Mark Hodderi "The Rise of the Automated Aristocrats"

Näib, et pika sarja kuues romaan jääb ka viimaseks-autor tõmbab siin sündmustiku otsad kokku.

Romaani tegevus algab vägagi reaalset maailma meenutavas paralleelmaailmas (hiljem tuleb küll välja, et tegu on järjekordse paralleeluniversumiga, ent algul ei vihja sellele miski). Aasta on 1890 ja eakas maadeuurija Richard Burton on koos oma abikaasa Isabeliga Trieste`is nukrat vanaduspõlve veetmas. (Ka reaalne Burton suri kibestunud mehena ja pealekauba põletas Isabel pärast ta surma ära ta pikaajalise töö, Araabia seksiõpiku mugandatud tõlke "Lõhnastatud aed", kartes, et selle avalikkusele kättesaadavaks muutumine määrib ta kadunud mehe mainet viktoriaanliku avalikkuse silmis.) Ootamatult hakkab aga eaka Burtoni teadvus paralleelmaailmade vahel rändama, oma naise imestuseks toob ta kuuldavale tollele arusaamatu fraasi "kellavärgiga teenrist" ja peatselt tabab teda haigushoog, misjärel ta leiab end paralleelmaailma Londonist aastal 1861 kolmekümne üheksa aasta vanusena. Nagu selgub, on raugastumisest päästetud maadeuurijale antud paralleelmaailmas uus võimalus eluks, ent kõik ei lähe siingi sugugi libedalt-eriti pärast seda, kui Briti peaminister Benjamin Disraeli otsustab pärast tulevikus käinud ajarändurite raporti lugemist riigis konservatiivse diktatuuri kehtestada ja klassivahede põlistamiseks kujuneva keskklassi esindajad koonduslaagritesse kupatada...

Pika romaanisarja kuues romaan mõjub paratamatult veidi väsinult ja midagi jalustrabavalt originaalset siin pole, pigem on tegu lihtsalt viimase, otsi kokku sõlmiva peatükiga. Aga lugeda kõlbab küll...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mark Hodderi "The Return of the Discontinued Man"

Pärast romaanisarja neljandas osas kirjeldatud sündmuste lõppu on maadeuurija ja Briti krooni salaagent Richard Burton pühendunud oma kihlatu Isabel Arundelli leinamisele, tuimastades südamevalu oma uue sõbra, poeet Algernon Swinburni seltsis pummeldades ning kummalist sõltuvusttekitavat Saltzmanni tinktuuri tarbides. Paraku ei jäta kummalised sündmused ka sedapuhku Burtonit rahule-teadmata kohast ilmuvad erinevad Jack Vedrutalla-laadsed olendid, kes teda ründavad ja peksavad, karjudes ise seejuures, et teenivad kuninganna Victoriat (mis on absurdne, sest Hodderi romaanis kirjeldatud maailmas on Victoria hukkunud juba aastal 1840 atendaadi käigus). Süvenev sõltuvus Saltzmanni tinktuurist aga paneb Burtoni teadvuse paralleelmaailmade vahel rändama ning oma teiste maailmade alter egode kehadesse asuma. Samal ajal kimbutavad Londonit kummalised ilmastikunähtused, sajab punast lund ja vohab veider eksootiline taimestik... Mingil hetkel saab selgeks, et Jack Vedrutaldade (kelle kehad lahkamistulemuste järgi veidral kombel sealihast koosnevad) taga on ennast tulevikumaailmas sisse seadnud hullunud ajarändur Edward Oxford, kelle reis aastasse 1840 algselt maailmade lahknemise tekitaski. Seega tuleb Burtonil ja ta sõpradel võtta ette ajaränd mitme sajandi tagusesse tulevikku ajamasinaks ümber ehitatud steampunk-õhulaeva pardal...

Juba viimatimainitud idee tundub vähemalt minu jaoks päris originaalsena ja üldse meeldis sarja viies köide mulle märksa rohkem kui neljas. Kui eelmine romaan sisaldas rohkelt vihjeid 19. sajandi õudusklassikale, siis käesolevas romaanis tehakse kummardus kõiksugu sotsiaalsetele düstoopiatele-eelkõige Wellsi "Ajamasinale" (ka Wells ise on romaani tegelaste hulgas, nii nagu Stoker esines neljandas köites), ent näha võib ka selgeid vihjeid Orwellile ning võimalik, et ka Huxley`le.

Muidugi on tegu eelkõige märulirohke ja meelelahutusliku kirjavaraga, mingit süvafilosoofilisust siit otsi ei tasu (ka romaanide pealkirjad vihjavad 19. sajandi inglise sopakatele ehk penny dreadfulidele). Samas on autoril päris huvitav keelekasutus, eelkõige viktoriaanliku kõrgstiili ja kaasaegse plebeilikuma inglise keele erinevuste osas-vähemalt lugedes dialoogi, kus 19. sajandist pärit ajarändur kuuleb kellegi kohta öeldavat "trustworthy cat" ning arvab, et tegu on tulevikus väljaarendatud mõistusliku kassiga, hakkasin ma laginal naerma.

Soovimata romaani sisu kohta rohkem paljastada (jäägu ka tulevastele lugejatele midagi avastada) võin öelda, et lõppkokkuvõttes jättis see mulle hea mulje ja kavatsen kohe ka sarja kuuenda ning viimase osa kallale asuda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mark Hodderi "The Secret of Abdu El Yezdi"

Hodderi kuueosalise aurupunk-romaanisarja, mille kangelasteks on Victoria-aegne maadeuurija Richard Burton ja poeet Algernon Swinburn, neljanda osa sündmused algavad uues paralleelreaalsuses, mille on loonud esimese kolmes osas kirjeldatud ajarännud ning ajaloo muutmised. Aasta on 1857, ent tehnika on pärast kuninganna Victoria tapmist aastal 1840 tohutul kiirusel arenenud-eksisteerivad õhulaevad, algelised robotid jne. Siiski eksisteerivad ka teatud erinevused maailmast, mida kirjeldatakse romaanisarja alguses-Suurbritannias on tohutu mõjuvõimu omandanud spiritistid (teispoolsusega suhtlemist peetakse vat et teaduslikuks faktiks) ja riik on sõlmimas liitu Kesk-Saksa riikide liiduga (sündmus, mis peaks teoreetiliselt hoidma ära Saksamaa ühendamise Bismarcki juhtimisel ning seega ka I maailmasõja puhkemise).

Richard Burton (kes selles reaalsuses pole veel Swinburniga kohtunudki) naaseb õhulaevas Aafrika-ekspeditsioonilt kodumaale, olles kindlalt otsustanud abielluda oma kihlatu Isabel Arundeliga ja võtta vastu saadikutöö Damaskuses. Paraku keeldub Briti valitsus talle saadikukohta andmast, kui ta ei vii enne riigi heaks läbi salajase missiooni-uurida Abdu El Yezdi-nimelise vaimu kohta, kes on juba palju aastaid spiritistide kaudu Briti valitsusele nõu andnud ning impeeriumi ennaktempos tehnilisele progressile suunanud, ent nüüd äkitselt teadmata kadunud...showdown enne romaani lõppu nagu mõnes Hollywoodi märulifilmis jne). Võimalik, et inglise keeles lugemine on tekitanud mul ka kerge allergia ülemäära pikkade romaanisarjade vastu, igatahes üle "4" ma sellele romaanile hindeks panna ei suuda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Poul Andersoni "Hrolf Kraki's Saga"

"Hrolf Kraki`s Saga" meenutab oma õhustikult väga Andersoni eesti keeleski ilmunud romaane "Murtud mõõk" ja "Jumalate sõda"-süngelt verine, põhjamaiselt poeetiline ning karge ja vanadele germaanlastele omase fatalistliku maailmatunnetusega täidetud. Kohati korduvad isegi mainitud kahes Eesti lugejalegi tuttavas romaanis esinenud väljendid ja kujundid-"suveöö kui unenäoline mälestus päevast" jne.

Mis veidi häirima hakkas, oli see must-valge intriig ja karakteriloome. Ehk siis laias laastus lugu heade kuningate võitlusest oma pahade vaenlastega. Võib-olla on moodsama fantasy lugemine mind ülemäära küüniliseks muutnud, ent ootaksin nagu mitmeplaanilisemaid tegelaskujusid ja keerukamaid intriige. Hinnet see siiski ei mõjuta.

Kokkuvõttes: parem kui "Jumalate sõda", aga "Murtud mõõk" on ikkagi kõige parem. Ehk pole see võrdlus päris objektiivne, sest kaht mainitud romaani lugesin kuskil 14-15 aastat tagasi ja need pole mul enam nii detailselt meeles.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Gerard Kleini "The Overlords of War"

Jah, kõik need erinevate tulevike kirjeldused ning aja- ja ruumirännud jätsid päris lummava mulje. Kohati läks romaan vast minu maitsele liigagi metafüüsiliseks ja filosoofiliseks, ent hinde osas otsustasin lõpuks siiski maksimumi kasuks. Veidi pani imestama ka pidevas sõjaolukorras olevast ja militariseeritud tulevikuühiskonnast pärit peategelase vähene imestus järjekordse ootamatu aja/ruumihüppe üle ning kiire kohanemine uute maailmadega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Juli Burkini ja Sergei Lukjanenko "Venemaa saar"

Lugesin samuti Rauno Pärnitsa seni trükis avaldamata tõlget... vene keelt sellisel tasemel ei valda, et ulmet lugeda ja trükis pole seda romaani seni eesti keeles ilmunud (kahtlen sügavalt, kas kunagi ilmubki).

Iseenesest selline lobe lugemine, päris hea ideega (toimuva mõte selgub täielikult alles romaani lõpus) ja mitte nii mahukas, et mingitpidi ära tüüdata. Vahepeal ajas sutsu naerma küll, ent erinevalt nii mõnestki teisest romaani lugenust ma mingeid hullumeelseid naerukrampe ei täheldanud... ei tea kas huumorimeelega lood kehvad või läks osa naljadest tõlkes kaotsi. Peamiseks hinnet "4" peale tõmbavaks asjaoluks on kahtlemata need 1990. aastate Vene ulmefandomi siseelu puudutavad naljad... no ei ütle need Eesti lugejale aastal 2015 suurt midagi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

China Mieville'i "Perdido tänava jaam". Kolmas osa.

Vahel on kummaline vaadata, kuidas raamatutest aru saadakse. Jah, Mieville on mauistlik kommunist, romaanis on tõesti ühe korra korra kommunismi kohta hästi öeldud, hea tahtmise korral võib tekstist välja lugeda vihjeid klassivõitlusele ja eks see New Crobuzon selline rõhutatult multikultuurne (täpsem oleks ilmselt öelda "mõistuslikest eluvormidest mitmekesine") on. Aga romaani põhiintriig ei seostu üldse poliitteemadega, kogu maailm oma veidruses ja sünguses on äärmiselt põnev ning omanäoline. Politseid mitteusaldavate ja tasuta hambaravi ihkavate vasakpoolsete hipide manifestiga pole selle romaani näol nüüd kindlasti tegu... jah, arusaadavalt pole Eesti lugejatel, eriti neljakümnestel ja vanematel erilist põhjust kommunismi armastada, ent kui suurest antisovjetlikust raevust viirastub "tasuta hambaravi" Mieville`i romaanis või maikasärkites tätoveeritud blatnoid ja viinapudelid Strugatskite "Väikemehes", siis on tegu pigem ideoloogilise soovmõtlemise kui teose enda olemusega. Mis "ebateadustesse" puutub, siis ega "Perdido tänava jaama" näol polegi tegu SFiga, vaid science-fantasy/aurupungiga maailmast, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

"Perdido tänava jaama" tegevus toimub sellises kummalises maailmas... on kummaliselt toimivad loodusseadused, "teaduslik maagia", mehhaanilised robotid ja radioaktiivse mutatsiooniga sarnanevat efekti tekitavad relvad, samas on transpordi areng pigem 19. sajandi või 20. sajandi alguse tasemel (rongid, tsepeliinid) ja tulirelvadena kasutatakse ränilukuga musketeid. Lisaks inimestele leidub selles maailmas ka kõikvõimalikke teisi rohkem või vähem mõistuslikke olendeid.

New Crobuzoni kui linna olemusest ja romaani süžeest on eelarvustajad juba veidi rääkinud... Sündmustikku käivitavaks asjaoluks ongi peategelase, inimesest teadlase Isaac Dan der Grimnebulini juurde saabuv äralõigatud tiibadega garuda Yagharek (garudad on linnupeade- ja tiibadega humanoidsed mõistuslikud olendid), kes tahab endale uusi tiibu ja taas lendama õppida. Grimnebulin teeb Yaghareki aitamiseks katseid kõikvõimalike putukate ja muude tiivuliste olendite peal, söötes muuhulgas tundmatut, tegelikult valitsuse käest varastatud ja heauskselt ostetud, röövikut "unepasa" nime all tuntud narkootikumiga. Narkootikum avaldab röövikule kummalist mõju ja see moondub hiiglaslikuks putukaks, inimteadvustest toituvaks "kustutajakoiks", kes imeb Grimnebulini kolleegi teadvusest tühjaks, ja põgeneb mõistuseta "juurviljaks" muudetud meest maha jättes laboratooriumist. Selgub, et narkootikumi näol on tegu nendesamade röövikute poolt eritatava ainega, mille tootmise on monopoliseerinud maffiaboss Motley, kes omab veel nelja röövikut. Kui noodki röövikud kustutajakoideks muutuvad, satub kogu New Crobuzon üliohtlike hiidputukate terrori alla. Lisaks hakkab valitsus Isaaci ja tema sõprade peale klaperjahti pidama ning Motley vangistab Isaaci kheprist (mõistuslikust inimputukast) elukaaslase Lini, arvates, et teadlane on oma röövikukasvatamisega otsustanud tema unepasa-monopoli hävitada...

"Perdido tänava jaam" on hoogsa süžeega ning üsna verine ja sünge raamat, kogu maailm oma veidrate olendite, kummalise maagia/teaduse/tehnika ning muuga mõjub äärmiselt omanäoliselt. Erseni otsus romaani eestikeelne tõlge kolmes köites välja anda polnud just kõige lugejasõbralikum lahendus, sündmustik käivitub suuresti alles teises köites ja lisaks kipuvad ka äärmiselt värvikireva maailma erinevad detailid ununema, kui romaani päris järjest ei loe. Samas on kahtlemata tegu hea valikuga ja hinde osas pole kahtlustki.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis