Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.
Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.
Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.
Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.
Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=78740
No comments:
Post a Comment