Paljuski kehtib triloogia teise osa kohta sama, mis esimese osa kohta, ehkki hoolimata oma rohkem kui 1200-leheküljelisest mahust ei tundu "Neutronalkeemik" häirivalt venitatuna. Võib-olla sellepärast, et erinevalt esimesest köitest on siin sündmused juba toimumas ja pole vaja sadade lehekülgede kaupa nende algust oodata.
Hamilton näib autorina olevat selline "kõva keskmine"... Raamat pole lugedes kuidagi igav ega ebameeldiv, ent kohati jääb kaasahaaravusest puudu ja vähemalt minu kui lugeja tähelepanu kipub sündmustikult eemale libisema. Mingi kaasahaaravus, mis peaks tõeliselt head kirjandust iseloomustama, jääb puudu.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13795
No comments:
Post a Comment