Liu Cixini "Surm on igavene"

Mida siis veel eelarvustajatele täienduseks öelda? Jah, väga mastaapne ja võimas on see romaan tõesti. Kui algul näib romaani peategelaseks kujunevat vähihaige noormees Yun Tianming, siis tegelikult saab selleks tema teadlasest salaarmastatu Cheng Xin, kellega koos kappab lugeja ühest tsivilisatsiooni kuldajastust apokalüpsisse ja järgmisse kuldajastusse. Esimesed kakssada lehekülge kipuvad küll ehk natuke venima, ent edasi toimuvad sündmused peadpööritavas tempos ja lugeja ujutatakse üle nii ootamatute sündmuskäikude kui ka peadpööritavate ulmeliste ideedega (millest mõned peaksid ka paljulugenud fännile üsna originaalse mulje jätma). Neiu Xini näol on autor loonud sümpaatse (seejuures vast liigagi ideaalse - läbinisti kohusetundliku, armastava ja vat et ilma ühegi inimliku paheta) tegelaskuju, kelle kanda kipub millegipärast pidevalt inimkonna saatuse eest vastutamine jääma ning keda ta siis mõnuga läbi ajastute ühest saatuslikust pöördest ja kohutavast katsumusest teise kihutab.

Ehkki igasugused telliskiviromaanide sarjad võivad pikapeale üsna tüütult mõjuda, jäi Liu triloogiast kokkuvõttes igati positiivne mulje.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Clifford D. Simaki "Mängud ajas"

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.

Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Andy Weiri "Ave Maria"

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda.

See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.

"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Roger Zelazny "Uksed liivas"

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Veiko Belialsi "Surnud mehe käsi"

"Surnud mehe käsi"

Järjekordne seiklusliku ja hoogsa süžeega Veenuse-teemaline "kosmosevestern", milles on sedapuhku segatud vihjeid Lääne popkultuurile ja nõukogulikele elementidele. Tulevikus on Maa ökosüsteem inimtegevuse tagajärjel pöördumatult kahjustatud ja inimesed püüavad end teistel Päikesesüsteemi planeetidel sisse seada. Marsi kuppellinnades saadakse elu enam-vähem korralikult toimima, ent Veenuse maasarnastamiskatsed viivad tulemuseni, kus planeet hakkabki välja nägema selline nagu vanades pulpulmelugudes - sood, limakollid jne. Veenusel seab end sisse ka kõiksugu kuritegelik element. Loo peakangelaseks on Veenusel tegutsev telepaatiliste võimetega relvakangelane Wesson, kelle Vene maffiaboss Igor Bõk alias Istuv Sõnn röövib ja oma teenistusse sunnib. Bõki huvitab Veenusel väidetavalt leiduv salapärane energiaallikas ja ta loodab, et Wesson selle talle kätte juhatab...

Seiklusulmena on lugu hästi teostatud, sisaldades ka ootamatuid süžeepöördeid ja huvitavaid ideid.

"Või tõstes relvad ..."

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).

Eriti ei meeldinud.

"Neli kohta peale koma"

Fanfiction Strugatskite "Asustatud saare" põhjal, täpsemalt on loos juttu Saareimpeeriumi valgetest allveelaevadest Sarakši planeedil ja ühe sellise allveelaeva kaptenist.

Pikemalt loo sisust rääkida ei tahakski-need, kes on "Asustatud saart" lugenud ja kellel Sarakši maailma puutuv meeles, aimavad isegi, millise looga umbkaudu tegu on. Võrreldes Strugatskitega on käesoleva loo autorid pannud vähem rõhku õhustikule ja kirjeldustele ning rohkem hoogsale sündmustikule. "Asustatud saar" on minu jaoks Strugatskite teostest absoluutne lemmik ja ega käesolevale pastiššilegi eriti midagi ette heita pole, lugu on põnev ning ootamatute süžeekäänakutega.

"See ei ole piip"

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...

Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.

"Ja aidake meid jumal"

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.

Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.

"Igal majakal oma tuli"

Järjekordne jutt "Langtoni maailmast", mis avab põhjalikumalt sealsetesse mõistuslikesse eluvormidesse puutuvat.

"Maailmalõpuvalgus"

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega.

"Raske piisk pilvest"

Kriminullid mind eriti ei paelu ja see peegeldub ka hindes.

"Häilitud puu"

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...

"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Kaarnalaul"

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.

Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.

Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus.

"Aekadioni pärand"

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...

Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu.

"Aekadioni hukk"

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke.

Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt.

"Aekadioni viimane vereliin"

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Viimase sõja viimane sõdur" (koost. Veiko Belials)

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada.

Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes).

Julia Ostapenko "Pool tuubikest vedelat õnne"

Kosmosedessantnikute missioon planetoidile, mille kaevuritest kolonistid on sattunud maa-aluste mõistuslike hiidputukate rünnaku ohvriks, ja mis sellest välja tuleb. Sündmustik on taustaks üsna ebameeldivalt kirjapandud argpüksliku, inimvihkajaliku ja hoolimatu minategelasest dessantniku suhetele oma helgema iseloomuga relvavendadega ning täpsemalt ohverduste ja isikliku riski mõistlikkuse teemadele erinevatest vaatevinklitest nähtuna...

Lugeda täitsa kõlbas.

Juri Nesterenko "Stamp"

Eelarvustaja on palju olulist selle loo kohta juba ära öelnud - algab nagu tüüpiline ulmejutt uurimisrühmast võõrplaneedil ja ootamatust tulnukkontaktist, aga lõpplahendus on igati üllatav. Hindeks samuti kindel "5".

Igor Ogai "Kiri Maalt"

Kosmosesõdurite baasi hakkab kirjadega pommitama tundmatu hull vanamutt Maalt, kes nimetab ennast kõigile sõduritele eraldi saadetud kirjades nende emaks. Peatset tulnukate kosmoseportaali avanemist ja kosmoselahingut ootavad sõdurid peavad kirju halvaks endeks, ent tegelikkus on märksa keerulisem...

Üsna korralikult kirjapandud ja puänteeritud militaarulme valdkonda kuuluv lugu, mille peamiseks plussiks peaksin kosmosesõja kirjeldusi.

Sergei Kazmenko "Pingutage kujutlusvõimet"

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt.

Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat.

Sergei Kazmenko "Kaitsjad"

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm.

Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda.

Maksim Horsuni "Lahkudes "Marrakechilt""

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...

Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...

Aleksandr Zoritši "Kirved ja lootosed"

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...

"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea.

Andrei Kokoulini "Elame veel"

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.

Mike Gelprini "Peaaegu nagu inimestel"

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...

"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus.

Mihhail Klikini "Reamees nr 73029"

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...

Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.

Mihhail Klikini "Viimase sõja viimane sõdur"

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".

Andrei Livadnõi "Kohtumine jumalaga"

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...

Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte.

K. A. Terina "Tinalendur"

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...

Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis