"Viimase sõja viimane sõdur" (koost. Veiko Belials)

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada.

Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes).

Julia Ostapenko "Pool tuubikest vedelat õnne"

Kosmosedessantnikute missioon planetoidile, mille kaevuritest kolonistid on sattunud maa-aluste mõistuslike hiidputukate rünnaku ohvriks, ja mis sellest välja tuleb. Sündmustik on taustaks üsna ebameeldivalt kirjapandud argpüksliku, inimvihkajaliku ja hoolimatu minategelasest dessantniku suhetele oma helgema iseloomuga relvavendadega ning täpsemalt ohverduste ja isikliku riski mõistlikkuse teemadele erinevatest vaatevinklitest nähtuna...

Lugeda täitsa kõlbas.

Juri Nesterenko "Stamp"

Eelarvustaja on palju olulist selle loo kohta juba ära öelnud - algab nagu tüüpiline ulmejutt uurimisrühmast võõrplaneedil ja ootamatust tulnukkontaktist, aga lõpplahendus on igati üllatav. Hindeks samuti kindel "5".

Igor Ogai "Kiri Maalt"

Kosmosesõdurite baasi hakkab kirjadega pommitama tundmatu hull vanamutt Maalt, kes nimetab ennast kõigile sõduritele eraldi saadetud kirjades nende emaks. Peatset tulnukate kosmoseportaali avanemist ja kosmoselahingut ootavad sõdurid peavad kirju halvaks endeks, ent tegelikkus on märksa keerulisem...

Üsna korralikult kirjapandud ja puänteeritud militaarulme valdkonda kuuluv lugu, mille peamiseks plussiks peaksin kosmosesõja kirjeldusi.

Sergei Kazmenko "Pingutage kujutlusvõimet"

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt.

Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat.

Sergei Kazmenko "Kaitsjad"

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm.

Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda.

Maksim Horsuni "Lahkudes "Marrakechilt""

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...

Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...

Aleksandr Zoritši "Kirved ja lootosed"

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...

"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea.

Andrei Kokoulini "Elame veel"

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.

Mike Gelprini "Peaaegu nagu inimestel"

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...

"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus.

Mihhail Klikini "Reamees nr 73029"

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...

Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.

Mihhail Klikini "Viimase sõja viimane sõdur"

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".

Andrei Livadnõi "Kohtumine jumalaga"

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...

Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte.

K. A. Terina "Tinalendur"

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...

Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Susanna Clarke'i "Piranesi"

Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.

Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...

Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Galaktika kodanik"

Heinleini noorteulmekatega (kui samuti algselt sinna kategooriasse sobituma mõeldud "Tähesõdalased" välja jätta) polegi ma varem kokku puutunud, ehkki minu mälu järgi olid ka mõned ürgammu inglise keeles loetud autorikogus "The Past Through Tomorrow" ilmunud lühemad lood justkui pigem nooremale lugejale suunatud. Sarnaselt mitmetele eelarvustajatele ei jätnud "Galaktika kodanik" ka mulle põrmugi lasteraamatu muljet ja kindlasti pole romaani algne sihtgrupp põhjus raamatu lugemata jätmiseks.

Mida siis veel eelarvustajatele lisada? Korralik romaan, suurt vaimustust ei tekitanud, ent lugeda kõlbas ("4" tuleb vast väike miinus taha). Tehnoloogilise poole pealt torkas kõige rohkem silma sõrmejälje abil töötava rahaautomaadi mainimine - kui muidu on romaanis kirjeldatud tulevikutehnoloogia tüüpiline 1950. aastate tulevikunägemustele, siis mainitud detail mõjus enne esimeste pangaautomaatide leiutamist kirjutatud romaanis üsna prohvetlikult. Ja tõlkele pole muidu eriti midagi ette heita, ent sõna "fail" on kahtlemata valesti tõlgitud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris" (koost. Eva Luts)

Häli Kivisilla "Juhtumised Pahura Jumala baaris"

Lugu liigitub žanriliselt vist science fantasy'ks ja selle tegevus toimub jumalate akadeemias, kus õpitakse galaktikate, päikesesüsteemide ning planeetide loomist. Olulist rolli mängib loos selle pealkirjas mainitud baar, kus nii jumaltudengitele kui ka nende õppejõududele lõõgastumas käia meeldib...

Äärmiselt fantaasiarikas ja oma lühiduse kohta ka mastaapne lugu. Maksimumhindest jääb minu jaoks siiski midagi puudu, ent "4" on sellele kindlalt garanteeritud.

Joel Jansi ja Laura Loolaidi "Moskva hääl"

Tehnoloogilise kallakuga alternatiivajalooline lugu mõnevõrra teistsugusest Nõukogude Liidust, mida valitseb raadiosidele toetuv tehismõistus. Loo tegevus toimub talvises Kagu-Eestis ja selle sündmustik on nähtud läbi kaheteistaastase poisi Ürmo silmade. Loo käigus avaneb tegevusmaailma taust ja lugeja saab teada, miks kirjeldatud maailm on arenenud täpselt selliseks, nagu see on...

"Moskva hääl" on kirja pandud naiivsevõitu seiklusliku lasteulme võtmes, samas on autorite ideebaas üsna lennukas ja võimas. Väga tõsiselt seda lugu vist võtma ei peakski, aga "4" on see vähemalt minu meelest kindlalt ära teeninud.

Rait Piiri "Raha ei tunne maailmavaadet"

Süngetes toonides küberpungiliku loo tegevus toimub Suur-Tallinna metropolis aastal 2066. Maailma vaevavad majanduraskused, automatiseerimisest tingitud tööpuudus ja antibiootikumidele resistsentsed nakkushaigused. Venemaa on vallutanud enamiku Eesti territooriumist, mis on nimeliselt tunnustamata Eesti Autonoomse Rahvavabariigi kontrolli all, Eesti Vabariik piirneb vaid Suur-Tallinna metropoliks muutunud Harjumaaga, mis püsib vaid NATO liitlasvägede ja ÜRO rahukaitsevägede toel. Loo keskmes on rühm töö kaotanud endisi Suur-Tallinna politseinikke, kes on otsustanud oma haigete lähedaste päästmiseks kasvõi jõudu kasutades uut tüüpi antibiootikume hankida...

"Raha ei tunne maailmavaadet" on autorile omaselt hoogne ja verine lugu, milles on pandud rõhku tegevusmaailma detailsele kirjeldamisele nii poliitika kui ka tehnoloogia (muuhulgas relvastusse puutuva) osas. Hindes pole kahtlustki.

Karri Tiigisooni "Q-ketas"

Ideerohke lugu, mida arvustades tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui palju selle sisust ilma spoilerdamata välja tohib lobiseda. Sürrealistlikuvõitu klaustrofoobses tegevusmaailmas toimuva quest'ina alanud lugu osutub kokkuvõttes millekski muuks... ja enne lõppu keeratakse sellele veel täiendav vint peale. Põlvkonnalaevade lugusid peale Hargla "Gondvana laste" eesti ulmest nagu väga ei meenugi... Tiigisooni lugu on küll märksa keerulisem ja tekitab muuhulgas seoseid Liu Cixini looga "The Wandering Earth".

Küsitavusi loos küll leidus. Näiteks see, et miks pidi uuele planeedile pääsema üksainus isik - elujõulise koloonia loomise seisukohast üsna halb lahendus. Või et kuidas emotsioone mitteomav arvuti lõpuks nii härdameelseks muutus? Algaja autori debüütloo ideed ja ambitsioonid on vast tugevamadki kui teostus, ent kokku tuleb hindeks igatahes aus "4".

Marek Liinevi "Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses"

Kõrbemaailmas toimuv sürreaalsevõitu ja hallutsinatsiooniline quest, mis algul pigem fantasy't meenutab, ent lõpuks ka SF-ile iseloomulikke jooni omandab ning mille tegelik mõte ilmneb alles lõpuosas. Hulk eksootilisi kirjeldusi, veidraid elukaid ja kitšiga piirnemist. Eriti dialoogides torkab silma arhailis-pateetilise ja tänapäevase ametlikuvõitu keelekasutuse segamine - pole aru saada, on see olnud taotluslik või mitte.

P. S.: silmatorkava kirjaveana tuleb ära mainida Kreeka mütoloogiast tuntud põrgukoera Kerberose nimekuju (Gerberos). Sarnaselt teistele käesoleva "Täheaja" lugudele on ka Liinevi tekstis rohkelt komavigu, ent toimetamisse puutuvat ei saa otseselt autori süüks panna.

Jaagup Mahkra "Doktor Hartley orjad"

Loo (mille esialgne pealkiri oli kurjade keelte jutu järgi mõnevõrra poliitiliselt ebakorrektsemalt kõlav "Doktor Hartley neegrid") tegevus toimub Ameerika kodusõja eelses Louisianas. Täpset tegevusaega pole loos mainitud, vihjete järgi (dagerrotüüpia mainimine) peaksin selleks 1840. aastaid. Lugu on esitatud Joseph Reedi nimelise noormehe minajutustusena, kes saabub külalisena oma kauge sugulase doktor Hartley mõisa keset metsikut Louisiana soomaastikku. "Hullu teadlase" kalduvustega orjapidajast Hartley maavaldus on kui üksik tsivilisatsiooni eelpost keset metsikut Louisianat ja nagu selgub, ei piirdu peategelasi ähvardavad ohud ainult ennast soodes varjavate põgenenud neegerorjade ning metsloomadega, vaid Hartley mõisas toimuvad ka hoopis fantastilisemad ja süngemad asjad...

Mahkra teeb siin loos seda, mida ta kõige paremini oskab - aimab järele vanade seiklusjuttude stiili. Minajutustuse vorm, kus sündmustik on edasi antud 19. sajandi ameeriklase pilgu läbi, annab ajastuomase stiili kasutamiseks sobiva ettekäände ja siin loos on tõesti kõike seda, mida vanades seiklusjuttudes - karm seikluslikkus, tänapäeval naiivselt süütuna mõjuv armastusliin ning paras kogus rassismi. Viimatimainitud asjaolu võib loo lugemise "poliitkorrektsemate" lugejate jaoks ehk ebameeldivaks muuta, ent kindlasti pole see autori jaoks eesmärk omaette, vaid pigem aimab ta lihtsalt ajastuomast stiili kõigis selle tänapäeval veidralt mõjuvates nüanssides mõnuga järele (19. sajandile iseloomulik rassism pole niivõrd tulist vihkamist õhutav, kuivõrd patroneeriv ja justkui muuseas rahulikult muu teksti sisse põimitud). Kindlasti soovitaksin Mahkra lugu kõigile neile ulmefännidele, kellele vanadele seiklusjuttudele iseloomulik stiil meeldib. Minu jaoks pole igatahes maksimumhindes kahtlustki.

Elo-Mall Toometi "Teist teed"

Fantasylugu, mille tegevus näib toimuvat kuskil "sõdade, nälja ja katku ajal" (16.-18. sajandil) Eesti sootaguses külas.

Kenasti kirja pandud lugu, aga mind isiklikult eriti ei kõnetanud.

Meelis Krafti "Terminal Borealis"

Krimihõngulise ulmeloo peategelaseks on kosmiline mõrvauurija Blake Tobias, kes saab ülesandeks lahendada Jupiteri ja Saturni vahelises kosmilises ruumis paiknevas Terminal Borealise astrolaboris asetleidnud kadumisjuhtum...

Klassikalised kriminullid kui žanr ehk tekstid, mille kogu sündmustik keskendub mõrvajuurdlusele isoleeritud keskkonnas, mulle üldiselt ei meeldi. Ka Krafti tekst näis algul selles suunas tüürivat, ent lõpupuänt jättis meeldiva ja ka ulmelises mõttes hea mulje, mistõttu "Terminal Borealis" on minu meelest hinde "4" ära teeninud.

Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "Läbi musta kivi"

Palverännaku ehk hadži kirjeldus tuumasõjajärgsesse Mekasse on autoritel minu meelest hästi välja tulnud ja neil on kaasautoritena õnnestunud ühendada oma tugevad küljed - tehnoloogiaalane teadlikkus Jansi ning geograafiaalane silmaring Mahkra poolt. Tulemuseks on eksootilises keskkonnas toimuv kõrgtehnoloogilise taustaga postapokalüptiline seikluslugu, mis on vaieldamatult maksimumhinde ära teeninud.

Tõnis Hallaste "Noa teritamine"

Pigem piiripealseks ulmeks liigituv lugu võib olla omas laadis päris hästi teostatud, ent mitte minu "tassike teed". Neid asjaolusid kokku võttes tundub "3" õiglase personaalse hindena.

Mia Lisette Tamme "Maha müüdud hinged"

Noore autori (autoritutvustuse järgi praegu 17-aastane, nii et umbkaudne arvutus annab sünniaastaks 2003 või 2004) debüütloo tegevus leiab aset aurupungilikus fantaasiamaailmas, mille õhustik meenutab mõnevõrra viktoriaanlikku Inglismaad ja kus kõikvõimas Kirik on ära keelanud reaalselt toimiva maagia. Ehk siis natuke Philip Pullmani "Kuldset kompassi" meenutav maailm (teokraatia, 19. sajandi tasemele takerdunud tehnoloogiline arengutase), ent erinevalt mainitud autori teostest pole Tamme loos kirjeldatud maailmal midagi tegemist meie reaalse maailmaga ei geograafia ega ajaloo osas. Lugu räägib aristokraatlikust perest pärit kasuõe ja -venna sehkendamistest maagiaga ning nende keerulistest omavahelistest suhetest. "Maha müüdud hinged" on ilmselgelt suunatud autori eakaaslastele ehk liigitub pigem noortekirjanduseks. Lisaks Inglismaad meenutavale õhustikule torkavad tugevad anglomõjud silma ka näiteks isiku- ja kohanimede puhul, mille tähenduse mõistmine eeldab inglise keele oskust.

Ilmselgelt pole ma lugejana üldse selle loo sihtgrupp ja seda asjaolu peegeldab ka hinne, ent "3-l" on siinkohal tubli plussmärk taga. Noor autor on loo kallal kõvasti vaeva näinud, siin on nii läbimõeldud süžee, kirjeldused kui ka detailne taustamaailm. Debüütloo kohta kahtlemata tubli saavutus ja loodetavasti jätkab Tamme kirjutamist ka edaspidi.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Isaac Asimovi "Nemesis"

Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.

Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Leonid Kaganovi "Sidrunkollane planeet"

"Võõrtööline"

"4".

"Tankett"

Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).

Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.

Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.

"Millal see ükskord lõpeb"

Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki.

"Depressant"

Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.

Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Sidrunkollane planeet"

Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...

Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas..

"Aeg oli sellline"

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...

Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Fritz Leiberi "Mõõgad ja nõidus"

Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...

Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul.

Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.

"Lumenaised"

"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust.

"Ebapüha Graal"

"4".

"Hukatuslik kohtumine Lankhmaris"

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile.

Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis