Felix J. Palma "Ajakaart"

Omapärane raamat. Olles enamiku romaanist läbi lugenud, võib jääda mulje, et tegu on fantastilise elemendita "libaulmega", kui just jätta välja see, et tegelikult Rappija Jacki ei tabatudki, ja siis äkki... Tegu on žanriulmega, ehkki panin vähemalt enda puhul tähele huvitavat tendentsi-nähes Baasis hispaaniakeelset originaalpealkirja, seostub see kohe maagilise realismi või muud tüüpi slipstreamga.

Jah, nagu esmaarvustaja öelnud, on tegu aurupungiga. Kirja pandud sellele žanrile omaselt ajastu õhustikku arvestavas lummavas stiilis. Viktoriaanliku Inglismaa kujutamisel on Palma olnud detailideni täpne, nii näiteks põhinevad tõelistel sündmustel nii Rappija Jacki tegude kirjeldused (Mary Kelly oli ajalooline isik ja täpselt nii jube saatus, kui raamatus kirjeldatud, teda tabaski), kui ka Elevantmehe lugu. Mis puutub autori rahvuslikku kuuluvusse, siis minu meelest lööb tekstis küll kohati välja päikeseline-temperamentne stiil, mis pole just väga inglaslik. Aga võimalik, et mulle lihtsalt tundus nii.

Lõpetuseks-hea, et see raamat enne "Stalkeri" hääletust läbi loetud sai.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79038

Lois McMaster Bujoldi "Vori mäng"

Mulle meeldis Kyrili saart puudutav raamatu esimene pool rohkem, kosmosesõja kirjeldus oli tüütuvõitu. Eriti arvestades, et neid erinevate võistlevate impeeriumide taustu polnud vaevutud väga pikalt lahti kirjutama, Barrayar muidugi välja arvatud.

Hindeks raamatule tervikuna 4+.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=683

"Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes"

Paolo Bacigalupi "Liiva ja räbu rahvas"

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.

Alastair Reynoldsi "Pandor laegas"

Minu meelest on lugu veidi kuivavõitu, et maksimumhinnet saada.

Helsingi Kaapelitehtases õnnestus mul sel hetkel, kui Reynolds loo originaalkäsikirja saalitäie rahva ees paberihunti toppis, ka ise kohal viibida.

Siim Veskimehe "Sõda kosmose rannavetes"

Lugu Kuu Ordu algusaegadest, täpsemalt USA ja India sõjast Kuu Ordu vastu, millele ka teistes sarja tekstides viidatud. Enamik lühiromaani tegevusest leiab aset Ordu kontrollitud Sri Lankal.

Boris Kaburi teose "Kosmose rannavetes", millele Veskimehe lühiromaani pealkiri näib viitavat, lugemist on mul vältida õnnestunud, ent Baasi arvustuste vahendusel olen selle kurikuulsa teksti sisuga tuttav. Võimalik, et Veskimees vihjab kuidagi äraspidiselt Kaburi kommunistlikule/antirassistlikule raamatule-ka siin on suure osa tegevuse keskmes valge mees ja neeger. Ent valge mees on mõõdukalt rassistlik ja igatseb taga kunagist koloniaalaega, kõhklemata ka neegrist partnerile nii mõndagi "poliitiliselt ebakorrektset" ütlemast. USA lugeja reaktsioon sellele lühiromaanile oleks äärmiselt intrigeeriv, ehkki vaevalt, et sealsed kirjastused midagi sellist avaldaksid.

"Kuu Ordu" sari kuulub minu meelest Veskimehe loomingu vaieldamatusse paremikku ja ka selle lühiromaani hindes pole kahtlustki. Veskimees kirjutab põnevalt, detailselt ja värvikalt, ehkki tegelaskujud on nõrgad. Ka autori ideoloogiaga võib üldiselt nõustuda, ehkki selle (väidetavalt Heinleinilt pärineva) matemaatikateemalise märkuse kasutamine kolmandas teoses järjest pole ei vaimukas ega isegi ärritav, vaid lihtsalt tobe.

Maniakkide Tänava "Tolmunud soldatid"

Loo tegevus toimub tänapäeva Eestis, bioloogide laboris kuskil maakohas, kus kahtlasi katseid tehakse... Palju ei tahakski sisust rääkida, tegu ju suhteliselt lühikese looga. Üle poole tekstist kulubki selle labori ja sealse elu kirjeldamise peale.

Ega ta iseenesest halvasti kirja pandud olegi, kohati päris korralikult loodud unenäoline atmosfäär ja andekad detailid. Mandil on siiski palju paremaid tekste. Hinne kõikus kuskil "kolme" ja "nelja" vahel, saagu siis 3+.

Juhani Püttsepa "Sõnumid varjudeta maalt"

UFO-kontakti teemaline lugu. Sisu pärineks justkui kuskilt paraajakirjast, samas on see kõik päris kenasti ja poeetilises stiilis kirja pandud. Eriti, kui arvestada et tegu on debüüdiga.

Kolm pluss.

Aarne Rubeni "Häire"

Käesolevas "Täheajas" on see juba teine sarnane tekst (esimene oli Püttsepa oma)-žanriulmes varem praktiliselt tundmatu kohaliku autori lugu, mis on hästi kirja pandud, ent ulmeline element loos jääb kuidagi pinnapealseks või segaseks. Iseenesest on vaid positiivseks tendentsiks, et muidu ulmekauged inimesed ennast ja oma loomingut žanriulme väljaannatega seovad. Samas võib tulemus olla hardcore-fännide jaoks piisavalt segadusttekitav.

Loole, mille peategelaseks on Vabadussõja-aegses Tallinnas missioonil viibiv Briti mereväeohvitser, ei tahaks alla "nelja" ka anda... kasvõi selle suurepärase ajaloolise õhustiku pärast. Ulmeline element seevastu ei jäta eriti tugevat muljet. Segaseks jääb, miks tulnukad Raxworthyt üldse torkisid ja mis oli sellel kõigel pistmist lõpupoole mainitud 1920-ndate aastate poliitiku Reinkubjasega.

Neli miinus.

Marcus Kaasi "Üks pühendunud mees"

Kaasi "Täheaegades" ilmuva fantasy-järjejutu järjekordne osa polegi võrreldes eelmistega nii väga halb, samas kipuvad avaldamistempot arvestades eelmised osad meelest minema ja tervikpilt veidi katkendlikuks jääma. Autor võiks selle loo kunagi ühtseks romaaniks kirjutada.

Mõiste "inimsusevastane kuritegu" tekstis tundus kirjeldatud ühiskonna arengutaset arvestades veidi naljakas, ent jusiis oli tegevusmaailm kuidagi teisiti arenenud...

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79856

Aleksei Pehhovi "Varjus hiilija"

Sisukokkuvõtte põhjal kartsin mingit jubedat fantasyklišeede pundart, aga ega ta nii hull olnudki. Kogu see maailm oli küll parajalt klišeeline (võlukunstiteema meenutas lausa Pratchetti Kettamaailma), ent lugu ise oli lõppkokkuvõttes lobedalt kirja pandud. Veidi rohkem meenutas klassikalist fantasyt kui praegu populaarset nö. "uue laine" oma-palju maagiat, traditsioonilised elukad, põhiliseks tegevusliiniks quest, vägivalda mõõdukalt, aga tegevust palju...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=66212

Stephen Kingi "Tume torn VII: Tume torn"

Seda raamatut lugema hakates olid mu ootused väga madalad, sest minu meelest on käesoleva sarja puhul alates neljandast köitest olnud iga järgmine raamat nõrgem kui eelmine. Seitsmes köide üllatas meeldivalt ja kui kuskil keskkoha paiku (eriti kaasaja USA-s toimuv tegevuse osa) kohati igav poleks, saaks kindlast maksimumhinde... igatahes "neljale" tuleb tugev pluss otsa. Seevastu algus ja lõpp oma kiire actionii ning sürreaalse õhustikuga jätsid meeldiva mulje. Ka maakeelne tõlge oli korralik, eriti huvitavaks uudissõnaks pean "otsiskelu".

Sarja viimases köites on sürrealismi ja sümbolismi oluliselt rohkem kui enamikus žanriulme teostes. Ja lõpplahendus-mida autor siis meile sellega öelda tahtis? Et sõprus ja armastus on olulised, kättesaamatud unistused (nagu Tume Torn) aga kujutavad endast vaid ajaraiskamist, mille nimel ei tasu inimsuhteid ega lähedasi inimesi ohverdada? Nii võib siit välja lugeda. Fataalset hävingut külvav antikangelane ja alguse/lõpu sõlmitus meenutavad millegipärast Jaapani animesarja "Berserk".

Ja lõpetuseks võib öelda, et ameeriklaste kaubamärgifetiš on ikka naljakas-paralleelmaailma põhilisteks ning esmasteks tunnusteks on see, mis marki autoga keegi sõidab või mis karastusjooki joob...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=60520

Michael Crichtoni "Järgmiseks"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=69609

Tiit Tarlapi "Tuleriitade öö"

Tarlapi seni mahukaima romaaniga võib täiesti rahule jääda... ulmet on siin küll vähem kui enamikus ta teostes ja fantastiline element tuleb mängu alles pärast 100-t lehekülge. Samas on "Tuleriitade öö" süžee palju läbimõeldum kui "Kromanjoonlaste" oma.

See, et romaani tegevus toimub järjekordselt "kusagil Läänes", s.t. tegelastel on mõnevõrra inglispärased nimed, ent konkreetset riiki või kohta pole mainitud, algul häiris veidi, ent hiljem enam mitte ja ju ma siis pole lihtsalt selliseid tekste ammu lugenud. Tegevusajaks võiks olla 20. sajandi algus (eelkõige kirjeldatud tehnoloogilise arengutaseme põhjal), väljamõeldud Trackhilli linna õhustik vastab Metsiku Lääne linnakese omale, ent Trackhilli minevik inkvisitsiooni ning sõdadega näib vihjavat rohkem Euroopale... Lõppkokkuvõttes paras õhustikuline rosolje.

Romaani näol on tegu kokteiliga vesternist, vandenõuteoreetikast ja paravõimetest. Kuulus "Püha vere ja püha graali" vandenõu, ent peategelane Hank Horler, kes seda lahkama peab, on ehtne vesternikangelane, kes oskab oma kahe revolvriga ülihästi ümber käia. Ka näiteks stseen, kus Horler pärast 14-aastast äraolekut esmakordselt Trackhilli ratsutab, pärineks nagu üks-ühele mõnest vestern-filmist.

Esimesed sada lehekülge jäi raamatust suhteliselt väheütlev mulje, ent siis läks tegevus täie hooga lahti ja kestis kuni lõpuni. Ega palju ette heita polegi-on põnevust, on filosoofiat ja kõike seda parajas konditsioonis. Peab ka mainima, et suhteliselt usuvastane tekst.

Raamatut lugedes tekkis mul kohati küsimus, et kui palju võib Trackhillis tükkis kõigi selle proua Butleritega olla Tarlapi kodulinna Sindit (kus ma küll kunagi käinud pole, aga mis on kuuldavasti samuti tihedalt läbipõimunud elanikkonnaga koht, mille linnavalitsus pealegi kunagi üle kümne aasta tagasi näiteks avalikus kohas ropendamise ära keelas, millest võib järeldada, et väikekodanlikel susserdajatel a la proua Butler on seal küllalt oluline roll...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79752