Sunday, June 17, 2018

Heinrich Weinbergi "Tõrkeotsing"

Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.

Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.

Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...

"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.

Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.

Hindeks kokku "3 +".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 5, 2018

Alastair Reynoldsi "Spioon Europal"

"Spioon Europal"

"Teemantkoerad"

Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.

"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.

Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas.

"Grafenwalderi bestiaarium"

Kosmilisi imeloomi koguva julma kollektsionääri teema meenutas veidi Martini "Liivakuningaid" ja mõningaid paralleele tekkis mainitud teosega veel, ehkki nii Reynoldsi stiil kui ka tegevusmaailm on hoopis teistsugused. Tegevusmaailma ja stiili eest tuleb seda lühiromaani ka kiita, ent sisu poolest jättis see mind millegipärast veidi külmemaks kui eestikeelse kogumiku "Spioon Europal" kaks esimest teksti, mistõttu hinne langeb ka "4" peale.

Pealkirjast: "bestiaariumideks" nimetati keskaegses Euroopas nii reaalsetest kui mütoloogilistest loomadest rääkivaid teatmikke. Reynolds kasutab seda sõna tõesti "loomaaia" või täpsemalt "loomade kollektsiooni" tähenduses.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, June 2, 2018

"Mustand"/"Tšernovik"

Riik: Venemaa

Aasta: 2018

Režissöör: Sergei Mokritski

Kuna Sergei Lukjanenko romaan "Mustand" mulle meeldis, siis otsustasin seoses selle romaani ekraniseeringu Eesti kinodesse jõudmisega ennast mitme aasta järel kinno vedada. Filmiga jäin rahule. Üsna tekstitruu, ehkki mõned asjad erinesid filmis romaanist. Peamiseks plussiks oli minu jaoks siiski filmi visuaalne efektsus-nii ulmeliste paralleelmaailmade, Moskva linnavaadete kui ka kõige muu osas.