Hannu Rajaniemi "Kvantvaras"

Jah, lihtsa lugemisega tegu pole - autor paiskab lugeja eriti midagi lahti seletamata kohe enda loodud maailma keskele ja ujutab ta üle erinevate ulmeliste mõistetega (ingliskeelsest fänni-wikist on lugejale siinkohal palju kasu). Aga kokkuvõttes see hullude ja pööraste ideede ning tegevustikuga romaan mulle meeldis. Eraldi tuleks mainida Marsi ühiskonnale iseloomulikku dekadentlikku aristokraatlikkust, mis kopeerib justkui 19. sajandit (tekstis mainiti isegi paberist ajalehti!) ja seda kujuteldamatult kõrgelt arenenud tulevikutehnoloogiaga maailmas - tugev erinevus küberpungile tavaliselt omasest low-life'i õhustikust.

Tõlke kallal tahaks natuke iriseda - Nikolai Fjodorovi perekonnanime ei transkribeerita eesti keeles Fedoroviks ja tema õpetuse nimi on ikkagi fjodorovism, mitte fedorovism (sama teema Vassiljevitega). Ja chicken game'i tõlkimine "kanamänguks"...?

Lõpetuseks tahaks loota, et "Sündmuste horisondis" ilmuvad mingil hetkel ka triloogia teise ja kolmanda osa tõlked.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Mõõgad ja maagia II: Purpurkuningriigi mõõgad" (koost. Raul Sulbi)

H. P. Lovecrafti "Hukatus, mis tuli Sarnathi"

"4".

Clark Ashton Smithi "Must iidol"

Sarnaselt kogumiku sisse juhatanud Lovecrafti looga "Hukatus, mis tuli Sarnathi" on käesolevat teksti raskevõitu mõõga ja maagia žanri liigitada, pigem lihtsalt selline eksootiline dark fantasy, mille õhustik hoolimata kauges tulevikus toimuvast tegevusest pigem vanu idamaid meenutab. Just see suurepärane eksootiline õudusõhustik muudab loo minu meelest väga heaks.

Robert E. Howardi "Purpurkuningriigi mõõgad"

Üsna sirgjooneline lugu Valuusia kuningast Kullist ja tema troonilt kukutamiseks korraldatud vandenõust. Maagiat siin loos polegi, on ainult mõõk.

C. L. Moore'i "Hellsgarde"

Keskaegsel Prantsusmaal toimuva tegevustikuga lugu on justkui suurepärane õudukas fantasy pakendis. Jireli Joiry'st retk kummitavasse lossi, mille eesmärgiks on tema vangistatud meeste päästmine, on kirja pandud oskuslikult pinget kruvides ja õhustikku luues.

Clifford Balli "Jumalanna ärkab"

Vähetuntud varase mõõga ja maagia autori lugu, mille kaks peategelast Rald ja Thwaine meenutavad natuke Leiberi Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdjat, jätab tänapäeval lugedes pigem tuimavõitu mulje. Ka tegelaskujude käitumine on kohati natuke usutamatu - areenil igaküldselt läbinüpeldatud Rald ilma vähimatki toibumisaega vajamata enda ja kaaslaste tulevasi elusid korraldamas mõjub kummaliselt.

Henry Kuttneri "Draakonikuu"

Ennemuistsel kadunud ajastul toimuva tegevustikuga lugu sisaldab endas nii mõõga ja maagia kui ka lovecraftiliku kosmilise õuduse elemente. Veidra detailina ei mainita loo pealkirja tekstis kordagi ja lugedes ei tule ka kordagi välja, millega tegu on.

Üldiselt päris korralik meelelahutuslik lugu. Luuleklassikast ja Piiblist pärinevad motod peatükkide ees mõjuvad natuke ülemäära pretensioonikaina.

Fritz Leiberi "Uppunud maa"

Mulle see lugu meeldis tänu oma kurjakuulutavale õudusloolikule õhustikule ja oskuslikule pingekerimisele.

Jack Vance'i "Turjan Miiri lossist"

"Sureva Maa" tsüklisse kuuluva loo peategelaseks on võlur Turjan, kes püüab tehislikul teel inimest valmistada.

Pole nagu päris tipptekst, ehkki Vance'i stiil ja maailmaloome on talle omaselt nauditavad.

L. Sprague de Campi "Kohutav Ka"

"4".

Poul Andersoni "Deemonlik merereis"

Lühiromaani peategelaseks on piraadipealik Corun, kes langeb vangi oma põlisvaenlaste achaeralaste kätte. Corunit näib ootavat kindel surm, ent siis tehakse talle ootamatu ettepanek...

"Deemonliku merereisi" tegevusmaailm meenutab antiikaegseid vahemeremaid, Achearal on ka teatud sarnasused keskaegse Veneetsiaga ja Coruni kodumaal Conahuril on teatud keldi hõng. Kui algul näib tegu olevat žanripuhta fantasy'ga, siis loo arenedes hakatakse toimuvale järjest rohkem ratsionaalseid selgitusi pakkuma ja lõpptulemusena on see pigem science-fantasy.

Käesolev tekst meenutab oma ülesehituselt paljuski Andersoni aasta hiljem ilmunud lugu "Kadunud tähelaevade Sargasso", mis on samuti peagi eesti keeles ilmumas ja liigitub žanriliselt hoopis kosmoseooperiks. Mõlema loo peategelaseks on vangistatud vabadusvõitleja/mässuline, kes peab karistuse vältimiseks olema oma endistele vaenlastele lootsiks teel kuhugi tundmatusse ja ohtlikku paika. Neid peategelasi on kohati isegi sarnaselt kirjeldatud (nt "kotkanina").

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased" (koost. Raul Sulbi)

Ma ei tea, kas selle antoloogia õige koht on Baasis - kaks lugu (Mahkra "Esimene Barbar" ja Süüki oma) on ulmevabad ajaloolised seiklusjutud, ka Howardi-Kaasi loos on ulmeline element üsna tühine. Samas on keegi selle antoloogia Baasi lisanud ja seega ära arvustada ma selle otsustasin. Mainitud Mahkra ja Süüki lugude puhul piirdusin hinnetega (et vältida fraasi "pole ulme, ei kommenteeri" kasutamist).

Ehk siis antoloogia, mille juhatavad sisse ja lõpetavad Howardi klassikalised lood, mille vahel on kaheksa eesti autorite kirjutatud Howardi-pastišši (neist üks Howardil pooleli jäänud loo lõpetus). Kolme pastišši peategelaseks on Solomon Kane, kahe Turlogh Dubh O'Brien, , ühe looga on esindatud ka Punane Sonja ja Barbar Conan. Ehk siis natuke vähemtuntud Howardi tegelased on eesti autorite seas pigem populaarsemad. Mahkra "Esimese barbari" peategelaseks on Rooma keiser Maximinus Thrax ja selle seoseid Howardi loodud tegelastega mul tuvastada ei õnnestunud.

Robert E. Howardi "Bal-Sagothi sõdalased"

Viieteist aasta eest loetud lugu oli mul peaaegu täielikult meelest läinud, lugesin nüüd esimesest "Mõõga ja maagia" antoloogiast kordustrüki üle. Hinne jääb endiselt maksimumi peale - hoogne ja pöörane lugu, ehkki uskumatutest kokkusattumustest tulvil.

Robert E. Howardi ja Marcus Kaasi "Hunni vari"

Eesti autori poolt lõpuni kirjutatud Howardi poolelijäänud lugu, milles Turlough Dubh O'Brien seikleb Ida-Euroopa steppides. Loo Baasi-kõlbulikkuse üle võib ilmselt vaielda - ilmselge pseudoajaloolisus seda ulmeks ei muuda, küll aga tulevad seoses Alissa tegelaskujuga loosse kerged maagiaelemendid.

Howardi stiili järeleaimamine tuleb Kaasil päris hästi välja. Autorite stiilides on ka erinevusi, ent lõpptulemusele see negatiivset mõju ei avalda, pigem vastupidi.

Veiko Belialsi "Jumala käsivars"

Kui Howardi loomingus tegutseb Solomon Kane 17. sajandil, siis käesolevas loos on ta toodud aastasse 1574 ja Liivi sõjast haaratud Virumaale. Loos põimub autori fantaasia ajaloosündmustega ja ega sellest palju loo sisu üleliigselt paljastamata rääkida saagi.

Joel Jansi "Viimane ristiretk"

Järjekordne Solomon Kane'i hoogne seiklus Eestis, sedapuhku Kagu-Eesti künklikul maastikul.

Loos sisalduvad ajaloolised ja mütoloogilised detailid on huvitavad. Ette tuleb paraku heita toimetamise puudumist - tekst on paksult kirjavigu täis, eriti palju on puuduvaid komasid, ent kohati on ka lausetest mõni sõna välja jäänud jne.

Jaagup Mahkra "Jesaja sõnad"

Veel üks Solomon Kane'i Eesti-seiklus, sedapuhku kergelt kriminullilikus võtmes.

Jaagup Mahkra "Esimene barbar"

"3".

Lüüli Suuki "Veresidemed"

"4".

Miikael Jekimovi "Oonüksist silmad"

Lugu Conani seiklustest külmas Põhjalas. Algul nagu eriti kaasakiskuv ei tundunud, aga lõpupoole kisub huvitavamaks. Hindeks "4+".

Robert E. Howardi "Valhalla sõdalased"

Loo tegevus algab 20. sajandi alguse Texases ja selle minategelaseks on ühejalgne invaliid James Allison (ilmselt autori alter ego), kelle näruses elus on ainsaks rõõmuks mälestused erinevate võimsate sõdalastena elatud eelmistest eludest. Üht sellist elu kunagi kirjeldamatult muistsel ajal Allison järjekordselt meenutama hakkabki...

Loo puhul tuleb kindlasti ära mainida selle poeetilist stiili. Nitšeaanlikust verejanulisest üliinimesest peategelasele ja tema kaaslastele on samas natuke raske kaasa elada, nende mõttemaailm jääb võõraks.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Naomi Ishiguro "Sajuvarju orvud"

Kummaline romaan. Esiteks suunatud justkui täiskasvanud lugejatele, aga mõjub kuidagi infantiilsena, seda hoolimata rohkest madinast ja verelaskmisest raamatu teises pooles. Sündmustik ja tegelaste käitumine ei mõju tihtipeale eriti usutavalt (nt miks voorivad kõiksugu pagulased just sinna Sajuvarju saarele, kui neid seal nii halvasti koheldakse?). Studio Ghibli hõngu on siin tõepoolest tunda (nagu tagakaane tutvustuselgi mainitud) ja stseenid romaanist toovad tõesti kohati silme ette kaadrid mõnest Miyazaki animest, aga ilukirjandusest ootaks nagu suuremat läbimõeldust.

Teine silmatorkav teema on maailmaloome. Merel seilavad purjelaevad ja sõditakse jala või ratsa, ent samas maailmas eksisteerivad ka televisioon, häkkerid ja mõistuslikud robotid (maagia muidugi ka). Miks kogu see maailm selline kokkusobimatute detailide rosolje on?

Hinde osas kõhklesin "2" ja "3" vahel, lõpuks otsustasin heatahtlikult viimase kasuks, sest ma pole vist lihtsalt selle romaani sihtgrupp. Kokku siis "3-", võimalikke järgesid ma lugema ei hakka.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Susikiuste"

""Ema südant...""

Kalmsten on üldiselt selline ulmeautor, kelle loomingus kosmoseteemat eriti ei kohta. Käesolev lugu kuulub erandite hulka, kujutades tähtedevahelist viikingikultuuril põhinevat tsivilisatsiooni. Lisaks veel organiseeritud religiooniks arendatud vanagermaani usund (umbes nagu Harrisoni ja Holmi "Risti ja vasara" triloogias) ja kosmilised ususõjad selle erinevate sektide vahel. Iseenesest huvitava ja parajalt hullumeelse ideega lugu, aga maksimumhindest jäi minu jaoks midagi puudu.

"Susikiuste"

Autor on romaani ise liigitanud "viikingpungiks" ja tegu on omapärase seguga Skandinaavia mütoloogial põhinevast fantasy'st ning kosmoseooperist.

Alternatiivmaailmas on viikingid haaranud kontrolli Maa üle ja hiljem on nende ülemvõim levinud ka erinevatesse tähesüsteemidesse. Kasutatakse aatomi-, auru- ja ruunijõudu, germaani mütoloogiast tuntud jumalad sekkuvad inimeste ellu jne. Romaani peategelaseks on endine lahingsõsar (naissõdalane) Hagenhild, kellelt röövitakse tema 15-aastane poeg Skafloc (nimi tuli mulle kuidagi tuttav ette ja nagu kiire guugeldamine näitas, siis põhjusega). Röövimisest käivituv sündmuste tulevärk ongi romaani süžeeks.

Kalmsteni esikromaanis võib ära tunda paljudele ta varasematele tekstidele iseloomulikke jooni. Peategelaseks on jõuline naiskangelane (sedapuhku emarollis). Samuti torkab siin silma teatud mütoloogilise ülevuse segamine räpakavõitu argisusega, mis esines näiteks ka "Aekadioni" lugudes ja "Götterdämmerungis" - kohtumised jumalatega vahelduvad pummeldamistega kahtlastes joomiurgastes jne (see viimane asjaolu muudab žanrimääratluses mainitud "pungi" täiesti kohaseks). Uueks teemaks on vast tohutu kogus ulmelist sõnaloomet (nagu pealkirjaks olev vandesõna, aga ka "lahingsõsar", "tuulekaim" jne) - vähemalt nii suures koguses pole ma seda Kalmsteni loomingus varem märganud.

Kodumaise ulme kontekstis on tegu ilmselt üsna märgilise teosega, seda nii hullumeelse idee kui ka omapärase teostuse poolest. Ehk oleks võinud natuke pikem olla ja kogu seda maailma põhjalikumalt lahti kirjutada, ehkki järg pole ilmselt välistatud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Larry Niveni "Neutrontäht"

"Neutrontäht" kujutab endast kollaažromaaniks põimitud jutukogu, mille minategelaseks on kosmoseseikleja Beowulf Shaeffer. Lugu "Vari" kujutab endast kogumiku raamjutustust, milles Shaeffer meenutab oma varasemaid seiklusi.

Kirjeldatud tulevikumaailm (mis on eesti lugejale tuttav ka autori romaanidest "Rõngasplaneet" ja "Rõngasplaneedi ehitajad") on mastaapne ja värvikas ning kogumiku suurimaks plussiks on kahtlemata eksootiliste võõrmaailmade ja -liikide kirjeldused. Veel üheks iseloomulikuks jooneks on tugevalt reaalteaduslik taust, millele vahel ehitatakse üles isegi lugude puändid. Kuuekümnendate-seitsmekümnendate vaimus hedonistlik ja vabameelne kosmosemaailm meenutab natuke noore Martini lugusid (Martin meeldib mulle küll kõvasti rohkem kui Niven).

Baasis arvustades olen ma võtnud endale põhimõtteks mitte kunagi piirduda vaid hindega juhul, kui olen teksti esmaarvustaja. Mõne teose puhul õnnestub see lihtsamalt, teise puhul raskemalt. "Neutrontähe" lood kuulusid viimaste hulka - korralikult kirja pandud, aga nii ühesugused, et eraldi on neist keeruline midagi arvata. Ja mida rohkem neid järjest lugeda, seda enam hakkavad ilmnema ka nende ühised miinused -visandlikuks jäävad tegelaskujud ja see, et ükski lugu ei suuda teistest teravalt eristuda ega üllatavalt positiivset muljet pakkuda. Lugemisega kogumiku lõpu poole jõudes olin neist ühesugustest tekstidest juba üsna väsinud. Aga koondhindeks tuleb siiski "4".

"Vari"

Lugu pole tegelikult päriselt kogumiku "Neutrontäht" avalugu selle sõna klassikalises tähendus, nagu Baasi põhjal arvata võiks, vaid kujutab endast raamjutustust, mis on jupiti põimitud kogumiku lugude ette, vahele ja taha. See muudab mõnevõrra keeruliseks ka selle hindamise, sest tekst justkui ei eristu omaette loona. Hinne peegeldab teatavat tüdimust, mis mind kogumiku lõpu poole jõudes valdas.

"Neutrontäht"

"4".

"Tuumas"

"4".

"Maakas"

Selles loos sõbruneb Beowulf Shaeffer rikka maalasega, kes soovib endale kosmoseavastajana nime teha. Koos suundutaksegi avastusretkele kõige veidrama võimaliku maailma poole...

Oma füüsikalise puändi poolest veidi "Neutrontähte" meenutav lugu.

"Grendel"

Sedapuhku tegeleb Beowulf Shaeffer inimestest kurjategijate poolt pantvangistatud tulnuka päästmisega...

Autori loomingule omane värvikas ulmeseiklus, kust leiab nii eksootilise võõrplaneedi kui ka pentsikute tulnukeluvormide kirjeldusi.

"Soli ääremaa"

Lugu räägib Beowulf Shaefferi reisist meie kodusesse Päikesesüsteemi, kus ta püüab lahendada salapäraselt kaduvate kosmoselaevade mõistatust. "Soli ääremaa" kohta võib öelda sama, mis ka kogumiku "Neutrontäht" eelmiste lugude kohta - värvikad võõrmaailmad ja palju füüsikat, otseselt nagu mitte midagi ette heita pole, aga väga vaimustuda ka ei suuda.

"Prokrustes"

Sedapuhku suundub Beowulf Shaeffer koos oma Maal loodud perekonna ja veel paari inimesega Fafniri koloniaalplaneedile, kus areneb ootamatult ohtlik olukord...

Millegipärast see lühiromaan mulle väga ei meeldinud. Hindeks "3+".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Alfred Besteri "Lammutatud mees"

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?

Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell.

Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis