"Saladuslik tsaar 5: Droonide mäng" (koost. Maniakkide Tänav)

J. J. Metsavana "Jääkuningannad"

Lugu jäisel Enceladusel omnikuteks kutsutud mõistusliku putukrassi kätte vangilangenud kosmoserändurist. Mehe kaaslased on omnikute poolt pärast julma piinamist tapetud, teda ennast on aga lisaks piinamisele ka mõningate üliinimlike omadustega varustatud ja vangina ellu jäetud, kuna Enceladusel lõksus olevatel omnikutel läheb ta abi vaja oma ainsa kosmoselaeva juhtarvuti parandamisel. Samal ajal käärib hiidputukate ühiskond ka sisemiselt ja on kodusõtta paiskumas...

Autor ühendab siin loos endale tuttavad või meelepärased teemad - süsteemiadministreerimise, entemofoobia ja külmakartuse. Tulemusel pole tegelikult väga vigagi.

Maniakkide Tänava ja Kaisu Ann Karukäpa "Zombinaator"

Esimese kaasautori nime ja teose pealkirja järgi võiks sellest õudusteemat oodata, ent tegu on siiski puhtakoelise kosmoseulmega. Peategelaseks on Pluutol asuvas eestlaste koloonias elav teismeline tüdruk, kes omavoliliselt kääbusplaneedi enda poolt avastatud kaaslasele Liiva-Annusele lendab ja seal veidra võõrmõistusega kokku puutudes kummalise transformatsiooni läbib...

Üsna kummalise ülesehitusega tekst. Lühiromaani algus, kus kirjeldatakse Pluutol elavate andekate noorte tegemisi, meenutab mingit 1940. või -50. aastate naiivsevõitu noorteulmet (nagu näiteks Heinlein seda toona kirjutas). Ootamatult keerab teos aga hoopis tõsisematele teemadele, nagu inimeseks olek, surematus, kohtumine võõrtsivilisatsioonidega... Kõigele sellele lisandub veel "Tsaari" maailma kummaline Eesti-kesksus ja rahvuslike motiivide ühendamine kosmoseteemaga.

Väga suurt vaimustust "Zombinaator" minus ei äratanud, ent huvitavaid ideid on selles lühiromaanis küll ja seda peegeldab ka hinne.

Tea Roosvaldi "Kaksteist jalga põlle all"

Seekordse "Tsaari" maailma loo tegevus toimub üllatuslikult hoopis postapokalüptilises Lätis. Loo keskmes on Kuldiga kandis maapiirkonnas elavad tulnukviirusest seestunud naised, kellest osa on rasestatud putukalaadsete tulnukate poolt, teine osa muutunud zombilaadseteks olenditeks ja ülepea on nad inimmõistust kaotamas ning loomastumas...

Üsna jälk tekst (mis meeldiks ilmselt nii mõnelegi õudusfännile) ja oma jälkuses kuidagi tüütu ning väsitav. Ma ise ei kuulu lugejana kaugeltki nõrganärviliste sekka, ent kogu see loomastumise, putukjäleduste ja muude ebameeldivuste kümnete lehekülgede pikkune kirjeldus jättis mind lugejana kuidagi külmaks ega pannud kaasa elama. Lõpupoole tulid sisse ka muud teemad nagu kontakt võõriku kosmosetsivilisatsiooniga, ent needki ei suutnud nagu erilist huvi äratada. Ilmselt on asi ka selles, et Mandi ja Lauriku sama tegevusmaailma kirjeldav "Prussakad jäävad" mängis selle inimeste ning putukate kokkusulandumise teema juba uudsuse ja detailse võikusega läbi ning Roosvaldi tekst vähemalt minu jaoks sellesse midagi uut juurde ei anna.

Eeltoodud arvamus kirjeldas mu isiklikku lugemiselamust... tehniliselt on lugu ju korralikult teostatud ja võib arvata, et see leiab ka vaimustunud lugejaid.

Reidar Andresoni "Koidik vereval pinnal"

Seiklusliku noorteulmeka tegevus toimub Marsil kupliga kaetud maalaste koloonias, mille ühiskond on läbinud mõninga taandarengu ja kaotanud sideme oma ühise minevikuga. Seos "Saladusliku tsaari" universumiga tuleb ilmsiks alles loo kestel...

Andresoni loo stiil erineb mõnevõrra enamikust teistest "Tsaari" maailma tekstidest. Teksti üldine meeleolu on päikeseline ja eksootilis-eskapistlik, Eestile vihjab ainult ühe tegelase nimi (Indrec) ning vihasest ugridoomilikkusest pole siin jälgegi. Autori keelekasutus on viimase paari aastaga mõnevõrra paranenud, ehkki kohati riivavad ta lausekonstruktsioonid siiski silma ( nt: ..."Seltskond pimedas ruumis põrkus ja rullus üksteise otsas, kuid kusagilt kinni haarata polnud võimalik, et vähemalt proovida oma kehasid säästa..."). Veidi kummaline on ka see, et autor nimetab Däni ja Meyd pidevalt "lasteks", ehkki Maa ajaarvamise järgi peaksid nad üle 20 aasta vanad olema.

Mann Loperi "Väljarändajad"

Loo peategelaseks on digitaliseeritud tulevikuinimene Ürmo, kes otsustab Eesti territooriumil asuvast virtuaalkeskkonnast (ja Päikesesüsteemist) tervikuna lahkuda, ent saab ootamatult reisikaaslaseks ekshumaani (inimpäritolu mõistusliku putuka) Miia...

Suhteliselt rahulikult kulgev tekst, milles on mõned päris omapärased ideed (neist omakorda naljakaim on ilmselt Tammsaaret tsiteeriv ekshumaan).

Selline "tugev keskmine" lugu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jim Butcheri "Hull kuu"

Meenutab üsnagi sarja esimest osa "Tormirinne" - põhjaliku mütoloogilise taustaga linnafantaasia-märul, kus kiire tegevus ei peatu hetkekski ja peategelane Dresden on pidevalt surmaohus, segatud erinevatesse jamadesse ning saab igalt poolt peksa, üritades seejuures meeleheitlikult olukorda ära klaarida. Veidi nagu mingi Hollywoodi märulifilm (või politseiuurijate tööst rääkiv USA telesari) segatud fantasyga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mary Gentle'i "Ash: A Secret History"

1120. lehekülje paksune science-fantasy elementidega alternatiivajalooks liigituv telliskiviromaan on USA-s ilmunud nelja romaanina. Neist kolme esimest on Hargla Baasis arvustanud, ent tervikul kujul on see romaan (või romaanitetraloogia) Baasi arvustajatest seni puutumata jäänud, nii et esmaarvustajana pean siin mõnevõrra ka teose sisu tutvustama.

Tegu on raamjutustusega. 20.-21. sajandi vahetusel kirjutab üks Inglise ajaloolane raamatut Ashist, 15. sajandi Euroopas tegutsenud naissoost palgasõdurite pealikust. Ash on justkui äraspidine versioon Jeanne d'Arcist - nais-väepealik, kes kuulis hääli, mis teda juhendasid ja kelle elu lõpp saabus samuti varakult - 20-aastaselt 1477. aastal Nancy lahingus, milles hukkus ka viimane Burgundia hertsog Charles Südi ning mis tegi jõuka Burgundia hertsogkonna iseolemisele jäädava lõpu. Erinevalt patriootlikust Orleansi Neitsist võitleb Ash palgasõdurina nende eest, kes talle ja ta eraarmeele paremini maksavad ning ka neitsilikkusest on ta üsna kaugel, kuna leidlapsena palgasõdurite laagris üleskasvamine on ta kõikvõimalike kuritarvituste ohvriks muutnud.

Mingil hetkel hakkab Ashi elulugu uuriva ajaloolase uuritav ladinakeelne käsikiri kuidagi imelikuks muutuma. Lõpptulemusena selgub, et käsikiri pärineb paralleelsest universumist, kus ajalugu kulges teisiti. Selles maailmas pole araablased ega islam jõudnud kunagi Egiptusest lääne poole ja 15. sajandi Põhja-Aafrikas asub läänegootide riik pealinnaga Kartaagos (reaalses ajaloos valitsesid läänegoodid Rooma impeeriumi langemise järgsel ajastul küll Hispaaniat, ent kadusid ajaloo areenilt juba 8. sajandil, Põhja-Aafrikasse jõudsid aga nende sugulasrahvas vandaalid. Gentle'i romaanis kirjeldatud Kartaago pole seejuures see kuulus linn, mille hävitasid roomlased, vaid hiljem roomlaste poolt samasse kohta ehitatud uus linn). Kartaago kultuuris on põimunud idagermaani-, rooma- ja araabiapärased elemendid, usuna tunnistatakse seal ariaanlust (4.-7. sajandil levinud kristlikku usulahku, mis oli teatud määral islami eeskujuks). Tegu on sünge ja pentsiku kohaga, kus ei paista kunagi päike ning kus kasutatakse erinevatel otstarvetel golemeid ning muid veidraid poolmaagilisi seadeldisi. Ühel hetkel toimub läänegootide sissetung Euroopasse, samal ajal kustub Euroopa taeva kohal (v.a. Burgundia hertsogkonnas) päike ja hakkavad valitsema jääajale omased kliimatingimused. Ash aga satub oma palgasõdurite kambaga läänegootide sissetungi keskmesse...

Ashi elulugu uuriv ajaloolane kahtlustab algul, et 15. sajandi Põhja-Aafrikas võis tõesti olla mingi varakeskajast säilinud läänegootide asundus, mille hilisem ajalugu on mingil põhjusel maha vaikinud ja mille asukate väike rüüsteretk Euroopasse on käsikirjas tohutult suureks puhutud. Järgneb arheoloogiline ekspeditsioon Tuneesiasse, mille käigus selgub, et vanades käsikirjades kirjeldatud paralleelmaailm hakkab jõuliselt meie maailma sisse tungima - väljakaevamistel leitakse golemeid ja läänegootide "superarvuteid". Kogu lugu hakkab järjest kummalisemaks muutuma... (Huvitaval kombel on arheoloogiliste uuringute ala ehk Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida laiemalt nimetatud lakkamatute sõdade, poliitilise ebastabiilsuse ning terrorismi pesaks - romaani kirjutamisaega arvestades on see isegi mõnevõrra prohvetlik.)

Teatud määral võib romaani liigitada sellise fantasy alamžanri nagu grimdark alla. Teos on üsna sünge ja nõrgema närvikavaga lugejatel tasuks sellest ilmselt eemale hoida-lisaks vägivallale leidub siin kõiksugu seksuaalperverssuste kirjeldusi ja laps-Ashi üleelamised palgasõdurite laagris on lausa kenderliku detailsusega edasi antud. Samas ei kujuta Gentle (erinevalt näiteks Abercrombie'st) oma tegelasi mingite sadistlike värdjatena, tegu on lihtsalt omalaadsete moraalipõhimõtetega karmi elu elavate inimestega. Vägivallale ja süngusele lisanduvad kohati situatsioonikoomikale omased elemendid, muutes Ashi ning ta kambajõmmide seiklemise Euroopa lahingutandritel omalaadseks julmaks ning frivoolseks, ent samas kuidagi lapselikult süütuks-lõbusaks koomiliseks ooperiks. Selline stiil torkab eriti silma romaani esimeses pooles ja nii mitmedki tegelaskujud (nagu palgasõdurite arst, kes on tegelikult meheks maskeerunud lesbiline naine või ülbe, ent sisimas argpükslik rüütel, kellega Ashi naituma sunnitakse) aitavad seda veriste lahingute ning muude koledate sündmuste taustal toimuvat lõbusat komejandimeeleolu hoida. Lõpupoole hakkab teos küll mõnevõrra venima (ma tõesti ei tea, miks peaks näiteks detailselt kirjeldama 15. sajandi jõuluetendust) ja ka kirjeldatud eriomasest stiilist ei jää enam palju järele.

Kokkuvõttes: romaani idee on hea ja kirjeldatud alternatiivajalooline maailm päris huvitav. Samas, maksimumhinnet ma sellele raamatule anda ei taha-kohati kippus ikka liiga venima ja näib, et nii paksu raamatu kirjutamine käis autorile kohati nii kompositsiooniliselt kui ühtlase stiili hoidmise osas üle jõu. Lõpplahenduski oli kummaline, ehkki vähemalt mitte ettearvatav.

Hindeks siis "4+". Lisaks nõrganärvilistele/kaunishingedele peaksid sellest teosest ilmselt eemale hoidma need, keda keskaja ajalugu ei huvita või kes pakse telliskiviromaane ei seedi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Poul Andersoni "The Merman's Children"

Autor väidab romaani eessõnas, et selle idee põhineb ühel vanal Taani rahvaluule-ballaadil. Ilmselt on müüdid sarnastel teemadel Taanis üsna levinud... mulle igatahes meenutas see romaan Anderseni klassikalist muinasjuttu Väikesest Merineitsist, kes peab valima 300-aastase eluea ja armastatud printsi ning surematu hinge vahel.

Romaani sündmustiku kirjelduse osas pole eelarvustajatele palju lisada. Sarnane teema (kristlus ja/või tehnoloogiline progress maailma maagilist mitmekesisust maagilisel moel hävitamas) kordub päris paljudes Andersoni teostes ("Murtud mõõk", "Südasuvine torm"). Nõustun eelarvustajatega selles osas, et eskimote mütoloogia sissetoomine oli hea leid. Romaani sündmustiku Gröönimaal toimunud osa oligi ilmselt kõige huvitavam, osalt ka seetõttu, et käsitles üht ajaloo põnevat mõistatust: Skandinaavia kolonistide saatust Gröönimaal. Detailne ja põhjalik ajalooline taust on kahtlemata raamatu üheks suureks plussiks.

Pean tunnistama, et ka mind hakkas see ängistav ja lootusetu kristluse triumfi õhustik veidi häirima. Ma ei tea isegi, kas seda "vagajutulisuseks" nimetada... Anderson kirjeldab kristlust (tahtlikult või tahtmatult) üsna eemaletõukavalt, vähemalt minu meelest. Lõpupoole hakkas ka romaani sündmustik mõnevõrra venima ja mingil hetkel tundus mulle, et teose Baasi hindeks saab "4", ent lõpplahendus kergitas hinde minu jaoks siiski "5" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jules Verne'i "Back Cupi saare saladus"

Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda.

Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik).

Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus.

Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Steven Brusti "Yendi"

Romaani esimene pool oma maagilise maffiasõja kirjelduse ja ülikiire sündmustikuga jättis väga põneva mulje. Lõpupoole keskendus autor aga rohkem dragaelaste omavaheliste ülisegaste intriigide kirjeldamisele, mis enam nii põnev polnud, langetades teose hinde minu jaoks "4" peale. Ent see "4" on tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kir Bulõtšovi "Kosmoselaevastiku agent"

Käesoleva kogumiku kaante vahel olevad kaht ulmeteost võiks liigitada sotsiaalseks seiklusulmeks. Tekstid on algselt ilmunud Gorbatšovi-aegses Nõukogude Liidus, ent kirjutatud on need vist märksa varasemal ajal (Jyrka on oma arvustuses "Nõiakoopale" maininud, et teos on kirjutatud hoopis 1967. aastal). Selles pole ka midagi imelikku, sest Bulõtšovil oli Nõukogude ajal teatavasti probleeme võimude ja avaldamisvõimalustega.

Üldjoontes on teoste tegevusmaailm ehitatud üles nõukogude ulmes levinud skeemi järgi. Tähtede vahel reisivad tulevikuinimesed on eetilised ja rahumeelsed (ehkki nad muus osas oma kommetelt ja käitumiselt vägagi tavalisi 20. sajandi inimesi meenutavad), teaduslik-tehnilise progressiga käib käsikäes ka sotsiaalne progress. Vähemarenenud planeetide elanike seas löövad aga välja metsikud ja võimujanulised tendentsid. Kõik see meenutab mõnevõrra Strugatskite loomingut ja progressorite/vaatlejate raskusi vähemarenenud tsivilisatsioonide abistamisel. Bulõtšovi maailmas eksisteerivad küll vähemarenenud tsivilisatsioonidega ametlikud, s.h. kaubandussuhted, samuti pole Maa elanikud seal ainsaks tähtedevaheliseks tsivilisatsiooniks. Ja hoolimata kogu oma tehnoloogilisest võimsusest on kosmosetsivilisatsiooni esindajad metsikute pärismaalastega kokku sattudes üsna abitud ning kultuurikonfliktidest tingitud arusaamatuste klaarimine võib osutuda vägagi veriseks ning vaevaliseks. Ilmselt tasuks veel mainida, et kui "Kosmoselaevastiku agent" on rohkem sotsiaalsete teemadega tegelev teos, siis "Nõiakoopas" lisandub sellele võõrmaailma kummaline floora-fauna ning muud pöörased ulmelised ideed.

Autor on võõraid maailmu ja nende veidraid kombeid ning õhustikku vägagi detailselt ja põnevalt kirjeldanud. Lisaks tuleks veel mainida teoste hoogsat ja seikluslikku sündmustikku, ootamatuid süžeepöördeid ning põnevaid ideid.

Kokkuvõttes: hea raamat, mille ilmumisest eesti keeles võib küll vaid puhast rõõmu tunda.

"Kosmoselaevastiku agent"

"Nõiakoobas"

Alguses tundus, et "Nõiakoobas" on ülesehitatud enam-vähem sama skeemi järgi, mis "Kosmoselaevastiku agent" - sõjakad ja verejanulised humanoidid võõrplaneedil ning nende võimuahne liider; tehnoloogiliselt kõrgemal arengutasemel, ent rahumeelsed ning pahaaimamatud kosmoseühiskonna inimesed, kes nende humanoidide pealiku intriigidesse mässitakse ning muidugi Andrei Bruce ja tema armastuslugu järjekordse võõrplaneetlasest neiuga. Bulõtšov siiski ennast kordama ei hakka ja "Nõiakoopa" sündmustik võtab üsna ootamatuid pöördeid.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis