Stanislaw Lemi "Robotite muinasjutud"

Tänavu Lemi sajanda sünniaastapäeva puhul eesti keeles ilmunud kogumiku sisu ei kattu päriselt sellele aluseks oleva 1964. aastast pärineva poolakeelse kogumikuga "Bajki robotow" - kogumiku viieteistkümnele loole on lisatud kuueteistkümnes "Kuningapoeg Ferrycy ja kuningatütar Krystala", mis pärineb hoopis aasta hiljem ilmunud kogust "Cyberiada". Viimase loo tegevus toimub siiski eelmistega samas universumis. Peale ühe loo ("Muinasjutt raalist, kes võitles lohega", mille tõlked on kahe eri pealkirja all ilmunud Eesti perioodikas) on tegu eesti lugeja jaoks uute tekstidega.

Tegu peaks siis olema muinasjuttudega, mida robotitest vanemad räägivad kauges tulevikus oma lastele unejuttudeks. Tuleviku all on siin silmas peetud sellist tulevikku, nagu seda võidi kujutleda 1960. aastatel - kosmoselendude, tuumafüüsika, hiiglaslike algeliste arvutite ja plekist inimrobotidega. Tegevusmaailma ja seda, milline võiks autori toodud infokildudele toetudes olla sealne ühiskond, on pikemalt lahatud kogumiku järelsõnas. Kokkuvõttes võiks vast öelda, et lugudes on nii müütilisi ja muinasjuttulisi elemente, tehnoloogiat kui ka huumorit/satiiri. Ehkki füüsikale ja tehnoloogiale on lugudes palju rõhku pandud, pole kindlasti tegu tõsiteaduslike tulevikunägemustega - müütilisel või muinasjutulisel kombel üle võlli keeratud absurdi on siin selleks liiga palju. Lood on üldiselt väga lühikesed, ehkki rohked illustratsioonid ja tühjad lehed lasevad sisukorral neid pikematena näidata. Minu isiklikuks lemmikuks kogumikus oli "Automateuse sõber".

Ehkki kogumikku on püütud turundada lasteraamatuna (rohkelt värvilisi illustratsioone, millest osad mõjuvad ka üsna lapsemeelselt), liigitaksin ise selle kogumiku siiski täiskasvanud lugejatele mõeldud kirjanduse alla.

"Kolm elektrüütlit"

Kergekaaluline naljalugu kolmest elektrüütlist ja nende sõjakäigust krüoniidide hõimu vastu. Üldiselt korralikult kirjapandud.

"Uraanist kõrvad"

Lugu Aktinooria planeedi hirmuvalitsejast Architooriumist ja sealsete elanike palatiniidide katsetest teda kukutada.

"Robotite muinasjuttude" tsüklile omaselt iseloomustab seda lugu muinasjutu või legendi laadne süžee, ent lugudes ette tulevad probleemid ja nende lahendused ei kuulu maagia, vaid hoopis tuumafüüsika või muude reaalteaduste valdkonda. Lood on üsna lühikesed ja üksteisele sarnanevad, nii et eraldi on neid tegelikult keeruline arvustada.

"Kuidas Erg Isetekkija kahvanaha alistas"

Sedapuhku siis SF-võtmes "Okasroosikese"-töötlus, milles juttu kuningas Boludarist, kes otsustab endale ehtsa Homos Antropose ehk inimese eksemplari hankida. Nurjatu kahvanahkne koletis aga petab endale tee puurist välja, olles eelnevalt välja petnud kuningatütre Elektrina mõistuse üleskeeramise võtme, mistõttu üleskeeramata robotprintsess letargiasse langeb. Suunduvadki siis robotkangelased kurja kahvanahka otsima, et printsessi üleskeeramiseks võti tagasi saada...

Idee kõlab päris lustlikult ja kohati võttis loo lugemine ka muigama, ent maksimumhinnet ma sellele siiski panna ei suuda.

"Kuningas Biskalari aarded"

Lugu Cyproosia muinasjutuliselt rikkast kuningast Biskalarist, konstruktor Kreaatsiusest, kes lubas talle tema aardekambrist mitteeksisteerivat aaret näidata, ja sellest, mis sellest kõigest välja tuli. Lugeda kõlbas.

"Kaks koletist"

Argenside tsivilisatsioonist ja selle võitlusest ründavate hiigelkoletistega rääkiv lugu mõjub hoolimata "Robotite muinasjuttude" tsüklile omasest absurdihuumorist kuidagi eepiliselt ning võimsalt. Erinevalt eelmistest kogumiku lugudest ei järgi "Kaks koletist" niivõrd traditsioonilist muinasjutusüžeed ja sellel on ootamatu ning omapärane lõpupuänt, ka huumor mõjub rafineeritumalt (negatiivne arhitektuur!). Kui lisada veel "Robotite muinasjuttudele" tervikuna omane fantaasiarikkus, ei näe ma ühtki põhjust seda üsna lühikest lugu maksimumist madalamalt hinnata.

Eraldi tahaks veel kiita Urmas Viigi illustratsioone loo eestikeelsele tõlkele, täpsemalt kogumiku lehekülgi 76-77 hõlmavat suurt illustratsiooni, mis jätab vägagi stiilse mulje.

"Valge surm"

Jälle üks võimsate ideedega hea lugu, sedapuhku Arageeni planeedist ja sealsest maa-alusest tsivilisatsioonist. Pikemalt sellest üsna lühikesest loost polekski mõtet rääkida, kes tahab, loeb ise.

"Kuidas Mikromiil ja Gigaatsian udukogud laiali peletasid"

Sedapuhku siis lugu Suurest Paugust ja selle põhjustest. Ei jätnud erilist muljet.

"Muinasjutt raalist, kes võitles lohega"

Esmakordselt lugesin seda lugu Põhjanaelast peaaegu kakskümmend aastat tagasi, midagi ma sellest loost ei mäleta. Nüüd sai siis värskelt eesti keeles ilmunud "Robotite muinasjuttude" kogumikust maakeelne uustõlge üle loetud. Eriti originaalne ega vaimukas see lugu mulle ei tundunud, mistõttu otsustasin kunagist hinnet ühe punkti võrra alandada.

"Kuningas Hydropsi nõunikud"

Lugu Akvaatsia planeedi veealusest robotitsivilisatsioonist ja sealse kuninga Hydrops Kogukala soovist lasta endale poeg ning troonipärija meisterdada...

Algul see lugu eriti huvitavana ei tundunud, ent programmeerija Dioptrykuga toimunu mõjus päris naljakalt ja see tõstab hinde "4" peale.

"Automateuse sõber"

Pikale reisile suunduv robot Automateus paigaldab enne teeleasumist oma kõrva tuntud leiutaja käest ostetud tillukese "elektrosõbra" Õrva, kelle ülesandeks on temaga lobiseda, nõuks ja toeks olla jne. Paraku paneb nende sõpruse tõsiselt proovile see, kui Automateus laevahuku järel üksikule kaljusaarele satub...

Päris andekas musta huumoriga lugu empaatiavõimetust robotlikust loogikast ja selle võimalikest tagajärgedest.

"Kuningas Globares ja targad"

Saab Empariidi kuningal Globaresel ühel päeval kõigest nii kõrini, et kutsub enda juurde kolm riigi suurimat tarka ja käsib igaühel neist jutustada lugu, mis talle mingisugustki muljet avaldaks. Ebaõnnestumise korral eesmärgi täitmisel ootab tarku peast ilmajäämine...

Päris huvitavate ideedega lugu.

"Muinasjutt kuningas Murdasest"

Lugu paranoilisest robotkuningas Murdasest ja sellest, kuidas kahtlustav mõttelaad muudab kahtlused isetäituvateks ennustusteks. Lugeda kõlbas.

"Kuidas maailm alles jäi"

Lugu konstruktor Trurli leiutatud masinast, mis suutis valmistada kõiki t-tähega algavaid asju, ja sellest, milleni see viis. Jättis päris huvitava mulje.

"Trurli masin"

Loo peategelased on loost "Kuidas maailm alles jäi" tuttavad konstruktoritest sõbrad Trurl ja Klapaucius. Sedapuhku ehitab Trurl kaheksakorruselise "mõtleva masina", mis ei saa hakkama elementaarsete matemaatiliste tehetega, ent on sellegipoolest mõistuslik ja muudel viisidel probleemiks...

Minu meelest lõbus lugu ja naerma ajas küll, nii et maksimumist madalama hinde andmiseks põhjust ei näe.

"Korralik keretäis"

Kolmas lugu konstruktoritest Trurlist ja Klapauciusest, mille keskmes on sedapuhku Trurli leiutatud Soovide Täitmise Masin. Üldiselt polnud vigagi, lõbus lugu.

"Kuningapoeg Ferrycy ja kuningatütar Krystala"

Joniidia troonipärija Ferrycy soovib abielluda imekauni Panceeria printsessi Krystalaga, ent too pole robotisoost kavalerist huvitatud, vaid on nõus abielluma vaid jõletu kahvanaha ehk homo sapiens'iga. Hoolimata Krystala väärastunud eelistustest ei loobu Ferrycy kavast teda kosida ja laseb tark Polüfaasil end kahvanahaks maskeerida...

Täitsa huvitav lugemine.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Aleksei Tolstoi "Vereimejas"

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi oli kuulsa Tolstoide krahvisuguvõsa esindaja, Lev Tolstoi teise astme nõbu ja omas veresidemeid ka eesti ulmefännidele "Insener Garini hüperboloidi" ning "Aeliita" autorina tuntud "tööliste ja talupoegade krahvi" Aleksei Nikolajevitš Tolstoiga. Ulmekirjanduse ajalukku on ta jäänud vampiiriteema toojana vene kirjandusse, käesolev lühiromaan, mis on esimene ta kahest vampiiriteemalisest teosest, ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles.

"Vereimejas" on ilmunud viiskümmend kuus aastat enne Stokeri kuulsat "Draculat" ja väidetavalt oli autori eeskujuks vampiiriteema ilukirjandusse toonud John William Polidori "Vampiir". "Vereimejase" näol on tegu üsna tüüpilise romantismiajastust pärineva gootiliku õuduslooga, kusjuures gooti romaanide žanrile omaselt jääb kahtlus, et kirjeldatud üleloomulikud sündmused leidsid aset ainult peategelas(t)e peas unenägude, hallutsionatsioonide vms näol (järelsõnana "Vereimejase" eestikeelsele tõlkele lisatud Jelena Skulskaja artiklis on seda millegipärast peetud käesolevale teosele ainulaadseks võtteks). "Vereimejase" stiil meenutas mulle muuhulgas Hoffmanni, Potockit ja veel mitmeid teisi 19. sajandi esimese poole õudusautoreid. Ehkki üleloomulik element teoses jääb kuni lõpuni mõnevõrra tinglikuks, võib vähemalt minu meelest "Vereimejase" rahumeeli fantastilise kirjanduse alla liigitada.

Sisust... Moskva kõrgseltskonnas ballil viibiv aadlimees Runevski satub seal Rõbarenko-nimelise veidriku otsa, kes kahtlustab erinevaid ballil viibivaid inimesi vampiiriks olemises. Üks neist on ka brigadirilesk Sugrobina, kelle orvustunud tütretütresse ja hoolealusesse Dašasse Runevski ära armub. Tekib küsimus, kas Sugrobina on tõesti vampiir, kelle käest Runevski tolle lapselapse päästma peab, nagu väidab Rõbarenko... Lisaks Moskvale ja selle ümbrusele põikab lühiromaani tegevus Rõbarenko ümberjutustuse kaudu ka romantismiajastu kirjanike ühele lemmikmaale Itaaliasse.

180 aasta vanune lühiromaan on stiili poolest muidugi kirjutamisajas kinni ja nii tuleb sellesse lugedes ka suhtuda, ent vähemalt minu meelest kõlbab see lugeda ka tänapäeval. Eestikeelsele tõlkele võinuks lisada küll põhjalikuma järelsõna kui Skulskaja 2015. aastal KesKusis ilmunud artikkel, milles pole muuhulgas poole sõnagagi mainitud Tolstoi teist vampiiriteemalist teost "Vurdalaki perekond".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Raske vihm"

Kalmsteni esikkogu lugude seas on üllatavalt palju žanripuhast fantasy't ("Loheisand", "Valitsusaeg I-II", "Tundmatu surm") ja natuke ka puhtakoelist SF-i ("Põgeneda rottidelinnast...", "Optimus"). Enamik lugudest on siiski segužanris tekstid, nende seas nimi- ja avalugu, mis on minu hinnangul kogumiku parim ning seega õnnestunud valik nimi- ja kaanepildilooks, ehkki võib luua asjatu mulje kordustrükke sisaldavast kogumikust (tegelikult on "Raske vihma" üheteistkümnest loost varem paberil ilmunud vaid kolm).

Lõpetuseks ei jää üle muud, kui autorile ka omalt poolt tuult tiibadesse soovida.

"Raske vihm"

Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...

Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.

"Kuuekandjad"

Žanrilises mõttes huvitav lugu - algab kui tüüpiline postapokalüptiline SF, ent keerab siis kiirelt fantasy'ks... või hoopis science-fantasy'ks? Nagu ka eelarvustajad maininud, siis palju jääb selles loos segaseks. Stiililiselt on lugu üsna hästi välja tulnud ja "4" raatsin sellele anda küll.

"Lumemarjaveri"

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana.

Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.

"Loheisand"

Loheisand, kes on oma lohe abiga äsjarüüstatud linnusest noore neiu röövinud, püüab teda veenda oma kaasaks saama, vaeveldes ise seejuures ränkade gastriidilaadsete sümptomite käes. Lõpplahendus on üllatav...

Eks puänteeritud novelli fantasy žanris olegi üsna keeruline kirjutada, aga autoril on see üsna korralikult välja tulnud. Suure osa loost võtavad enda alla küll peategelase kõhuvaevade ja happeoksendamise kirjeldused, ent vähemalt "4" väärib lugu kindlasti.

"Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus"

Maailmast ja sündmustikust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. See maailm ja ka tegevuskohaks olnud linn meenutas mõnevõrra "Raske vihma" oma, ent viimatimainitud lühiromaani fantaasiarikka sürreaalsuseni "Vampiiriprobleem" siiski päriselt ei küüni, mistõttu ka hinne tuleb ühe palli võrra maksimumist madalam.

Peategelase perekonnanimi Renfleld mõjus vihjena Stokeri "Draculast" tuntud putuktoidulisele hullumeelsele R. M. Renfieldile, ent see seos võib olla ka juhuslik.

"Valitsusaeg I - Kroonitants"

Fantasylugu rahulolematutest vandenõulastest, kes otsustavad noore kuninga kukutada ja tema asemel võimule panna tolle surnuist ülesäratatud kuulsusrikka esivanema. Lugeda kõlbas.

"Valitsusaeg II - Kuningaringlus"

Teine "Valitsusaja" lugu kuulub esimesega võrreldes rohkem koomilise fantasy valdkonda ja meenutab üsna kõvasti Pratchetti loomingut. Palju muud selle kohta öelda polegi, korralik lugu nagu esimenegi.

"Põgeneda rottidelinnast..."

Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused. "Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.

"Optimus - plekid paradiisil"

Posthumaanses steriilsevõitu tulevikus asetleidev mõrvarijälitamise lugu. Eriti ei meeldinud.

"Tundmatu surm"

Seda alamžanri peaks liigitatama flintlock fantasy'ks - erinevalt traditsioonilisest eepilisest fantasy'st ei toimu tegevus mitte keskaegse, vaid varauusaegse tehnoloogilise arengutasemega maailmas.

Maailm ja intriig on autoril üsna hästi välja tulnud ning kõik see on õnnestunult üsna lühikesse teksti ära mahutatud, mistõttu otsustasin käesolevat lugu maksimumhindega hinnata.

"Murtud süda"

Teema "mis saanuks/saaks siis, kui Eesti olnuks/oleks suurriik" näib viimasel ajal kodumaises ulmes populaarne olevat. Üldjuhul on tegu selliste softcore-alternatiivajalugudega, kus täpsele murdepunktile, millest alates sündmused reaalse ajalooga võrreldes teisiti hargnema hakkasid, tähelepanu ei pöörata ja tegevusmaailm on üsna võõrik ning fantastiline. Sellistele tekstidele lisab omalt poolt täiendust käesolev lühiromaan, mida võiks žanriliselt vast fantasyelementidega alternatiivajalooks ristida.

"Murtud Südame" tegevus toimub Kaleva kuningriigis, mis näib endast kujutavat Läänemere-äärseid alasid hõlmavat väikest impeeriumi - tekstis esinevatest viidetest võib välja lugeda, et lisaks nt Põhja-Lätile kuulub Kaleva koosseisu isegi Lapimaa. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab umbkaudu 20. sajandi algusele (raudtee, algelised automobiilid, kuulipildujad), ent ühiskonnakorralduses on jälgi palju varasemast ajast (Kaleva ametlikuks usundiks on Taara kummardamine, kristlus on endiselt pealetungiv usund justkui 13. sajandil, kuršide viikingiretkedele viidatakse justkui suhteliselt hiljutisele minevikule). Peategelaseks Kaleva sõjaväe ohvitser Kulder Joamets, kes on koos oma kuršist mõrsja Ailissaga katkust haaratud pealinnast Rävalist ajutiselt põgenenud ja naise vanemate juurest Kurelast peavarju otsib. Alanud sündmustekeerises põrkub Kaleva suurriiklik patriotism kuršide mässumeelsusega ja linlik ning materialistlik maailmanägemus kolkalike vanade kommete ja müstikaga... Ehkki lühiromaan räägib Eesti suuriigist, pole selles mingit patriootlikku ega rahvusliku suunitlust, samuti lööb välja autorile iseloomulik antiheroilisus. Intriigi käivitav sündmusteahel meenutab millegipärast natuke 19. sajandi kirjandust, ent sellest hoolimata on "Murtud süda" pandud siiski kirja moodsa žanriulme võtmes.

Üldiselt päris korralik, aga maksimumhindest jääb nagu midagi puudu.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Charles Strossi "Saturnuse lapsed"

Armurobot Freya Nakamichi-47 eksirännakud inimjärgse tuleviku Päikesesüsteemis, mis viivad ta Veenuselt Eriseni. Robotite koloniseeritud võõrplaneetide kirjeldused on päris huvitavad, ka fantaasiarohkeid ja vaimukaid ideid leidub kõvasti. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi siiski puudu, olgu siis "4+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest" (koost. Veiko Belials)

Antoloogia sisaldab kümmet Vene autorite ulmelugu, millest kaks pärinevad perestroika ajast ja ülejäänud kaheksa 21. sajandi algusest.

Enne antoloogia lugemahakkamist olin kuulnud kommentaari, et võrreldes eelmiste Belialsi koostatud vene keelest tõlgitud ulmejuttude antoloogiatega on käesolevas rohkem meeleheidet, ängi ja lootusetust, nii et alapealkirjaks võiks olla pigem "Ängi päevad". Üldjoontes oli see ka tõsi - lugude meeleolu näib kõikuvat mõõdukast süngusest totaalse ahastuseni. Minu lemmiktekstiks antoloogias oli abikaasade Belašide lühiromaan "Lõõmav juuni", millele sai ka ainsana maksimumhinne antud.

Aleksandr Batšilo "Maja künkal"

Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põgenejatele kuskil Venemaal, sisaldades rohkelt ängi, räpasust ja absurdisegust meeleheidet...

Eriti ei meeldinud, hindeks "3+".

Vitali Abojani "Surmaja"

Postapokalüptiline düstoopia, mille sisust pikemalt rääkida ei tahakski. Lugeda üldiselt kõlbas.

Tatjana Tomahhi "Roosi süda"

Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste pealetung... ja pime tüdruk nimega Roosi, kes selles linnas ehtepoodi peab. Linnaelanike suhtumine võimuvahetusse tõi meelde Strugatskite "Marslaste teise invasiooni".

Millegipärast eriti sügavalt see lugu mind ei kõnetanud.

Aleksandr Belaši ja Ljudmila Belaši "Lõõmav juuni"

Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevuse paigutamine "täpsustamata lääneriiki". Kas on selle põhjuseks olnud siis nõukogudeaegsete autorite vähesed teadmised välismaailma kohta/olematud reisimisvõimalused või tsensuuriga seonduv - ent selliste tegevuskohtadega tekste on idanaabrite juures ikka kirjutatud ja nagu näitab käesolev lühiromaan, kirjutatakse neid ka tänapäeval edasi. "Lõõmava juuni" sündmustik areneb Maeni sadamalinnas, mis paikneks justkui kuskil Lääne- või Lõuna-Euroopas. Tegevusajaks tänapäev, ehkki tekstis on millegipärast ka aurulaevu mainitud. Lühiromaani peategelaseks on sopaajakirjanik Enguerrand, kes ajab suvisesse põrgupalavusse mattunud linnas mõistuslikest mereolenditest rääkiva loo jälgi...

Kliimamuutuste teema käib "Lõõmavast juunist" üsna tugevalt läbi ja põrgulikult palavatesse suvedesse puutuv mõjub praegu aktuaalsemaltki kui lühiromaani ilmudes tosina aasta eest. Palavalt suvise õhustikuga kirjandusteosed on mulle millegipärast alati meeldinud ja Maeni kirjeldused koos merekoletiste invasiooni teemaga moodustavad "Lõõmavas juunis" nauditava ning koherentse terviku.

Maria Galina "Ja kõik puud aedades"

Järjekordne postapokalüptiline lugu, milles inimkonna on sedapuhku hävingu äärele viinud inimkuju võtvate mõistuslike taimede invasioon...

Eriti ei meeldinud.

Andrei Lazartšuki "Pimedusest"

Eelmine arvustus tõstis mu ootused käesoleva loo osas suhteliselt kõrgele ja ideegi tundus huvitav, ent kahjuks pidin loos pettuma. Sündmustik algas aeglaselt ja venivalt, sisaldades hulgaliselt mõttetud ballasti nt laulusõnade näol. Vahepeal jõudis tekst juba huvitavamaks minna (need eelarvustaja kritiseeritud košmaaride kirjeldused olid vast loo põnevaim osa), ent lõpuks suubus lugu segasusse ja nõretavasse emotsionaalsusse, suutmata õieti kuhugi välja jõuda.

Andrei Stoljarovi "Uks teiselt poolt"

Sürreaalsevõitu lugu veidra võõrmaailma invasioonist, mis ilmutab end algselt veidrate unenägudena. Ulmelised kirjeldused olid huvitavad, samas oli autor (minu maitse jaoks) pööranud kohati liialt tähelepanu tegelaste hingevaludele ja ängile.

Aleksandr Matjuhhini "Kauge meloodia"

Lugu algab süngetes toonides - üheksakümnendates eluaastates pime ja jalutu eideke ootab oma räpases toakeses lebades surma, kui äkki teatakse raadios tulnukate invasioonist. Eidekese mõtted lähevad kaugetele aastatele ja sündmusteni, mis viisid ta praeguse olukorrani...

Võrreldes mitmete teiste "Raevu päevade" teises antoloogias ilmunud lugudega on siin ängi ja meeleheidet mõnevõrra vähem, mis on kahtlemata plussiks. Neid asendab pigem südamlikkus, ehkki optimistlikus toonis looga pole kokkuvõttes kindlasti tegu. Torkab silma, et ehkki peategelase nooruspõlv möödus kunagi 21. sajandi alguses, jätavad mõned selle detailid veidralt vanamoodsa mulje (mitte eriti noortepärast muljet jätva prantsuskeelse meloodia kuulamine raadiovastuvõtjast, paberkandjatel kirjavahetus armsamaga jne).

Maksim Tihhomirovi "Ad infinitum ehk Näha tähti ja surra"

Lugu inimkonna kokkupuutest mõistuslike hulkjalgsete kosmosetsivilisatsiooniga ja selle morbiidsetest tagajärgedest.

Lugeda kõlbas.

Viktor Dubtšeki "Mustad laevad"

Üsna lohutu ja küünilises toonis lugu tulnukate invasioonist ning selle tagajärgedest. Iseenesest pahasti kirjapandud ei olnud, aga ei jätnud ka nii head muljet, et maksimumhinnet anda.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Roger Zelazny "Igikelts ja tuli"

"Igikelts"

Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...

Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.

"Loki 7281"

Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.

"Surmalaul"

"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks.

"Endalegi üllatuseks"

Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...

Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...

"Päevane liik"

Suhteliselt väheütlev vampiirijutt, mis keskendub ebasurnute eksistentsi ökoloogilisele loogikale.

"Titani sagedused"

Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks.

"Taevamana"

Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja žanriliselt fantasyks liigituv. Pikemalt sisust vast rääkima ei peakski, sest loo aeglane avanemine on justkui mõeldud laskma lugejal toimuvat järk-järgult avastada. Mainiks vaid, et mu enda jaoks tekkisid teatud paralleelid sama autori "Amberi"-tsükliga, mitte küll tegevusmaailma, vaid minategelase isiku ja tema suhete osas meie maailmaga. Ei midagi vapustavat, aga üldiselt loetav tekst.

"Öökuningad"

Järjekordne vampiirilugu. Eriti sügavat muljet ei jätnud.

"Tee lõpp"

Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "tolkienistliku" fantasy teemal. Midagi eriti huvitavat see laast minu meelest endast ei kujutanud.

"Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele"

Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle millegipärast ei meeldinud. Seda hoolimata sellest, et teatud sümpaatia Jaapani kultuuri suhtes on mul täiesti olemas. Ilmselt midagi loo stiilis hakkas vastu või ei suutnud selle sündmustik mind kaasa tõmmata.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Läbi valu ja vaeva" (koost. Jüri Kallas ja Joel Jans)

Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.

Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää.

Maniakkide Tänava "Läbi valu ja vaeva"

Selline kooljahõnguline fantasy-lugu, peaks vist autori Iidmaa-tsüklisse liigituma. Lugeda kõlbas.

Kir Bulõtšovi "Päästke Galja!"

Lugu kujutab endast Andrei Tarkovski lavastatud klassikalise ulmefilmi "Stalker" (mis põhineb teatavasti vendade Strugatskite romaanil "Väljasõit rohelisse" ja on andnud nime ka Eesti ulmeauhinnale) paroodiat. Kuskil tööstuspiirkonnas paikneb salapärane Tsoon, kus läheb ekskursiooni käigus kaduma koolitüdruk Galja. Galjat suundub Tsooni otsima väike tehasetöötajate rühmitus, kes satuvad seal järjest veidramate nähtuste otsa. Kui industriaalse kuumaastikuna näiva Tsooni õhustik meenutab algul tõesti vaid Tarkovski filmis kujutatut, siis ajapikku muutuvad sealsed anomaaliad üha sürreaalsemateks... Lisaks "Stalkeri" parodeerimisele on loos olulisel kohal nõukoguliku bürokraatia ja pohhuismi kokteili (iselaienev prügimägi ning katsed sellega seonduvat administratiivselt reguleerida) naeruvääristamine.

"Stalkerit" olen kunagi ammu vaadanud vaid ühel korral ja eks antisovjetlik satiirgi kipub aastatega järjest aegunumalt mõjuma. Käesolev lugu aga muutus lõpupoole ikka päris haiglaselt lõbusaks ja fantaasiavaesust ei saa autorile kindlasti ette heita, nii et hindeks kindel "5".

Krafinna "Kuidas lõhnab kohv"

Poeetiline ja kauni keelekasutusega, ent kohutavalt segane lugu. Sisust polegi eriti võimalik rääkida, sest mingit üheselt mõistetavat süžeed lool pole. Kuna üldiselt mulle sellised segased lood ei meeldi, ent ma polegi ilmselt nende sihtgrupp, tundub "3" õiglane hinne.

Robert Reedi "Suvekuru draakonid"

Miikael Jekimovi "Viimane vahitorn"

Postapokalüptiline lugu tulnukate sissetungi järel radioaktiivseks tühermaaks muutunud maailmast. Üsna korralikult kirja pandud, natuke häiris lõpetamatus...

Szymun Wroczeki "Hüpoteek"

Nähes Jüri Kallase koostatud antoloogias sellise nimega autorit, tekib esimesena mõte, et tegu on poolaka või tšehhiga. Aga ei ole - hoopistükkis venelane, kelle loo tegevus toimub Jakuutias.

Esimese hooga läbi lugedes see lugu minus väga suurt vaimustust ei tekitanud (splätter pole lihtsalt eriti minu teema), aga järele mõeldes päris originaalse ideega lugu, sestap saab hindeks "nelja".

Mart Raudsaare "Br-2m"

Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...

Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt.

Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga).

Stanley G. Weinbaumi "Muutuvad mered"

Loo sündmustiku käivitab enneolematu geoloogiline katastroof - Vaikse ookeani ümbritseva vulkaanilise "tulerõnga" aktiveerumine pühib maailmakaardilt osa Kesk-Ameerikast, avades tee ookeanile, mis lahutab täielikult Põhja-Ameerika Lõuna-Ameerikast. USA-s see sündmuste areng esialgu suurt muret ei põhjusta, sest loo kirjutamisajale iseloomuliku mõtteviisi järgi: //Lõppude lõpuks olid enamik surmasaanuid kohalikud, mis tegi selle tragöödia kaugeks, umbes nagu hiinlaste hukkumise.// Pigem mõeldakse Washingtoni võimukoridorides katastroofi pakutud uutele võimalustele nagu laevastiku kiire liigutamine kahe ookeani vahet. Ajapikku saab aga järjest selgemaks, et maailmamerega toimunud muutused ähvardavad Lääne-Euroopa arvuka rahvastikuga tööstusriike kliima katastroofilise jahenemisega ja sealsete elanike ümberasumissoov toob kaasa pöörise rahvusvahelistes suhetes...

"Muutuvad mered" tõestab taaskord, et varalahkunud Stanley G. Weinbaum oli ulmekirjanikuna kõvasti omast ajast ees. Lisaks nt prohvetlikele tuumatehnoloogia kirjeldustele oma kosmoselugudes kirjeldab ta käesolevas loos globaalset kliimakatastroofi viisil, mille puhul on raske uskudagi, et see lugu 1930-ndatest aastatest pärineb. Lõpplahenduse osas... mnjah, ma oodanuks vast midagi karmimat, aga pole hullu, maksimumhinde on lugu igatahes ära teeninud.

Joel Jansi "Parun ja Virma"

Loo algus lubab Jansi varasemale loomingule omast muhe-matsakas stiilis pajatust: 19. sajandi Lõuna-Eestis kavatseb üks parun algelise tuukrivarustusega järvepõhja sukelduda, kuna alamast soost mõisarahva esindajad teda õhupumpamisega elus hoiavad ning omavahel arutlevad, kas härra ehk rahapada otsida või näkki küttida tahab. Ootamatult omandab sündmustik aga müstilise, erootilise ja õudse maigu ning jätkub autori hilisemale loomingule omases süngelt romantilises laadis...

Mulle meeldis. Huvitavaid ideid puistas autor nagu varasalvest ja kui keelekasutus on ta jaoks muidu pigem nõrgaks kohaks, siis "Parunis ja Virmas" jättis ka see hea mulje (kahtlustan agressiivse toimetajatöö mõju, ent hea lõpptulemuse puhul pole see ka eriti oluline).

Ondrej Neffi "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62"

Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole. Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?

Helju Rebase "Ootamatu edu"

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.

Bruce Bethke "Küberpunk"

(:)kivisildniku "Õilis pedofiil sisepaguluses"

//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//

Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt.

J. H. Rosny-vanema "Xipehuzid"

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.

Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis