Poul Andersoni "The Merman's Children"

Autor väidab romaani eessõnas, et selle idee põhineb ühel vanal Taani rahvaluule-ballaadil. Ilmselt on müüdid sarnastel teemadel Taanis üsna levinud... mulle igatahes meenutas see romaan Anderseni klassikalist muinasjuttu Väikesest Merineitsist, kes peab valima 300-aastase eluea ja armastatud printsi ning surematu hinge vahel.

Romaani sündmustiku kirjelduse osas pole eelarvustajatele palju lisada. Sarnane teema (kristlus ja/või tehnoloogiline progress maailma maagilist mitmekesisust maagilisel moel hävitamas) kordub päris paljudes Andersoni teostes ("Murtud mõõk", "Südasuvine torm"). Nõustun eelarvustajatega selles osas, et eskimote mütoloogia sissetoomine oli hea leid. Romaani sündmustiku Gröönimaal toimunud osa oligi ilmselt kõige huvitavam, osalt ka seetõttu, et käsitles üht ajaloo põnevat mõistatust: Skandinaavia kolonistide saatust Gröönimaal. Detailne ja põhjalik ajalooline taust on kahtlemata raamatu üheks suureks plussiks.

Pean tunnistama, et ka mind hakkas see ängistav ja lootusetu kristluse triumfi õhustik veidi häirima. Ma ei tea isegi, kas seda "vagajutulisuseks" nimetada... Anderson kirjeldab kristlust (tahtlikult või tahtmatult) üsna eemaletõukavalt, vähemalt minu meelest. Lõpupoole hakkas ka romaani sündmustik mõnevõrra venima ja mingil hetkel tundus mulle, et teose Baasi hindeks saab "4", ent lõpplahendus kergitas hinde minu jaoks siiski "5" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jules Verne'i "Back Cupi saare saladus"

Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda.

Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik).

Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus.

Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Steven Brusti "Yendi"

Romaani esimene pool oma maagilise maffiasõja kirjelduse ja ülikiire sündmustikuga jättis väga põneva mulje. Lõpupoole keskendus autor aga rohkem dragaelaste omavaheliste ülisegaste intriigide kirjeldamisele, mis enam nii põnev polnud, langetades teose hinde minu jaoks "4" peale. Ent see "4" on tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kir Bulõtšovi "Kosmoselaevastiku agent"

Käesoleva kogumiku kaante vahel olevad kaht ulmeteost võiks liigitada sotsiaalseks seiklusulmeks. Tekstid on algselt ilmunud Gorbatšovi-aegses Nõukogude Liidus, ent kirjutatud on need vist märksa varasemal ajal (Jyrka on oma arvustuses "Nõiakoopale" maininud, et teos on kirjutatud hoopis 1967. aastal). Selles pole ka midagi imelikku, sest Bulõtšovil oli Nõukogude ajal teatavasti probleeme võimude ja avaldamisvõimalustega.

Üldjoontes on teoste tegevusmaailm ehitatud üles nõukogude ulmes levinud skeemi järgi. Tähtede vahel reisivad tulevikuinimesed on eetilised ja rahumeelsed (ehkki nad muus osas oma kommetelt ja käitumiselt vägagi tavalisi 20. sajandi inimesi meenutavad), teaduslik-tehnilise progressiga käib käsikäes ka sotsiaalne progress. Vähemarenenud planeetide elanike seas löövad aga välja metsikud ja võimujanulised tendentsid. Kõik see meenutab mõnevõrra Strugatskite loomingut ja progressorite/vaatlejate raskusi vähemarenenud tsivilisatsioonide abistamisel. Bulõtšovi maailmas eksisteerivad küll vähemarenenud tsivilisatsioonidega ametlikud, s.h. kaubandussuhted, samuti pole Maa elanikud seal ainsaks tähtedevaheliseks tsivilisatsiooniks. Ja hoolimata kogu oma tehnoloogilisest võimsusest on kosmosetsivilisatsiooni esindajad metsikute pärismaalastega kokku sattudes üsna abitud ning kultuurikonfliktidest tingitud arusaamatuste klaarimine võib osutuda vägagi veriseks ning vaevaliseks. Ilmselt tasuks veel mainida, et kui "Kosmoselaevastiku agent" on rohkem sotsiaalsete teemadega tegelev teos, siis "Nõiakoopas" lisandub sellele võõrmaailma kummaline floora-fauna ning muud pöörased ulmelised ideed.

Autor on võõraid maailmu ja nende veidraid kombeid ning õhustikku vägagi detailselt ja põnevalt kirjeldanud. Lisaks tuleks veel mainida teoste hoogsat ja seikluslikku sündmustikku, ootamatuid süžeepöördeid ning põnevaid ideid.

Kokkuvõttes: hea raamat, mille ilmumisest eesti keeles võib küll vaid puhast rõõmu tunda.

"Kosmoselaevastiku agent"

"Nõiakoobas"

Alguses tundus, et "Nõiakoobas" on ülesehitatud enam-vähem sama skeemi järgi, mis "Kosmoselaevastiku agent" - sõjakad ja verejanulised humanoidid võõrplaneedil ning nende võimuahne liider; tehnoloogiliselt kõrgemal arengutasemel, ent rahumeelsed ning pahaaimamatud kosmoseühiskonna inimesed, kes nende humanoidide pealiku intriigidesse mässitakse ning muidugi Andrei Bruce ja tema armastuslugu järjekordse võõrplaneetlasest neiuga. Bulõtšov siiski ennast kordama ei hakka ja "Nõiakoopa" sündmustik võtab üsna ootamatuid pöördeid.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis