Tuesday, August 24, 2021

Leonid Kaganovi "Sidrunkollane planeet"

"Võõrtööline"

"4".

"Tankett"

Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).

Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.

Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.

"Millal see ükskord lõpeb"

Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki.

"Depressant"

Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.

Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Sidrunkollane planeet"

Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...

Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas..

"Aeg oli sellline"

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...

Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment