Peter V. Bretti "Maalingutega mees"

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=78740

Naomi Noviku "Tema Majesteedi lohe"

Lobedalt kirjutatud, ent kaasa haarata ei suutnud ja seda mitmel põhjusel.

Lohed on kohutavalt klišeelikult kirja pandud, kohati on tunne, nagu loeks Napoleoni sõdade aega paigutatud "Eragoni". Liiga palju on neist elukatest fantasys kirjutatud nagunii ja midagi rabavalt uut Novik teemasse tuua ei suuda. Susanna Clarke tõi 19. sajandi alguse Inglismaale maagia ja see oli köitev, Naomi Novik püüab sama teha lohedega, ent vähemalt minu arvamuse järgi see tal ei õnnestu.

Kusjuures need lohed ongi ainus ulmeline element raamatus... muidu on ka kogu varasem ajalugu kulgenud täpselt samamoodi, nagu meie maailmaski. Loeks nagu kõige tavalisemat ajaloolist seiklusjuttu Napoleoni sõdadest, kuhu on üks levinumaid fantasyklišeesid sisse poogitud.

Lisaks on tegelaskujud suhteliselt kahvatud ja raske on neile kaasa elada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=78967

Jerry Pournelle'i "Falkenbergi leegion"

Minu meelest suhteliselt traditsiooniline militaarulme, nagu seda on palju loetud. Peakangelane võitleb Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu liidu eest (huvitav, kuidas saab juba kõla poolest nii ebardlikule nähtusele üldse lojaalne olla, hea et see reaalses maailmas ei realiseerunud), kõvasti on ränkraske sõdurielu kirjeldusi, armeesid ära kasutavate saamatute poliitikute kirumist ning militaristide juhmivõitu lojaalsust. Nagu Kunnase "Gort Ashrynis" ja ilmselt veel sajas erinevas teoses. Pastoraalset idülli luua soovivate farmerite vastasseis sunnitöölistest bandiitidega meenutas aga üks-üheselt Peter F. Hamiltoni The Reality Dysfunctionit.

Hindest võtab mõnevõrra maha romaani äärmiselt hakitud kompositsioon. Eks ta ju rohkem jutukogu on kui romaan, aga tervik on mõnevõrra raske moodustuma.

Võib-olla on mul hetkel lihtsalt militaarteemast teatud küllastumus, lisaks selle romaani lugemisele ka viimane nädal päevade kaupa Sabatoni kuulatud. Igatahes "nelja" saab auga kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1827

Kirill Jeskovi "Viimane sõrmusekandja"

Lõppkokkuvõttes otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki see "Umbari gambiidi" osa absoluutselt ei meeldinud-tüütu sehkendamine äärmiselt halvasti väljamaalitud pseudokeskaegsel taustal. Kui Gondor, haldjate valdused ja muud Tolkienil "heade" asupaigaks olnud maad on siin nagu Tolkienil ikka ning Mordor meenutab mõnusalt Kesk-Aasiat, siis Umbari kirjeldamisega pole autor eriti hakkama saanud.

Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.

Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.

Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.

Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.

Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=16207

Lois McMaster Bujoldi "Sõduri õpilane"

Suhteliselt üllatustevaba seikluslik kosmoseooper, midagi raputavalt originaalselt siin küll ei olnud. Aga Bujoldi kiituseks peab ütlema, et tema stiil on äärmiselt sümpaatne ja vähemalt pole tegu igava tekstiga, millest peaks ennast läbi närima.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=682

Peter F. Hamiltoni "The Reality Dysfunction"

Ma ei suuda kuidagi panna maksimumhinnet teosele, mille läbilugemiseks kulub umbkaudu kaks kuud. Ma arvan, et veidi konsentreeritumalt (umbes kolm korda vähem mahukal kujul) olnuks parem lugemine, praegu läks kohati tüütuks ja hoolimata hoogsast tegevusest polnud just väga kaasahaarav.

Tegevusmaailmad, nagu edenistide Veskimehe loomingut meenutav utoopia või 16. sajandi Inglismaa pealt kopeeritud Norfolk, on kohati päris hästi üles ehitatud. Samuti on see elluärganud surnute teema kosmoseooperi põhiintriigina suhteliselt originaalne. Lalondel toimuv on rohkem splätter-õuduka kui kosmoseooperi moodi ja kurjadele jõududele jälile jõudev katoliku preester (kes veidi meenutab Kingi isa Callahani) ainult süvendab seda muljet.

Kas kunagi ka triloogia ülejäänuid köiteid loen, näitab aeg. "The Reality Dysfunction" igatahes saab minult nelja miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13791

Joan Slonczewski "The Wall Around Eden"

Olen eelarvustajaga Ulmekirjanduse Baasis selle raamatu osas (mille eksemplari võitsin auhinnana Estconi mälumängus) täiesti nõus. Tüütu raamat, millel puuduvad nii kaasa elama panevad tegelased kui ka huvitav sündmustik.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?krit=Vorm&autor=638