Lois McMaster Bujoldi "Cetaganda"

Kõhklesin hinde osas "kolme" ja "nelja" vahel-olgu siis "4-". Miles Vorkosigani sari on mulle üldiselt meeldinud, ent selle raamatu sündmustik jättis kohati uimase ja veniva mulje, ka kirjeldus intriigidest Tähesõime ümber ei suutnud mind kaasa kiskuda. Samas oli Cetaganda ühiskonna kirjeldus kohati päris huvitav ja Milesi ning Ivani (huvitav, miks oli tõlkes nimi osastavas käändes "Ivanit"?) sekeldustest lugemine tõi muige suule.

Sarja jätkuv ilmumine eesti keeles on muidugi kiiduväärt nähtus ja aitab maakeelset ulmemaastikku oluliselt rikastada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=687

Tad Williamsi "Shadowrise"

Algselt oli Shadowmarch-i sari planeeritud triloogiana, ent lõpuks tuli välja tetraloogia. Selles mõttes meenutab sarja kolmas osa Shadowrise pigem enamiku fantasy-triloogiate teist osa-kirjeldatakse laialipillutatud tegelaste seiklemist eri kohtades, tegevusliinid ei põimu ega kulmineeru.

Sisust niipalju, et quarid ehk haldjad piiravad Southmarchi, ja nagu tegevuse käigus selgub, on neil selleks ka parajalt põhjust. Edonite dünastia liikmed on mööda maailma laiali pillutatud-kuningas Olin on Xisi autarchi käes vangis, prints Barrick seikleb müstilistel haldjamaadel Southmarchist põhjas, tema kaksikõde, riigipöörde eest põgenenud printsess Briony aga püüab võõrsilt trooni tagasivõitmiseks liitlasi leida. Southmarchi hõivamisest on huvitatud ka Xisi autarch ja järjest ilmsemaks saavad toimuva seosed mütoloogilise Jumalate sõjaga... Lisaks kirjeldatutele on romaanis veel mitu erinevat tegevusliini, kus peategelasteks päkapikk ehk funderling Chert Blue-Quartz, Southmarchi kuningliku kaardiväe kapten Ferras Vansen, poeet Matthias Tinwright ja autarchi põgenenud konkubiin Quinnitan.

Raamatu tegevusmaailm meenutab veidi Martini "Jää ja tule laulu oma"-keskaegse (või varauusaegse) Euroopa õhustikuga manner, millest põhja pool asuvad tundmatud ja ohtlikud alad, sellest lõuna pool aga idamaise ning eksootilise õhustikuga manner. Võrreldes Martini (ja paljude teiste kaasaegsete fantasy-autoritega) on siin maagiat siiski kõvasti rohkem, tegevusse sekkuvad lisaks üleloomulikele olenditele ka jumalad, samuti on vähem naturalismi ning küünilisust, tegelased on pigem must-valged kui hallid. Erilise plussina peab ära märkima haldjamaade gootilik-unenäolist õhustikku ning eksootiliste olendite kirjeldusi, keda Barrick seal kohtab. Romaani hindeks "neli" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=80169

Joe Abercrombie' "Best Served Cold"

Ega see romaan sama kirjaniku triloogiast (mida mõne aasta eest lugema sattusin) niiväga erinegi-lurjused ja maniakid tapavad, piinavad ning reedavad üksteist. See lause oleks romaanile parim sisukokkuvõte. Ainult maagiat on romaanis veel vähem kui triloogias.

Sellest, miks kaasaegne briti fantasykirjanik kirjutab nii naturalistlikus ja küünilises laadis, on muidugi lihtne aru saada. Ingliskeelses maailmas domineeris fantasys ju väga pikalt tolkinistlik ninnunännutamine a la haldjad, ükssarvikud, hea ja kurja võitlus jne. George R. R. Martin tõestas, et saab ka teisiti edukas olla ja eks nüüd, kui "karmim" stiil kirjastuste ning fännide poolt aksepteeritud on, lükatakse pendel sujuvalt teise äärmusse. SF-ga oli omal ajal ju sama-kuni eelmise sajandi keskpaigani kirjutati väga konservatiivses stiilis, siis tuli "Uus laine", seksi- ja narkoteema jne. Millegipärast arvan, et lähema paarikümne aasta jooksul, kui uut tüüpi stiiliga pole enam kedagi võimalik šokeerida, jäävad käesolevat tüüpi pigem minevikku. Eks selles kirjutamislaadis peitu nii Abercrombie` tugevus kui ka nõrkus-kui ikka teksti lugedes tead, et kõik tegelased on nagunii lurjused, siis mingil hetkel kaob huvi nende tegemiste vastu ära. Muide, kusagil kahe kolmandiku peal näis autor mõistvat, et on vindi üle keeranud, misjärel reetmiste, piinamiste ja sandistamiste arv mõnevõrra vähenes.

Tegevuskoht Styria meenutab kõige rohkem renessanssiaegset Itaaliat, seda nii oma linnriikide-vaheliste sõdade, kunstilembeste valitsejate kui ka palgasõdurite poolest. Seega pole ka tegelaste nimed itaaliapärased mitte juhuslikult.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=77867

Ursula K. Le Guini "Meremaa jutud"

Pean tõdema, et 15-20 aastat pärast "Meremaa võluri" esmakordset avamist pole konkreetne sari ega maailm minu jaoks sümpaatsemaks muutunud-endiselt ei sobi see minu veregrupile. Käesolevas kogumikus meeldis mulle kõige rohkem avalugu "Leidja"-ülejäänud tekstid jätsid pigem ükskõikseks. Le Guini loomingu osas pole mu arvamus muutunud-Haini maailm meeldib, Meremaa oma mitte. Ehkki ka viimatimainitu kohta on autor kirjutanud mõned päris head tekstid, mistõttu Meremaad tervikuna enda jaoks maha ei kannaks...

"Leidja"

"Tumeroos ja teemant"

Fantasyt on selles loos nagu vähevõitu-Meremaa maailm on siin lihtsalt raamiks psühholoogilisele arenguloole. Seetõttu ei suutnud tekst mind väga ka köita. Romeo ja Juliaga pole siin muidugi tegu...

Tõlkest: sõna "bänd" võinuks kuidagi teisiti maakeelde panna, kuidagi ei sobi keskaegsesse fantaasiamaailma.

"Maa luud"

Pean tunnistama, et "Meremaa"-triloogiat sai viimati loetud kümmekond aastat tagasi, isegi nimi Ogion äratas vaid uduseid mälestusi ja sarja eriline fänn pole kunagi olnud. Enamik loost koosneb vana võluri uimastest mõtisklustest, siis tuleb ootamatult mängu maavärin. Väheütlev jutt, millele üle "kolme" anda ei suuda.

"Kõrgel nõmmel"

Valdavalt jabur ja igav tekst-mingid võlurid ravivad üksikul kõledal saarel loomakarju ning kaklevad omavahel. Lõpuks astub mängu ka Ged ja loosse tuuakse veidi selgust.

Tüütu agraarfantasy saaks mult muidu "kahe", lõpplahenduse eest 2+.

"Kiil"

Kirjanduslikus mõttes korralikult kirja pandud, ent lugedes neetult igav tekst.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=52219

Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra "Saladuslik tsaar"

Maniakkide Tänava "Ja rongid peatusid"

Maniakkide Tänava "Lahkumiskink"

Maniakkide Tänava "Robonaut"

Omapärane teaduslik-fantastiline õuduslugu. Kui algul räägitakse Jaagu saatusest ja "Lahkumiskingis" kirjeldatud Ippoliti ümberprogrammeerimise tagajärgedest inimkonnale, siis mingil hetkel muutub sotsiaalse ulmena alanud tekst õõvalooks... Ei midagi üleloomulikku, aga Jaagu Kuul lõksu püüdnud terraformimisrobonaudi asemel võiks ka mingi müstiline koll olla. Ja eks ole inimtühi kõle kuumaastik ju päris kõhe koht...

Vihjed Veskimehe "Kuu Ordu"-tsüklile on ilmsed ega piirdu ainult sõna "kosmosepiraat" kasutamisega.

Jaagup Mahkra "Väike täpp horisondil"

Maniakkide Tänava "Stardiloendus"

Pärast mõningat kaalumist otsustasin seda lühiromaani siiski maksimumhindega hinnata.

Asteroid Tooni on kohe Maad tabamas. Maale jäänud inimesed on ründesatelliitide kompleksi Ippolit poolt lõksu püütud ega saa rakettidega kosmosse põgeneda, sest Ippolit tulistab nad alla. Rajatakse varjendeid, aga kõigile seal ruumi pole. Lõuna- ja Kesk-Euroopast suunduvad põgenike massid põhja poole, eesmärgiga Põhjala variendites endale jõuga koht hõivata.

Loo peategelaseks on Eestis Bioreorganiseerimise Keskuses vegeteeriv mutandipoiss Ristjan... Mainitud keskuses püütakse teaduslike katsete abil luua uut tüüpi inimesi, kes suudaksid maailmalõpu üle elada. Erilist elulooma tast pole, ent ühel hetkel tungivad Eestile kallale venelased, eesmärgiga samuti siinseid varjendeid hõivata. Ristjan "mobiliseeritakse" küberkaitseüksusse (tema teadvus võtab häkkimise läbi üle ühe Vene mecha, keha jääb aga haiglavoodisse lebama). Järgneb sõjategevus nii venelaste kui ka Baltikumi tungida püüdvate eurooplaste hordidega ja apokalüptilises maailmas hakkab paistma lootuskiir... Ega jää estronaut Jaakki mängu tulemata.

Võiks öelda, et tegu on äärmiselt vastuolulise tekstiga. Surmsünged tulevikusõja ja maailmalõpukirjeldused täiesti usutumatu sündmustiku ning maailma taustal. Mulle lõppkokkuvõttes meeldis (sõjaõuduste kirjeldamisega oli vast veidi üle pingutatud, ent eks see, et soolikaid peab lendama, ole autorile omane), aga neile, kes ulmest füüsikat-loogikat otsivad, ei soovitaks.

Maniakkide Tänava "Vanemate nimel"

Episoodiline kirjeldus kaugest tulevikust ja tähtedevahelistest lendudest. Kosmoselaev "Estonia", mille meeskonna kaugemaks eesmärgiks on eestlastega asustatud koloniaalplaneedi loomine, langeb meteooritabamuste ohvriks, auke laevas peab aga lappima foobiate all kannatav naisesronaut. Nagu eelarvustaja maininud, on lugu kirja pandud optimistlikus laadis, ehkki "Estonia" kosmoselaeva nimena kõlab veidi kurjakuulutavalt.

Üldiselt selline tavaline Algernoni tase. Mant oskab paremini.

Loo pealkirja mõte jäi veidi segaseks.

J. J. Metsavana "Laenatud elu"

Pärast asteroiditabamust jätkub Eesti elu maa-alustes varjendites. Möödunud aja jooksul on ründesatelliitide kompleks Ippolit tõusnud mütoloogilise jumala seisusse. Varjendielanikud veedavad enamiku ajast hibernatsioonis.

Loo peategelane Agri ärkab ühel hetkel hibernatsioonist üles ja avastab, et talt on une pealt neer välja lõigatud. Raevunud mees asub organiärikaid mööda varjendikomplekse jälitama ja kõik jäljed viivad vene mafioosoni hüüdnimega Kilekott...

Olen lugenud ka loo esialgset varianti Ulmejutulaborist. Seal puudusid viited postapokalüptilisele maailmale ja varjenditele ning tegevus toimus lihtsalt tuleviku-Eestis mingis paneelmajade linnaosas. (Ühe tegelase nimevalik tekitas juba toona fändomis seoseid, mis päädisid fleimiga Facebookis... Autori sõnul polevat siiski tegu vihjega.)

J. J. Metsavana "Kindlus taevas"

Lahe postapokalüptiline lugu. Algul võiks arvata, et teksti tegevus toimub pseudokeskaegses Ukrainas, ent mingil hetkel lükatakse see mulje ümber. Pikemalt sisust ei räägikski, tekst on lühike ja "Reaktorist" kättesaadav, nii et kes huvi tunneb, lugegu ise. Kuuldavasti saab Metsavana ja Mandi loodud maailmast varsti ka raamatust lugeda, nii et jääme ootama.

Loo pealkiri kattub huvitaval kombel Hayao Miyazaki klassikalise anime "Laputa" ingliskeelse tõlkepealkirjaga.

J. J. Metsavana "Proovisõit, ehk Kuidas vürst Kuu peale kippus"

Loo ilmumisaastaks on Baasis märgitud 2012... Mina igatahes lugesin seda lugu juba eelmisel aastal Algernonist ja nüüd lugesin kogust "Saladuslik tsaar" teist korda üle.

Tegelikult on see jutt rohkem sissejuhatus pikemale loole. Žanriliselt veidi raske defineerida, päris aurupungiks ei liigitu, vast mingiks proto-aurupungiks. Tegevuskoht meenutab keskaegset Venemaad, ent taustmaailma tundes on selge, et tegu on postapokalüptilise maailmaga sajandeid pärast seda, kui asteroid Tooni on Maad tabanud. Mingi linnriigi vürst laseb käsitöölistel ja seppadel ehitada algelise kosmoselaeva, "lendava samovari" ning suundub sellega kosmosereisile. Lugu on kirja pandud mõnusalt humoorikas laadis ja ma ei näe põhjust sellele "neljast" madalamat hinnet anda.

J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar"

"Proovisõidu" otsene järg ehk lugu sellest, mis Maa orbiidile jõudnud vürstist ja tema kaaskonnast edasi sai. Pikemalt ei tahakski kirjutada, kes tahab, see loeb ise.

J. J. Metsavana "Must muna"

Pealkiri meenutab Mandi samanimelist juttu, ent lugu on hoopis teisest ooperist. Seesama postapokalüptiline, keskaega meenutava õhustikuga Venemaa. Seekord on peategelaseks venelaste kätte vangi sattunud ja Venemaal üles kasvanud eesti poiss Õnnepäev. Loo keskmes on salapärane must kuul, mille ta metsast leiab ja kiusaka õigeusu preestri Matvei pihta viskab, millel pole sugugi head tagajärjed...

Kuidagi väheütlevaks jäi see lugu. Ka tegelaste nimevalik ei mõju just väga usutavalt-see, et Euroopa on langenud arengus keskaegsele tasemele, ei tähenda, et Eestis pandaks lastele jälle Muinas-Eesti nimesid nagu Õnnepäev.

J. J. Metsavana "Pudrumägi"

Loo võiks liigitada science-fantasyks... Täpsemalt on tegu postapokalüptilise SF-ga klassikalise fantasy kuues.

"Mustast munast" tuttav Õnnepäev on nooreks vägilaseks sirgunud ja rändab mööda maailma, hävitades tasu eest koletisi. Pihkvas kuuleb ta draakoni valvatud pudrumäest ja otsustab draakoni tappa ning pudruvarudele käpa peale panna...

Loos on väga ilmsed vihjed Sapkowski "Nõiduri"-sarjale, samuti tekisid lugedes paralleelid Tolkieni "Kääbikuga". Mulle igatahes meeldis ja otsustasin loole maksimumhinde panna.

Maniakkide Tänava "Põrguvärav"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=81348

Vladimir Sorokini "Suhkrust Kreml"

"Opritšniku päevast" tuttavat tuleviku-Venemaad kirjutatakse siin tõesti põhjalikumalt lahti ja jätab see päris huvitava mulje. Teksti lugedes tekkis mõte, et kuidas see kõik filmis välja näeks... Eks neotraditsionalistlikest (feodaalsetest või teokraatlikest) ühiskondadest ole düstoopiaid kirjutatud varemgi, ent esmakordselt loen ma midagi sellist Venemaa, mitte näiteks USA kohta ("Täheajas" ilmunud Robert Charles Wilsoni novell "Julian: Jõululugu" kirjeldas näiteks sarnast tulevikku Põhja-Ameerikas). Siin on meil feodaalne õigeusklik Venemaa aastal 2028, mille lõppsaatuseks näib olevat hiinastuda-eks sellele vihja ka stseen, kus perekond suhkrust Kremlit krõbistab ja selle hiina teega alla loputab. Võimalik, et asi on selles, et Nõukogude ajast on mul vaid põgusad lapsepõlvemälestused, aga see, et romaani tegevus toimub Venemaal, nagu mingeid spetsiifilisi seoseid ei tekitanudki, sama hästi võiks olla teoses kujutatud mõne teise riigi sarnast tulevikku. Ei saa muidugi välistada, et paljudele venelastele selline stabiilne ühiskond sobikski.

Romaan tervikuna (nagu "Opritšniku päevgi") on äärmiselt sugestiivne ja mõjus tekst, millele maksimumist madalamat hinnet ei saa panna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81203

Vladimir Sorokini "Opritšniku päev"

Satiiriline düstoopia neotraditsionalistlikust lähituleviku-Venemaast. Eks siin Putini režiimile vihjeid ole-rahvuslus ja õigeusu kiriku suur roll ühiskonnas. 20. sajandil kommunistide võimu all olnud riigi tulevikku nähakse millegi Saudi-Araabia või Bhutani taolisena. Seda, et kirjeldatud tuleviku-Venemaa praegusest kuidagi väiksem oleks, ma tekstist küll välja ei lugenud-ühes lauses anti isegi mõista, nagu kuuluks Venemaa alla praegu Ukrainale kuuluv Krimm. Traditsionalistlikele filosoofidele ja muudele ultrakonservatiividele muidugi hea kont hambusse-sellist ühiskonda te soovitegi!

Olen Sorokinilt varem lugenud romaani "Sinine pekk", mis oli ülesehituselt tükk maad postmodernistlikum ja süreaalsem. See raamat siin on lineaarse ülesehitusega selge lugu, mistõttu pole ka ime, et ulmefännidele meeldib. Nagu käesoleva raamatu eestikeelse tõlke järelsõnas mainitud, tekitas "Sinine pekk" Venemaal skandaali, našid hävitasid avalikult Sorokini raamatuid ning autor kaevati "pornograafia" eest kohtusse (põhjuseks Hruštšovi/Stalini homovahekorra kirjeldus). Ning eks tagakiusamine Putini režiimi poolt käesolevat romaani inspireeriski.

Šokeeriv? Võigas? Ei ütleks. Võrreldes "Sinise pekiga" isegi vähem. Jah, kirjeldatakse mõningaid tapmisi, vägistamisi ja homogrupiseksi saunas, ent kindlasti pole kirjeldatud maailm iseenesest hullem koht kui näiteks Nõukogude Liit aastal 1937.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=79015