Emma Jane Holloway "A Study in Silks"

Romaan (mille eestikeelne tõlkepealkiri oleks ilmselt "Etüüd siidis", sest tegu on ilmse vihjega Arthur Conan Doyle`i "Etüüdile punases") kujutab endast veidrat segu aurupungist, lodevaristokraatia elust pajatavast 19. sajandi realistlikust/psühholoogilisest kirjandusest, kriminullist ja teismelistele tüdrukutele mõeldud armuloost. Romaani tegevus toimub (aurupungile tüüpiliselt) alternatiivsel 19. sajandi lõpu Inglismaal, kus eksisteerib kõikvõimalik anakronistlik aurupunk-tehnoloogia ja toimib maagia, Suurbritannias on võimu haaranud "auruparuniteks" kutsutavad tööstusoligarhid. Peategelaseks on Sherlock Holmesi nooruke õetütar, kes on ootamatult rändtsirkusest aristokraatia sekka sattunud, lahendab kuulsa onu eeskujul miski teenijatüdruku mõrvajuhtumit, saab kistud auruparunite-vastasessse vandenõusse ja põeb keeruliste suhete pärast kahe noormehega...

Otse välja öeldes on tegu äärmiselt igava romaaniga. Ulmeline osa oleks siin justnagu ainult taustaks, autori peatähelepanu kulub ülipikkadele ballistseenidele, tundlemisele jne. Aristokraatide vegeteerimisest pajatav 19. sajandi kirjandus (nagu Puškini "Jevgeni Onegin") mõjub tänapäeval surmigavalt, käesolevas, 2013. aastal ilmunud romaanis on seda stiili aga üsna täpselt jäljendatud. Ka ei jõua romaani sündmustik õieti millenigi välja, ilmselt jõutakse olulisemate küsimusteni alles järgmistes 500-leheküljelistes köidetes... mis minust küll lugemata jäävad.

Mis hindesse puutub, siis lugemiselamuse eest saaks romaan mult "2", aga iseenesest pole ta ju halvas stiilis kirja pandud, tegu pole lihtsalt mulle sobiva raamatuga (ega soovita ma seda ka ühelegi teisele hardcore-ulmefännile). Autori sõnakasutus on äärmiselt väljapeetud ja mõned lõigud tekitasid lugedes tunde, et olen midagi sarnast lugenud mingist kahesaja aasta vanusest õudusromaanist. Nii et hindeks siis "3" pika miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss" (koost. Raul Sulbi)

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss"

Täitsa omapärane eepiline fantasylugu kummalisest maailmast, mis oleks justkui tugevalt Jaapani-pärane, ent samas mitte täielikult... Lõppkokkuvõttes jääb Loperi loost selline mulje, et tegu on kunagi tulevikus ilmuva samast maailmast rääkiva paksu tellise teaseriga, mis võib-olla sisaldab seda lugu esimese peatüki või proloogina. Igatahes on suhteliselt selge, et tegu pole kompaktse ega eraldiseisva tekstiga.

Erinevalt eelarvustajast meeldis mulle Ihalaineni "Terrakota" siiski veidi rohkem, lugu oli Loperi omast süngem, jõhkram ja terviklikuma ülesehitusega. Käesolevale loole võiks ette heita ka kerget eepilisele fantasyle omast pateetilisust, eriti Yuruki ja Kishine dialoogides. Või oleks õigem tõmmata paralleele idamaistest võitluskunstidest rääkivate filmidega, kus meister õpilasele elutarkust jagab?

Hoolimata mõningast virinast peab lõppkokkuvõttes siiski ütlema, et debüüdi kohta on lugu ikka väga tugev ja loodetavasti on Loperi järgmised lood veel paremad. Loo hindeks "4" tugeva plussiga.

Osvald Soobli "Aahe oma"

Mulle see lugu meeldis... selline armsalt julm. On mingi veider maailm-keskaegne ühiskonnakorraldus, rohtlad, antiloobid veoloomadena, inimesed ja kõiksugu muud elukad. Eriti huvitavaks leiutiseks olid katid-karvased mõistuslikud olendid, keda inimesed endaga võrdseks ei pea ja keda kasutatakse kõikvõimalikel eesmärkidel-prostituutidena kõrtsis (tekstis käis jutt ainult naiskattidest, kas meeskatte ka olemas oli, seda teada ei saanudki), töötegijate, gladiaatorite ning üllatus-üllatus-lihaloomadena. Eriti just viimane detail tundub lugedes ebainimlikult julmana, samas pole autori eesmärgiks kindlasti lugeja šokeerimine, tekst on pigem selline muhe seikluslik pajatus maailmast, kus sarnaseid asju võetaksegi loomulikult. Eks ulme üks eesmärke olegi selliste situatsioonide loomine, mida reaalses elus ette ei tule ja sellega on Soobel käesolevas loos minu meelest päris hästi hakkama saanud, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks.

Meelis Pihla "Vastuoksa"

Salaajalooline teslapunk kõlab žanrina kahtlemata huvitavalt, ent selle loo teostus mulle väga ei meeldinud, liiga palju seoseid ja vandenõuteooriaid lühikesse juttu kuhjatud. Globaalsed vandenõud ja ajaloo kujundamised Noor-Eesti ning Siuru osalusel... mnjah, pole just väga tõsiseltvõetav. Oma osa mängib muljes ilmselt ka see, et ehkki olen kuulnud nii Jaan Oksast kui ka mainitud rühmitustest, pole eesti kirjanduslugu mulle kunagi erilist huvi pakkunud.

Andrei Samoldini "Joroski öö"

Provokatiivselt ja veidi jõhkralt mõjuv lugu Eesti-Setu sõjast ehk maailmast, kus Seto Kuningriigist on kujunenud midagi Abhaasia või Donetski RV sarnast... Seoses praegu Donbassis toimuva sõjaga mõjub lugu suhteliselt päevakajaliselt. Eks lugusid tulevastest konfliktidest Venemaaga ole Eestis kirjutatud varemgi, ent setu mõõtme sissetoomine on Samoldini poolt päris originaalne lahendus. Hinde osas otsustasin maksimumi kasuks, peamiselt teema ja tegevusmaailma huvipakkuvuse tõttu.

Piret Jaaksi "Varjutaimed"

Lugu algab nagu suvaline düstoopia, milletaolisi on loetud küll ja küll-steriilne tulevikumaailm pärast mingit katastroofi, end õnnetuna tundvad ning närvilised inimesed... Kuskilt on see kõik väga-väga tuttav, Bradbury, Dicki või mõne Skandinaavia autori loomingust. Lugu toimiks sellise suhteliselt igava readüstoopiana ja teeniks ilmselt "3" ära, ent ühel hetkel läheb see veel ebameeldivamaks...

Tänapäeva Eesti ühiskonnas on õige mitmeid ebameeldivaid asju ja üks neist on kahtlemata "maalähedase" mõtteviisi pealesurumine. Metsik loodus ja värske õhk on kahtlemata toredad asjad, ent eks oma eelised ole ka linnaelul. Seda agraarse mõtteviisi kuulutajad paraku ei tunnista, püüdes oma "maalähedust" kõigile kaasmaalastele peale sundida. Ja paraku on Jaaksi jutt lõppkokkuvõttes täpselt selline-kuri valitsus ajab inimesed ülevõimendatud ohuga ähvardades linna, linnaelanikud on ebastabiilsed alkohoolikud ja narkarid, kes sisustavad oma aega tobedaid telesaateid vaadates, maale tagasi minnes leiab kontakti oma "juurtega"... Elu linnas on kujutatud millegi äärmiselt värdjalikuna, maaelu puhul aga piirdutakse idülliliste suviste looduspildikestega (kui kaua selline aeg Eestis aasta jooksul üldse kestab?). Ja vat see ülevõimendatud tendentslik agraarpropaganda tõmbabki mu jaoks loo hinde "2" peale.

Üht düstoopilise loo ideed pole minu teada eesti autorid veel kasutanud. Lugu sellest, kuidas Eestis tuleb võimule kohalik Pol Pothi analoog, kes selleks, et inimesi "õigete eestlastena" "loomuliku elustiili" juurde tagasi juhtida, nad vägisi maale orjatööle ajab. Ma ei tea, kes sellise loo valmis kirjutaks, ent igasuguste "vanaema talu" järele õhkamiste kõrval mõjuks see nagu sõõm värsket õhku...

Helen Käiti "Must palee"

Lugu fiktiivsest kuskil soojas meres asuvast Melianore`i saarest, kust leitakse veidrad püramiidid ja arheoloogiatudengitest, kes seal uurimistöid tehes sekeldustesse satuvad...

"Must palee" jätab justkui anakronistliku mulje, selliseid lugusid kirjutati kuskil 50-60 aastat tagasi. Kui loo algus toob silme ette Lovecrafti loomingu, siis ajapikku selgub, et tegu on ikkagi SF-iga. Autoritutvustuses on Käit ühe oma lemmikuna maininud Simmonsit ja eks "Hyperioni" mõjutusi (Ajasargad!) ole ka sellest loost tugevalt näha... Tegelaskujudele ja dialoogidele võinuks tõesti rohkem värvi anda, need mõjuvad kuidagi üheplaaniliselt.

Olen juba pikemat aega mõelnud, et Baasis võiks hinnata tekste hoopis kuuepallisüsteemis-liiga palju on neid teoseid, mille hinne jääks justkui kuhugi "3" ja "4" vahele. Nii ka käesolev lugu, mille hindeks olgu siis "3" tugeva plussiga.

Keelekasutuse osas tahaks veel mainida, et vähemalt mulle jätab tekstis parema mulje, kui järkarve ei kirjutata numbritega, vaid sõnadega (5-aastane vs. viieaastane). Aga eks see ole rohkem keeletoimetamise küsimus...

Helen Käiti "Kuu kättemaks"

Lugu meenutab halvemas mõttes Tarlapi loomingut-idee ja süžee, mis pärineksid justkui aastast 1950 (kusjuures Tarlapi loomingus mõjuvad sarnased lood vat et isegi tuumapungilikult ja stiilselt, Käiti loo kohta seda aga öelda ei saa) ning primitiivne viha suurkorporatsioonide vastu.

Üldiselt, tekst logiseb igast otsast. Muuhulgas jääb arusaamatuks, miks see kohalik mõistuslik eluvorm oma kättemaksuga aastakümneid venitas, kui ta juba enne minotauriumi avastamist astronaute takistada püüdis-ja miks need katsed astronautide takistamiseks nii mannetud olid. Rääkimata sellest, et tervele inimkonnale strateegiliselt tähtsaid kaevandusi Kuul ei jäetaks mingite korporatsioonide "eraasjaks", millesse valitsused ei sekku, ja paljudest muudest logisevatest detailidest, mida kõiki ei viitsi siinkohal üles lugeda. Ja see lõpp... mida see "puänt" täpselt pidi tähendama?

Jüri Kallase "Ma ka ujun"

Lugu, mis näeks ilmselt kinolinal splatter-komöödiana lõbusamgi välja kui paberil. Kana kujutamine personifitseeritud intelligentse olendina polnud minu meelest parim valik, sest see tekitas liiga palju küsimusi tema tegevuse motiivide kohta-parem oleks olnud piirduda tundmatu kolli ohvriks langevate sõprade vaatenurgaga.

Maniakkide Tänava "See maailm on mulle!"

Pärast mõningat kaalumist otsustasin maksimumhinde kasuks. Ega selles 20. sajandi keskpaiga autorite stiilis kirjutatud loos ju midagi üllatavat ei ole ja lugedes oli kogu aeg tunne, et kõik see tuleb nagu väga tuttav ette... Näib, et Mant pole selle looga endale just väga kõrgeid eesmärke seadnud ja kohati tundub, et ehk ongi lugu kirjutatud spetsiaalselt jutuvõistluse tarbeks-selline "lollikindel" süžee, mis erinevalt kasvõi splätterist ei tohiks kellegi maitseeelistusi riivata. Aga sellisena on see lugu vägagi hästi teostatud. Selles, et tekstile järgneb mingi suurem tsükkel samast maailmast, ma erinevalt eelarvustajast millegipärast kahtlen, ehkki ise selle kohta mingit infot ei oma.

Tea Roosvaldi "Küljeluust ja lihast"

Heinrich Weinbergi "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"

Rahulikus tempos kulgev lugu, milles peategelase isikust või sündmustikust tähtsam on omapärase võõrmaailma, Yellowstone`i planeedi kirjeldus. Jah, Herberti "Düüni" meenutab see maailm tõesti äärmisel määral. Kiiliteema oli hea leid ja eks ole ju tuntud fakt, et kunagi dinosauruste vms ajal eksisteerisid hiiglaslikud kiilid ka Maal, minu mälu järgi oli sarnast motiivi kasutatud ka Obrutšovi "Plutoonias".

Peategelase Wisconsini Ülikooli taust tundus tõesti veidi põhjendamatu, samas oli kogu see tegevusmaailm ju suhteliselt multikultuurne ja kaugeltki mitte ülemäära Ameerika-keskne (ülejäänud etteheiteid eelmises arvustuses ma isegi ei vaevu kommenteerima). Mis minu jaoks loo hinde "4" peale tõmbab, on just see, et ega peale huvitava maailma siin suurt midagi polegi-selline rahulik heietus. Mõnusa detailina on TÜ-s õppinud autor toonud sisse ka akadeemilistes ringkondades levinud paranoilise plagiaadifoobia teema.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Steel Tsar"

Triloogia kolmandas romaanis satub Moorcocki (sedapuhku kirjaniku enda, mitte ta fiktiivse vanaisa) kätte "Ajanomaad" Bastable`i järjekordne käsikiri. Bastable ei pääsenud Musta Attila maailmast lahkudes ikkagi oma koju, vaid sattus järjekordsesse aurupungilikku alternatiivreaalsusse. Teatud määral meenutab see maailm "Õhusõjapealikus" kirjeldatut ja on ka märksa realistlikum ning usutavam kui "Maismaa leviaatani" tegevusmaailm. I maailmasõda pole toimunud ja õhutranspordiks kasutatakse laialdaselt tsepeliine. Ent rahust ja stabiilsusest on see maailm kaugel, aasta on 1941 ning Kagu-Aasias seiklev Bastable satub ootamatult sõjakeerisesse, kui hiina natsionalistide poolt Hiroshimale tehtud tuumarünnakust raevunud jaapanlased alustavad sõda Euroopa päritolu koloniaalvõimude vastu Aasias. Jaapani õhulaevastik teeb maatasa Briti Singapuri (ilmne vihje Singapuri lahingule II maailmasõjas), kus ka Bastable`il on sel hetkel ebaõnn viibida. Pärast rohkeid seiklusi India ookeani piirkonnas satub ta lõpuks jaapanlaste kätte vangi, ent põgeneb vangilaagrist Venemaale, mis on samuti Jaapaniga sõjas, kus asub teenima kohalikus õhulaevastikus.

Venemaa on selles maailmas kõrgelt arenenud ja suhteliselt normaalne riik. 1905. aasta revolutsioon on lõppenud edukalt ja toonud võimule Kerenski valitsuse, mis püsib võimul ka 1941. aastal. Siiski on tegu suure impeeriumiga, mille valdused ulatuvad koguni Kesk-Euroopani, Tšehhi aladeni. Lisaks jaapanlastele ohustab Vene riiki paraku ka kasakate mäss, kes on 1905. aastal Kerenski võimule aidanud, ent leiavad, et too pole neid pärast seda piisavalt õiglaselt kohelnud. Mässuliste kasakate eesotsas seisab endine Gruusia preester, "Terastsaar" Džugašvili, kes varjab oma nägu teraskiivriga ja ühendab oma kasakatearmee ideoloogias õigeusu radikaalse slavofiilse sotsialismiga, mis vastandub Kerenski valitsuse mõõdukamale läänemeelsele sotsialismile. Õhulaev, millel Bastable teenib, kaaperdatakse Džugašvili liitlase poolt, kelleks osutub tema varasem tuttav Jaapani vangilaagrist, ukrainlasest anarhist Nestor Mahno...

Romaani sisukokkuvõte kõlab äärmiselt huvitavalt, samas selgub lugedes, et tal on õige mitmeid puudusi. Esiteks kipub romaani esimene, Lõuna-Aasias tomuva tegevusega pool veidi venima, eriti just see osa, kus Bastable passib sõja tõttu muust maailmast ära lõigatud ja ka "Õhusõjapealikust" tuntud Rowe`i saarel India ookeanis. Kui romaan on nagunii äärmiselt õhuke, riivavad igasugused venimised seda teravamalt silma. Teiseks Venemaa ja sealsete elanike kirjeldused-Moorcocki nägemuses ei erine Ida-Euroopa ning Kaukaasia rahvad oma olemise või jutuga kuigivõrd inglastest. Mõned episoodid olid eriti tobedad-näiteks koht, kus Džugašvili norib mässuliste söömingul Mahno anarhistliku mõtteviisi kallal, Mahno teatab ühel hetkel, et "Vabandust, näib, et ma ei saa oma einet nautida" ja lahkub söömingult-väljapeetud käitumine, mis toob pigem silme ette Briti härrasmeeste klubi. Teiseks kummaliseks kohaks oli stseen, kus Bastable`i ülemus Vene õhulaeval räägib alluvatega "venelastele omase vastutulelikkusega" inglise keeles, et Bastable ka ikka aru saaks...

Samas, ega romaan iseenesest ju paha polnudki ja lõpplahendus mulle meeldis. Kahtlemata on positiivne ka see, et triloogia kolmandas romaanis on Moorcock lõpetanud surnud hobuste (ehk siis kolonialismi ja rassismi) peksmise ning asunud lahkama sotsialismi ja anarhismi puudutavaid teemasid. ("Koloniaalvõimu kriitika" mõjub tänapäeval lugedes tõesti peaaegu sama anakronistlikult kui näiteks "kriitika aadli ja vaimulike eesõiguste ning seisusevahede suhtes"). Hea idee oli ka see, et igas maailmas kasutatakse esimesena tuumarelva just Hiroshima vastu, ent igal pool erinevatel asjaoludel.

Triloogia kokkuvõtteks: idee on veidi parem kui teostus, usun, et mõni teine kirjanik oleks sarnase idee põhjal midagi märksa vägevamat kirjutanud. Moorcocki stiil on kohati rabe, hüplik ja teemakäsitlus väga Briti-keskne-usun, et vihjed Singapuri ründamisele (Briti vägede suurim katastroof II maailmasõjas) või erinevatele kohtadele Londonis ei ütleks enamikule Eesti lugejatest suurt midagi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Land Leviathan"

"Ajanomaadi"-triloogia teine raamat algab taas Moorcocki vanaisa fiktiivse minajutustusena. See inglise härrasmees on pärast oma nurjunud katseid Oswald Bastable`i tulevikurännu-jutustust trükis avaldada teeninud seltskonnas ära poolhullu veidriku kuulsuse ja otsustab lõpuks minna ohtlikule reisile Hiinasse, otsima jälgi "Ajanomaad" Bastable`ist. Konkreetselt saab tema sihtkohaks Koidiku Org, kus triloogia esimeses osas kirjeldatud 1973. aasta maailmas asus anarhokommunistlike mässuliste salajane linn.

Xinhai revolutsiooni järgne Hiina on ohtlik ja segane paik-koloniaalvallutustest räsitud kunagises võimsas impeeriumis käib kodusõda, maa on jagatud erinevate röövellike relvarühmituste vahel. Koidiku Orgu otsiva Moorcocki ohtliku rännaku kirjeldus võtab enda alla umbkaudu esimese veerandi romaanist. Lõpuks ilmub ootamatult välja "Õhusõjapealikust" tuttav Una Persson, kes oma võitlussalgaga osutub Moorcocki elupäästjaks ja toimetab ta Koidiku Orgu, mis jätab 1973. aasta utoopilise tulevikulinnaga võrreldes kaunikesti armetu mulje. Sealt leiab Moorcock ka Bastable`i uutest seiklustest pajatava käsikirja...

Moorcockiga üksildasel India ookeani saarel 1903. aastal kohtunud Bastable jõudis järeldusele, et pole siiski oma kodumaailmas, vaid et Moorcocki maailm erineb tema omast mõningates detailides. Nii rändaski ta tagasi Kirde-Indiasse Teku Benga templisse, kus ta dimensioonirännud olid alguse saanud, ent sattus lõppkokkuvõttes hoopis uude maailma. Selles maailmas oli 1870-ndatel aastatel tänu ühele geniaalsele leiutajale toimunud ülikiire tehniline areng, mis aga paraku viis laastava sõjategevuseni suurvõimude vahel, milles kasutati hiiglaslikke sõjamasinaid ja bioloogilisi relvi. Nii leiabki Bastable ennast 1904. aasta maailmast, kus Lääne tsivilisatsioon on varemeis. Bastable`il õnnestub pääseda Indiast (millele lisaks Briti armee riismetele konkureerivad ka venelased ja araablased) pärast rohkeid seiklusi laastatud Euroopasse. Kogu maailm pole kaugeltki varemeis, lisaks Austraalia-Jaapani liidule on suurvõimudeks kujunenud Ashanti impeerium Aafrikas (mille eesotsas on valgeid vihkav endine USA neegerori Cicero Hood ehk Must Attila) ja Mahatma Gandi juhitud Bantustan. Hiiglaslikke sõjamasinaid omav Must Attila näib ähvardavat kõik valged hävitada või orjastada ja nagunii rängalt purustatud läänemaailma kohale kerkib uus, sedapuhku täieliku hävingu oht...

Minu meelest on käesolev romaan veidi nõrgem kui triloogia esimene osa. Kompositsioon on sutsu tasakaalust väljas (veerand raamatust kulub Moorcocki iseenesest vägagi huvitavalt kirja pandud, ent ülejäänud sündmustikuga vaid nõrgalt haakuva Hiina-reisi kirjelduse peale), teiseks on tegevusmaailm suhteliselt usutumatu-kasvõi tehnoloogilise läbimurde toimumine vaid tänu ühele teismelisele geeniusele.

Samas on tegu hea näitega sellest, kuidas 1974. aastal ilmunud teos võib ajapikku hoopis teise tähendusvarjundi omandada. Romaan peaks ilmselgelt vihjama 20. sajandi alguse rassistlikele ulmeromaanidele (a la Hans Dominiki looming), mis keskendusid superrelvi omavate valgete kangelaste võitlusele "musta või kollase ohu" vastu. Moorcock pöörab kogu kontseptsiooni tagupidi, tema maailmas on valged mandunud põlastusväärseteks barbariteks ja karm ent õiglane Must Attila toob nad oma sõjamasinatega tagasi tsivilisatsiooni rüppe (Arvamus, et hiiglaslikest monoliitsetest sõjamasinatest võiks praktilises sõjategevuses suurt kasu olla, näis sadakond aastat tagasi olevat väga levinud arvamus ja eks sõna "leviaatan" selliste seadeldiste kohta pärinebki ühest H. G. Wellsi loost). Häda on selles, et pea 40 aastat hiljem jätab see valgete rassistide tõrvamine pigem "poliitiliselt korrektse" kui lahedalt originaalse mulje (Martin Helme austajatele seda raamatut ei soovitaks), lahingustseenid aga toovad koloniaalajastu ammuunustatud rassistlike kirjanike asemel silme ette pigem mecha-märuli mõnest Jaapani multikast. Nii on romaani esialgne mõte tänase lugeja jaoks täiesti kaduma läinud.

Positiivse külje pealt peaks mainima lahedat aurupunk-maailma ja kõikvõimalikke ulmelisi seadeldisi (kasvõi maa-aluseid käike kaevavad ja nende kaudu liikuvad "mutid"-tehnika, milletaolist meie maailmas veel polegi). Lõppkokkuvõttes võib öelda, et hoolimata veidrast kompositsioonist, ebausutavusest ja veidi aegunud-õõnsast muljest kõlbab raamat täitsa lugeda ning hinde osas otsustasin ma koguni "4" kasuks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Warlord of the Air"

"Ajanomaadi"-triloogia näol on tegu seni Baasi arvustajate tähelepanuta jäänud varase aurupungiga. Nii varasega, et ilmumise ajal seda keegi aurupungiks ei nimetanud-polnud veel küberpunki, mille järgi sõna "aurupunk" hiljem loodi.

Romaani "raami" esitab Eesti lugejale Elricu-lugude järgi tuntud Moorcock oma nimekaimust vanaisa jutustusena, kes 1903. aastal maailmast äralõigatud India ookeni saarel närve puhkab. Igavlema kippuv mees tutvub ootamatult oopiumisõltlasest laevajänese Oswald Bastable`iga. Endine Briti armee ohvitser Bastable nõustub lõpuks jutustama Moorcockile loo põhjustest, mis on ta nii kohutava allakäiguni viinud.

Aasta varem teenis Bastable Kirde-Indias ja osales Briti armee saadikuna läbirääkimistel kummalise sõjalis-teokraatliku Himaalaja väikeriigi võimudega. Läbirääkimiste käigus rünnati Briti esindust ja vaenlaste eest veidrasse Tulevase Buddha Templisse põgenenud Bastable löödi mingi salapärase jõu poolt uimaseks. Üles ärgates leidis ta end templi varemeis ja sealt välja komberdanult avastas end aastast 1973. (Peategelase sattumine tulevikku meenutas mulle väga Philip Francis Nowlani lühiromaanis "Armaggedon 2419 A.D." kirjeldatut, üldse on Moorcock käesolevas romaanis paljuski 19.-20. sajandi vahetuse ulmekirjanike stiili järginud).

1973. aasta ei meenuta just eriti sama perioodi reaalses ajaloos, pigem on see maailm, milletaolist võinuks tulevikuna ette kujutada 20. sajandi algusaastate kiire progressi ja rahu perioodil. Maailmasõdu pole toimunud ja maailm on endiselt suurte koloniaalimpeeriumide võimu all. Eksisteerivad tehnilised erinevused reaalsest maailmast-õhutranspordiks kasutatakse heeliumi abil õhus püsivaid tsepeliine, millel on ka kõrguse hoidmiseks algelised pardaarvutid, autod liiguvad bensiini asemel aurujõul, monorelsid on muutunud üldlevinud transpordivahendiks jne. Bastable on sellest "utoopilisest" tulevikumaailmast (detailsed kirjeldused suurepärase tulevikuühiskonna kohta pärineksid justkui Wellsi "Inimjumalatest" või mõnest muust tema romaanist) algul tohutult vaimustuses ja leiab endale ka tulusa tööotsa luksuslikul reisitsepeliinil. Paraku hakkab Bastable`i idülliline elu heakorrastatud tulevikumaailmas (mille ainsaks probleemiks näivad olevat reaalsusest lahtikistud marginaalsete äärmusrühmituste terrorirünnakud) mingil hetkel vägisi košmaariks kiskuma ja utoopia varjust terendama düstoopia...

Kohati jätab Bastable`i jutustus veidi tuima mulje (kogu ta elu jääb maha aastasse 1902 ja ta ei maini kordagi, et kasvõi lahutatus lähedastest või sõpradest teda kurvastaks) ning tekib küsimus, et kuidas täiskasvanud mees küll maailma nii mustvalgelt näeb ning ennast igasugustest ideoloogiatest nii kergesti mõjutada laseb, tekkisid isegi mõningad paralleelid Gluhhovski "Metro 2033" Artjomiga. Samas ei tasu unustada, et Moorcock esitab kogu loo meile Edwardi-aegse sõjaväelasest Briti härrasmehe minajutustusena ja tolles aegruumis oli ilmselt kombeks oma kõiki mõtteid ning tundeid mitte välja näidata, mistõttu Bastable mõjubki veidralt külma ja samas infantiilsena. Ka on romaan rõhutatult poliitiline, autor on keskendunud just Briti koloniaalvõimu kuritarvituste hukkamõistmisele. Seaduskuuleka konservatiivi vaatenurk tulevikumaailmas toimuvale asendub aegamööda revolutsioonilise anarhokommunisti omaga. Anarhistist ulmekirjaniku romaani poliitilist suunitlust võiks ju kohati pidada vasakpoolseks-Ronald Reaganit on näiteks kujutatud erilise värdjana (imestasin algul, et mida teeb 1971. aastal ilmunud romaanis Reagan, ent siis turgatas mulle, et toona oli ta ju tuntud sõjavastaseid hipisid kiusanud California kubernerina), imekombel Hiinas saja-aastaseks elanud Vene revolutsionäär Uljanov on aga selline mõnus, veidi seniilne taadike. Samas on lõppkokkuvõttes näha, et ega Moorcock kedagi ega midagi lõplikult ei toeta.

Ja muidugi on romaan rõhutatult britilik... alates arveteklaarimisest imperialistliku minevikuga ja lõpetades mingite Londoni kohtade kirjeldustega, mis ilmselt lugejale midagi ütlema peaksid.

Kokkuvõttes: mulle raamat meeldis-nagu midagi eriliselt head ei oska välja tuua, aga midagi olulist puudu ka ei jäänud ja miski ei häirinud. Suhteliselt õhuke raamat, kiire ja lobe lugemine (eriti värskendav pärast enda Jasper Fforde`i romaanist läbipuurimist). Romaani esimene pool kippus ehk veidi venima ja liiga detailsetesse kirjeldustesse laskuma, ent hiljem läks tekst märksa huvitamaks, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jasper Fforde'i "Eyre'i juhtum"

Minu meelest oli tegu paraja jamaga. Autor on loonud absurdse maailma ja paigutanud sellesse veidralt klišeelikud tegelased (tubli naispolitseinik ja justkui vanast koomiksiraamatust väljakaranud kurjam), ent seejuures on head huumorit romaanis vähem kui suvalises Pratchetti Kettamaailma-sarja köites... asjaolu mis eristab Fforde`i tugevalt ka tagakaanel mainitud Adamsist ja Wodehouse`ist. Kui juba nii absurdsest maailmast kirjutada, siis võiks seda teha vähemalt säravalt ja vaimukalt, ent Fforde`i romaan oli äärmiselt tüütu lugemine. Autor on kahtlemata tark inimene ja inglise klassikalises kirjanduses väga tugev, ent romaani teostus mulle absoluutselt ei meeldi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Väikemees"

Nagu mõnest eelnevast arvustusest näha, tekitab Strugatskite looming päris paljudes Eesti lugejates mingeid vastandlikke äärmuslikke tundeid-kas peetakse iga nende poolt kirja pandud rida kuidagi pühaks ja eriliseks või siis manatakse nende loomingut tervikuna kui aegunud-nõukogulikku. Minu enda seisukoht jääb kuhugi sinna vahepeale-mõnest raamatust, nagu "Asustatud saar", on väga head mälestused, mõni teine paneb tagantjärele meenutades pigem õlgu kehitama... Eks need lugemismälestused jäävad praegu ka valdavalt juba suhteliselt kaugesse aega, kuhugi 10-15 aasta tagusesse perioodi, mil sai loetud "Maksim Kammereri triloogiat", romaani "Raske on olla jumal" ja paljusid teisi asju. Samas pean tunnistama, et midagi spetsiifiliselt ebameeldivat nende stiilis minu jaoks pole.

"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.

Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis