E. F. Bensoni "Õudusesarv"

"Aednik"

Klassikaline inglise tondijutt kolmeliikmelisest seltskonnast (kaks härrasmeest ja ühe mehe abikaasa), kes jõulupuhkuseks üüritud majas ning selle ümbruses üleloomulike nähtustega kokku puutuvad...

Tegelikult on sellistele tekstidele mingit hinnangut anda väga raske. Lugu on väljapeetud stiilis ja oma ajastus kahtlemata hästi teostatud, ent midagi vapustavat ega üllatavat selles pole. "3" oleks justkui liiga karm hinne, sest iseenesest ei kirjuta Benson ju halvasti, ent "4" on ilmselgelt liiga kõrge hinne. Olgu siis "4-".

"Nägu"

20. sajandi alguse Inglismaa. Noore koorekihi hulka kuuluva abielunaise Hester Wardi elu oleks suhteliselt õnnelik, kui teda ei hakkaks taas painama lapsepõlvest tuttav hirmuunenägude seeria, mis kordub kahel teineteisele järgneval ööl...

Korduvate õudusunenägude motiiv esines ka Bensoni loos "Tornikamber", mille eestikeelset tõlget aastate eest Mardusest loetud sai. Käesolev lugu paistab silma hästiloodud unenäolise õhustiku poolest. Kunstnik van Dycki näol, kelle loomingule on tekstis vihjatud, on mõistagi tegu ajaloolise isikuga, ent maal Roger Wyburnist kuulub autori fantaasia valdkonda.

Loole võiks ette heita sündmustiku teatud ettearvatavust-alates kohast, kus arst soovitas Hesterile puhkust maapiirkonnas, polnud enam raske mõistada, mis hakkab edasi juhtuma...

"Pühamu"

Inglise koorekihti kuuluv härrasmees Francis Belton (peategelase sotsiaalne taust ei tohiks Bensonit lugedes vähimagi üllatusena tulla, sest paistab, et vaestest ega heidikutest see autor ei kirjutanud) saab ootamatult teada oma onu surmast ja sellega kaasnevast pärandusest. Pärandusega kaasneb ka kohustus maksta aastas 500 naela onu sõbrale Owen Bartonile. Francis saab kadunukese advokaadilt kuulda ka tolle surma põhjustanud võikast haigusest, mis tolle keha elusalt mädanema ja ussitama pani. Ta kolib koos oma lesestunud õe ja tolle väikese pojaga onult päritud majja, ent kurjakuulutavad sündmused ei lase ennast kaua oodata...

Kuidagi aegunud ja ülemäära pateetilise mulje jättis see lugu. Satanistidest kurikaelad tundusid haledad ja saamatud, ka ei seisnenud nende kurjus milleski peale satanismi (mis pole ju ratsionaalselt võttes midagi hullemat kui lihtsalt üks veider usulahk), samuti kippusid nad ise millegipärast üleloomulike jõudude ohvriks langema. (Eriti kummaline on stseen, kus satanist, keda ähvardatakse politseiga, satub sellisesse hirmu, nagu ähvardaks inkvisitsioon teda tuleriidale saata ja hakkab end pateetilises ning õõnsas kõnepruugis välja vabandama). Samas oli loo õhustik Bensonile omaselt päris hästi loodud, nii et hindeks "3+".

"Tempel"

Käesolev Bensoni lugu jutustab siis järjekordselt Inglise härrasmeestest, kes sedapuhku "aktiivse puhkuse" raames Cornwallis muistseid keldi artefakte uurivad ja druiididega seotud süngete saladuste otsa komistavad. Lugu jäi kuidagi kahvatuks ja sellest ka hinne.

"Jaht Acnaleishis"

Eelmisele arvustusele tuleks lisada, et loo tegevus ei toimu Inglismaa, vaid Šotimaa kauges kolkas, kuhu inglastest peategelased jahiretkele lähevad.

Minu meelest jääb loos puudu heale õudusjutule vajalikust teravusest, ka on selle süžees rohkelt küsitavusi. Ma ei kujuta ette, et piirkonnas, kus kohalikud on oma ebausu nimel valmis isegi mõrvaks, saaks üldse mingist jahiteenuse pakkumisest juttugi olla (Briti saared ei paista praegu ega paistnud ka sadakond aastat tagasi silma ulukite rohkuse poolest, nii et keeld jäneseid tappa tuleks jahimeestest külalistega suheldes varem või hiljem päevakorda). Küsitav on ka loo kuulumine ulmekirjanduse valdkonda.

"Telliseahjuga maja"

Õudusloo minategelaseks on (üllatus-üllatus!) maapiirkonnas koos sõbraga puhkamas (täpsemalt lõhepüügiretkel) viibiv Inglise härrasmees. Sõbrad ööbivad kahtlaselt odava hinna eest üüritud häärberis, millega sugugi kõik korras ei ole...

Seniloetud Bensoni tekstidest meenutas "Telliseahjuga maja" mulle enim maakeelse autorikogu "Õudusesarv" avalugu "Aednik". Lisaks sarnastele joontele süžees oli sarnane ka loost jäänud mulje-korralikult teostatud tondijutt, ent ei midagi vapustavat. Loo hindeks "4-".

"Negotium Perambulans"

Lugu keskealisest Inglise juristist, kes naaseb Londonist üksildasesse Cornwalli külla, kus ta oli poisipõlves tädimehe majas kopsuhaiguse ravimise otstarbel kolm aastat elanud. Külas ringlevad legendid joodikuid ja kõikvõimalikke muid patukotte jahtivast müstilisest kollist, millel üllatuslikul kombel näib tõepõhi all olevat...

Kuidagi õõnsa ja igava mulje jättis see jutt, ilmselt on tegu minu poolt seniloetud Bensoni tekstidest kõige nõrgemaga.

"Õudusesarv"

Inglasest minategelane istub Šveitsi mägikuurortis ja kuulab rahvuskaaslase pajatust kääbuslike lumeinimeste rassist, kes pesitsevad maailma eri paigus asuvates kõrgmäestikes (lisaks Alpidele kahtlustatakse nende olemasolu ka Himaalajas) ja röövivad mõlemast soost inimesi soojätkamise eesmärgil. Peagi saab ta teada, et jutt vastab tõele...

Tekst on kirjutatud paarkümmend aastat enne Džomolungma esmakordset hõivamist (millega seotud Briti mägironijate plaanidele vihjatakse ka tekstis) ehk siis ajastul, mil ulmekirjanike fantaasia lubas kõrgmäestikesse vabalt ka tundmatuid mõistuslikke rasse paigutada (seda on tehtud hiljemgi, ent aastal 1922 mõjus see ilmselt veidi usutavamalt kui tänapäeval). Samas ilmnevad loos ka autori kummalised seksuaalsed kompleksid ja foobiad. "Õudusesarv" on ühelt poolt õudusjutt, ent samahästi võib selle ka teaduslikuks fantastikaks liigitada. Loo hindeks "4-".

"Sammud"

Lugu 20. sajandi alguse Egiptuses Aleksandria linnas tegutsevast (suhteliselt südametust) Briti ärimehest-sahkerdajast, kes hakkab õhtuti klubist naastes kuulma salapärase jälitaja samme...

Minu meelest on tegu suhteliselt tuima ja igava tekstiga, seda hoolimata eksootilisest tegevuskohast, millega seotud võimalusi pole autor suutnud täielikult ära kasutada. Puänt loo lõpus tõstab hinde "3" peale.

"Olevus elutoas"

"Hr Tilly seanss"

Tegu polegi õieti õuduslooga, vaid müstilise süžeega följetoniga 20. sajandi alguse Inglismaal suurt populaarsust omanud šarlatanidest spiritistide teemal. Loo peategelane, Tilly-nimeline härrasmees jääb spiritistlikule seansile kiirustades aurutraktori alla ja litsutakse lapikuks. Maisest kehast lahkunud Tilly vaim jõuab siiski seansile, kus ta surmast veel kuuldudki pole...

Lugu polnud otseselt halvasti kirja pandud, ent midagi erilist selles samuti pole ja tekstis käsitletud probleemid peaksid tänapäevase lugeja suhteliselt külmaks jätma.

"Ahvid"

Loo peategelasteks on erinevatele teadusharudele pühendunud sõbrad, loomade vivisektsiooniga tegelev kirurg Morris ja egüptoloogist arheoloog Madden. Egiptusesse teaduslikule ekspeditsioonile suunduv Madden püüab Morrist ühise õhtusöögi käigus veenda temaga kaasa tulema ja kirurgitööst puhkama, ent töönarkomaanist Morris keeldub. Sõprade õhtusöögi ja vestluse katkestab Morrise majja roomav tundmatut päritolu murtud selgrooga ahvipärdik, kelle peal kirurg otsustab selgroo lappimist eksperimenteerida. Madden suundubki Egiptusesse ja veidi aja pärast järgneb talle üllatuslikult ka Morris, kes on hakanud kannatama veidrate hallutsionatsioonide all ning kellele psühhiaater on tungivalt soovitanud tööst puhata...

Bensoni kohta päris hea lugu. "Ahvid" on mitmekihiline tekst, milles on põimitud erinevad 20. sajandi alguses "kuumad" teemad nagu vivisektsionism ja egüptoloogia. Maksimumhindest jäi minu jaoks loos nagu midagi puudu, ent "4+" saab see kindlasti kätte.

"Mereröövlid"

Keskealine edukas ettevõtja suundub Londonist külastama oma lapsepõlvekodu Cornwalli poolsaarel-reis, mis äratab temas ülimalt kirkaid mälestusi kaugetest aegadest. Maja, kus ta üles kasvas, on aga vahepeal maha jäetud ja seda peetakse kummitavaks kohaks...

"Mereröövlite" näol pole kindlasti tegu õudusjutuga, pigem on see veidi bradburylik melanhoolne-nostalgiline tekst, milles ei puudu siiski ka mõningane fantastiline element. Ehkki mulle sellised tekstid enamasti väga ei meeldi, jättis käesolev jutt päris sümpaatse mulje-võimalik, et haakub ka mu praeguse meeleoluga...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Varley "Millennium"

Olen Varley loominguga varem tuttav Skarabeuse poolt mõne aasta eest üllitatud eestikeelse "duubelkogumiku" kaudu, mis sisaldab endas lisaks selle autori kahele loole ka kaht Gene Wolfe`i teksti. "Millenniumil" on teatavaid sarnasusi Skarabeuse "duublis" ilmunud kahe tekstiga, eriti aga lühiromaaniga "Vajuta ENTER"-1980. aastate USA õhustik ja äärmine morbiidsus-kõik, mis puutub surma, laipadesse ning igasuguste vigastuste detailsetesse kirjeldustesse, näib autorile vägagi südamelähedane olevat. Ning sarnaselt mainitud lühiromaaniga on ka siin olulisel kohal kahe elust räsitud ja suure vanusevahega tegelase armastuslugu, ehkki toimuv on sedapuhku hoopis keerulisem.

Eelarvustajad on romaani süžeest juba mõnevõrra rääkinud, nii et seda ma siinkohal üle kordama ei hakka. Mainiks siiski ära, et lennunduse (ja lennuõnnetustega) seotud teemad on autor endale tõesti väga põhjalikult selgeks teinud ning need kirjeldused jätavad suhteliselt pädeva mulje. Nüüd, 2014. aasta lõpul tekib romaani lugedes muidugi kõikvõimalikke seoseid, mis kirjutamisajal olid vaid kauge tulevik-oleme me ju kuulnud viimase aasta jooksul uudistest reisilennuki müstilisest kadumisest ookeaniavaruste kohal ja näinud nutiseadmetega filmitud kaadreid Ukraina kohal alla tulistatud reisilennuki rusudest. Ka Billi tegelaskuju on hästi õnnestunud-selline alkoholilembene küünik, kes meenutab mõnevõrra "karmi koolkonna" eradetektiive.

Ehkki lugedes tundus "Millennium" kohati veidi ebaühtlase tekstina, otsustasin lõpuks siiski maksimumhinde kasuks, sest tegu on sellise head tüüpi klassikalise SF-iga, milles käsitletavad probleemid jäävad meelde ja panevad mõtlema.

Pealkirja tähendus jäi veidi segaseks-mingist "aastatuhandest" polnud romaanis ju juttu, ajarändurid saabusid pea 8000 aasta kauguselt tulevikust. Samas mainib autor järelsõnas, et tegu on vihjega Ben Bova samanimelisele romaanile, nii et ilmselt ei peagi seda pealkirja sõna-sõnalt võtma. (Muidugi ei saa ka välistada, et tegu on vihjega millenniarismile ja muudele apokalüptilistele teemadele.)

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tim Powersi "On Stranger Tides"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Siim Veskimehe "Haldjaradade ahvatlus"

Käesolev romaan kujutab endast siis Veskimehe uue romaanisarja avateost... vähemalt võib nii öelda romaani lõpu põhjal, mis mitte midagi ei lõpeta. Romaanis on sedapuhku juttu dimensioonirändudest ja vihjeid autori varasematele teostele, mis sama teemat käsitlevad, leidub siin kuhjaga. Rohkelt vihjatakse ka välismaistele ulmetekstidele-Bradbury loo "Draakon" olemasolu meenus mulle aastate tagant just käesolevat romaani lugedes.

Sisust: on mingi salajase organisatsiooni korraldatav ekspeditsioon Põhja-Norrase, milles ka eestlasest peategelane (kes millegipärast esineb kummalise nime Oldi Kafac all) osaleb. Jäämerel Norra-Vene piiri kandis kisuvad asjad ekspeditsiooni jaoks juba ohtlikuks ja peagi satutakse ka paralleelmaailma...

Romaani headest külgedest: worldbuilding tuleb Veskimehel talle omaselt hästi välja ja märulistseene lugedes igav ei hakka. Ka kõike seda, mis Veskimehe loomingus halb on, on selles romaanis nagu veidi vähem. Veidi on muudetud peategelase olemust ja tema suhteid kaasinimestega-peategelane polegi mingi übermachost ülbe füüsikageenius, vaid hoopis veidi nohiklik bioloog. Ja naised, kellega ta romaani kestel vahekorras on, on täisealised ning neil on suured rinnad. Paternalistlikku targutamist ja maailmaparandamist on "Haldjaradade ahvatluses" võrreldes mõne autori varasema romaaniga oluliselt vähem-kohati küll kiidetakse Simi-nimelise paralleelmaailma kastiühiskonda, ent see kõik ei torka niiväga silma, kui näiteks "Lõputus juunis" või "Asteriuse kodutees".

Halvad küljed. Romaani tegelased on äärmiselt tuimad ja skemaatilised, lisaks on autor talle omaselt toppinud teksti rohkelt tuima, emotsioonitut erootikat. Kohati jääb mulje, et peategelase peamiseks eesmärgiks on liikuda tuima robotina punktist A punkti B ja paarituda tee peal kõigega, mis sõltumata liigilisest kuuluvusest naisterahvast meenutab. Pidev seks ja killurebimine kõige sobimatumates olukordades muudavad romaani tegelaste käitumise psühholoogiliselt usutamatuks.

Hindest. "3" oleks justkui veidi liiga karm, sest ega "Haldjaradade ahvatlusi" lugedes ju otseselt igav ega ebameeldiv ei olnud, aga "4" oleks ilmselgelt liiga kõrge hinne, sest miinuseid oli romaanil ikka samuti kõvasti. Olgu siis "4" pika miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Henry S. Whiteheadi "Lääne-India valgus"

Mõned lood kogumikus olid päris head, ent paraku jätab Whiteheadi looming võrreldes tema kaasaegsete klassikutega, nagu Howard, Lovecraft ja Smith, suhteliselt aegunud mulje. Lääne-India folkloor ja ajalugu on kahtlemata põnevad teemad, ent autor ei suuda justkui oma tegevuskohtade võimalikku potentsiaali täiel määral ära kasutada.

"Puumees"

20. sajandi alguses Ameerika Neitsisaartel (tegu on umbes 100 000 mustanahalise elanikuga USA-le kuuluva Kariibi mere saarestikuga, mis on tänini poolkoloniaalses staatuses) oma elust kaheksa aastat veetnud ja sealses õhustikus toimuvate lugude kirjutamisele keskendunud õuduskirjaniku maakeelse kogumiku avajutt on minu meelest pigem selline müstiline olukirjeldus... hoolimata kohati dramaatilisest sündmustikust siin midagi väga õudset ei ole.

Loo minategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel Neitsisaari külastama sattunud Ameerika härrasmees Canevin. Hiljuti taanlastelt ostetud koloonias võetakse ta tema endagi jaoks üllatusena lahkelt ja suurejooneliselt vastu, sest tema kadunud vanaonu oli olnud seal tuntud suhkruroofarmi-omanik. Vanaonule kuulunud mahajäetud farmi külastades näeb Canevin ühel hetkel kummalist vaatepilti-kookospalmipuud embavat ja omaette pomisevat mustanahalist noormeest. Toimuva seletus kuulub üleloomulikku valdkonda-aga järgnevast võivad kõik huvilised juba ise lugeda, tekst on eesti keeles kättesaadav.

Nagu juba öeldud, on tekst õudusloona suhteliselt väheütlev... ja eks selliseid õuduslugusid, mille sisuks vale asja torkimine isiku poolt, kes seda mitte torkima ei peaks, ole küll ja küll kirjutatud-isegi mina, kes ma olen pigem teadusliku fantastika ning fantasy austaja, olen neid kuhjaga lugenud. Loodetavasti on kogumiku järgmised lood huvitavamad.

Autori stiili kohta veel nii palju, et teatud sarnasused tema kaasaegsete, samuti Weird Talesis oma jutte avaldanud Howardi ja Lovecraftiga on täiesti olemas.

"Williamson"

Minu meelest on see jutt nii halb, et on peaaegu hea. Idee on nii absurdne, et enamik autoritest selle peale ei tulekski. Kindlasti tuleb ära märkida loo kohatist homoerootilist kallakut-Canevini "intiimse sisuga" kiri, milles palub lesestunud Williamsonil enda juurde kolida, detailsed kirjeldused jõusaalis treenivast ja higist läikivast Williamsonist, jne.

"Chadbourne'i episood"

Minu meelest on see jutt nii halb, et on peaaegu hea. Idee on nii absurdne, et enamik autoritest selle peale ei tulekski. Kindlasti tuleb ära märkida loo kohatist homoerootilist kallakut-Canevini "intiimse sisuga" kiri, milles palub lesestunud Williamsonil enda juurde kolida, detailsed kirjeldused jõusaalis treenivast ja higist läikivast Williamsonist, jne.

"Jumala lahkumine"

Käesoleva loo näol on tegu raamjutustusega, mida Canevin kuuleb kirurgi doktor Pelletier` käest. Pelletier on oma varasema praksise käigus Haitil kohtunud kummalise ameeriklase Carswelliga. Carswell on pärast seda, kui arstid on tal väidetavalt surmava kasvaja avastanud, jätnud maha oma senise elu ja läinud Haiti metsikusse loodusse pardikütiks, saades hea klapi ka kohalike neegritega ning pühendudes nende veidratesse ebausukommetesse. Ühel päeval kaotab Carswell teadvuse ja neegrid panevad tema kallal toime kummalisi riitusi, misjärel kasvaja hakkab ennast lõpuks tunda andma ning ta on sunnitud Port au Prince`i dr Pelletier` juurde operatsioonile minema...

Lugu pole iseenesest väga halb, aga midagi vapustavat selles samuti pole ja teravusest jääb nagu puudu. Hindeks "3" tugeva plussiga.

"Cassius"

Kui eelmised Whiteheadi maakeelsest kogumikust "Lääne-India valgus" loetud õuduslood kippusid mulle suures osas jätma pigem igava- ja tuimavõitu ning ajahambale jalgu jäänud muljet, siis "Cassius" oli meeldiv üllatus, eelkõige just oma lõpplahenduse poolest. Loo temaatika meenutab väga sama autori samal aastal ilmunud "Jumala lahkumist", ent "Cassius" on teostatud hoopis teises võtmes.

Loo tegevus leiab taaskord aset Lääne-Indias ja see kujutab endast Gerald Canevini minajutustust, kes palkab oma majapidamisse Brutus Hellmani nimelise mustanahalise teenri. Brutuse kubemelt on vaja mingi kasvaja eemaldada ja Canevini kirurgist sõber Pelletier teeb selle ka ära. Veidi aja pärast leiab Canevin oma majapidamise õuelt miniatuurse Aafrika pärismaalaste hüti, mida peab laste mänguasjaks. Veidi aega hiljem ründab Brutust une pealt mingi väike kummaline olend ja närib ta jalga...

"Cassiuses" on teatud hoogsust ja teravust, mida üldiselt kipub Whiteheadi lugudes väheks jääma. Kui veel poole loo peal kõhklesin, kas selle hindeks peaks saama "3" või "4", siis pärast lõpplahenduseni jõudmist otsustasin maksimumhinde kasuks.

Lõpetuseks mainiks veel, et olin sellest, et kunagi 18.-19. sajandi vahetusel USA-s neegerorjadele ladina (konkreetselt Vana-Rooma komöödiatest pärinevaid) nimesid pandi, täiesti teadlik, aga et sarnased nimed olid (vähemalt Whiteheadi teksti uskudes) mustanahaliste seas levinud ka 20. sajandi alguse Lääne-India saartel, tuli mõningase üllatusena.

"Must Tancrede"

Seekordne Gerald Canevini minajutustus pajatab meile Lääne-Indias Saint Thomase saarel asuvast vanast hotellihoonest, milles kummitab 19. sajandi alguses Taani koloniaalvõimude poolt surnuks piinatud neegrite ülestõusu juhi Musta Tancredi vaim ehk džambii...

Autoril on õnnestunud loos Neitsisaarte õhustik päris mõnusalt edasi anda ja ka piirkonna ajaloole huvitavaid vihjeid tuua. Paraku on lool sama häda, mis mitmetel teistel Whiteheadi tekstidel-see ei jõua õieti kuhugi välja, autor ei oska lugu nii lõpetada, et see tõesti karmilt mõjuks. Ilmselt sai ta sellest ka ise aru, pannes minategelase suu läbi kirja vabanduse, et "tegu pole romantilise seiklusjutu, vaid tõestisündinud looga". Muide, loo käik, sealhulgas ka Canevini krabi-/tarantlijaht hotellis olid suhteliselt etteaimatava käiguga, vähemalt neile, kes on "Addamsite perekonna" filme näinud.

Loo hindeks "3" tugeva plussiga.

"Must elajas"

Gerald Canevini järjekordse minajutustuse keskmes on Ameerika Neitsisaartel asuv Taani võimu ajast peale mahajäetud maja, mille omanik on aastakümnete eest Šotimaale kolinud. Maja haldamine on eaka taanlasest juristi vastutusel, kes keeldub seda välja üürimast. Lõpuks üüritakse maja ühele ameeriklastest perele. Varsti pärast seda tabavad pereema võikad optilised illusioonid ja Canevin asub salapärase maja minevikuga seotut uurima...

Loo hinde osas kõhklesin mõne aja "3" ja "4" vahel, otsustades lõpuks "4-" kasuks.

"Lääne-India valgus"

Käesolevas loos satub Canevin siis mingi müstilise maali otsa, millel on kujutatud piraadi hukkamist sadakond aastat varem ja kus hukatava kujutis näib otsekui elavat...

Pean tunnistama, et kui seni on Whiteheadi looming tema maakeelse kogumiku põhjal jätnud üldiselt pigem sellise keskpärase mulje, siis käesolev lugu tundus juba päris paha. Lugu on oma pateetilisevõitu, vanamoodsa ja igava stiiliga ilmselgelt ajale jalgu jäänud ning tundub, nagu ei pärineks see mitte aastast 1927, vaid sadakond aastat varasemast ajast.

Sarnasel teemal on ka hiljem ja paremini kirjutatud, esimese asjana meenub Stephen Kingi "Maanteeviirus suundub põhja poole".

"Seitse keerdu poomisnööril"

Eelarvustaja on mind lühiromaani sisukokkuvõtte tegemise kohustusest säästnud... ütleks vaid, et on raske mõista, miks pidi autor kirjutama samal teemal (ja sama peategelasega) kaks erinevat teksti, mille võinuks vabalt ka ühendada.

Lühiromaani kohta võiks öelda sama, mis "Lääne-India valguse"-nimelise loo kohta-igav, pateetiline, justkui reaalsest kirjutamisajast sada aastat varasemast perioodist pärinev. Hinde osas otsustasin siiski lõpuks "3-" kasuks... päris nii tüütu, kui "Lääne-India valgus" "Seitse keerdu poomisnööril" minu meelest ei olnud, ehk seetõttu, et tegevust on rohkem ja õõnsat pateetilist dialoogi vähem, ka valmistavad viimased read võrreldes "Lääne-India valgusega" mõningase üllatuse.

Lõpetuseks võiks veel öelda, et "Seitsmes keerus poomisnööril" läheb Whitehead enda loodud Lääne-India pseudoajalooga mõnevõrra vastuollu. Kui loos "Must Tancred" on mainitud tegelase juhitud orjade ülestõusu toimumise ajaks aasta 1833, siis käesolevas lühiromaanis on Tancredi hukkamisega lõppenud sündmused paigutatud hoopis aastasse 1733 ehk sajandi võrra vanemasse aega. Ja piraadid aastal 1825 hukkavaks timukaks on Ajax Mendoza, kes peaks olema justkui Tancredi hukanud Achilles Mendoza pojapoeg.

"Huuled"

Kogumiku "Lääne-India valgus" lõpulugu ei seostugi üllataval kombel autori kaasajal (20. sajandi alguses) tegutseva Gerald Caneviniga, vaid räägib 19. sajandi alguse ameeriklasest orjalaevakaptenist, kes Neitsisaarte kandis seilates naisorjalt kaela hammustada saab ja veidrate sümptomite all kannatama hakkab...

Tekstis esinev sõna l`kundu meenutas kunagi ammustel aegadel Marduses ilmunud Edward Lucas White`i õudusjuttu "Lukundu", mille sisuks oli samuti neegrite nõiduse alla sattunud valge mehe kurb käekäik.

"Huuled" pole teab-mis-vapustav tekst, ent Whiteheadi kohta päris hea-loos on õudusloole vajalikku teravust ja erinevalt mõnest teisest kogumiku loost ei mõju selle stiil ajale jalgu jäänult.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Sword and the Stallion"

Kui "Tammes ja jääras" näis Corumi-sari hakkavat üha enam traditsioonilist eepilist fantasyt meenutama, siis käesoleva, kuueosalist tsüklit lõpetava romaani stiil on taas Moorcockile omane-süngetes toonides, julmavõitu, dekadentlik ja rohkelt kõiksugu jumalaid ning muid üleloomulikke olendeid sisaldav. (Üldse on Corumi-sarjas nii suured stiilierinevused, nagu oleks see kirjutatud mitme erineva autori poolt.)

"Mõõga ja täku" alguses valmistuvad endaga igavest talve kaasa toovad Fhoi Myored otsustavaks rünnakuks mabdenite ehk inimkonna valduste vastu. Inimeste olukord näib olevat lootusetu ja nii otsustabki Corum, olles kuulnud lugu tontlikust Ynys Scaithi saarest (kus on nähtud ka ta enda teisikut), saare salapärastelt elanikelt Fhoi Myorede vastu abi otsida. Seda hoolimata sõprade vastuseisust ja hoiatustest saarest eemale hoida...

Romaani hinde osas kõhklesin ma tegelikult "4" ja "5" vahel, otsustades lõpuks "5-" kasuks. Eks pikkadesse sarjadesse kuuluvate romaanide järjest lugemine mõjub veidi väsitavalt ja lõpetades pole ei tegelastest ega maailmast enam üldse nii värsket muljet kui sarja alustades (selles mõttes on eestikeelsete tõlgete lugemine isegi parem-järgmist köidet tuleb mingi aja oodata ja seetõttu ei hakka sari niiväga ära tüütama). Samas pole "Mõõgale ja täkule" ka suurt midagi ette heita. Lõpplahendus võib tunduda veidi kunstlikuna, ent samas on see klišeelikkusest kaugel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Oak and the Ram"

Kokku kuueköitelise romaanisarja viiendas osas jätkab Corum tegutsemist keskaegset Walesi meenutavas maailmas, mis on ta kodureaalsuse jaoks kauge tulevik. Romaani süžee ongi selline fantasy jaoks traditsiooniline quest... Corum peab vabastama pahalaste vangistatud ülemkuninga (kes on lisaks veel nõiduse mõju all ja peab ennast kitseks, rääkimise asemel mökitab ning ähvardab rohudieedi tõttu nälga surra) ja hankima ka pealkirjas mainitud väärismetallidest maagilised artefaktid, mis aitaksid päästa maailma kurjade hiiglaste Fhoy Myorede võimu alt.

Tegelikult on kummastav, kuidas selle pika, kahest alamsarjast koosneva romaanisarja stiil ajapikku muutub. Esimeste osade tumedates toonides sünge maagiaga täidetud maailmast, kus toimub paljusid paralleelmaailmu hõlmav võimuvõitlus erinevate jumalate vahel, pole "Tammes ja jääras" enam suurt midagi järel, ka ei rända Corum siin enam pidevalt ühest maailmast teise. Pigem hakkab kõik muutuma traditsioonilisele fantasyile omaselt selgeks ja lihtsaks-on kangelane, kes peab maailma päästmiseks ohtlikule teekonnale asuma, röövitud kuningas, pahalased, kes toovad igavese talve, jne... Kohati on selline tunne, nagu ei loekski Moorcocki, vaid Robert Jordani "Ajaratta" veidi karmimat versiooni või mingit Lloyd Alexanderi täisealistele lugejatele suunatud teost. Võrreldes sarja esimeste osadega on muidugi tegu ilmselge taandarenguga, ent tervikmulje käesolevast romaanist on siiski parem kui teise Corumi-triloogia esimesest osast ja hinne jääb seega "4" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis