"Ohver" (koost. Arvi Nikkarev)

Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem.

Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud.

Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.

WIlliam Tenni "Karistus avansiks"

Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet".

Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud.

Sakyo Komatsu "Bikuni surm"

Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline SF või siis kerge fantasy-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.

Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata ningyo-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.

Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne).

Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida.

David Weberi "Imeilus sõprus"

Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed.

Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks.

Jeffrey Thomase "Valusate mälestuste arhiiv"

Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...

Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses.

Jeffrey Thomase "Ohver"

Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...

Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas.

Sergei Djatšenko ja Marina Djatšenko "Kohtunik"

Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...

Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues.

Tapani Toloneni "Siharzad"

Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi...

Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.

Reetta Vuokko-Syrjäneni "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda"

Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon"

Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.

Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir, seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid.

"Kas ma räägin Niinaga"

"4".

"Korallidest loss"

Ühel suvepäeval kerkib Moskva-lähedasse suvilarajooni üleöö müstiline ehitis - justkui roosadest korallidest loss. Leningradist saabub asja uurima materjaliteadlane (või kuidas sarnaseid teadusharusid Nõukogude ajal iganes kutsuti) Kušak, kes mõistab toimuva seost nii oma uurimistöö kui ka Volski-nimelise manipulatiivse käitumisega endise koolivennaga...

Bulõtšovi toonaseid olmeulmelisi jutte lugedes torkab silma, et kui kohutavalt palju keerles kroonilises defitsiidis Nõukogude ühiskonna elu igasuguste esemete ja muu materiaalse kila-kola ümber - isegi Volski-taoline karakter ei pommi "sõbralt" välja raha, vaid igasuguseid tarbeesemeid ja nipsasjakesi, igal võimalusel mainitakse, et kui suur on täpselt kellegi korter ning mis marki külmkapp tal kodus on jne... Selle teema ümber keerleb kokkuvõttes ka loo puänt, aga see jäägu juba lugejaile avastada.

"Professor Kozarini kroon"

Suure osa loost moodustab nõukogudeaegse halli argielu tüütuvõitu kirjeldus, aga vat see eelarvustajale mittemeeldinud puänt tõstab hinde mu jaoks "4" peale. Olen isegi pikalt mõtisklenud teemal, et kui suure osa inimestevahelistest konfliktidest põhjustavad lihtsalt vääritimõistmised või kui tihti paigutatakse mõttes omaenda arusaamu teistele pähe? Oleks sellisest kroonist rohkem kahju või kasu? Ilmselt sõltub olukorrast. Kokkuvõttes selles mõttes päris hea lugu, et paneb asjade üle mõtlema ja omapärase nurga alt.

"Nõukogude rahva ühtne tahe"

Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...

Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.

"Lohutus"

Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...

Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.

"Olja N tunnistus"

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...

""Kahesajas" juubel"

Rahulikus tempos lugu mõistuslike šimpansite aretamise kahesaja-aastasest eksperimendist. Raske öeldagi, kui palju siin täpselt ridadevahelist režiimikriitikat on, igatahes sai jutt ilmuda paar aastat enne Nõukogude Liidu olude vabamaks muutumist.

"Mina märkasin teid esimesena!"

"4".

"Raskestikasvatatav laps"

Minu meelest on tegu lasteulmekaga, millest sügavamat loogikat otsida ei tasukski (keegi ei annaks päriselt tundmatust liigist mttehumanoidsete tulnukate võsukesi inimperedesse kasvatada, nende kiuslik tembutamine muutuks varem või hiljem "kasuperedele" eluohtlikuks jne). Aga sellise natuke naiivse ja helgetoonilise tulevikuloona polnud üldse paha.

"Muinasjutt naerist"

Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen.

Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise.

"Checaco kõrbes"

Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...

"Kassi mõistus"

Loo keskmes on arutlus kassi võimalikust mõistuslikuks olendiks muutmisest tulnuktehnoloogia abil. Väga ei köitnud.

"Inetust biovormist"

Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.

Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...

Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Poul Andersoni "Ajavalvur"

"Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud"

Olles käesolevaga teise maakeelse "Ajapatrulli"-tsükli kogumiku lugemisega poole peal, võib sedastada, et suur osa neist tekstidest keskenduvad just vähemtuntud perioodidele ja sündmustele vanemas ajaloos ning mõtisklustele, kuidas nende teisiti kulgemine võinuks tulevikku mõjutada. Sündmustik (nagu ka peakangelase ja kurikaelte motiivid) tunduvad antud kontekstid pigem teisejärgulistena. Nii tuuakse ka käesolevas lühiromaanis meie ette üks huvitav ammukadunud aegruum - Foiniikia pealinn Tüüros 10. sajandil eKr.

Tüürose kirjeldused olid huvitavad, ent teatud muud detailid ei lubanud mul teosele maksimumhinnet panna. Erinevalt mõnedest eelarvustajatest ei häirinud mind kuidagi Everardi käitumine Pummaraimiga - vaevalt tolle edasine elu teda Tüürosesse maha jättes kuidagi paremaks kujunenuks, pealegi oli Everardi eesmärgiks ka temast mahajäänud Bronwenile turvaline elu tagada. Pigem oli mu jaoks miinuseks just sündmustiku venimine ja ka eelarvustajate poolt mainitud liiglihtsad lahendused.

"Goot Odini kurbus"

Lugedes turgatas pähe poolnaljatlev mõte, et lühiromaani pealkirjaks võiks olla ka "Raske on olla Odin". Kes loeb ja natuke tausta jagab, mõistab, mispärast - "jumalik" sekkumine vähemarenenud ühiskonna tegemistesse on siin keskseks teemaks, ajaränduri jaoks on see aga ohtlikumgi kui kosmoserändurile, kuna ajaparadoksid võivad ohustada kõige talle tuttava eksistentsi. Ja oma fatalistlikus traagilisuses on "Goot Odini kurbus" mingitpidi võrreldav samuti Andersoni "Ajapatrulli"-tsüklisse kuuluva "Delenda Est'iga". Taaskord on autor lugejani toonud ühe mitte kõige tuntuma episoodi maailma ajaloos - Rooma impeeriumi languspäevil tänapäeva Poola, Ukraina jne aladel toimetanud ja praeguseks välja surnud idagermaani hõimudesse puutuva.

Olen lugenud Andersoni loomingut nii eestikeelsetes tõlgetes (vist kõik maakeelde tõlgitud tekstid) kui ka originaalis ja pean tõdema, et erinevalt paljudest teistest ulmelugejatest pole mul ta stiili ning muu kirjutamislaadiga kunagi mingeid probleeme olnud... jah, need muistsete germaani nimedega tegelased kippusid ka mul kohati omavahel segi minema, aga üldiselt sain aru küll, mis toimus. Hüplemine mina- ja tema-vormi vahel ning sündmustiku kronoloogiline segipaisatus olid küll vast veidi liiast ja võivad lugejal pea kirjuks ajada. Aga mind see ei häirinud.

Tõlke kallal tahaks natuke norida. Ei, mitte lauseehituse kallal vms, tõlkija on ilmselgelt oma alal väga kogenud inimene. Aga just teatud valed sõnad ("muinasnorra keel" vilksatas nt ka Harrisoni "Ajamasina saaga" eestikeelses tõlkes) või siis justkui tunne, et autori kirjapandu mõttest pole täpselt aru saadud. Näitena peategelase mõtisklus elust 1934. aasta New Yorgis, kus ta võrdleb seda 4. sajandi Ida-Euroopaga:

"Gootidel ei olnud depressiooni, mõtlesin. Kuid gootidel oli vähem kaotada. Igatahes materiaalses mõttes."

Lugejale võib jääda mulje, et muistsed germaanlased olid immuunsed ühe teatud psüühilise probleemi suhtes, ent konkreetseid aegruume omavahel võrreldes mõtleb autor siinkohal ilmselgelt Suurt Depressiooni ehk kolmekümnendate algul USA-d räsinud majandussurutist. Sarnaseid kohti kohtab tõlkes veel (nt metsseajahil hukkunud gooti ülik ei läinud pärast surma ilmselgelt "põrgusse", vaid pigem mingisse paganliku allilma, lihtsalt ingliskeelne sõna hell on algselt germaani paganlike juurtega).

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Orson Scott Cardi "Laulumeister"

Üsna kummaline raamat. Tegevus toimub "madaltehnoloogilises" kosmosetulevikus (umbes nagu Herberti "Düüni" maailm, toimuvad küll tähtedevahelised kosmoselennud, aga üldises tegevuses ei torka futuristlikud tehnovidinad eriti silma ja ühiskonnakorraldus on pigem rõhutatult arhailine). Autori tõsikristlikku tausta tundes võib tulla üllatusena, et kirjeldatud tulevikumaailmast näib kristlus olevat täielikult kadunud ja kultuur ning õhustik meenutavad pigem antiikmaailma (sealhulgas seksuaalküsimustes, sarnaselt Vana-Kreekale peetakse täiskasvanud meeste homoseksuaalseid suhteid teismeliste poistega millekski üsna tavaliseks ja need näivad olevat laialt levinud). Natuke on aimata hiljem kirjutatud "Enderi mängule" sarnaseid teemaseid (perest eraldatud ja eriliste ülesannete täitmiseks kuskil internaadilaadses asutuses üles kasvatatud imelapse lugu, mis sisaldab ka vägivalda, viimatimainitud teoses küll seksuaalne mõõde puudus), samuti võib tõmmata paralleele eelmainitud "Düüni" maailmaga (Laulukojal oli minu meelest teatud sarnasusi Bene Gesseriti orrduga, ehkki poliitikasse nad oma nina nii palju ei toppinud), Asimovi "Asumi"-tsükliga (Galatikaimpeeriumi teema), natuke meenus ka Le Guin jne.

Peategelane Ansset röövitakse väikelapsena vanemate käest ja kasvab üles võõrplaneedil kloostrilaadses Laulukojas, kus muusikaliselt andekatest lastest kasvatatakse müstiliste võimetega lauljaid. Maal (või täpsemalt tänapäeva USA kirdeosa territooriumil) resideeruv galaktikaimperaator ja impeeriumi looja Mikael tahab ilusat poissi endale isiklikuks lauljaks ehk "Laululinnuks" ning Laulukoda täidab ta soovi, saates Ansseti Maale. Raugastuv Mikael ilusa blondi poisikesega voodisse ei kipu, ent head sõbrad saavad neist ometi. Ansset kistakse Mikaeli õukonnas toimuvatesse intriigidesse ja midagi head sellest kõigest vähemalt lühemas perspektiivis ei tule...

Cardi teostest olen lugenud ainult neid väheseid, mis eesti keelde on tõlgitud, ja kui "Enderi mäng" välja jätta, pole need mulle millegipärast eriti meeldinud. Ei, "Laulumeistris" kirjeldatu ei tekitanud minus mingit moraalset vastikust (igasuguste väärastuste kirjelduste lugemise osas olen üsna külma kõhuga) ega häiri mind ka autori vastuoluline isik (Card on oma homovastaste sõnavõttudega sotsiaalprogressiividel üsna kõvasti hambus, ehkki talle endale on sellistel teemadel kirjutada meeldinud). Pigem tekib lugedes küsimus, et miks üldse selline tulevikumaailm eksisteerib? (Ei, ma pole liitunud selle seltskonnaga, kes teadusulmest näpuotsaga loogikavigu otsib - ja kui nii võtta, siis on ka Rooma-taoline galaktikaimpeerium oma olemuselt ju üsna jabur ja võimatu kombinsatsioon, aga las ta siis olla pealegi.) Miks neid "laululapsi" üldse koolitati? (Jah, saan aru, et autor viitab seoses puberteediblokaatorite kasutamisega varauusaegsele kastraatlauljate traditsioonile, aga...) Miks oli nii rikas ja võimukas Laulukoda samas nii spartaliku elulaadiga? Miks ei esinenud muusikale keskendunud raamatus vähimaidki viiteid helisalvestistele ja miks võimukad mehed nende kahtlaste mutantlastega üldse jamasid ning neil ennast ümber sõrme lasksid keerata? Romaani sündmustik mind eriti kaasa tõmmata ei suutnud ja kui natuke mõtelda, siis polnud selles toimuval ka mingit otsest mõtet. Lõplikult tõmbas hinde "3" peale tüütult sentimentaalseks muutunud lõpuosa (Ansseti tohutu "armastus" - sõna, mida raamatus üldse väga tihti kasutatakse - Laulukoja suhtes meenutas natuke Stockholmi sündroomi, eriti arvestades, kui palju otsest ja kaudset kahju see organisatsioon talle kokkuvõttes tegi). Aga sellel "kolmel" on heatahtlik pluss lõpus - usun, et on palju inimesi, keda see raamat sügavalt kõnetab, lihtsalt mulle isiklikult eriti ei meeldinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Clifford D. Simaki "Kalmistumaailm"

Olen lugenud Simaki teoseid ainult eestikeelses tõlkes ja mulle tundub, et mida rohkem ta erinevaid raamatuid lugeda, seda veidrama mulje ta autorina jätab. Kui tema Nõukogude ajal tõlgitud teosed liigitusid pigem lihtsakoelisemaks, ent oma pastoraalse stiili tõttu omanäoliseks teaduslikuks fantastikaks (erandiks siinkohal fantasyelementidega "Härjapõlvlaste kaitseala") ja "Linn" oli seevastu üsna keerukas filosoofiline ulmeromaan, siis viimastel aastatel Fantaasia poolt tõlgetena avaldatud romaanides lööb välja mingi kummaline hämar-müstiline element, mis seguneb teaduslik-fantastilise taustmaailmaga. See tõdemus kehtib nii "Jumalate valiku", "Mängude ajas" kui ka käesoleva romaani kohta, mida vast päris žanripuhtaks teaduslikuks fantastikaks lugeda ei saagi - viirastustena tuntud eluvormide olemasolule polnud vähimatki (näiv)teaduslikku põhjendust antud.

Ühelt poolt on "Kalmistumaailm" riietatud justkui klassikalise ulmepõnevikku kuube, kus peakangelane püüab nurjata suurkorporatsiooni kosmilist vandenõu ja selle seikluse käigus endale ka veetleva kaaslanna leiab. On natuke märulit ja vägivalda sisaldavaid stseene, ent kõik see on kuidagi pehmelt-sõbralikult kirja pandud. Samas domineerib mingi kummaline müstiline või religioosne õhustik, mida võimendavad Simakile omased (ilmselgelt tema koduosariigist Wisconsinist inspireeritud) looduskirjeldused ja tuleviku veider arhailisus - mööduda võib kasvõi 10 000 aastat, ent elu Maal on ikka mingitpidi sarnane sellega, milline see võis olla autori lapsepõlves (20. sajandi algusaastatel) mõnes USA kolkaosariigis. Viimane detail avaldub hästi stseenis, kus tuhandeid aastaid minevikku sattunud tegelased tuvastavad neid ümbritseva ajastu puulehtede radioaktiivsusest mõjutatud värvuse ja kahepäise mutandi laiba avastamise läbi - muidu näeb isegi leitud taluhoone sisustus oma inventariga täpselt samasugune välja, ei mingit tehnoloogilist vahet.

Aga halb raamat "Kalmistumaailm" sugugi ei olnud, lihtsalt väga omanäoline ja erinev sellest Simakist, keda kunagi tundma õppisin. Eks ole ka loogiline, et müstilis-religioosse elemendiga teoste tõlkimist ja avaldamist Nõukogude ajal välditi ning autorist jäi natuke teistsugune mulje.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"

Tunnistan ausalt, et pärast hiljuti "Sündmuste horisondis" ilmunud Zelazny kogumikku "Igikelts ja tuli" lugemist hakkasin käesolevat kogumikku lugema üsna madalate ootustega - viimaste eestikeelsete raamatute põhjal on kippunud mulje jääma, et kõik olulisem on Zelaznylt juba eesti keelde tõlgitud. Seega mõjus kogumiku algus oma ülikõvade tekstidega ikka väga positiivse üllatusena. Kogumku teise poole lühematest lugudest jäi küll keskmiselt viletsam mulje ja need tõmbasid kogumiku hinde mu jaoks "4" peale, ent tervikuna oli käesolev raamat mu jaoks kindlasti positiivne üllatus.

"Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"

Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt.

"Tee detsembrisse"

Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks.

"Deemonauto"

Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus...

Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea.

"Koguja roos"

Hinne: "5".

"Koletis ja neitsi"

Hinne: "3".

"Kogumispalavik"

Mulle meeldis - väga lühike, lõbus-jabura idee ja puändiga looke.

"See surelik mägi"

Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad.

Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas.

"See tormihetk"

Hinne: 4.

"Suured aeglased kuningad"

Lugu kahest "suurest ja aeglasest kuningast" (nende tegelik olemus selgub loo käigus) ja nende ainsast alamast, robotteenrist, meenutas mulle väga Lemi "Robotite muinasjutte". Kui ei teaks, oleksin autoriks Lemi pakkunud.

"Eksponaat"

Lugu elus pettunud kunstnikust, kes otsustab end skulptuuriks maskeerida ja muuseumi elama asuda. Peaks vist kuidagi satiiriline lugu olema, aga absoluutselt naljakas ei tundunud. Ulmelist elementi oli vähe ja see tuli mängu peamiselt loo lõpus.

"Jumalik hullus"

Hinne: 3.

"Corrida"

Hinne: 3.

"Armastus on imaginaararv"

Lugu kujutab teatud määral endast töötlust Prometheuse müüdist ja selles kirjeldatav maailmadevaheline rändamine toob silme ette autori hilisemad Amberi-romaanid. Mingit erilist muljet see lugu mulle paraku ei jätnud.

"Mees, kes armastas faiolit"

Hinne: 4.

"Lutsifer"

Lugu üksildusest hullunud elektriku tembutamisest surnud linnas toob meelde Bradbury novelliloomingu - võimalikult südantlõhestav olukord ja irratsionaalselt käituv peategelane, kellele lugeja siis kaasa tundma peaks. Bradbury mu lemmikautorite hulka ei kuulu ja ka käesolev Zelazny lugu mulle eriti ei meeldinud, ehkki see oli poeetiliselt kirja pandud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Heinrich Weinbergi "Puruks ja pool ringi tagasi"

"Loomulik kadu"

22. sajandil on maailm kliimamuutuste tagajärgedest laastatud, ent Põhja-Euroopa on katastroofilise meretaseme tõusu eest kaitstud hiiglasliku tammide süsteemiga, mis eraldab Põhjamere ja Läänemere maailmaookeanist. Lühiromaani sündmustik käivitub Norras Bergenis, kus Eestis moslemi immigrandina sündinud tammisüsteemi hooldusametnikku Joel Avramovit tabab üksteise järel mitu traumat - kõigepealt on ta sunnitud maha laskma tammi ohustanud teismelise Greenpeace'i enesetaputerroristi, seejärel avastab ta oma naise truudusetuse ja lõpuks saabub kodust teade isa surmast. Avramov on sunnitud naasma kodutallu Kõrvemaa ürgmetsades, mis tuletab taas meelde lapsepõlve ja tema suguvõsa verivaenu naabertalunike Allekandidega...

"Loomulik kadu" ei meeldinud mulle mitmel erineval põhjusel. Eelkõige just venivus ja igavus - kui lühiromaani Norras toimuv algus mõjus veel üsna lubavalt (tean, et sarnase tammisüsteemi rajamist on ka tegelikkuses kaalutud ja ideena mõjub see päris võimsalt), siis enamik tekstimahust keskendub minategelase isiklikele meenutustele, religiooniteemalistele mõttemõlgutustele ning muule hingevalule, mida kõike kokkuvõttes liialt palju sai. Sellele lisandub kirjeldatud tulevikumaailma vähene usutavus - relvastatud verivaen 22. sajandi Eesti maakolkas (sarnase situatsiooni kirjeldus sobituks pigem kuskile 19. sajandi Ameerika piirialadele), ökoterroristidest metsavennad jne.

"Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis"

Weinbergi algselt Reaktoris ilmunud debüütlugu on seni jäänud arvustajate suurema tähelepanuta. Pigem meeleolule rõhuv laastuke kliimakatastroofi-järgsest USA-st pole eriti paljuütlev, ent väga halvasti kirja pandud samuti mitte.

"Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab"

Tuleviku Päikesesüsteemis veab Mike Suoari nimeline kaupmees oma kosmoselaevaga Fat Lady erinevat kaupa - kuivjääd Veenuselt Marsile, vett Europalt ja Enceladuselt Veenusele ning Marsile ja põgenikke Maalt Veenusele. Ühel päeval leitakse Fat Lady pardalt tundmatu isiku laip ja hiljem avastatakse ka Nyah-nimeline naissoost laevajänes, kes vastupidiselt sõdadest ning ökokatastroofist räsitud inimkonna koduplaneedilt lahkuvatele põgenikele on huvitatud just Veenuselt Maale põgenemisest...

Üsna tüüpiline Weinbergi lugu, ei midagi vapustavat, ent lugeda kõlbab. Loo tegevus toimub valdavalt avakosmoses ja selle seos kuueteistkümnenda "Täheaja" teemaks oleva Veenusega jääb suhteliselt nõrgaks. Kummalisevõitu pealkiri vihjab muidugi mainitud kosmoselaeva nimele...

"Igal pool on parem kui kusagil mujal"

Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...

Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab.

"Puruks ja pool ringi tagasi"

Järjekordse Yellowstone'i planeedil toimuva loo keskmes on ajakirjanik, kes koloonia veevarustusega seotud vandenõuteooriat uurides seninägematutesse jamadaesse satub. Minu meelest on tegu üsna pretensioonitu ulmepõnevikuga, heatahtliku "4" võib sellele lühiromaanile anda küll.

"Puhtalt pääsenud"

Hoogne kosmoseseiklus, mille tegevus toimub samas maailmas, milles enamik autori tekste, ja mis kujutab endast suuremal või vähemal määral järge ta romaanidele "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ning "Meeleheite valem" ja erinevatele lühematele lugudele.

Nagu olen vist juba varem maininud, tulevad Weinbergil kosmoseseiklused minu meelest keskmiselt paremini välja kui alternatiiv(ajalooli)se või tuleviku-Eesti teemalised lood. Maailmaloome ei tundu nii kohmakas (ehkki on võimalik, et tehnoloogiakauge inimesena ma lihtsalt ei märksa kosmoseulmes seda nii hästi kui ajaloolise või mütoloogilise ainega mängivates teostes). Muus osas on tegu värvika ja üsna pretensioonitu madinaga, millele puhtliteratuursest seisukohast saaks kindlasti nii mõndagi ette heita (kasvõi need identset dialoogi tootvad ja omavahel kohati segiminevad tegelased, kelle puhul võib kohati ununeda, kas tegu on eestlase, hiinlase, tulnuka või tehisintellekti, mehe või naisega). Kui võtta käesolevat (ja veel nii mõndagi teist) Weinbergi teksti aga lihtsalt seiklusulme ja nö "poistekana", siis käib küll.

Hindeks heatahtlik "4-".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis