Susanna Clarke'i "Piranesi"

Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.

Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...

Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Galaktika kodanik"

Heinleini noorteulmekatega (kui samuti algselt sinna kategooriasse sobituma mõeldud "Tähesõdalased" välja jätta) polegi ma varem kokku puutunud, ehkki minu mälu järgi olid ka mõned ürgammu inglise keeles loetud autorikogus "The Past Through Tomorrow" ilmunud lühemad lood justkui pigem nooremale lugejale suunatud. Sarnaselt mitmetele eelarvustajatele ei jätnud "Galaktika kodanik" ka mulle põrmugi lasteraamatu muljet ja kindlasti pole romaani algne sihtgrupp põhjus raamatu lugemata jätmiseks.

Mida siis veel eelarvustajatele lisada? Korralik romaan, suurt vaimustust ei tekitanud, ent lugeda kõlbas ("4" tuleb vast väike miinus taha). Tehnoloogilise poole pealt torkas kõige rohkem silma sõrmejälje abil töötava rahaautomaadi mainimine - kui muidu on romaanis kirjeldatud tulevikutehnoloogia tüüpiline 1950. aastate tulevikunägemustele, siis mainitud detail mõjus enne esimeste pangaautomaatide leiutamist kirjutatud romaanis üsna prohvetlikult. Ja tõlkele pole muidu eriti midagi ette heita, ent sõna "fail" on kahtlemata valesti tõlgitud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris" (koost. Eva Luts)

Häli Kivisilla "Juhtumised Pahura Jumala baaris"

Lugu liigitub žanriliselt vist science fantasy'ks ja selle tegevus toimub jumalate akadeemias, kus õpitakse galaktikate, päikesesüsteemide ning planeetide loomist. Olulist rolli mängib loos selle pealkirjas mainitud baar, kus nii jumaltudengitele kui ka nende õppejõududele lõõgastumas käia meeldib...

Äärmiselt fantaasiarikas ja oma lühiduse kohta ka mastaapne lugu. Maksimumhindest jääb minu jaoks siiski midagi puudu, ent "4" on sellele kindlalt garanteeritud.

Joel Jansi ja Laura Loolaidi "Moskva hääl"

Tehnoloogilise kallakuga alternatiivajalooline lugu mõnevõrra teistsugusest Nõukogude Liidust, mida valitseb raadiosidele toetuv tehismõistus. Loo tegevus toimub talvises Kagu-Eestis ja selle sündmustik on nähtud läbi kaheteistaastase poisi Ürmo silmade. Loo käigus avaneb tegevusmaailma taust ja lugeja saab teada, miks kirjeldatud maailm on arenenud täpselt selliseks, nagu see on...

"Moskva hääl" on kirja pandud naiivsevõitu seiklusliku lasteulme võtmes, samas on autorite ideebaas üsna lennukas ja võimas. Väga tõsiselt seda lugu vist võtma ei peakski, aga "4" on see vähemalt minu meelest kindlalt ära teeninud.

Rait Piiri "Raha ei tunne maailmavaadet"

Süngetes toonides küberpungiliku loo tegevus toimub Suur-Tallinna metropolis aastal 2066. Maailma vaevavad majanduraskused, automatiseerimisest tingitud tööpuudus ja antibiootikumidele resistsentsed nakkushaigused. Venemaa on vallutanud enamiku Eesti territooriumist, mis on nimeliselt tunnustamata Eesti Autonoomse Rahvavabariigi kontrolli all, Eesti Vabariik piirneb vaid Suur-Tallinna metropoliks muutunud Harjumaaga, mis püsib vaid NATO liitlasvägede ja ÜRO rahukaitsevägede toel. Loo keskmes on rühm töö kaotanud endisi Suur-Tallinna politseinikke, kes on otsustanud oma haigete lähedaste päästmiseks kasvõi jõudu kasutades uut tüüpi antibiootikume hankida...

"Raha ei tunne maailmavaadet" on autorile omaselt hoogne ja verine lugu, milles on pandud rõhku tegevusmaailma detailsele kirjeldamisele nii poliitika kui ka tehnoloogia (muuhulgas relvastusse puutuva) osas. Hindes pole kahtlustki.

Karri Tiigisooni "Q-ketas"

Ideerohke lugu, mida arvustades tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui palju selle sisust ilma spoilerdamata välja tohib lobiseda. Sürrealistlikuvõitu klaustrofoobses tegevusmaailmas toimuva quest'ina alanud lugu osutub kokkuvõttes millekski muuks... ja enne lõppu keeratakse sellele veel täiendav vint peale. Põlvkonnalaevade lugusid peale Hargla "Gondvana laste" eesti ulmest nagu väga ei meenugi... Tiigisooni lugu on küll märksa keerulisem ja tekitab muuhulgas seoseid Liu Cixini looga "The Wandering Earth".

Küsitavusi loos küll leidus. Näiteks see, et miks pidi uuele planeedile pääsema üksainus isik - elujõulise koloonia loomise seisukohast üsna halb lahendus. Või et kuidas emotsioone mitteomav arvuti lõpuks nii härdameelseks muutus? Algaja autori debüütloo ideed ja ambitsioonid on vast tugevamadki kui teostus, ent kokku tuleb hindeks igatahes aus "4".

Marek Liinevi "Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses"

Kõrbemaailmas toimuv sürreaalsevõitu ja hallutsinatsiooniline quest, mis algul pigem fantasy't meenutab, ent lõpuks ka SF-ile iseloomulikke jooni omandab ning mille tegelik mõte ilmneb alles lõpuosas. Hulk eksootilisi kirjeldusi, veidraid elukaid ja kitšiga piirnemist. Eriti dialoogides torkab silma arhailis-pateetilise ja tänapäevase ametlikuvõitu keelekasutuse segamine - pole aru saada, on see olnud taotluslik või mitte.

P. S.: silmatorkava kirjaveana tuleb ära mainida Kreeka mütoloogiast tuntud põrgukoera Kerberose nimekuju (Gerberos). Sarnaselt teistele käesoleva "Täheaja" lugudele on ka Liinevi tekstis rohkelt komavigu, ent toimetamisse puutuvat ei saa otseselt autori süüks panna.

Jaagup Mahkra "Doktor Hartley orjad"

Loo (mille esialgne pealkiri oli kurjade keelte jutu järgi mõnevõrra poliitiliselt ebakorrektsemalt kõlav "Doktor Hartley neegrid") tegevus toimub Ameerika kodusõja eelses Louisianas. Täpset tegevusaega pole loos mainitud, vihjete järgi (dagerrotüüpia mainimine) peaksin selleks 1840. aastaid. Lugu on esitatud Joseph Reedi nimelise noormehe minajutustusena, kes saabub külalisena oma kauge sugulase doktor Hartley mõisa keset metsikut Louisiana soomaastikku. "Hullu teadlase" kalduvustega orjapidajast Hartley maavaldus on kui üksik tsivilisatsiooni eelpost keset metsikut Louisianat ja nagu selgub, ei piirdu peategelasi ähvardavad ohud ainult ennast soodes varjavate põgenenud neegerorjade ning metsloomadega, vaid Hartley mõisas toimuvad ka hoopis fantastilisemad ja süngemad asjad...

Mahkra teeb siin loos seda, mida ta kõige paremini oskab - aimab järele vanade seiklusjuttude stiili. Minajutustuse vorm, kus sündmustik on edasi antud 19. sajandi ameeriklase pilgu läbi, annab ajastuomase stiili kasutamiseks sobiva ettekäände ja siin loos on tõesti kõike seda, mida vanades seiklusjuttudes - karm seikluslikkus, tänapäeval naiivselt süütuna mõjuv armastusliin ning paras kogus rassismi. Viimatimainitud asjaolu võib loo lugemise "poliitkorrektsemate" lugejate jaoks ehk ebameeldivaks muuta, ent kindlasti pole see autori jaoks eesmärk omaette, vaid pigem aimab ta lihtsalt ajastuomast stiili kõigis selle tänapäeval veidralt mõjuvates nüanssides mõnuga järele (19. sajandile iseloomulik rassism pole niivõrd tulist vihkamist õhutav, kuivõrd patroneeriv ja justkui muuseas rahulikult muu teksti sisse põimitud). Kindlasti soovitaksin Mahkra lugu kõigile neile ulmefännidele, kellele vanadele seiklusjuttudele iseloomulik stiil meeldib. Minu jaoks pole igatahes maksimumhindes kahtlustki.

Elo-Mall Toometi "Teist teed"

Fantasylugu, mille tegevus näib toimuvat kuskil "sõdade, nälja ja katku ajal" (16.-18. sajandil) Eesti sootaguses külas.

Kenasti kirja pandud lugu, aga mind isiklikult eriti ei kõnetanud.

Meelis Krafti "Terminal Borealis"

Krimihõngulise ulmeloo peategelaseks on kosmiline mõrvauurija Blake Tobias, kes saab ülesandeks lahendada Jupiteri ja Saturni vahelises kosmilises ruumis paiknevas Terminal Borealise astrolaboris asetleidnud kadumisjuhtum...

Klassikalised kriminullid kui žanr ehk tekstid, mille kogu sündmustik keskendub mõrvajuurdlusele isoleeritud keskkonnas, mulle üldiselt ei meeldi. Ka Krafti tekst näis algul selles suunas tüürivat, ent lõpupuänt jättis meeldiva ja ka ulmelises mõttes hea mulje, mistõttu "Terminal Borealis" on minu meelest hinde "4" ära teeninud.

Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "Läbi musta kivi"

Palverännaku ehk hadži kirjeldus tuumasõjajärgsesse Mekasse on autoritel minu meelest hästi välja tulnud ja neil on kaasautoritena õnnestunud ühendada oma tugevad küljed - tehnoloogiaalane teadlikkus Jansi ning geograafiaalane silmaring Mahkra poolt. Tulemuseks on eksootilises keskkonnas toimuv kõrgtehnoloogilise taustaga postapokalüptiline seikluslugu, mis on vaieldamatult maksimumhinde ära teeninud.

Tõnis Hallaste "Noa teritamine"

Pigem piiripealseks ulmeks liigituv lugu võib olla omas laadis päris hästi teostatud, ent mitte minu "tassike teed". Neid asjaolusid kokku võttes tundub "3" õiglase personaalse hindena.

Mia Lisette Tamme "Maha müüdud hinged"

Noore autori (autoritutvustuse järgi praegu 17-aastane, nii et umbkaudne arvutus annab sünniaastaks 2003 või 2004) debüütloo tegevus leiab aset aurupungilikus fantaasiamaailmas, mille õhustik meenutab mõnevõrra viktoriaanlikku Inglismaad ja kus kõikvõimas Kirik on ära keelanud reaalselt toimiva maagia. Ehk siis natuke Philip Pullmani "Kuldset kompassi" meenutav maailm (teokraatia, 19. sajandi tasemele takerdunud tehnoloogiline arengutase), ent erinevalt mainitud autori teostest pole Tamme loos kirjeldatud maailmal midagi tegemist meie reaalse maailmaga ei geograafia ega ajaloo osas. Lugu räägib aristokraatlikust perest pärit kasuõe ja -venna sehkendamistest maagiaga ning nende keerulistest omavahelistest suhetest. "Maha müüdud hinged" on ilmselgelt suunatud autori eakaaslastele ehk liigitub pigem noortekirjanduseks. Lisaks Inglismaad meenutavale õhustikule torkavad tugevad anglomõjud silma ka näiteks isiku- ja kohanimede puhul, mille tähenduse mõistmine eeldab inglise keele oskust.

Ilmselgelt pole ma lugejana üldse selle loo sihtgrupp ja seda asjaolu peegeldab ka hinne, ent "3-l" on siinkohal tubli plussmärk taga. Noor autor on loo kallal kõvasti vaeva näinud, siin on nii läbimõeldud süžee, kirjeldused kui ka detailne taustamaailm. Debüütloo kohta kahtlemata tubli saavutus ja loodetavasti jätkab Tamme kirjutamist ka edaspidi.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Isaac Asimovi "Nemesis"

Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.

Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Leonid Kaganovi "Sidrunkollane planeet"

"Võõrtööline"

"4".

"Tankett"

Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).

Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.

Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.

"Millal see ükskord lõpeb"

Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki.

"Depressant"

Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.

Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Sidrunkollane planeet"

Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...

Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas..

"Aeg oli sellline"

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...

Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Fritz Leiberi "Mõõgad ja nõidus"

Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...

Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul.

Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.

"Lumenaised"

"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust.

"Ebapüha Graal"

"4".

"Hukatuslik kohtumine Lankhmaris"

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile.

Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Helju Rebase "Õige valik"

Moskvas elava ja oma teoseid valdavalt vene keeles avaldava eesti ulmekirjaniku Helju Rebase loomingut pole eesti keeles pärast 1980. aastaid eriti avaldatud - mõned lood on küll ilmunud Reaktoris ja erinevates antoloogiates. Käesolev kogumik aitab seda lünka täita.

Kogumik jaguneb kaheks - kõigepealt viisteist lühijuttu, siis lühiromaan "Linn Altrusel". Mainitud lühijutud on enamasti ülilühikesed anekdoodilaadsed puänteeritud laastud. Osad neist mõjuvad päris vaimukalt ja andekalt, teised aga jäävad tänu oma lühidusele visandlikeks ning anekdootlikeks. Lugudes torkab silma naistegelaste kujutamine lollide ja karikatuursetena - naisautori puhul üsna üllatav. "Linnast Altrusel" olen eraldi arvustuses juba kirjutanud ega hakka oma juttu käesolevaga üle kordama.

Hinne "3" peegeldab isiklikku keskmist lugemiselamust, hoolimata sellest on käesoleva kogumiku eesti keeles ilmumine igati tervitatav.

"Kõik puud ei ole ühesugused"

Üldiselt mulle sellised üsna ühetaoliselt mõjuvad düstoopilised lood steriilsetest, hingetutest ja tasalülitatud tulevikuühiskondadest eriti ei meeldi, mistõttu ei saa ka käesolevale loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Minu pea"

Lisaks eelarvustajale veel, et loos on tugevad vihjed Aleksandr Beljajevi "Professor Dowelli peale" ja mainitud teost on loo alguses ka otseselt mainitud.

Üldiselt tuleb eelarvustajaga nõustuda. Tegelaste käitumine pole väga loogiline ja tekst näib olevat pigem sotsiaalkriitiline paskvill ulmekuues kui žanrilistel eesmärkidel kirjapandud teaduslik-fantastiline lugu. Kogu oma elu äritegemisele pühendanud "edukate" eluviisi üle irvitamine pole sugugi keeruline, samas saaks sarnast allegooriat kasutada ka mistahes muu fanaatiliselt "istuvale tööle" pühendunud isiku kohta.

"Ilu kohutav jõud"

Kosmoseuurijad satuvad planeedile, mida asustanud humanoidne tsivilisatsioon on seniteadmata põhjustel hävinud, kohalikel surnuaedadel asuvatel hauasammastel olevate fotode järgi võib aga aru saada, et kohalikud naised olid imeilusad. Selgub, et üks kohalikest kaunitaridest on veidral kombel ellu jäänud ja loo minategelane, kosmoselaeva arst, armub temasse kõrvuni ära ning otsustab meeskonna juurest ära karata ja mahajäetud planeedile elama jääda...

Korralikult teostatud puänteeritud lõpuga novell. Lugu jätab seejuures üsna vanamoodsa mulje, nii et kohati on raske uskuda, et see pärineb aastast 2015.

"Õige valik"

Lühike puänteeritud lugu, mille sisust pikemalt rääkida ei tahakski. Märksõnadena võiks mainida kosmoselende ja taaskord üsna vanamoodsat õhustikku - lugu pärineks justkui kuskilt 20. sajandi keskpaigast.

"Mis saab pärast"

Kirjanduslikus mõttes päris hästi teostatud lühike maailmalõpulugu, mis mind sellest hoolimata tervikuna pigem külmaks jättis.

3+.

"Ootamatu edu"

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.

"Helendav kass"

Loo minategelaseks on robotnaisega abielus olev mees, kelle abikaasa soovil võetakse ühiseks koduloomaks geenmuundatud helendava karvaga kass...

Erilist muljet see lugu mulle ei jätnud.

"Ajakirja "Emantsipeerunud naine" intervjuu Immanuel Kantiga"

Kunagi ammu sai seda lugu loetud Rebase kogumikust "Väike kohvik", nüüd siis lugesin tema uuest eestikeelsest kogumikust "Õige valik" selle uuesti üle. Iroonilistes toonides ajarännulugu rumalast ajakirjanikutibist, kes kupatatakse ajamasinaga 18. sajandi Königsbergi kuulsat filosoofi Immanuel Kanti intervjueerima... Sekka veel viiteid nõukogudeaegsele olmeabsurdile.

Üldse mitte paha lugu, aga "neljast" kõrgemalt millegipärast hinnata ka ei taha.

"Margaret Mitchelli tagasitulek"

Päris lõbus lugu 22. sajandist, mil teadus võimaldab mineviku suurkujusid (s.h. kirjanikke) surnuist ellu äratada. Loo keskmes ongi pealkirjas mainitud Ameerika kirjandusklassik, keda ärritab ta romaanile "Tuulest viidud" Alexandra Ripley poolt kirjutatud järje olemasolu...

"Taruaeg"

See laast jäi kuidagi liiga fragmentaarseks, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Teener"

SF-laast, mis mulle eriti sügavat muljet ei jätnud. Sellest ka hinne.

"Ristsõnamõistatus"

Päris lõbus laastuke, hindeks "4-".

"Oh neid teadlasi küll"

Omapärase ideega laast, mis oma lühiduses siiski kuidagi anekdootlikuks ja visandlikuks jääb. Hindeks "3+".

"Aristarhos ja koduliblikas"

Žanriulmeks on seda lugu raske pidada, pigem vast maagilise realismi valdkonda kuuluv. Iseenesest korralikult kirja pandud, aga ei jätnud nii sügavat muljet, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Linn Altrusel"

Kunagi kauges tulevikus on kosmose koloniseerimisel otsustatud inimesed jagada kaheks - egoistidest kolonistid on saadetud planeedile Egos, altruistid aga planeedile Altrus. Viimasel, täpsemalt ühes absurdse elukorraldusega linnas, toimubki lühiromaani tegevus...

"Linn Altrusel" sisaldab rohkelt viiteid autori lühematele tekstidele (mulle endale torkasid silma viited erinevatele 1986. aastal Rebase eestikeelses kogumikus "Väike kohvik" ilmunud lugudele, aga ka käesoleva kogumiku nimiloole ning loole "Kõik puud ei ole ühesugused"). Lühiromaani suurimaks miinuseks on minu meelest see, et tegu näib olevat justkui ulmekuube pakendatud olmelise absurdiga... lisaks jäi arusaamatuks, miks kirjeldatud linn kauges tulevikus ja teisel planeedil on nii oma tehnoloogiliselt arengutasemelt kui ka üldiselt õhustikult justkui 1980. aastate Nõukogude Liidu koopia. Ilmselt on siin mingit varjatud allegoorilist ühiskonnakriitikat (Egos ja Altrus kui Külma sõja ning raudse eesriide allegooria?), ent tänapäeval lugedes paneb selline nõukogulik olmeabsurd pigem õlgu kehitama.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis