Kogumikust, mille pealkirjas sisaldub kaks lõbusat metakirjanduslikku sõnamängu ja mille kaanepildil on kujutatud hiidsitikaid peksvat mechat, eeldaks justkui huumorit või siis vähemalt pretensioonitut seikluslikku märulit. Vastupidiselt ootustele on "Saladuslik tsaar 2" aga suhteliselt tõsine ja kohati isegi sünge raamat... Koomiksilaadset madinat küll kohati on, ent erinevalt esimesest Ippoliti maailma kogumikust siit lõbusaid lugusid viina kulistavatest õigeusu pappidest ei leia. "Proovisõidus" ja mõnedes teistes esimeses kogumikus ilmunud lugudest tuttavat bõliinalikku maailma käsitleb vaid "Duumioru lugude" lõpulugu "Öönõia laps".
Autoreid on võrreldes esimese koguga rohkem, samas on lugusid vähem ja need on keskmiselt kõvasti pikemad. Peale Andresoni loo on Mant kõigi tekstide ainu- või kaasautoriks. Kõik lood peale kahe esimese seostuvad otsapidi estronaut Kallosega. Nagu ülalpool mainitud, on lugude alatoon kuidagi tõsisem, uljast hoogsust on jäänud vähemaks. Samas ei saa öelda, et kogumik oleks esimesest osast halvem. Ainult avaloo "Pagemisruum" võinuks tõesti välja jätta-loo idee on jabur ja teiste kogumiku lugudega pole see ka väga tugevalt seotud.
Maniakkide Tänava "Pagemisruum"
SPOILERID!!!
Järjekordne estronautide-lugu jutustab ajast veidi enne seda, kui Tooni Maad tabas ja räägi Euroopa (s.h. Eesti) ja USA kosmosejõudude arveteklaarimisest Kuu tagaküljel.
Kohati näib, et kõige kindlam viis muuta oma loo intriig kummaliseks ja ebausutavaks on kirjutada lähituleviku Kuust. Ma ei kuulu küll füüsikute-loogikute ridadesse, kes iga teksti lugedes püüavad meeleheitlikult mingeid loogikavigu välja arvutada, ent lugedes 2015. aastal ilmunud loost, kuidas ameeriklased on hõivanud Kuu tagakülje ja on end eurooplaste minemahirmutamiseks tulnukateks maskeerinud, tekib tõesti selline "Mida kuradit?"-tunne. Selline mõte oleks umbes sama totter, kui hirmutada vastikut naabrit korterist minema kolima, joostes aukudega valgesse voodilinasse mähitult mööda koridori ja tehes koledaid hääli. Rohkem kommenteerima ilmselt ei pea.
Kuu-teema veidras ja ebausutas vormis kirjeldamine sunnib tõmbama paralleele "Täheajas" ilmunud Helen Käiti jutuga "Kuu kättemaks". Mant kirjutab siiski paremini kui Käit, sellest ka punkti võrra kõrgem hinne.
Reidar Andresoni "Tema meeltes voolab jää"
Käesoleva ühismaailma-loo tegevus toimub Prantsusmaal enne Maa kokkupõrkamist Tooni-nimelise hiidasteroidiga. Euroopa Kosmoseagentuur ehitab kosmoselaevu inimeste evakueerimiseks Maalt ja samuti rajatakse hiiglaslikke varjendeid, asteroidiohust painatud Euroopat aga vaevavad majandusprobleemid, kütusepuudus ning rahvarahutused. Loo peategelaseks on vana bretoonist põllumees Jurg Lemieux, kes püüab kaubelda Euroopa Kosmoseagentuurilt oma ainsa poja jaoks kohta Maalt lahkuvalt laevalt. Niisama lihtsalt need asjad paraku ei lähe...
Loole kulunuks ära agressiivsem keeletoimetamine, sest trükkijõudnud variant sisaldab kohati ikka päris kummalisi lauseid ( nt "Koljut läbivad lühised vooluringides panid inimvare keha vappuma, kelle aju oli ilmselt selleks ajaks juba töövõimetu püdel mass." ; "Üks valang tabas vedurit, mis tuli ilmselt eriüksuslase relvast".) Hinde osas otsustasin lõppkokkuvõttes siiski "4" kasuks.
Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Elu ei hüüa tulles"
"Stardiloenduse" järg, mis on ühtlasi varem Täheajas ilmunud lühiromaani "Au ei olegi vaja" eellugu.
Hiidasteroid Tooni on Maast lähedalt möödudes planeedil ränki katastroofe põhjustanud. "Stardiloenduse" lõpus Maalt põgenenud seltskonna liikmed on leidnud ajutise varjupaiga Kuule pagenud inimeste seas. Olukord on keeruline, Maad haaranud kataklüsmide tõttu on sinna naasmine esialgu võimatu ja väljaspool Maad näib inimestel järglaste saamine võimatu olevat. Vene päritolu kosmoselaeval Deržava Kuu Multirahvuselise Kultuuri jaoks koos veel viie kaaslasega sõjalis-teaduslikku luuret tehes satub estronaut Kallos Tooni pinnale, hiidasteroidi sisemuses aga peituvad uskumatud saladused...
Hard-SF-ina on tekst päris hästi õnnestunud ja eriti tuleks kiita kosmoselennu-kirjeldusi-vähemalt minusugusele võhikule jääb mulje, et autorid on kosmonautikateemaga hästi kursis. Samas oleks mittehumanoidse võõrliigi askeldamisi võinud pigem kujutada inimestest uurijate poolt omandatavate teadmiste läbi-katsed anda sündmustiku edasi nende kummaliste olendite vaatenurgast mõjuvad kuidagi segaselt ja raskestijälgitavalt.
Hindeks kokku "4+".
Maniakkide Tänava "Neuronite ja bittide sõda"
Järjekordne tekst Kalloni-alamsarjast paigutub kronoloogiliselt tekstide "Elu ei hüüa tulles" ja "Au ei olegi vaja" vahele.
Kallon passib koos teiste eestlastega Kuul hindude baasis, tusatseb ja tigetseb. Maale naasmisega on endiselt raskusi ja eestlastel saab vabanemisega hindude lõa otsast rohkelt tegemist olema...
Ausaltöeldes hakkab see alasari lugedes järjest tüütumaks muutuma. Armusuhete-häkkimine oli huvitav idee, ent muidu jätab lühiromaan lugedes kuidagi tuima mulje. Kui alguses on pühendatud rohkelt ruumi Kalloni tusatsemisele ja tigetsemisele, siis mingil hetkel hakkab ta lausa loosungite keeles rääkima ("Naise ja mehe vaheline suhe on inimõiguse, vabaduse ja demokraatia alustala" jne). Sündmustik jätab samuti kuidagi igava mulje, Mandil kukuvad hoogsa süžeega tekstid paremini välja kui filosofeerimist sisaldavad
Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja"
"Stardiloenduse" järjes pöördub Maalt Vene kosmoslaevaga Kuule põgenenud eestlaste seltskond aastaid hiljem koduplaneedile tagasi. Maale jäänud Eesti elanikkond valitsuse juhtimisel on koondunud hiiglaslikku maa-alusesse varjendisse, katastroofist laastatud maapinnal on hakanud peremehetsema Toonilt pärit võõreluvormid... Taaskohtumine koduplaneediga ei saa sugugi valutu olema. Nii mõnigi tegelane lahkub siit ilmast võimalikult vastikul moel ja neis kirjeldustes on Mant jäänud oma traditsioonilise stiili juurde, kirjutades ka SF-i gore`i võtmes.
Tegelikult täitsa korralik tekst, ehkki mulle meeldis millegipärast "Stardiloendus" rohkem, võib-olla seetõttu, et selles oli rohkem hoogsat tegevust ja vähem filosofeerimist rahvus- ning muudel teemadel. Eesti ulme suurimaks komistuskiviks ongi minu meelest praegu see, et autor upub oma maailmavaate tutvustamisse-Mandi kui kohaliku ulmekirjanduse tulevikulootuse puhul loodan siiralt, et ta ei astu tulevikus samasse auku, mis Veskimees ja Tarlap-s.t. ei hakka kirjutama ulmekirjanduseks maskeeritud ühiskonnakriitikat. Käesolevale lühiromaanile hindeks "4" tugeva plussiga.
Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Surema programmeeritud"
Seekordne lugu kuulub otsapidi jällegi Kallose-alamsarja ja enamik selle sisust on edasi antud lühiromaanist (jutustusest?) "Elu ei hüüa tulles" tuttavate putukalaadsete tulnukate omnikute kosmoselaeva juhtiva tehismõistuse vaatenurgast. Lugu on kirja pandud klassikaliselt karmis stiilis kosmoseteemalise SF-ina, suurt rõhku on pandud ka häkkimiskirjeldustele.
Hindeks kokku "4-".
Maniakkide Tänava ja Mairi Lauriku "Prussakad jäävad"
Käesolev tekst paigutub otsapidi Kallose-tsüklisse, ent Kallos esineb siin kõrvaltegelasena, peategelaseks on hoopis muudik Kaur, kes omnikute saabumise järgsel allakäival Maal väikses Virumaa inimasunduses tähtedele suunduva kosmoselaevaga Estonia sidet peab ja ühtlasi külakoolis lapsi õpetab.
Seni loetud "Saladusliku tsaari"-ühismaailma lugudest on "Prussakad jäävad" küll kõige süngem ja vastikum, ehkki lõpupoole tulevad sisse ka positiivsemad toonid. Ma ei tea, kas tegu võib olla kaasautor Laurikule omase stiiliga, sest "Prussakad jäävad" on esimene minu loetud tekst tema sulest. Kirjeldused bioloogiliste võõrmõjude tõttu järk-järgult putukateks muutuvatest inimestest, kes tarvitavad toiduna putukamune (mille munejate esivanemad on inimesed olnud) ja keedavad neid laste uriinis, on isegi minutaolise karastunud lugeja jaoks omaette võikuse klass... Osalt on asi kindlasti ka selles, et kõik putukatesse puutuv on minus lapsepõlvest saadik intensiivset jälestust tekitanud.
Igatahes on tegu mõjuva tekstiga ja hinde osas pole kahtlust. Plusspunktid lähevad kirja ka tõeliselt vastiku tuleviku-Eesti maaelu kirjeldamise eest, kodumaiste autorite seas levinud idealiseeritud "loodusläheduse" kõrval mõjub see vägagi värskendavalt. Ühtlasi heidetakse loos valgust põhjustele, miks osades ühismaailma-tekstides käsitletud postapokalüptilisel kaugel tulevikul on nii palju ühist muinas-Eesti ja bõliinade Kiievi-Vene riigiga.
Maniakkide Tänava ja Leila Tael-Mikešini "Öönõia laps"
"Saladuslik tsaar 2" viimane lugu on ühtlasi üllatuslikult kogumiku ainus, mille tegevus toimub selles veidras kauges tulevikus, mida võiks pealtnäha umbkaudu 11. sajandiks pidada. Ühtlasi võiks "Öönõia lapse" žanriliselt liigitada science-fantasyks.
Loo peategelaseks on Õie-nimeline tütarlaps, kes püüab vastutasuks tuletorude eest russide juurest röövitud imikut pimedusehaldjale Kall-Hossile(!) anda. Õie kohtumine Kall-Hossiga leiab aset Emajõe ääres metallist Õõvarahnu läheduses-mis, nagu selgub, polegi mingisugune rahn...
Maksimumhinde jaoks jääb lugu nagu veidi lõpetamatuks ja väheütlevaks, ent muidu midagi ette heita pole. Ilmselgelt annab seda maailma ja kõike sellega seonduvat veel täiendavamalt lahti kirjutada.
No comments:
Post a Comment