Mann Loperi "Meister ja õpipoiss"
Täitsa omapärane eepiline fantasylugu kummalisest maailmast, mis oleks justkui tugevalt Jaapani-pärane, ent samas mitte täielikult... Lõppkokkuvõttes jääb Loperi loost selline mulje, et tegu on kunagi tulevikus ilmuva samast maailmast rääkiva paksu tellise teaseriga, mis võib-olla sisaldab seda lugu esimese peatüki või proloogina. Igatahes on suhteliselt selge, et tegu pole kompaktse ega eraldiseisva tekstiga.
Erinevalt eelarvustajast meeldis mulle Ihalaineni "Terrakota" siiski veidi rohkem, lugu oli Loperi omast süngem, jõhkram ja terviklikuma ülesehitusega. Käesolevale loole võiks ette heita ka kerget eepilisele fantasyle omast pateetilisust, eriti Yuruki ja Kishine dialoogides. Või oleks õigem tõmmata paralleele idamaistest võitluskunstidest rääkivate filmidega, kus meister õpilasele elutarkust jagab?
Hoolimata mõningast virinast peab lõppkokkuvõttes siiski ütlema, et debüüdi kohta on lugu ikka väga tugev ja loodetavasti on Loperi järgmised lood veel paremad. Loo hindeks "4" tugeva plussiga.
Osvald Soobli "Aahe oma"
Mulle see lugu meeldis... selline armsalt julm. On mingi veider maailm-keskaegne ühiskonnakorraldus, rohtlad, antiloobid veoloomadena, inimesed ja kõiksugu muud elukad. Eriti huvitavaks leiutiseks olid katid-karvased mõistuslikud olendid, keda inimesed endaga võrdseks ei pea ja keda kasutatakse kõikvõimalikel eesmärkidel-prostituutidena kõrtsis (tekstis käis jutt ainult naiskattidest, kas meeskatte ka olemas oli, seda teada ei saanudki), töötegijate, gladiaatorite ning üllatus-üllatus-lihaloomadena. Eriti just viimane detail tundub lugedes ebainimlikult julmana, samas pole autori eesmärgiks kindlasti lugeja šokeerimine, tekst on pigem selline muhe seikluslik pajatus maailmast, kus sarnaseid asju võetaksegi loomulikult. Eks ulme üks eesmärke olegi selliste situatsioonide loomine, mida reaalses elus ette ei tule ja sellega on Soobel käesolevas loos minu meelest päris hästi hakkama saanud, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks.
Meelis Pihla "Vastuoksa"
Salaajalooline teslapunk kõlab žanrina kahtlemata huvitavalt, ent selle loo teostus mulle väga ei meeldinud, liiga palju seoseid ja vandenõuteooriaid lühikesse juttu kuhjatud. Globaalsed vandenõud ja ajaloo kujundamised Noor-Eesti ning Siuru osalusel... mnjah, pole just väga tõsiseltvõetav. Oma osa mängib muljes ilmselt ka see, et ehkki olen kuulnud nii Jaan Oksast kui ka mainitud rühmitustest, pole eesti kirjanduslugu mulle kunagi erilist huvi pakkunud.
Andrei Samoldini "Joroski öö"
Provokatiivselt ja veidi jõhkralt mõjuv lugu Eesti-Setu sõjast ehk maailmast, kus Seto Kuningriigist on kujunenud midagi Abhaasia või Donetski RV sarnast... Seoses praegu Donbassis toimuva sõjaga mõjub lugu suhteliselt päevakajaliselt. Eks lugusid tulevastest konfliktidest Venemaaga ole Eestis kirjutatud varemgi, ent setu mõõtme sissetoomine on Samoldini poolt päris originaalne lahendus. Hinde osas otsustasin maksimumi kasuks, peamiselt teema ja tegevusmaailma huvipakkuvuse tõttu.
Piret Jaaksi "Varjutaimed"
Lugu algab nagu suvaline düstoopia, milletaolisi on loetud küll ja küll-steriilne tulevikumaailm pärast mingit katastroofi, end õnnetuna tundvad ning närvilised inimesed... Kuskilt on see kõik väga-väga tuttav, Bradbury, Dicki või mõne Skandinaavia autori loomingust. Lugu toimiks sellise suhteliselt igava readüstoopiana ja teeniks ilmselt "3" ära, ent ühel hetkel läheb see veel ebameeldivamaks...
Tänapäeva Eesti ühiskonnas on õige mitmeid ebameeldivaid asju ja üks neist on kahtlemata "maalähedase" mõtteviisi pealesurumine. Metsik loodus ja värske õhk on kahtlemata toredad asjad, ent eks oma eelised ole ka linnaelul. Seda agraarse mõtteviisi kuulutajad paraku ei tunnista, püüdes oma "maalähedust" kõigile kaasmaalastele peale sundida. Ja paraku on Jaaksi jutt lõppkokkuvõttes täpselt selline-kuri valitsus ajab inimesed ülevõimendatud ohuga ähvardades linna, linnaelanikud on ebastabiilsed alkohoolikud ja narkarid, kes sisustavad oma aega tobedaid telesaateid vaadates, maale tagasi minnes leiab kontakti oma "juurtega"... Elu linnas on kujutatud millegi äärmiselt värdjalikuna, maaelu puhul aga piirdutakse idülliliste suviste looduspildikestega (kui kaua selline aeg Eestis aasta jooksul üldse kestab?). Ja vat see ülevõimendatud tendentslik agraarpropaganda tõmbabki mu jaoks loo hinde "2" peale.
Üht düstoopilise loo ideed pole minu teada eesti autorid veel kasutanud. Lugu sellest, kuidas Eestis tuleb võimule kohalik Pol Pothi analoog, kes selleks, et inimesi "õigete eestlastena" "loomuliku elustiili" juurde tagasi juhtida, nad vägisi maale orjatööle ajab. Ma ei tea, kes sellise loo valmis kirjutaks, ent igasuguste "vanaema talu" järele õhkamiste kõrval mõjuks see nagu sõõm värsket õhku...
Helen Käiti "Must palee"
Lugu fiktiivsest kuskil soojas meres asuvast Melianore`i saarest, kust leitakse veidrad püramiidid ja arheoloogiatudengitest, kes seal uurimistöid tehes sekeldustesse satuvad...
"Must palee" jätab justkui anakronistliku mulje, selliseid lugusid kirjutati kuskil 50-60 aastat tagasi. Kui loo algus toob silme ette Lovecrafti loomingu, siis ajapikku selgub, et tegu on ikkagi SF-iga. Autoritutvustuses on Käit ühe oma lemmikuna maininud Simmonsit ja eks "Hyperioni" mõjutusi (Ajasargad!) ole ka sellest loost tugevalt näha... Tegelaskujudele ja dialoogidele võinuks tõesti rohkem värvi anda, need mõjuvad kuidagi üheplaaniliselt.
Olen juba pikemat aega mõelnud, et Baasis võiks hinnata tekste hoopis kuuepallisüsteemis-liiga palju on neid teoseid, mille hinne jääks justkui kuhugi "3" ja "4" vahele. Nii ka käesolev lugu, mille hindeks olgu siis "3" tugeva plussiga.
Keelekasutuse osas tahaks veel mainida, et vähemalt mulle jätab tekstis parema mulje, kui järkarve ei kirjutata numbritega, vaid sõnadega (5-aastane vs. viieaastane). Aga eks see ole rohkem keeletoimetamise küsimus...
Helen Käiti "Kuu kättemaks"
Lugu meenutab halvemas mõttes Tarlapi loomingut-idee ja süžee, mis pärineksid justkui aastast 1950 (kusjuures Tarlapi loomingus mõjuvad sarnased lood vat et isegi tuumapungilikult ja stiilselt, Käiti loo kohta seda aga öelda ei saa) ning primitiivne viha suurkorporatsioonide vastu.
Üldiselt, tekst logiseb igast otsast. Muuhulgas jääb arusaamatuks, miks see kohalik mõistuslik eluvorm oma kättemaksuga aastakümneid venitas, kui ta juba enne minotauriumi avastamist astronaute takistada püüdis-ja miks need katsed astronautide takistamiseks nii mannetud olid. Rääkimata sellest, et tervele inimkonnale strateegiliselt tähtsaid kaevandusi Kuul ei jäetaks mingite korporatsioonide "eraasjaks", millesse valitsused ei sekku, ja paljudest muudest logisevatest detailidest, mida kõiki ei viitsi siinkohal üles lugeda. Ja see lõpp... mida see "puänt" täpselt pidi tähendama?
Jüri Kallase "Ma ka ujun"
Lugu, mis näeks ilmselt kinolinal splatter-komöödiana lõbusamgi välja kui paberil. Kana kujutamine personifitseeritud intelligentse olendina polnud minu meelest parim valik, sest see tekitas liiga palju küsimusi tema tegevuse motiivide kohta-parem oleks olnud piirduda tundmatu kolli ohvriks langevate sõprade vaatenurgaga.
Maniakkide Tänava "See maailm on mulle!"
Pärast mõningat kaalumist otsustasin maksimumhinde kasuks. Ega selles 20. sajandi keskpaiga autorite stiilis kirjutatud loos ju midagi üllatavat ei ole ja lugedes oli kogu aeg tunne, et kõik see tuleb nagu väga tuttav ette... Näib, et Mant pole selle looga endale just väga kõrgeid eesmärke seadnud ja kohati tundub, et ehk ongi lugu kirjutatud spetsiaalselt jutuvõistluse tarbeks-selline "lollikindel" süžee, mis erinevalt kasvõi splätterist ei tohiks kellegi maitseeelistusi riivata. Aga sellisena on see lugu vägagi hästi teostatud. Selles, et tekstile järgneb mingi suurem tsükkel samast maailmast, ma erinevalt eelarvustajast millegipärast kahtlen, ehkki ise selle kohta mingit infot ei oma.
Tea Roosvaldi "Küljeluust ja lihast"
Heinrich Weinbergi "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles peategelase isikust või sündmustikust tähtsam on omapärase võõrmaailma, Yellowstone`i planeedi kirjeldus. Jah, Herberti "Düüni" meenutab see maailm tõesti äärmisel määral. Kiiliteema oli hea leid ja eks ole ju tuntud fakt, et kunagi dinosauruste vms ajal eksisteerisid hiiglaslikud kiilid ka Maal, minu mälu järgi oli sarnast motiivi kasutatud ka Obrutšovi "Plutoonias".
Peategelase Wisconsini Ülikooli taust tundus tõesti veidi põhjendamatu, samas oli kogu see tegevusmaailm ju suhteliselt multikultuurne ja kaugeltki mitte ülemäära Ameerika-keskne (ülejäänud etteheiteid eelmises arvustuses ma isegi ei vaevu kommenteerima). Mis minu jaoks loo hinde "4" peale tõmbab, on just see, et ega peale huvitava maailma siin suurt midagi polegi-selline rahulik heietus. Mõnusa detailina on TÜ-s õppinud autor toonud sisse ka akadeemilistes ringkondades levinud paranoilise plagiaadifoobia teema.
No comments:
Post a Comment