"Minu isa luulud" (koost. Joel Jans ja Jüri Kallas)

Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev.

"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.

Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.

Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud.

Vladimir Beekmani "Kiired maailmaruumist"

"3".

Rein Sepa "Viimne üksiklane"

Olen "Viimset üksiklast" kunagi ürgammu Loomingu Raamatukogust lugenud ja meelde jäi sellest põhiliselt päikseliselt optimistlik kaugtuleviku-kirjeldus. Nüüd lugesin selle loo antoloogiast "Minu isa luulud" uuesti läbi. "Viimne üksiklane" pole sugugi paha lugu, eriti kirjandusajaloolist konteksti arvestades. Jah, tulevikukäsitlus vastab Nõukogude tulevikuulmele omasele marksistlikule historismile (tulevik on ajalooseaduste kohaselt möödapääsmatult õnnelik, kosmoselaevu omavate tsivilisatsioonide eetikatase on niivõrd kõrge, et nende esindajad ei tohiks olla suutelised isegi omakaspüüdlikeks sabotaažiaktideks jne). Samas on siin seda "punasust" ikka kõvasti vähem kui paljudes teistes samal ajal Nõukogude Liidus kirjutatud ulmetekstides ja üsna põnev ning poeetiline on see ka (võrdluseks näiteks Jefremovi "Andromeeda udukogu", mida ma ei suutnud lõpunigi lugeda, või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", mis mind lugejana suhteliselt külmaks jättis). Lisaks veel autori omapärane keelekasutus (kellele meeldib, kellele ei). Kokkuvõttes on tegu fantaasiarohke ja tänapäeval natuke naiivselt mõjuva utoopilise päikeselistes toonides looga tulevikust, mida iial ei saabunud ega ilmselt ka saabu, ja mida ei tahaks küll hinnata päris maksimumhindega, ent tugeva plussiga "4-ga" kindlasti.

Juhan Saare "Strontsium 90"

Pildid tuumakatsetustega (?) ärarikutud ökosüsteemiga lähituleviku-maailmast. Õhustik ja meeleolu on päris head, aga lugu ennast nagu eriti polegi, lisaks häirib teatud taotluslik ähmasus. Hindeks "3+".

Reedik Palmi "Vaigulõhn"

Seni eesti ulmelugejate jaoks sisuliselt tundmatu Reedik Palmi isik ja põgusaks jäänud ulmelooming on minu (nagu ilmselt paljude teistegi jaoks) põnevaks avastuseks ning asjaolu, et kuuekümnendate eesti kirjandusest võib leida "Vaigulõhna"-taolist seikluslikku kosmoseulmet, tuli mulle paraja üllatusena. Ega eriti rohkem käesolevast Marsi-teemalisest loost rääkida tahakski, mulle jättis "Vaigulõhn" igatahes värske ja positiivse mulje.

Rein Saluri "Krahvi poeg"

Pean tunnistama, et fantastiliste elementidega nõukogudeaegne olmerealism ei ole päris mu lemmiklektüür. Muus osas polegi eelarvustajale eriti midagi lisada.

Ain Ainsaare "Tõrge"

Lugu, millest olen kuulnud, aga mida sattusin antoloogiast "Minu isa luulud" lugema esimest korda. Idee poolest meenutas natuke Clarke'i-Baxteri "Kaugete päevade valgust", ehkki tehniline lahendus oli hoopis teistsugune, teostuselt aga pigem Asimovi või Sheckley vanade lühijuttude laadne - puänteeritud tekst, mille keskmes teadlased, masinad ja eksperiment. Ei midagi väga vaimustavat, aga lugeda kõlbas.

Friedebert Tuglase "Helloi maa"

Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali.

Henn-Kaarel Hellati "Kergemeelse kosmose hüpotees"

"4".

Tarmo Kulmari "Sinine allee"

"Kadunud maailma" laadis lugu Amazonase vihmametsast leitud muistse tsivilisatsiooni jälgedest ehk ajaloolis-geograafiline piiripealne ulme. Sarnaselt näiteks Reedik Palmi loominguga on Kulmari loo näol tegemist üsna üllatava leiuga nõukogudeaegsest eesti kirjandusest ja seda just tegevuskoha, teemakäsitluse ning üldise õhustiku poolest. Kulmari lugu ei tundunud siiski nii särav kui Palmi oma, nii et hindeks "4".

Andres Ehini "Ubi est hortus botanicus?"

Lobedalt loetav anekdoot, aga ka ei midagi enamat.

Eve Petersoni "Ääremaadel"

Sarnaselt Palmi ja Kulmari lugudele mõjus käesolev jutt mu jaoks oma aegruumi kontekstis äärmiselt üllatavalt. Jah, autor on mulle tõlkijana tuttav, tema ilukirjanduslikust loomingust kuulsin aga esmakordselt... ja eriti üllatav oli leida Tšernenko üürikeseks jäänud valitsusajal ilmunud eestikeelsest kirjandusest sellist angloameerikalikku kosmoseulme teksti, milles pole vähimatki nõukogulikku hõngu ja mille tegelastel on valdavalt inglise nimed. Ehk siis tundub, et vähene ulmekirjutamine/avaldamine Eesti NSV-s ei seisnud ikkagi niivõrd tsensuurireeglite, vaid tahtmise ja huvi vähesuse taga.

Muus osas... ehk veidi algajale autorile omaselt rohmakas, aga muidu päris põnev ja ootamatute süžeepööretega lugu, mistõttu otsustasin hinde osas mõninga kõhklemise järel maksimumi kasuks.

Ülo Mattheuse "Minu isa luulud"

Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks.

Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist. Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi.

Helju Rebase "Tegu"

"4".

Hille Karmi "Kunagi veebruaris"

"3".

Ain Särgi "Hahim ben Sarah'nurjunud päev"

Liigse tehnoloogiasõltuvusega seotud tulevikuohtudest pajatav humoresk on küll üsna kirjaoskajalikult vormistatud, aga vähemalt mind ei suutnud see lugemise käigus kordagi naerma ajada. Juba kohe loo alguses on selge, mida autor selle looga öelda tahab, ja sama teemat pedaalitakse üsna üllatustevabalt kuni lõpuni välja.

Peeter Joonatani "Mantra"

Eelmise sajandi lõpuaastail üle Eesti veerenud ja siin kohati rahvaliku pseudoreligiooni omandanud idamaiste mõjutustega esoteerika lainet on mul õnn(etus) isiklikult mäletada... nagu ka kõiksuguse karmadesse ja mantradesse uskuvaid inimesi, kes käisid mingisugustes paastulaagrites jne. Kui tagantjärele kogu selle jama õigustuseks üldse midagi öelda saab, siis ainult seda, et võrreldes tänaseks selle asemele kerkinud vandenõuteooriate-põhise uhhuu-usuga oli toonane esoteerikalembus ehk vähem kuri ja toksiline.

Käesoleva loo kohta on Mart Pechteri sõnadele antoloogia "Minu isa luulud" arvustuses vähe lisada. Ma ei teagi, kas tegu on õigupoolest ulmega selle sõna tavapärases tähenduses, sest autor kirjutab asjadest, mis ilmselt ka ta enda arusaama järgi tõele võiksid vastata, mitte ei fantaseeri teadlikult... aga fantastilise ilukirjandusega on vormilt kahtlemata tegu ja seega on see ka ulmeantoloogiasse sobilik.

Urmas Alase "Hea tahte avaldus"

Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Miikael Jekimovi "Celestaali varjud"

"Celestaali varjud"

Järg lühiromaanile "Tormiga saabub ka veritasu" on sarnaselt eelmainitud teosele sirgjooneline ja jõhkralt hoogsa sündmustikuga kosmiline gängsteriseiklus - nagu ka sama autori lugu "Läbi külma metalli". Kui eelmainitud lood meeldisid mulle natuke rohkem, siis käesoleva tekstiga hakkab selle stiili uudsus mu jaoks juba kaduma, sellest ka veidi madalam hinne.

"Õhupuudus"

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...

Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.

"Ortoni isevärki avantüür"

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud.

"Koiduaeg sadamas"

Loo tegevus toimub samas aurupunk-paralleelmaailmas, kus "Ortoni isevärki avantüürgi". Ega eriti rohkem loo sisu kohta paljastada tahakski, aurupungilik õhustik oli autoril minu meelest hästi välja tulnud ja mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.

"Tynehallow' rauad"

Järjekordne aurupungilugu viktoriaanlikku Inglismaad meenutavast kohast alternatiivmaailmas. Sedapuhku on peategelaseks Cadoniast (alternatiivmaailma vaste Šotimaale, mis on seejuures iseseisev riik) väikesse Albia tööstuslinna Tynehallow'sse saabunud majanduspagulane Angus Chapman, kes satub kohalike korrumpeerunud võimumeeste ja politseijõudude ning kuritegelike jõukude omavahelisse võimuvõitlusse... Jekimovi aurupungilood meenutavad ülesehituselt üsnagi tema lugusid kosmosepiraatidest - mingite kuritegelike jõukude arveteklaarimised ja sellega seotud intriigid. Eesti ulmeautoritest meenutab see Jekimovi lugude tsükkel teatud määral mõningaid Manfred Kalmsteni jutte: tehnoloogiliselt arengutasemelt umbkaudu 20. sajandi algusele vastav paralleelmaailm, kriminaalsed/antisotsiaalsed tegelaskujud ja rohkelt märulit, vägivalda ning vägijookide pruukimist (Kalmstenil lisandub sellele veel seksiteema, mida Jekimovi loomingus eriti pole). Selles mõttes klassikaline aurupunk, et lisaks anakronistlikule tehnoloogiale on ka ühiskonnavastast mässulisust jne. Kalmsteni lood meeldivad mulle tegelikult siiski rohkem, kõik ülaltoodud elemendid mõjuvad kuidagi vahetumatult ja ehedamalt. Jekimovi kolmandale samas maailmas toimuvale loole läheb hindeks "4", sest ehkki korralikult kirja pandud, ei suutnud see enam millegi erilisega üllatada.

P. S.: kogumikus "Celestaali varjud" on käesolevas loos ja kogumiku eelviimases loos "Sõnad öötaeva all" kummaline toimetamisviga: inglise keele moodi jutumärgid (ülal-ülal), kõigis teistes kogumiku lugudes on jutumärkide kasutus aga eesti keelereeglitele vastav (all-ülal).

"Vahetatud lugu"

Käesolev korea folkloorist inspireeritud õhustikuga linnafantaasia (õudukaks nimetada oleks seda vist liiast, ehkki mõned õudsed kohad on) pole just päris sedatüüpi lugu, millised mulle üldiselt meeldivad. Aga hästi kirja pandud ja hindeks tuleb seega heatahtlik "4".

"Sõnad öötaeva all"

Natuke haakub sama autori "Vahetatud looga" - linnafantaasia, mille peategelaseks on üksi suurlinnas elav noor neiu, kes peab mingit kelleltki saadud salapärast ülesannet lahendama. Ainult et Ida-Aasia motiivide kasutamise asemel toimub käesoleva loo tegevus hoopis Iirimaal - seda ei öelda küll loos endas kordagi otse välja, ent tegelaste nimede ja üldise õhustiku põhjal on seda kerge aimata. "Sõnad öötaeva all" on hämaravõitu ja pigem õhustikule rõhuv tekst. Mulle meeldis see natuke rohkemgi kui "Vahetatud lugu" - võib-olla osalt ka seetõttu, et erinevalt Koreast on Iirimaa mulle isiklikult tuttav koht ja loo õhustik ning kirjeldused pakkusid teatud äratundmisrõõmu.

"Muld ei hoia"

Mõtlesin esimese hooga, et kuskohast ma seda juttu küll varem lugenud olen? Reaktori keeletoimetamise käigus seda juhtuda ei saanud, sest "Muld ei hoia" ilmus seal natuke rohkem kui aasta enne minu toimetamisega ühinemist. Siis aga meenus viienda "Tuumahiiu" keeletoimetamine. Lugesin nüüd loo Jekimovi esikkogust uuesti üle ja otsustasin lõpuks ka Baasis ära arvustada.

Ega palju lisada olegi, korralik ugridoom-õudukas. Folklooriteema romantiseerimist (erinevalt näiteks Hargla Võrumaa-teemalistest etnoõudukatest) pole siin loos sendi Eestki, kogu 19. sajandi lõpu Eesti külaõhustik on edasi antud tõepoolest tammsaareliku ängiga ja hilisssügisel toimuv tegevus võimendab masendavat meeleolu veelgi. Kohati tundub tegelasi ümbritsev rängast töörügamisest, materiaalsest vaesusest, külmast, haigustest ja enneagsetest surmadest ümbritsetud maailm isegi jubedam kui loo üleloomulik osa. Igatahes mõjuv ja meeldejääv lugu.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ursula K. Le Guini "Neli teed andestuseni"

"Reetmised"

Üsna igav ja staatiline lugu, loetud Le Guini teostest meenutas enim vast "Tehanut". Keegi vanamutike veedab oma elupäevi Yeowe soodes ja põetab seal endist planetaarse vabadusvõitluse juhti, lõpuks paneb lolli peaga oma maja ka põlema. Kohaliku maailma ajalugu ja kultuuri on taustal nagu muuseas kirjeldatud, aga üldiselt võiks loo tegevus ka kuskil sajandi või rohkema taguses Eestis toimuda. Looduskirjeldused tõstavad hinde "kolme" peale, aga üldiselt igav lugu.

"Andestuspäev"

Noor naisdiplomaat Solly saab Oikumeeni suursaadikuks feodaalsel ja orjanduslikul Wereli planeedil asuvas Voe Deo riigis. Kui algul tuleb tekstis ette pelgalt Solly mõttemaailma kirjeldusi ja Wereli tagurliku ühiskonna ning sealsete inimeste kirumist, siis peatselt nihkub tähelepanu ka teisele peategelasele - Voe Deo aadlikust sõjaveteranile Teyeole, kelle teeneid ihukaitsjana on Solly vastumeelselt kasutama sunnitud. Teineteist vihkavate ja jälestavate tegelaste mõttemaailma vahelduv kirjeldus loob päris huvitava kooskõla ning mingil hetkel läheb ka lühiromaani sündmustik hoogsamal tempol käima...

Tundub, et Le Guini kogumiku "Neli teed andestusteni" eestikeelse tõlke kaanepilt on inspireeritud käesolevast lühiromaanist. Ilus pilt, aga kujutatud tegelased polnud tekstis päris nii valge nahatooniga.

"Rahvamees"

Lühiromaani sisuks on Haini kolkamaailmast pärineva noormehe eksirännakute kirjeldused, mis ta lõpuks äsja Wereli ikke alt vabanenud Yeowe planeedile viivad. Et loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna, oleksin selle lõpplahendusest midagi enamat eeldanud.

"Naise vabastamine"

Lühiromaan orjade vabadusvõitlusest Wereli planeedil ja minategelasest orjatari järgnevast elukäigust pole ju nagu otseselt halvasti kirja pandud... aga kokkuvõttes kuidagi plakatlik ja ulmet oli siin vähe - kui kaksikplaneetide omavahel läbipõimunud tsivilisatsiooni eripärad kõrvale jätta, võiks kogu lugu toimuda ka ajaloolisel taustal või tänapäeval mõnes kolmanda maailma riigis. Natuke meenutas nõukogudeaegset klassivõitluse-teemalist ilukirjandust - kui rohked ebakonventsionaalsete seksuaalpraktikate kirjeldused, mis poleks kindlasti toonast tsensuuri läbinud, välja arvata.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert Silverbergi "Valitud teosed 4: Lood Venia metsadest"

Alustan käesolevat arvustust ülestunnistusega, et kuna olin kaht käesoleva kogumiku teksti ("Thesme ja geirog" ja nimilugu) varem eri aegadel inglise keeles lugenud, siis aja- ja huvipuudusel (püüan enne Stalkeri hääletust eelmisel aastal eesti keeles ilmunud huvipakkuvate ulmekatega graafikusse jõuda ja kummastki loost ei jäänud mulle tagantjärele erti sügavat muljet), siis jätsin nende tõlked käesolevas kogumikus üle lugemata.

Mida siis kokkuvõttes öelda? Kindlasti tuumakam kogumik kui autori eestikeelsete valitud teoste kolmas köide, aga teisele jääb minu meelest alla. Keskmiselt paremad lood tulevad köite teises pooles, mu isiklik absoluutne lemmik oli "Sümbiont". Natuke hakkasid tüütama need igale tekstile eelnevad autoripoolsed tutvustused sellest, kuidas lugu täpselt valmis - tihti tekitas selle valmimisprotsessi kirjeldus konkreetse loo suhtes teatud negatiivse eelhoiaku. Või nagu ütleb kõnekäänd - vorste süües on parem mitte teada, kuidas neid täpselt valmistatakse.

"Normaaljaotuse parem nõlval"

Käesolevat lugu lugedes võib selgelt mõista, miks autor lühijuttude kirjutamist nii piinavaks protsessiks peab - tema paljusõnaline ja lobisev stiil sobib palju rohkem pikemate tekstide loomiseks. Kui vahepeal tundus, et erinevad ajastud, milles peategelased kondavad, on lihtsalt nende armuloole sellega otseselt mitteseotud kulissiks, siis loo lõpupoole see asi muutus...

Hinde osas natuke kõhklesin, aga olgu siis maksimum.

"Kesktöötund palees"

Postapokalüptilises tulevikus on USA killunenud jabiurateks kääbusriigikesteks, samas on säilinud vähemalt osa loo kirjutamisaja moodsamast tehnoloogiast (sisepõlemismootoriga autod, juhtmega telefonid jne). Loo peategelaseks on San Francisco Keisririigi välisminister, kes peab peojärgse pohmelli kiuste kohtuma ühe endise California osariigi territooriumil asuva kääbusriigi võluva naisdiplomaadiga, kellel on talle olulisi uudiseid...

"Kesktöötund palees" polnud halvasti kirja pandud, aga mõjus nagu mingiist suuremast tervikust väljalõigatud poolik ja lõpetamata kild... või suvaline olustikukirjeldus. Võimalik, et loo täielikuks nautimiseks peaks San Francisco linnaga paremini tuttav olema.

"Mees, kes uitas ajas"

Raske öelda, kas see lugu tegelikult üldse ulmeks liigitub - kogu see ajarännuteema võis olla ka tegelase vaimuhaigusest või mingite uimastite kasutamisest tingitud luul. Olen umbes sama fantastilistest asjadest (mitte küll minevikurändude teemal) tõsimeeli pajatavate esoteerikahuvilistega ka päriselus kokku puutunud, ent erinevalt Silverbergi loo minategelasest pole mul tekkinud vähimatki kiusatust nende räägitavat tõsiselt võtta.

Lugeda kõlbas, aga ei midagi enamat.

"Gianni"

21. sajandi alguseks on ajarännutehnoloogia juba nii kaugele arenenud, et Californias baseeruvad teadlased otsustavad ühe noorelt surnud minevikukuulsuse vahetult enne tolle surma oma ajastust ära tuua ja terveks ravida. Valituks osutub 18. sajandi alguses elanud ja kahekümne kuueselt tuberkuloosi surnud itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi...

Loo lugemist alustades käis mu peast läbi tülpinud mõte stiilis "järjekordne ajarännulugu Silverbergerilt, hakkab juba tüütuks kiskuma." Samuti kipub muusikateemaline ilukirjandus mind ebamusikaalse inimesena üsna külmaks jätma, aga loo lõpplahendus tõstis hinde "4" peale. Teatud paralleelid tekkisid Bradbury looga "Igavik ja Maa" - ent kui Bradbury jutt on traagiline ning talle omaselt sentimentaalne, siis Silverbergi oma on kokkuvõttes parajalt küüniline.

"Šimpanside paavst"

"4".

"Thesme ja geirog"

"4".

"Jenniferi armuke"

Üks üsna igav ja tüütu lugu töönarkomaanist Ameerika keskklassi väikekodanlasest, kelle ideaalset pereelu varjutab kahtlus, et ta naisel võib olla armuke... kellega on üsna ulmelised lood. Loo sündmustik meenutab rohkem halba anekdooti (ainult et ilma huumorita) ja lisaks on see kõik nähtud läbi ülemäära ideaalse ning masendavalt igava tegelase pilgu.

"Nad pole meie vend"

Eksootiline õudusjutt Mehhiko karnevalimaske koguvast Ameerika kollektsionäärist, kes satub oma Mehhiko-reisi käigus ühte sealsesse väikelinna, kus toimuvad traditsioonilised surnutepäevapidustused...

Ülesehituselt üsna tüüpiline klassikaline õuduslugu (valge mees satub üksi kuskil pooltsiviliseerimata kolkas hulkudes jubedate sündmuste keskele), aga sellisena päris korralikult teostatud ja Mehhiko kolkapiirkonna õhustiku kirjeldused olid üsna lummavad.

"Madu ja ookean, ookean ja madu"

Lugu telepaatilisest seksist ja sellega seotud abielurikkumisest meenutab veidi "Jenniferi armukest", ent on sellest loetavam.

"Äravahetatud"

"4".

"Väärisasjad"

Pärast edukat kontakti tulnukatega võib Maal kohata erinevatest mittehumanoidsetest rassidest pärinevaid tulnukturiste. Loo peategelaseks on šveitslasest kunstiärimees, kes koos kohalikust äripartneriga Marokot külastavatele tulnukturistidele hinnalisi Maa kunstiteoseid müüb. Nähes üht võõrmaailmlast kauni, ent millegi poolest veidra inimnaise seltsis, tärkab temas uudishimu...

"Väärisasjad" on üks neist Silverbergi poolt omaaegsetele klants-pornoajakirjadele (antud juhul siis Playboyle) kirjutatud tugeva erootikakallakuga ulmejuttudest, mida tema eestikeelsete "Valitud teoste" neljandast köitest rohkelt leida võib. Polnud üldiselt paha lugu, meeldis rohkem kui mõned sarnased eelnevalt loetud tekstid.

"Sümbiont"

Käesolev lugu on teatud määral inspireeritud Vietnami sõjast... või täpsemalt mingist juhtumist, mis Silverbergi tulevase naise Karen Haberi ühe sõbraga seal sõjas aset leidis ja millest autor loo eestikeelse tõlke saatesõnas meile detailsemalt ei räägi. Lugu kahest ühiselt sõjaväkke astunud noorest sõbrast, bioloogilisest sõjast tulnukrassi vastu Weinsteini-nimelise planeedi džunglites, murtud lubadusest ja selle tagajärgedest.

Tegelikult rohkem sisu kohta paljastada ei tahakski, mainiksin vaid, et tegu on fantaasiarikka ja Silverbergi loomingu kohta üsna jõhkra ning traagilise tekstiga... justkui oleks selle autoriks olnud hoopis näiteks George R. R. Martin oma varasemal loominguperioodil. Võrreldes minu poolt eelnevalt eestikeelsest valikkogust loetud Silverbergi pornoajakirja-lugudega ikka väga teisest puust tekst.

"Gilgameš kõnnumaal"

Põrguks kutsutud lõputul kõnnumaal elavad surmajärgset elu kõik iialgi elanud inimesed, kelle elutee on lõppenud ajavahemikul ürgajast 20. sajandi lõpuni. Teose üks kesksemaid tegelasi on sumeri eepose nimikangelane Gilgameš, ent selle tegelaste hulgas on ka hulk teisi ajaloolisi isikuid, sealhulgas varalahkunud Ameerika fantasy- ja õuduskirjanikud Robert E. Howard ning H. P. Lovecraft.

Ühelt poolt on "Gilgameš kõnnumaal" just täpselt selline teos, mis mulle meeldima peaks. Mõtisklused surmajärgse elu ja surematuse üle, hulk ajaloolisi isikuid tegelasteks, mulle ammust ajast tuttavad ulmekirjanikud oluliste tegelaste rollis... Erinevate ajalooliste isikute kasutamine ja Põrgus tegutsema panemine pakub võimalust huumoriks ning satiiriks, mida autor ka mõnes kohas on kasutanud (nt Mao Zedongi soovis Põrgut põllumajanduse kollektiviseerimise läbi paradiisiks muuta). Aga hoolimata sellest jäi käesolev lühiromaan siiski maksimumhinde jaoks kuidagi tuimaks, võib-olla oli siin tegelasi ja võimalusi nendevaheliste suhete kirjeldamiseks nii lühikese teksti jaoks lihtsalt liiga palju.

Tõlkest: eesti keeles on Kreeka mütoloogilise vägilase Ajaxi nimi siiski Aias. Natuke kummaliselt mõjus ka Silverbergi seni eesti keelde tõlkimata romaani "Star of Gypsies" pealkirja "poliitiliselt korrektne" eestikeelne variant "Romade täht" lühiromaani autoripoolses eessõnas.

"Raudtäht"

Klassikaliselt karges stiilis kosmoselugu neutrontähte uurima saadetud ekspeditsioonist, ühe mõistusliku võõrtsivilisatsiooni jäänuste avastamisest ja kontaktist teisega. Mulle kokkuvõttes meeldis.

"Mööda kiipi ja edasi"

Minajutustajast psühhoterapeut saab endale patsiendiks väidetavalt anoreksiahaige nooruki, kes soovib end nii pisikeseks näljutada, et oma silmaga mikrokiipe uurida... Üsna veidra ideega lugu ja sarnaselt loole "Mees, kes uitas ajas" pole ma päris kindel, et tegu on ulmega, kuna fantastiline osa näib aset leidvat pigem tegelaste peades.

"Võõral maal"

C. L. Moore'i lühiromaani "Viinahooaeg", mille järge või õigemini samas aegruumis toimuvat, ent teisi tegelasi kasutavat töötlust "Võõral maal" endast kujutab, ma lugenud pole (Baasi andmetel on selle eestikeelne tõlge ilmunud järjejutuna Postimehes kunagi 1994. aastal, ent ma ise polnud sellest teadlik), nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska ja Moore'i loodud maailmaga tutvusin esmakordselt. Käesoleva lühiromaani sisust on eelarvustaja juba natuke rääkinud, ent sõnastaksin ehk veidi täpsemalt: kaugtuleviku ajaturistidel on dekadentlikuks kombeks külastada ilusaid kohti minevikus ilusatel hetkedel vahetult enne neid kohti tabanud suuri katastroofe. Üks rühm selliseid turiste jõuab nimetusse USA suurlinna, mida on kohe tabamas meteoor ja järgnev kosmilist päritolu surmav pandeemia, kaunil maikuul 20. sajandil. Üks reisilistest, mees nimega Thimiroi, tunneb oma reisikaaslaste ja koduajastu vastu süvenevat tülgastust ning erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu soovib ta järjest vähem toimuvas vaid reeglitekohaselt passiivseks pealtvaatajaks jääda...

Aastakümnete vanuste ulmeteoste pastiššide kirjutamisega kipub kaasnema see probleem, et maailm meie ümber muutub kogu aeg ja varasemas teoses kirjeldatud tulevikku kujutamisel seisab autori ees valik - kas teha seda algteosele omases retrolikus, auru-, tuuma- vms -pungi-laadis, või siis kaasajastatuna. Silverberg, kelle lühiromaani ilmumist lahutas Moore'i omast 43 aastat, on otsustanud tegevusmaailma kaasajastamise kasuks, ehk siis tema teoses on umbkaudu Teise maailmasõja aegsest või järgsest USA suurlinnast saanud Reagani-aegne suurlinn. Sellega kaasneb ka teatud tunnetuslik ebakõla, mida omakorda võib mõjutada teadmine, et tegu on 1946. aastal ilmunud loo pastišiga. Lühiromaani üldises õhustikus ja tekstis sisalduvates vihjetes oleks nagu ühekorraga midagi 1940-ndatest ja -80-ndatest aastatest. Või kasvõi kirjeldatud apokalüpsise toimumisviis - ootamatu meteooritabamus kosmosesatelliitide ja kõrgelt arenenud raadioteleskoopide ajastul? Ilmselt võimalik, ent aastal 1946 mõjus taolise sündmuse võimalus kindlasti märksa kõhedusttekitavamalt ja realistlikumalt.

Muus osas: päris armas lugu, poeetiline, romantiline ja traagiline üheaegselt. Sellised ulmetekstid pole tavaliselt päris mu lemmikud, ent hinne "4" on käesolevale lühiromaanile minu poolt raudselt kindlustatud.

"Lood Venia metsadest"

"3".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused" (koost. Eva Luts)

Andrei Samoldini "Kalifaadi viirastused"

"5."

Tim Horneti "Kuningatütre vari"

Üks seda tüüpi küberpungilugudest, mille tegevus keskendub kolmemõõtmelises virtuaalreaalsuses toimuvale fantasy-MMORPG-le. Algne idee pole muidugi just kõige originaalsem, sarnaseid asju on kirjutatud palju ja palju (Lukjanenko ja Tad Williamsi romaanid meenuvad esimestena), ent seni peamiselt võrguajakirja Reaktor lugejatele tuntud autoril on selle vana idee lüpsmine päris hästi välja tulnud... kasvõi Disney muinasjutumaailmade iroonilises võtmes kasutamine või mõningad praegusel hetkel päevakajaliselt mõjuvad teemad, millest siinkohal pikemalt rääkimine spoilerdamiseks liigituks. Ehk siis kokkuvõttes päris korralikult väljakukkunud lugu.

Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "Mobilis in Mobili"

Alustaksin ehk tõdemusest, et ilmselt kuulun ma viimase Eesti kirjandushuviliste põlvkonna hulka, kelle lapsepõlve sisustasid 19. sajandil kirjutatud seklusjutud. Igavatel üheksakümnendate lapsepõlveaastatel oli meelelahutusvõimalusi võrreldes tänapäevase ajaga vähe ja selleks sobisid suurepäraselt ka raamatud, mis kirjutatud rohkem kui sada aastat enne mu sündi. Mõistagi oli üheks selliseks kirjanikuks ka Jules Verne, kelle loomingu pastišši ja ühtlasi eellugu romaanidele "20 000 ljööd vee all" ning "Saladuslik saar" (esimest neist kahest ei suutnud ma isegi lapsena kordagi otsast lõpuni läbi lugeda, teine oli aga üheks lemmikraamatuks, mida risti-rästi eri kohtadest loetud ja lehitsetud sai) käesolev jutt endast kujutabki. Ehk siis lugu tehnikahuvilisest India väikeriigi printsist Dakkarist, kellest pärast 1857. aasta ülestõusu mahasurumist saab oma ajastu kõrgtehnoloogiline terrorist, kes kapten Nemo nime all oma Nautiluse-nimelise rammi ja elektrimootoriga varustatud allveelaevaga maailma meredel Briti laevu uputades surma ning paanikat külvab.

"Mobilis in mobili" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.

Marek Liinevi "0,01 protsenti"

Loo algus mõjub erakordselt tüütult - kaks tehisintellekti tõttu tööst ilma jäänud ajakirjanikku istuvad kahekesi baaris, joovad ja kiruvad lehekülgede kaupa moodsat maailma, mõtlevaid masinaid, transhumanistlikke uuendusi, Elon Muski meenutavat poolrobotist hullu miljardäri jne... Loed ja mõtled, et sellist progressivastast kibestumust ei leia isegi Tiit Tarlapi viimastest teostest. Õnneks ei esinda Liinevi tegelased (ilmselt?) siiski päriselt autori enda vaateid ja kui ennast sellest algusosa baaridialoogist läbi pressida, läheb lugu huvitavamaks ning ka autoripositsioon muutub neutraalsemaks.

Loo esimest neljateistkümmet lehekülge hindaks "2-ga", ülejäänud teksti "4-ga", kokku siis "3+".

Martin Leisi "Ajastutruudus"

Lugu jutustab fiktiivses Viidupea mõisas (mis tekstis sisalduvate vihjete järgi peaks asuma Lääne-Virumaal) esinevast naiskoorist ja koorilaulja Kärdiga aset leidvatest veidratest sündmustest. Ega detailsemalt sellest (žanriliselt kuhugi fantasy ja õuduse vahepeale jäävast) loost ilma spoilerdamata rääkida saakski. Minu meelest omanäoline ja üsna õnnestunud debüütlugu.

Kristi Reiseli "Gurmee tee"

Pentsikult omapärane lugu kosmosemaailmast, mille kultuuris on kulinaariasse puutuv ülioluline ja vat et elu ja surma küsimus. Ja ei, pealkirjas esinev homonüüm ei viita äärmiselt hõrgule joogile, nagu enne lugemist arvasin, vaid ühel võõrplaneedil asuvale "pühale teerajale", mida kokast peategelane omalaadse palverännaku käigus läbida üritab.

P. S. "Täheaja" kahe viimase numbri (kliimanumbri ja käesoleva jutuvõistluse oma) küljenduslikud ning tekstikujunduslikud eksperimendid tekitavad minus (nagu kuuldavasti paljudes teistes lugejateski) sügavat hämmastust. Lisaks kaheveerulisele küljendusele, mittekronoloogilistele sisukordadele (mida leidub küll ka varasemates "Täheaegades") ning eri suurusega šrifti kasutamisele ühel ja samal leheküljel on Reiseli loo puhul tegu juba teise looga selles uue formaadis (eelmine oli Belialsi jutt kliimanumbris), mille viimased paar lõiku on lõpust maha kaksatud ning teise kohta topitud. Midagi nii veidrat pole ma oma pika ulmelugemiskogemise jooksul veel kohanudki.

Karri Tiigisooni "Kullake"

Trööstitus küberpunktulevikus, mis pärineks justkui William Gibsoni 1980. aastate loomingust (klassiühiskond, endale neuroliideste paigaldamist ja muid transhumanistlikke modifikatsioone lubada saavad privilegeeritud rikkad jne), ent mõjub sellest hoolimata ka aastal 2023 üsna päevakajaliselt, aset leidev muinasjututaolise süžeega lugu. Noh, et hulgub pruudi juurest välja visatud vaene noormees hiiglaslikus metropolis ja saab endale ootamatult kaaslaseks ühe imelise masina, kes tema elu korda lubab teha...

Jutuvõistluse-"Täheaja" teistest tekstidest haakus Tiigisooni loo temaatika natuke Liinevi omaga, ainult et masinate ülemvõimu asemel oli tema loos suurkorporatsioonide ülemvõim. Tiigisooni lugu mõjus sümpaatsemalt, tuleviku linnamaastiku kirjeldused aitasid õhustikku luua. Samas jääb maksimumhindest siiski midagi puudu - ehk oodanuks ma loost midagi enamat kui lihtsalt küberpunk-maailmas toimuvat imemuinasjuttu.

Piret Frey "Pööriöö"

Žanriliselt on seda jaanipäevamaagiast kantud lugu veidi keeruline liigitada... päris õudusega pole tegu, pigem lihtsalt üleloomuliku looga. Minu silmis on "Pööriöö" suureks plussiks just poeetilised kesksuve-kirjeldused ja kolmest Frey seni ilmunud loost meeldib see mulle kõige rohkem.

Lüüli Suuki "Vikatimees"

Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.

Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil" (koost. Raul Sulbi)

Jaagup Mahkra "Šeikide maal"

Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...

Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.

Tade Thompsoni "Exile Parki heidikud"

Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada.

Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...

Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".

Meelis Krafti "Kaotatud kümnendi viimane päev"

2021. aastal ilmus rumeenlase Darious Hupovi koostatud ingliskeelne Ida-Euroopa ühismaailma-ulmeantoloogia "The Viral Curtain", mille lugudes haarab lähituleviku Ida-Euroopat verise pasatõve pandeemia. Eesti autoritest panustas sellesse esmapilgul eemaletõukava ideega antoloogiasse Meelis Kraft (tema loos on küll juttu lihtsalt "veritõvest") käesoleva looga, mis sel aastal ka lõpuks eesti keeles ilmus.

"Kaotatud kümnendi viimane päev" on lugu väikese pere ellujäämiskatsetest Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastal 2029, kui veritõvele on lisandunud ka globaalne jahenemine. Ühelt poolt väga sünge ja lootusetu lugu, samas kuidagi kergelt ning meelelahutuslikult kirja pandud, ka pole peategelane mingi masendunud haliseja, vaid postapokalüptilises maailmas kõrgtehnoloogiat kasutav visa ellujääja. Ehk siis natuke vastuolulise õhustikuga tekst.

Seio Saksi "Merikurat"

Suhteliselt väheütlev jutufragment kliimakatastroofi-järgsest Suurbritanniast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga mind jättis külmaks.

Kell Rajasalu "Parema maailma portree"

Unelev-poeetilises toonis lugu näitab kliimakatastroofist räsitud maailma erinevate ja eri riikides elavate tegelaste pilkude läbi. Hoolimata düstoopilisest temaatikast domineerivad loos positiivsed ja helged toonid ning nagu kahe tema loetud loo põhjal öelda võin, on seni väheviljaka Rajasalu näol tegu suurepärase õhustikuloojaga. Loo hakitud ülesehitus ja temaatika (atmosfääri geoinsenerlik töötlemine päikesekiirguse vähendamiseks, veekriis ja järjekorrad USA suurlinnades jne) meenutavad natuke Kim Stanley Robinsoni romaani "Tulevikuministeerium", aga Rajasalu stiil on hoopis teistsugune, ühtlasem, mahedam ning vähem ideologiseeritud.

Häli Kivisilla "Ma kasvatan tuuleturbiine"

Miski selle loo juures ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna. Võib-olla teatud vähene usutavus (nt miks minategelase vanaema ennast nii lollilt sisse rääkis?).

Miikael Jekimovi "Tagasi varju alla"

Lugu kliimapagulaste ekslemisest tuleviku-Siberis polnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga kaasa haarata ka ei suutnud, seega hindeks "3+".

Henri Stravinski "Tuhapilve sajandil"

Saatesõna järgi on Stravinski pseudonüümi kasutav isik teiste nimede all kirjutanud, tõlkinud ja arvustanud ulmejutte. Mulle isiklikult meenus loo ilmumiskoha, autori poolapärase perekonnanimega pseudonüümi ja hulga loos sisalduvate detailide tõttu üks praeguseks rohkem kui kahekümne aasta tagune pseudonüümiga seotud müstifikatsioonijuhtum kodumaisest ulmekirjandusest... kes mäletab, see mäletab.

Loo sisust: 2106. aastal on Yellowstone'i supervulkaani purskele järgnenud kliima järsk jahenemine viinud inimtsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni ja inimkonna arvu katastroofilise vähenemiseni. Täpselt sada aastat hiljem elab Virumaa pankrannikul vanematelt päranduseks saadud kahekordses majas üks üksildane meesterahvas. Loo sisuks ongi peategelase eluolu kirjeldus segatuna kirjeldustega sajand varem toimunud katastroofist ja selle tagajärgedest.

Ette heita on sellele loole üsna palju. Lugu ennast justkui polnudki, kõigest peategelase mõtisklused ja kirjeldused katastroofist. Apokalüptiliseks pöördepunktiks kirjutatud 2106. aasta ei erine sotsiaalselt ega tehnoloogiliselt mitte millegi poolest meie praegusest 2023. aastast, ehkki 83 aasta jooksul peaks meie maailm üsna palju muutuma - võrrelgem või meie praegust olevikku aastaga 1940. Lisaks tundub see postapokalüptiline maailm üsna väheusutav - alati peaks leiduma neid, kes kadunud minevikutehnoloogiaid taaselustada püüavad, liiatigi kipuvad primitiivsema tehnoloogiaga ühiskondades elavad inimesed pigem omavahel kokku hoidma, eraklik eluviis on levinud pigem tänapäevases kõrgtehnoloogilises linnaühiskonnas. Ja nõnda edasi.

Samas sõnaseadmisoskust autor valdab... ja lugude jutustamise oskus ning selle meelespidamine põhiideena tundus sümpaatne. Nii et "2" oleks vast liiga karm hinne, olgu siis "3-".

Veiko Belialsi "Laena laipa"

Mingil põhjusel jättis see globaalse veetõusu tõttu saarestikuks muutunud tuleviku-Jõgevamaal toimuv lugu mind üsna külmaks. Arusaamatuks jäi ka see, miks loo lõpp oli ülejäänud tekstist eraldatud ja antoloogia lõppu tõstetud.

Edgar Pangborni "Babüloni muusikavirtuoos"

Sõdadest ja muudest kataklüsmidest inimtühjaks jäänud maailmas suuresti vee alla jäänud Manhattanil kunagises muuseumihoones üksilduses elavast raugastunud pianistist rääkiv lugu on väidetavalt saanud inspiratsiooni Stephen Vincent Beneti eesti lugejale tundmatust postapokalüptilisest loost "By the Waters of Babylon" (1937). Väidetavalt on käesolevas loos Beneti tekstile ka hulk vihjeid, alates pealkirjast... mulle kui Beneti lugu mitte lugenud inimesele jäid need igatahes hoomamatuteks.

Kohati üsna poeetiliselt mõjuv lugu, aga kõik need hullu pianisti sonimised ja sisekaemused jätsid kuidagi külmaks, millest ka hinne.

Indrek Hargla "Kümme tuhat aastat vihma"

Eelviimane kliimateemalise "Täheaja" numbri tosinast loost ja ühtlasi esimene, millele südamerahuga maksimumhinde annan. Meeldib, kuidas autor on suutnud suhteliselt lühikesse teksti mahutada nii detailselt lahtikirjeldatud postapokalüptilise tulevikumaailma (mis oma õhustikult üsnagi viikingiaegset Põhjalat meenutab) kui ka põneva ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustiku. Pikemalt siinkohal sellest loost rääkima ei hakkakski, las jääb see lugejatele endile avastada.

J. H. Rosny-vanema "Maa hukk"

Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...

"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.

Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Götterdämmerung"

"Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

"Vari Albatrossosel"

Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima...

Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5".

"Lohe neelas alla päikse..."

Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud.

"Kaarnasüda"

Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.

Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea.

"Valrafn"

Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.

Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.

"... Tuli on igavene"

Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.

"Kuid tugevaim on armastus"

Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2".

"Götterdämmerung"

Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin...

"Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis