Jim Butcheri "Hauatagune oht"

"Harry Dresdeni" sarja kolmas romaan kaldub võrreldes eelnevatega natuke rohkem gootilikku õudusse, mis avaldub ka (originaalis tõlkimatut sõnamängu sisaldavas) pealkirjas. Nagu esmaarvustajagi maininud, ei kisu õudusteema siin siiski väga karmiks ja hoolimata fantaasiarohkest sündmustikust ning minategelast (traditsiooniliselt) tabavatest jõhkratest väntsutustest lööb romaanis välja teatud südamlik alatoon, mis kohati isegi veidi sentimentaalseks kisub. Huumorit on muidugi ka.

Õudusteemaga seoses tuleks ka taaskord kiita raamatu eestikeelse tõlke kaanepilti Meelis Krošetskinilt, mis teose õhustikku väga hästi edasi annab. Sarja kolmanda romaani lugemise järel tundub, et nende raamatute sündmustik on äärmiselt sarnaselt, justkui ühe malli järgi üles ehitatud. Spoilerdamata võib vast öelda, et kolmanda osa lõpp jätab võrreldes eelmiste romaanidega mõned teemad veidi lahtisemaks ja tundub, et need "lahtised otsad" võiksid peegelduda ka sarja hilisemates romaanides.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Charles Strossi "The Trade of Queens"

"Vürstkaupmeeste" esimene alasari muutub lõpupoole järjest süngemaks, poliitilisemaks ja apokalüptilisemaks. Huvitava detailina tasuks ära märkida reaalsete USA poliitikute (eelkõige Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi) ilukirjanduslikku konteksti pahalastena sissetoomist nende õigete nimede all.

Kokkuvõttes päris kahju, et see sari eesti keeles pooleli jäi. Ilmselt tuleks mingil hetkel ka teise alasarja raamatud ette võtta...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Charles Strossi "The Revolution Business"

Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...

Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Wyndhami "Kraken ärkab"

Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole.

Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu.

Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Steven Brusti "Taltos"

"Taltos" on igati korralik romaan ja mu arvamus autorist, mida "Teckla" lugemine mõnevõrra kahjustas, paranes oluliselt. Näib, et kuni Brust ei kirjuta revolutsioonidest ega töölisliikumistest, on ta igati lahe kirjanik.

Nagu enne mind mainitud, on romaan tõesti suhteliselt segane. Vaheldumisi peamise tegevusliiniga kirjeldatakse Vladi tegemisi noorpõlves ja peatükkide alguses kursiivis ta mõtteid mingi nõiarituaali läbiviimisel. Samas ei tee see ju romaani halvaks, ta nõuab lihtsalt rohkem kaasamõtlemist kui mõni teine teos.

Tegelikult pole dragaeranid haldjad, ehkki tegelased neid vahel nii nimetavad, vaid inimeste ja tegevusplaneedi (kogu science-fantasyks liigituva loo tegevus leiab aset kaugtulevikus) loomade geneetilise ristamise tulemusena loodud mutandid, sealt ka need kodade nimed.

Vladi paindlikes eetilistes tõekspidamistes ta võlu tegelikult seisnebki, tüüp on ikka paras lurjus ja see eristab teda enamikest romaanikangelastest. Erinevalt "Tecklast" avaldub ta karakter selles romaanis ehedal kujul, mille üle võib vaid heameelt tunda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ursula K. Le Guini "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia"

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.

Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama.

"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.

Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis