Ursula K. Le Guini "Maailma sünnipäev"

"Täiskasvanuks saamine Karhide'is"

Ürgammu loetud "Mirabilia"-sarjas ilmunud "Pimeduse pahem käsi" mulle omal ajal väga meeldis, aga käesolev sama maailma kirjeldav lugu absoluutselt mitte. No ei ole selles hermafrodiitide bioloogilise küpsekssaamise teemas midagi nii põnevat, et sellele terve eraldi lugu pühendada.

"Seggri juhtum"

"3".

"Soovimata armastus"

"3".

"Mägirahva kombed"

"3".

"Üksildus"

"4".

"Vana Muusika ja orjatarid"

"4".

"Maailma sünnipäev"

"4".

"Kaotatud paradiisid"

Viimane ja ühtlasi mu lemmiklugu autorikogumikus "Maailma sünnipäev". Mulle meeldis see, kuidas autor "põlvkondade kosmoselaevaga" seotud probleeme ja nende lahendusi kirjeldab, samuti lühiromaanis sisalduvad kirjeldused - see, kuidas uue planeedi loodus ja õhustik avanevad lugejale järk-järgult, kuna tähelaevas üleskasvanud tegelaste peades justkui puuduvad õiged sõnad nende kirjeldamiseks.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Libakass" (koost. Joel Jans ja Jana Raidma)

Indrek Hargla "Kassi nimi"

Üks neist Hargla loomingule iseloomulikest etnohorrori-lugudest, mille tegevus toimub kuskil Kagu-Eesti maakohas. Üldiselt korralikult kirja pandud, aga jättis tervikuna kuidagi külmaks, sellest ka hinne.

Jana Raidma "Libakass"

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt.

Manfred Kalmsteni "Prügikala"

"4".

Miikael Jekimovi "Viis minutit enne kümmet"

Tumedates toonides maagilis-realistliku hõnguga linnafantaasia, mis meenutab mõnevõrra sama autori lugusid "Sõnad öötaeva alll" ja "Vahetatud lugu". Päris hea õhustikuga ja mõjuv lugu, ent maksimumhindest jäi minu jaoks nagu midagi puudu, seega tugev "4".

Laura Loolaidi "Meiega ei jää sa kunagi nälga"

"4".

Meelis Krafti "Lähetus"

Loo alguses arvasin, et see baseerub kuidagi Lovecrafti "Varjul Innsmouthi kohal", ent edasi lugedes rullus lahti omalaadses paralleelmaailmas toimuv pöörane ja heas mõttes jaburavõitu sündmustik, millel polnud eelmainitud õudusklassikasse kuuluva tekstiga midagi ühist. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu.

Rait Piiri "Lumeõitel"

Loo tegevus toimub autori varasemast loomingust tuttavas sõdivate riikide ajastu Jaapanit meenutavas kohas ja on inspireeritud sealsest üleloomulikke nähtusi puudutavast folkloorist. Sedapuhku on antoloogias "Libakass" sisalduvaid lugusid ühendavale teemale sobivalt kesksel kohal kassidesse puutuv Jaapani üleloomulik folkloor...

Meeldis, aga millegipärast natuke vähem kui sama autori "Pajatus daamist punases kimonos" ja "Nukumeister".

Joel Jansi "Varjukasside tund"

"4".

Maniakkide Tänava "Nagu kodutu koer"

Natuke rabedavõitu ja ehk ka keeletoimetamist kulunuks veidi rohkem ära, aga muidu päris loetav hoogne seiklusulmekas.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Triinu Merese "Omasid ei jäeta maha"

Militaarne fantasyromaan sõjaväeüksusest, kes leiavad metsast välimuselt hiigelsuurt hermafrodiitset väikelast meenutava lapsjumaluse ja otsustavad ta oma väeosa saatvaks kaitsejumalaks muuta...

Üldiselt täiesti lugemiskõlbulik romaan, plusspoolele kannaksin ehk maagiakirjeldused ja -toimimisviisid ning miinuspoolele ülemäärase sahmerdamise titt-jumaluse ümber. Hindeks kokku "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arthur C. Clarke'i ja Stephen Baxteri "Ajaodüsseia II: Päikesetorm"

Polnud üldse paha raamat, aga triloogia esimene osa meeldis mulle rohkem - ilmselt just seetõttu, et "Aja silmaga" võrreldes käsitleb "Päikesetorm" hoopis teistsuguseid teemasid ja et ajalugu on mu jaoks märksa huvitavam ja arusaadavam teema kui astrofüüsika ning Aleksander Suurest, mongolitest või Briti impeeriumi toimetamistest Afganistani piirialadel on märksa põnevam lugeda kui nt Päikesel toimuvatest füüsikalistest protsessidest. Natuke meenutas Liu Cixini ja Andy Weiri loomingut - või pigem oleks ehk õigem öelda, et Liu ja Weiri tekstid meenutavad Clarke'i/Baxteri romaani, kuna too on varem kirjutatud. Käesoleva sajandi nullindatest pärineva romaani kohta on siin üllatavalt palju inimkonna tulevaste teadus- ja kosmosesaavutuste teemalist hurraaoptimismi, mis pärineks justkui kusagilt 20. sajandi keskpaigast - ilmselgelt Clarke'i mõju. Ja Londoni kaitseks ehitatud kuppel tõi meelde ühe hoopis teise ammuloetud Baxteri romaani, nimelt "Ajalaevad".

Eraldi tahaks juhtida tähelepanu "Päikesetormi" eestikeelses tõlkes sisalduvatele tõlkevigadele. Jeruusalemmas asuva Al-Aqsa mošee kuppel tuleks eesti keelde tõlkida siiski "Kaljukupliks", mitte "Kaljutoomkirikuks" (kuna romaani tekstis seostati seda rajatist üheselt islamiga, ei tohiks see olla nii keeruline läbi hammustada"). "Smithsoniani muuseum" on eesti keeles siiski "Smithsoni muuseum" (levinud viga, olen ise korra peaaegu sama teinud). Inglise keeles saksa keelest võetud toorlaenuna kasutatav Lebensraum on eesti keeles siiski "eluruum". Järelsõnas mainitud Hermann Oberthi raamat "Wege zur Raumschiffahrt" on algselt ilmunud saksa keeles, nii et eestikeelses tõlkes oleks võinud kasutada saksakeelset pealkirja või see eesti keelde tõlkida, aga mitte ingliskeelset "The Road to Space Travel".

Üks detail, mis eestikeelses tõlkes veel silma torkas - romaanis oli kahes kohas mainitud "Rohelisteks Jumalannadeks" hüütud vanu Briti tuletõrjeautosid. Ehkki esimesel korral seletasid autorid tekstis täpselt lahti, millega tegu, oli teisel mainimiskorral tõlkele joonealune märkus lisatud - tundus nagu veidi üleliigne...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maria Galina "Dagor"

Paar varem eesti keeles ilmunud Galina lugu mulle eriti sügavat muljet ei jätnud ja seega hakkasin ka ta esimest eestikeelset raamatut lugema pigem madalate ootustega. Siinkohal suutis autor mind aga meeldivalt üllatada - suurepärane kogumik ja väga tore, et Arvi Nikkarev selle koostas, eesti keelde tõlkis ja välja andis. Neljast lühiromaanist ainult üks ("Lauto ja muu seesugune") mulle eriti ei meeldinud, ülejäänud kolm olid head, neist kolmest oli omakorda minu lemmikuks "Punased hundid, punased haned".

"Hüvasti, mu ingel"

Maailm, kus lisaks inimestele eksisteerib meie planeedll veel üks mõistuslik liik - lennuvõimetuid ingleid meenutavad grandid ehk mažöörid, kelle algkodu paikneb Austraalias ja kes on vist millalgi varauusajal Homo sapiens'i üle oma võimu kehtestanud. Lühiromaani tegevus toimub 20. sajandil tolle alternatiivmaailma Kiievis ja üldine õhustik meenutab endist Nõukogude Liitu, ainult et kompartei ladviku asemel on võimul mažöörid...

Kui algul paistis, et lühiromaani tegevus kipub liialt lohisema ja veidi venekeelsele ulmele omasesse köögilaua taga targutamisse ära uppuma, siis mingil hetkel läksid sündmused täie hooga käima ning ka sotsiaalse ulme ideeline pool koos lahendustega oli kokkuvõttes huvitav. Pealkiri oli teatud määral justkui "petekas" - kes ootab siit melanhoolset ja kurva lõpuga armastuslugu, peab ilmselt pettuma...

"Dagor"

Kui ei teaks, siis oleks raske arvatagi, et algselt on tegu vene keeles kirjutava autori tekstiga - selles džungliseikluse ja lovecraftiliku õuduka segus (mis algab pühendusega Lovecraftile ja Howardile) pole praktiliselt mitte midagi idaeuroopalikku ega slaavilikku (näiteks Eestis kirjutab sarnaseid lugusid Jaagup Mahkra). Nojah, muidugi pole tegu ainsa sellise vene keeles kirjutava autori tekstiga, mida olen lugenud, esimese hooga meenusid kasvõi Beljajevi lõunamaise õhustikuga seiklusulmekad. Aga veidi üllatav siiski, eriti arvestades varasemaid minu loetud Galina tekste.

On džungliseiklus ja kadunud linna otsivad vaprad maadeuurijad (nagu näiteks Haggardil) ja lovecraftilik nimetu ning iidne õudus. (Autor ei ütle seda kordagi otseselt välja, ent "Dagori" tegevus peab toimuma Hispaania Guineas ehk praeguses Ekvatoriaal-Guinea Vabariigis, sest 19. sajandil oli see ainsaks Hispaania kolooniaks Sahara-taguses Aafrikas ja ka omavahel segunevad Hispaania ning Briti koloniaalmõjud vastavad reaalsele ajaloole.) Teisalt on "Dagor" aga justkui klassikalise seiklusjutu antitees - vaprad maadeuurijad on tegelikult egoistlikud sotsiopaadid ja džungel maapealne põrgu, kus midagi head ees ei oota ning kus kondamine on üldse äärmiselt halb mõte - erinevus "poisteraamatutest", millele autor ka ise tekstis ühe tegelase mõttelõnga läbi viitab. Kokkuvõttes põnev ja mõtlemapanev lugu, seejuures üsna lohutu ning optimistliku alatoonita.

"Punased hundid, punased haned"

Nõukogudeaegseid lasteraamatuid Siberist, Kesk-Aasiast ja muudest metsikutest kohtadest mäletan lapsepõlvest isegi ning ka tekstis viidatud vana komöödiafilm "Lõbusad semud" on mul kunagi ära nähtud. Ma ei tea, kas osalt just nende isiklike seoste tõttu, aga erinevalt kogumiku "Dagor" kahest esimesest lühiromaanist suutis "Punased hundid, punased haned" mind juba esimestest lehekülgedest kaasa haarata - seda ammu enne ulmelise elemendi ilmnemist.

Käesoleva lühiromaani eksootilises ja koloniaalses keskkonnas toimuv seikluslik ning hullumeelsusega piirnev sündmustik meenutab natuke "Dagorit" - ainult et 19. sajandi asemel on siin 1930. aastad ning Ekvatoriaal-Guinea klaustrofoobsete džunglite asemel Nõukogude Liidu Aasia osa (mis koht see täpselt on? Kasahstan? Tõva? Ei suutnud seda tuvastada ja ilmselt pole see niiväga oluline ka) stepiavarused ja mäestikud. Ka muus osas korduvad teatud teemad - valgete (või antud juhul siis nõukogude) inimeste ratsionaalsuse kokkupõrge pärismaalaste ebausuga, eksirännakud millegi tundmatu ja eksootilise otsingul ning inimeste suhted metsloomadega. Natuke lovecraftilikku hõngu on siingi, aga kui "Dargon" on selgelt žanriulmeline, siis "Punased hundid, punased haned" kõigub nagu kuskil maagilise realismi piiri peal. Tõlkija, koostaja ja kirjastaja Arvi Nikkarev on käesolevat lühiromaani võrrelnud omal ajal eesti keeles ilmunud "Lodusaartega" ning mingeid sarnasusi on siin vist tõesti olemas, ehkki mainitud loost ma eriti palju ei mäleta. Ja võrreldes "Dagoriga" on "Punased hundid, punased haned" kuidagi inimlikult soojem ja optimistlikum, seda koledast tegevuskohast/ajast hoolimata. Kuidagi kaunilt poeetiline on see lühiromaan ka, nii et hindeks kindel "5+".

"Lauto ja muu seesugune"

Viimane lühiromaan Galina eestikeelsest kogumikust "Dagor" ja ainus neist neljast, mis mulle eriti sügavat muljet ei avaldanud. Sapkowski "Nõiduri"-sarjaga olen ma üsna põhjalikult tuttav (ehkki lugemine jääb praeguseks aastate taha), kirjanikuna ta mulle meeldib ja seega peaks tema loomingul põhinev fanfiction mulle igati meele järgi olema. Ainult et...

Esiteks, käesoleva lühiromaani sündmustiku sidumine Sapkowski fantaasiamaailmaga tundub kuidagi kunstlik - kui mõned detailid välja jätta, võiks see kõik samahästi aset leida kusagil ajaloolisel taustal või mistahes katkukoldes (jah, võib-olla oleks eesti lugejale parem, kui seda, mis seal linnas täpselt toimuma hakkab, poleks kogumiku tagakaanel spoilerdatud). Teiseks, Sapkowski loodud küünilis-groteskne ja üheaegselt arhailine ning veidralt moodsat terminoloogiat sisaldav maailm nagu ei sobitu Galina poeetilise ning tundehella stiiliga.

Kokkuvõttes: ei olnud halvasti kirja pandud, aga mulle kui lugejale isiklikult väga ei meeldinud, seega hindeks "3".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Kübeke elutervet vihkamist" (koost. Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees)

Häli Kivisilla "Harjusk"

Minu meelest ei kirjeldata selles loos mitte teist maailma, vaid mingisuguse suure sõja tagajärjel kuhugi eelindustriaalsele tasemele taandarenenud tuleviku-Eestit, kus muuhulgas kasutatakse ka apokalüpsise-eelsest ajast säilinud masinaid.

Muus osas - lugeda täitsa kõlbas ja see viletsa olukorra kiuste võitlusvaimu ning optimismi säilitamise meeleolu, mida antoloogia koostajad seostavad sõnaga hopepunk, oli siin täiesti olemas.

Miikael Jekimovi "Läbilõigatud niidid"

"4".

Kristjan Sanderi "Miljones päev"

Meeldisid nappi loosse mahutatud metsiku võõrmaailma kirjeldused ja loo üldine õhustik. Maksimumhindest jääb siiski midagi puudu, olgu siis "4+".

Artur Räpi ja Maarja Kruusmetsa "Tume leek"

"4".

Meelis Friedenthali "Õunapuu"

Suur hulki kirjeldusi viimastel aastatel maailmas toimunud (ja lähitulevikus loodetavasti mitte vähemalt sellisel kujul toimuvatest) sündmustest, sekka argirealistlikke kirjeldusi suitsukala söömisest bussis ja õunapuu saagimisest. Lugu ennast nagu polnudki, üsna igav.

Lüüli Suuki "Welwitschia mirabilis"

Idamaiselt eksootilise õhustikuga fantasymaailm mulle meeldis ja kogu see maagiliste oskustega tegelaste sebimine ühe kriitilise tähtsusega taime ümber tõi natuke meelde Frank Herberti loomingu. Loo algus küttis ootused parajalt üles ja ilmselt ootasin sellest natuke rohkem mingit ootamatust või teravust kui lihtsalt maagilise maailma toimimisele ning õukonnaintriigidele keskendunud fantasy't. Nii et kokkuvõttes päris korralik jutt, aga millegipärast kõrgemalt kui "4-ga" ma seda hinnata ei suuda.

Veiko Belialsi "Kübeke elutervet vihkamist"

Võimas tekst jah. Ehkki loo tegevusmaailm jäetakse sihilikult hämaraks ja sellest, mis seal tegelikult toimus, päriselt aru ei saagi, on kõik need emotsioonid ja meeleolude kirjeldused väga mõjuvalt edasi antud.

Kristi Reiseli "Vein Naanil"

Hoogne kosmiline kelmilugu, milles sisalduv absurdimaiguline huumor oli päris omalaadne ja tore. Natuke häiris see 20. sajandi keskpaiga ulmelugudele omane võte, kus sajandite jooksul välja kujunenud ajaloolis-sotsiaalsed probleemid lahendatakse nagu plõksust ühe näpuliigutuse või kellelegi pähe karanud ideega (meenusid Harrisoni "Vangistatud universum" ja veidi ka "Surmailma"-triloogia, samuti mõned Dicki lühilood). Aga Reiseli lugu oli muhe lugemine sellest hoolimata.

Triinu Merese "Plahvatus Le Gynil"

Kosmoseulmeks liigituv lugu gaasiplaneeti uurima saabunud ekspeditsiooniga juhtunud õnnetusest ja järgnevatest rasketest valikutest, kuna enamiku meeskonnaliikmete eluga pääsemine tähendaks paratamatult kellegi ohverdamist...

Loost jäi umbes samasugune mulje nagu enamikust käesoleva antoloogia seniloetud lugudest - lugeda kõlbas, aga maksimumhindest jäi nagu midagi puudu.

Laura Loolaidi "Kiirituskuu sõnnik"

Väga omapärane lugu nii tegevusmaailma kui ka keelekasutuse poolest (see Loolaidile omane veidi 19. sajandi eestikeelseid trükitekste meenutav naljakas sõnakasutus). "Viiest" madalamat hinnet anda oleks ebaõiglane.

Manfred Kalmsteni "Tapjaprints"

Mulle meeldis. Poul Andersoni stiilis sünge, verine ja hoogne põhjamaine fantasy nagu Kalmsten seda kirjutada armastab, lisaks veel see positiivse mässulisuse element, mis käesoleva antoloogia lugusid iseloomustama peaks. Kindel "5".

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maniakkide Tänava "Muinaskuningas online #1: Manatar"

Alustuseks tunnistan, et kuni käesoleva raamatu lugemiseni oli uus ulme alamžanr LitRPG jäänud minust suuresti tähelepanuta. Jah, see fraas oli mulle kuskilt kõrvu jäänud, aga ma ei teadnud selle täpset tähendust, samuti olen kunagi ürgammu lugenud inglise keeles Tad Williamsi tetraloogiat "Otherland" ja hiljuti ka kodumaisel ulmejutuvõistlusel silma paistnud Tim Horneti lugu - aga seda, et tegu on omaette alamžanriga, milles kirjutatakse eri keeltes massiliselt raamatuid, sain teada alles Mandi artiklist, mis on lisatud käesolevale romaanile järelsõnana.

"Muinaskuningas online'i" tegevus leiab aset Tartus ilmselt kunagi 21. sajandi teisel poolel (vanuse poolest keskealine peategelane mäletab oma lapsepõlvest sedasorti tehnoloogiat, mida meie maailmas veel ei eksisteeri). Peategelane Kati on elukutseline virtuaalmängur (ehk peenemalt öeldes e-sportlane), kes on hakanud virtuaalmängudega tegelema juba varases nooruses, ent maksnud selle eest ränka hinda algeliste VR-peakomplektide kasutamisest tingitud ränga ajuhaiguse näol. See haigus nõudnud juba Kati abikaasa elu, raviks tal raha pole ja nii näib, et ta ainsaks võimaluseks on koos oma 19-aastase veidi autististliku poja Lauriga Annelinna korteris elades surma oodata. Kuni Lauri otsustab ühel hetkel hakata oma ema ravikulude katmiseks uues eesti mütoloogia teemalises 3D-MMORPG-s "Muinaskuningas" (huvitava reklaamitrikina kujutab autor oma kahe aasta eest ilmunud samanimelist romaani kui tulevast kirjandusklassikat, mille põhjal tehakse võrgumänge ja millele peategelased korduvalt vihjavad) raha teenima...

Alustuseks pean mainima, et tegu on vist kõige nö peresõbralikuma ja pehmema Mandi romaaniga, mida olen lugenud. Ei mingeid zombisid, soolikates sumpamist ega küberparme (asotsiaalsetele virtuaalisõltlastele vihjatakse korra küll seoses ühe tegelasega, aga nende igapäevaelu ei kirjeldata lähemalt. Kas "Muinaskuningas online'i" näol on tegu noortekaga? Justkui oleks, aga tegelased on selleks keskmiselt liiga vanad (peategelane kuskil täpsustamata keskeas, tema poeg 19-aastane, esineb küll ka neist veidi nooremaid tegelasi).

Enamik romaani tegevusest keskendubki konkreetses eesti mütoloogial põhinevas MMORPG-s müttamisele ja rahateenimiskatsetele. Olen sarnaste mängudega elu jooksul natuke kokku puutunud ja võin öelda, et vähemalt minu meelest on autor kirjeldanud kogu seda võrgumängurite maailma üsna realistlikult. Samas mingeid huvitavaid ulmelisi puänte (nagu nt ülalmainitud Horneti "Kuningatütre varjus") siin pole ja tervikuna ei tundu "Muinaskuningas online" nii huvitava romaanina, et sellele "kolmest" kõrgemat hinnet anda, ehkki otseselt väga halb see ka pole.

Samuti mõjub romaani sündmustikku käivitav probleem kuidagi kunstlikult. Olgu, ma mõistan, et autor viitab siin harvikhaigustele, mille ravimite liigkõrge hind (vähe haigeid=vähene ravimite tootmine=ülikõrge hind) on ka pärismaailmas paljudele elu ja surma küsimuseks. Ent arvestades nende algeliste VR-peakomplektide laialdast levikut peaks sarnaseid tõbiseid maailmas ju üsna palju olema, samas on Kati oma muredega justkui peaaegu üksi. Lisaks veel ohutute peakomplektide ülikõrge hind - igasugune laias kasutuses olmeelektroonika kipub üldiselt kiiresti odavaks muutuma ja kirjeldatud lähituleviku-Eesti näol paistab tegu olevat siiski pigem heaoluühiskonna kui mingisuguse "kolmanda maailma" getoga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis