Tulevik. Inimesed on asunud elama erinevatele planeetidele teistes tähesüsteemides, ent seejuures on nad enjede nime all tuntud tulnukrassi käpa all-isegi kolonistide transport uutesse maailmadesse toimub enjede ruumilaevade abil. Romaani peategelaseks on kriminaalsete kalduvustega mehhiklane, täpsemalt Mehhiko mägismaa indiaanlane Ramon Espejo, kes eelistab palgaorjuse asemel kaevanduses enjede laeval Sao Paulo nimelisele koloniaalplaneedile kolida. Uues kodumaailmas täidavad maavarade otsijana töötava Espejo töövälist aega põhiliselt joomingud ja kaklused. Europa diplomaadi surnukspussitamise järel öise baari ees suundub Espejo metsikusse loodusesse end võimude eest varjama, ent satub seal veelgi suurema jama otsa...
Romaan on äärmiselt mitmekihiline. Ühelt poolt on suurt rolli pandud Espejo tegelaskujule-looduslähedane inimvihkajast sotsiopaat, kes igatseb pidevalt inimestest eemale ja suudab elu linnatingimustes taluda vaid pidevas alkoholijoobes olles. (Need pole just iseloomujooned, mida levinud klišeede põhjal latiinodega seostaks, ent eks Espejo mägismaa-indiaani päritolu seletab asja.) Teiselt poolt tõeliselt võõra mõtlemisega tulnukrassid ja raskused, mis inimestel nendega suheldes ette tulevad. Ja kolmandaks Sao Paulo looduse äärmiselt värvikad ning fantaasiarikkad kirjeldused, ellujäämine metsikus looduses ja võitlus elu eest. Nii et siin oleks justkui vana head 19. sajandi stiilis seiklusjuttu, tipptasemel kosmoseteemalist SFi ja mõnd Robert Rodrigueze filmi meenutavat latiinokõrilõikajate elutegevuse kirjeldust. Kõik see moodustab huvitava terviku ja mahutub kenasti suhteliselt õhukesse romaani. Ega "Põgenemisele" midagi ette heita polegi, romaan on põnev ja mõtlemapanev.
Tõlke kallal muidu väga ei viriseks, ehkki see oli küll naljakas, et ühes joonealuses märkuses Europat planeediks nimetati.
No comments:
Post a Comment