Wednesday, April 14, 2021

Roger Zelazny "Igikelts ja tuli"

"Igikelts"

Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...

Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.

"Loki 7281"

Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.

"Surmalaul"

"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks.

"Endalegi üllatuseks"

Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...

Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...

"Päevane liik"

Suhteliselt väheütlev vampiirijutt, mis keskendub ebasurnute eksistentsi ökoloogilisele loogikale.

"Titani sagedused"

Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks.

"Taevamana"

Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja žanriliselt fantasyks liigituv. Pikemalt sisust vast rääkima ei peakski, sest loo aeglane avanemine on justkui mõeldud laskma lugejal toimuvat järk-järgult avastada. Mainiks vaid, et mu enda jaoks tekkisid teatud paralleelid sama autori "Amberi"-tsükliga, mitte küll tegevusmaailma, vaid minategelase isiku ja tema suhete osas meie maailmaga. Ei midagi vapustavat, aga üldiselt loetav tekst.

"Öökuningad"

Järjekordne vampiirilugu. Eriti sügavat muljet ei jätnud.

"Tee lõpp"

Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "tolkienistliku" fantasy teemal. Midagi eriti huvitavat see laast minu meelest endast ei kujutanud.

"Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele"

Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle millegipärast ei meeldinud. Seda hoolimata sellest, et teatud sümpaatia Jaapani kultuuri suhtes on mul täiesti olemas. Ilmselt midagi loo stiilis hakkas vastu või ei suutnud selle sündmustik mind kaasa tõmmata.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, April 4, 2021

"Läbi valu ja vaeva" (koost. Jüri Kallas ja Joel Jans)

Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.

Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää.

Maniakkide Tänava "Läbi valu ja vaeva"

Selline kooljahõnguline fantasy-lugu, peaks vist autori Iidmaa-tsüklisse liigituma. Lugeda kõlbas.

Kir Bulõtšovi "Päästke Galja!"

Lugu kujutab endast Andrei Tarkovski lavastatud klassikalise ulmefilmi "Stalker" (mis põhineb teatavasti vendade Strugatskite romaanil "Väljasõit rohelisse" ja on andnud nime ka Eesti ulmeauhinnale) paroodiat. Kuskil tööstuspiirkonnas paikneb salapärane Tsoon, kus läheb ekskursiooni käigus kaduma koolitüdruk Galja. Galjat suundub Tsooni otsima väike tehasetöötajate rühmitus, kes satuvad seal järjest veidramate nähtuste otsa. Kui industriaalse kuumaastikuna näiva Tsooni õhustik meenutab algul tõesti vaid Tarkovski filmis kujutatut, siis ajapikku muutuvad sealsed anomaaliad üha sürreaalsemateks... Lisaks "Stalkeri" parodeerimisele on loos olulisel kohal nõukoguliku bürokraatia ja pohhuismi kokteili (iselaienev prügimägi ning katsed sellega seonduvat administratiivselt reguleerida) naeruvääristamine.

"Stalkerit" olen kunagi ammu vaadanud vaid ühel korral ja eks antisovjetlik satiirgi kipub aastatega järjest aegunumalt mõjuma. Käesolev lugu aga muutus lõpupoole ikka päris haiglaselt lõbusaks ja fantaasiavaesust ei saa autorile kindlasti ette heita, nii et hindeks kindel "5".

Krafinna "Kuidas lõhnab kohv"

Poeetiline ja kauni keelekasutusega, ent kohutavalt segane lugu. Sisust polegi eriti võimalik rääkida, sest mingit üheselt mõistetavat süžeed lool pole. Kuna üldiselt mulle sellised segased lood ei meeldi, ent ma polegi ilmselt nende sihtgrupp, tundub "3" õiglane hinne.

Robert Reedi "Suvekuru draakonid"

Miikael Jekimovi "Viimane vahitorn"

Postapokalüptiline lugu tulnukate sissetungi järel radioaktiivseks tühermaaks muutunud maailmast. Üsna korralikult kirja pandud, natuke häiris lõpetamatus...

Szymun Wroczeki "Hüpoteek"

Nähes Jüri Kallase koostatud antoloogias sellise nimega autorit, tekib esimesena mõte, et tegu on poolaka või tšehhiga. Aga ei ole - hoopistükkis venelane, kelle loo tegevus toimub Jakuutias.

Esimese hooga läbi lugedes see lugu minus väga suurt vaimustust ei tekitanud (splätter pole lihtsalt eriti minu teema), aga järele mõeldes päris originaalse ideega lugu, sestap saab hindeks "nelja".

Mart Raudsaare "Br-2m"

Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...

Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt.

Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga).

Stanley G. Weinbaumi "Muutuvad mered"

Loo sündmustiku käivitab enneolematu geoloogiline katastroof - Vaikse ookeani ümbritseva vulkaanilise "tulerõnga" aktiveerumine pühib maailmakaardilt osa Kesk-Ameerikast, avades tee ookeanile, mis lahutab täielikult Põhja-Ameerika Lõuna-Ameerikast. USA-s see sündmuste areng esialgu suurt muret ei põhjusta, sest loo kirjutamisajale iseloomuliku mõtteviisi järgi: //Lõppude lõpuks olid enamik surmasaanuid kohalikud, mis tegi selle tragöödia kaugeks, umbes nagu hiinlaste hukkumise.// Pigem mõeldakse Washingtoni võimukoridorides katastroofi pakutud uutele võimalustele nagu laevastiku kiire liigutamine kahe ookeani vahet. Ajapikku saab aga järjest selgemaks, et maailmamerega toimunud muutused ähvardavad Lääne-Euroopa arvuka rahvastikuga tööstusriike kliima katastroofilise jahenemisega ja sealsete elanike ümberasumissoov toob kaasa pöörise rahvusvahelistes suhetes...

"Muutuvad mered" tõestab taaskord, et varalahkunud Stanley G. Weinbaum oli ulmekirjanikuna kõvasti omast ajast ees. Lisaks nt prohvetlikele tuumatehnoloogia kirjeldustele oma kosmoselugudes kirjeldab ta käesolevas loos globaalset kliimakatastroofi viisil, mille puhul on raske uskudagi, et see lugu 1930-ndatest aastatest pärineb. Lõpplahenduse osas... mnjah, ma oodanuks vast midagi karmimat, aga pole hullu, maksimumhinde on lugu igatahes ära teeninud.

Joel Jansi "Parun ja Virma"

Loo algus lubab Jansi varasemale loomingule omast muhe-matsakas stiilis pajatust: 19. sajandi Lõuna-Eestis kavatseb üks parun algelise tuukrivarustusega järvepõhja sukelduda, kuna alamast soost mõisarahva esindajad teda õhupumpamisega elus hoiavad ning omavahel arutlevad, kas härra ehk rahapada otsida või näkki küttida tahab. Ootamatult omandab sündmustik aga müstilise, erootilise ja õudse maigu ning jätkub autori hilisemale loomingule omases süngelt romantilises laadis...

Mulle meeldis. Huvitavaid ideid puistas autor nagu varasalvest ja kui keelekasutus on ta jaoks muidu pigem nõrgaks kohaks, siis "Parunis ja Virmas" jättis ka see hea mulje (kahtlustan agressiivse toimetajatöö mõju, ent hea lõpptulemuse puhul pole see ka eriti oluline).

Ondrej Neffi "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62"

Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole. Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?

Helju Rebase "Ootamatu edu"

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.

Bruce Bethke "Küberpunk"

(:)kivisildniku "Õilis pedofiil sisepaguluses"

//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//

Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt.

J. H. Rosny-vanema "Xipehuzid"

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.

Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, March 21, 2021

Indrek Hargla "Süvahavva: Viimane suvi"

Kahe esimese "Süvahavva"-romaaniga tuttavatele pole palju lisada, tegevus läheb edasi kohast, kus teise romaani tegevus lõppes ja kujutab endast harjumuspärast kokteili, mida võiks iseloomustada sõnadega "Pan Grpowski kohtub "Õnne 13-ga"". Kui miski eelmisest kahest romaanist erineb, siis vast rohked ajaloolised tagasivaated Süvahavva minevikku 12. sajandist lähiminevikuni, milles pajatatakse müstilise talu ümber varem toimunust ja muuhulgas ka selle tähtsusest Vatikanile.

"Süvahavva"-tsükli kohta tervikuna võiks öelda, et tegu pole just Hargla tippteostega, ent need on päris põnevalt kirja pandud ja suunatud ilmselt natuke laiemale publikule kui tema lemmikteosed ulmefännide seas. Ja ehkki käesoleva romaani pealkirjast võib järeldada, nagu oleks tegu triloogia viimase teosega, näib see mulje romaani lugemise lõpetamise järel siiski ekslik olevat. Eks tulevik näitab...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, February 22, 2021

Liu Cixini "Pime mets"

Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.

Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, February 4, 2021

"Täheaeg 19: Pilvede sultan" (koost. Raul Sulbi)

Teine ja väidetavalt ka viimane "Täheaja" Veenuse-erinumber sisaldab lisaks viiele Eesti autori algupärandile ja kolmele tõlkeloole inglise keelest ka koostaja Veenuse-ulmest rääkiva ülevaateartikli teist poolt. Kui esimeses erinumbris "Hirmu planeet" sisalduvad lood rääkisid Veenusest sellisel kujul, nagu see enne kosmoselendude ajastut vanade ulmekirjanike fantaasiates eksisteeris, siis käesoleva antoloogia kaheksas loos seitsmest on kirjeldatud meie naaberplaneeti realistlikult elamiskõlbmatu põrguauguna.

Mis parata - "päris" Veenus on erinevalt vanadest kujutlustest "igavam kui supermarketi parkla" ja ilmselt seetõttu ei jätnud "Pilvede sultani" antoloogia mulle tervikuna päris nii head muljet kui "Hirmu planeet". Ilmselt pole ka juhus, et minu lemmiklooks käesolevas antoloogias oli Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget", milles antoloogia kaheksast loost ainsana "vanast" Veenusest juttu oli.

Geoffrey A. Landise "Pilvede sultan"

Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...

Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks.

Miikael Jekimovi "Õhupuudus"

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...

Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.

Pamela Sargenti "Unistus Veenusest"

Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...

Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda.

Heinrich Weinbergi "Igal pool on parem kui kusagil mujal"

Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...

Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab.

Reidar Andresoni "Meduusi kroonikad: Veenus"

Andresoni lugu esindab viimasel ajal esinevat nähtust, kus eesti autor kirjutab pastišši eesti keelde tõlkimata teos(t)e põhjal. Antud juhul on selleks siis Arthur C. Clarke'i jutustus A Meeting with Medusa ja sellel baseeruv Stephen Baxteri ja Alastair Reynoldsi romaan The Medusa Chronicles. Tegevuskohaks üheksateistkümnendale "Täheajale" sobivalt planeet Veenus.

Jäi nagu natuke väheütlevaks, ehk ka seetõttu, et ma pole loo aluseks olevaid tekste lugenud. Hinde osas kõhklesin mõnda aega "3" ja "4" vahel, olgu siis "3+".

Siim Veskimehe "Kuidas ahju kodu teha"

Kaugtulevik. Inimkonna kosmiline föderatsioon on otsustanud Virhu-nimelise koloniaalplaneedi selle algsetele asukatele, arakniidideks kutsutud tulnukatele, tagasi anda ja sealsed inimesed maasarnastatud Veenusele sundkolida. Paljudele pole see plaan meele järgi ja nii saadavadki Veenuse maasarnastamise projekti intriigid ning lakkamatud sabotaažikatsed...

Üldiselt paha lugu polnudki. Oli ulmelist kõrgtehnoloogiat, märulit ja suuri ideid ning ootamatuid süžeepöördeid. Oli ka kõike seda, mida Veskimehele ette heidetakse: maailmavaateline targutamine, monotoonsed dialoogid, autorile iseloomulik erootika... Viimased ei muutunud siiski nii domineerivaks ega rõhuvaks nagu mõnes muus ta tekstis. Silma torkas ka koht, kus "ingliks" kutsutud täiustatud tulevikuinimene tegi vihjeid "Teletupsudele" ja "Pulp Fictionile" - võiks eeldada, et sajandite või koguni aastatuhandete taguses tulevikus pole kumbki mainitud popkultuuri taiestestest enam eriti aktuaalne...

Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget"

Üheksateistkümnenda "Täheaja" viimane lugu üllatas. Kui kõik varasemad lood kujutasid endast hard-SF-i Veenusest sellisel kujul, nagu see planeet tänapäeva teadusele teadaolevalt on - põrgulike atmosfääritingimustega mürgine kõrb - siis McDonaldi lugu sobinuks pigem esimesse Veenuse-"Täheaega". Paralleelmaailm, kus Veenusel on inimestele sobilikud elutingimused ja ka kohalik mõistuslik ning mittemõistuslik elu. Toimuvad kosmoselennud, ent ühiskondlik korraldus Maal meenutab pigem 19. sajandit. Minategelaseks Iiri krahvinna, kes otsib Veenuselt oma juveelivargusega seostatud venda - üsnagi 19. sajandi seiklusjutte meenutav süžee.

Eksootilised ja rikkalikult värvikirevad maailmad on ulmes alati üks mu nõrkustest olnud ning McDonaldi lugu ei saa ma seetõttu kindlasti "viiest" madalamalt hinnata.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, October 4, 2020

Jack McDevitti "Sõjaline talent"

Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.

Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis