale mehele panna. Pettunud mees kahtlustab, et ta armastatu peigmehega on midagi valesti-too paistab justkui mitteinimlik. Kahtlustel on tõepõhi all...

Pean tunnistama, et minu meelest oli lugu umbes sellise temaatika ja tasemega, nagu autoriks oleks olnud Urmas Alas, ilmumisaastaks 1992 ning ilmumiskohaks Põhjanael. UFO-dest näib Wolfe üldse rohkem kirjutavat kui enamik ulmekirjanikke, see jutt oli juba teine UFO-teemaline lugu neljast loost koosnevas kogus (olgu, esimeses loos anti mõista, et pigem oli ikka tegu krononautidega). Aga meistritöö muljet siit küll ei jää, pigem algaja suleproovi oma.

John Varley "Barbiemõrvad"

Lähituleviku Kuul toimuva ulmekriminulli peategelaseks on politseiuurija Anna-Louise Bach, kellel tuleb lahendada kummaline mõrvajuhtum. Noahoobiga on tapetud standardiseerijate usulahu liige, keda identse välimuse tõttu ka barbie`deks kutsutakse.Barbie`de meelest on kõik inimeste individuaalsed erinevused kurjast, mistõttu nad on kõrgeltarenenud kirurgia kaasabil lasknud end muuta identseteks sootuteks olenditeks, kes pealtnäha noorte naistena paistavad, ning käituvad kui ühtse organismi osad. Ühiskonna tõrjuva suhtumise tõttu elavad barbie`d Kuul isoleeritud koloonias. Kuna kõik barbie`d näevad välja ühesugused ja käituvad identiteedita kollektiivorganismi liikmetena, on mõrvari leidmine selle sekti liikmete seast Bachi jaoks muidugi keeruline...

Ei midagi vapustavat, aga täitsa loetav lugu."4" võib julgelt ära panna.

John Varley "Vajuta ENTER []"

Mulle millegipärast väga ei meeldinud, nagu ei mõjunud kaasakiskuvalt. Ega Varley aastal 1984 muidugi teada võinud, KUI karmiks see arvutiasjatundus täpselt minna võib, aga seda näeme me pea 30 aastat hiljem igapäevaselt. 1980-ndate alguse IT-teema kirjeldus mõjub muidugi isegi minusugusele võhikule kentsakalt ja omapäraselt...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=81210

Prometheus

Riik: USA

Aasta: 2012

Režissöör: Ridley Scott

Mägine võõras maailm, mida 3D-kinopilt võimsalt esile toob. Kose ääres seisab lumivalge nahaga humanoid ja jälgib pilvepiiril manööverdavat kosmoselaeva. Humanoid joob mingit vedelikku ja hetk hiljem näidatakse anatoomilise täpsusega, kuidas see ta organismis kudesid hävitab. Surev humanoid kukub kosest alla.

Nii see uus Ridley Scotti ulmefilm algab. Tegevus jätkub 21. sajandi lõpus, kui koopamaalingute põhjal on loodud hüpotees, et inimkonna loojad on mingist kaugest tähesüsteemist pärit tulnukad ja ekspeditsioon suundub neid otsima. Algul justkui klassikaline seiklusulmekas teadlastest astronautidest võõral planeedil (seltskond on küll rassiliselt ja sooliselt kirjum, kui seda 50-60 aastat tagasi oleks kujutatud) pöördub kiiresti Alieni-laadseks ulmeõudukaks, ka üsna otsesed vihjed Alienile ei jää tulemata.

Ütleks, et Hollywoodi kohta ikka väga hästi tehtud. Eks seal imelikke kohti muidugi oli, teadlased käitusid võõrfaunaga kohati ikka väga süüdimatult (humanoidset reptiili nähes peaks ikka suhteliselt ettevaatlikult käituma, mitte kohe pai tegema). Metsavana mainitud religiooniteema jätab Eesti vaatajale samuti kohati imeliku mulje, ent eks see ole Ameerika kultuuri eripära.

Siim Veskimehe "Lahkulöömislahingud"

Triloogia teine osa algab sealt, kus esimene pooleli jäi-USA ja India kallaletungiga Kuu Ordule, sõjategevusega lähikosmoses ning India ookeanis. Romaani algus ongi kõige huvitavam-Veskimehe jaoks on märuli kirjeldamine tugevam külg kui psühholoogia või dialoogid ning kui terve romaan oleks selles võtmes, tuleks hindeks ilmselt "5"... Hetkel "4" tugeva plussiga. Sõda lähikosmoses (India linnade hävitamiseks kasutatakse Kuult teelesaadetud kivilaenguid) tekitab paralleele mitmete ulmeteostega, nagu Heinleini romaan "Kuu on karm armuke" ja film "Iron Sky".

Üldiselt on see romaan parem kui eeldasin. Veskimehe loomingus on viimastel aastatel olnud teatud seisakut ja enda kordamist märgata ning eks ka siin ole neid Veskimehele iseloomulikke jooni palju... Ent siiski täitsa korralikult teostatud. Ehk seoses sellega, et sõjategevuse kirjeldused on suhteliselt jõhkrad ja utoopilist ilutsemist vähem. Sõjas ei jää ka utoopia utoopiaks. Samuti seletatakse Kuu Ordu (mis on oma olemuselt mingi veider anarhistliku kommuuni ja diktatuuri segu) toimimist veidi rohkem lahti. Ning ega seda, erinevalt sarja varasematest teostest, väga ilustata ka-tegu ikkagi organisatsiooniga, mis oma eesmärkide nimel risti ette ei löö, olgu või malagasside sisuline genotsiid kättemaksuks üheainsa ordu tsiviilelanike massimõrva eest või India linnade hävitamine kättemaksuks tuumarünnakute eest. Ehk siis füüsikute, matemaatikute, tehnikute jt. sõjaline rühmitus, mis on valmis hõivama Päikesesüsteemi mistahes hinnaga.

Varasemate "Kuu Ordu"-lugudega, mille tegevus toimub küll hiljem, on siin teatud vasturääkivusi. Kui varem oli mainitud, et 2030. aasta paiku on maailmast suur sõda üle käinud ja 21. sajandi alguses on Hiina kokku varisenud, siis pole siin kummalegi viiteid. Aastal 2061 on Hiina endiselt suurriik, nagu ka Ordut ründavad USA ja India. Võimalik, et viimase kümne aasta sündmused-USA takerdunud sõjad Afganistanis ja Iraagis, rahvusvaheline majanduskriis ning Hiina kiire areng-on autori fantaasiasse oma korrektuurid teinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81050

Iron Sky

Riik: Soome/Saksamaa/Austraalia

Aasta: 2012

Režissöör: Timo Vuorensola

Sai siis see kuulus film, millest juba enne valmimist nii palju räägitud, lõpuks ära nähtud. Olin kuulnud vastukäivaid hinnanguid, ent lõppkokkuvõttes võib öelda, et ehkki algus kippus venima, meeldis film tervikuna küll. Erinevaid nalju ja väänatud klišeid (USA maailma päästmas!) oli filmis ikka kõvasti, nagu ka vihjeid erinevatele asjadele. (Meemiks tehtud Hitleri-stseen Saksa sõjafilmist "Allakäik" oli näiteks kenasti ära kasutatud).Nalja visati nii ameeriklaste kui kuunatside üle, päris positiivselt ei kujutatud kedagi. Ja ehkki filmis näidati palju sõjategevust, surma ning verd, oli ikkagi tegemist kerge ja lõbusa vaatamisega.

Sisust siis niipalju, et veidi Sarah Palinit meenutav USA naispresident otsustab aastal 2018 oma kampaania kindlustamiseks saata Kuu pimedale poolele kaks astronauti, üks neist neeger. Seal ootavad neid paraku ees aastal 1945 Kuule põgenenud natsid, valge astronaut lastakse maha ja neeger võetakse vangi. Edasi kulgevad sündmused kõige jaburamas laadis, muuhulgas valgendatakse neegerastronaut hullu kuunatsist teadlase poolt ära ja viiakse USA presidendiga kohtuda soovivate kuunatside UFO-ga tagasi koduplaneedile, jne. Ja ega sõdagi tulemata jää. Ulmekirjanduses varemgi kohatud Maa pommitamine Kuult pärit kivikamakatega on siin täitsa kenasti olemas. Ning ka Laibachi soundtracki kohta pole midagi paha öelda.