Tiit Tarlapi "Tuleriitade öö"

Tarlapi seni mahukaima romaaniga võib täiesti rahule jääda... ulmet on siin küll vähem kui enamikus ta teostes ja fantastiline element tuleb mängu alles pärast 100-t lehekülge. Samas on "Tuleriitade öö" süžee palju läbimõeldum kui "Kromanjoonlaste" oma.

See, et romaani tegevus toimub järjekordselt "kusagil Läänes", s.t. tegelastel on mõnevõrra inglispärased nimed, ent konkreetset riiki või kohta pole mainitud, algul häiris veidi, ent hiljem enam mitte ja ju ma siis pole lihtsalt selliseid tekste ammu lugenud. Tegevusajaks võiks olla 20. sajandi algus (eelkõige kirjeldatud tehnoloogilise arengutaseme põhjal), väljamõeldud Trackhilli linna õhustik vastab Metsiku Lääne linnakese omale, ent Trackhilli minevik inkvisitsiooni ning sõdadega näib vihjavat rohkem Euroopale... Lõppkokkuvõttes paras õhustikuline rosolje.

Romaani näol on tegu kokteiliga vesternist, vandenõuteoreetikast ja paravõimetest. Kuulus "Püha vere ja püha graali" vandenõu, ent peategelane Hank Horler, kes seda lahkama peab, on ehtne vesternikangelane, kes oskab oma kahe revolvriga ülihästi ümber käia. Ka näiteks stseen, kus Horler pärast 14-aastast äraolekut esmakordselt Trackhilli ratsutab, pärineks nagu üks-ühele mõnest vestern-filmist.

Esimesed sada lehekülge jäi raamatust suhteliselt väheütlev mulje, ent siis läks tegevus täie hooga lahti ja kestis kuni lõpuni. Ega palju ette heita polegi-on põnevust, on filosoofiat ja kõike seda parajas konditsioonis. Peab ka mainima, et suhteliselt usuvastane tekst.

Raamatut lugedes tekkis mul kohati küsimus, et kui palju võib Trackhillis tükkis kõigi selle proua Butleritega olla Tarlapi kodulinna Sindit (kus ma küll kunagi käinud pole, aga mis on kuuldavasti samuti tihedalt läbipõimunud elanikkonnaga koht, mille linnavalitsus pealegi kunagi üle kümne aasta tagasi näiteks avalikus kohas ropendamise ära keelas, millest võib järeldada, et väikekodanlikel susserdajatel a la proua Butler on seal küllalt oluline roll...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79752

Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aeg: Hullud on hundid ja hullud on hagijad"

Triloogia kolmandas köites on ulmeline element juba peaaegu olematu, aga see selleks.

Võrreldes kahe esimese osaga on "Hullud on hundid ja hullud on hagijad" veelgi verisem ja märksa küünilisem... Kohati on tunne, nagu loeks Abercrombiet. Üldse üks verisemaid raamatuid, mida pikema aja jooksul loetud, nõrganärvilistele ei soovitaks. Romaani sisuks on Rooma orjalaevalt põgenenud Ballimari arveteklaarimine saksidest vaenlastega, taustaks sakside ja jüütide invasioon Britanniasse, mida nõrgenenud Rooma impeerium enam kaitsta ei suuda. Ehk siis sama setting, mis kuningas Arthuri lugudes.

Kui Kusnetsi triloogia algas pigem kangelassaagana, siis kolmandaks köiteks on juba päris raske kellelegi tegelastest kaasa elada. Laipu koguneb hulgi, ent kellestki väga kahju ka pole. Meestegelased on skemaatilised traditsioonidesse takerdunud tapamasinad (vähemalt germaanlaste puhul) ja naistegelased iseseisva mõtlemisvõimeta lambad. See polnud mõeldud etteheitena, ilmselt oligi selline tegelaskujude kirjeldamine vajalik lakoonilis-küünilise meeleolu loomiseks, samuti käib ju jutt hoopis teisest aegruumist kui meie kaasaegne maailm. Ja paar viimast lehekülge tekitasid kummalise mõtte, et autor võiks ju käesolevale triloogiale samasuguse järg-triloogia kirjutada...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79572

Leo Kunnase "Gort Ashryn: III osa. Rahu"

Hinne kõigub kusagil 4+ ja 5- vahel... Lõpuks otsustasin ikkagi maksimumhinde panna. Tegelikult peakski "Gort Ashryni" triloogat lugema ühe pika romaanina, nii näivad iga köite miinused väiksemad. Teine osa oli parem kui kolmas, samas on kolmandas oluliselt vähem seda, mis teises kõige rohkem närvidele käis-truualamlikku käsutäitmist olukorras, kus ülejooksmine või mässamine oleks palju mõistlikum lahendus.

Autor on loonud väga põhjaliku ja usutava maailma, ka õhustik on päris hästi välja kukkunud, ent karakterid on nõrgavõitu, nagu ka eelarvustaja maininud. Selles mõttes on olemas sarnasused Veskimehe "Kuu Ordu" tsükliga. See, et autori eeskujuks on suuresti olnud Dan Simmonsi "Cantos", paistab ka muidugi välja. Mitte, et selles midagi halba oleks.

Miinustest hoolimata võib öelda, et midagi nii võimast, kui see triloogia, pole kodumaises ulmes varem kirjutatud ja jääb loota, et Kunnas jätkab ulmekirjanikuna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79571

George R. R. Martini "Mõõkade maru. Esimene raamat: Teras ja lumi"

"Jää ja tule laul" on ikka üks perfektselt hea sari ja kuradi hea kirjandus, millele pole midagi ette heita. Kui romaani teine köide maakeeles ilmunud ja loetud, kirjutan nii blogisse kui Ulmekirjanduse Baasi põhjalikuma arvustuse.

Roger Zelazny "Kaose märk"

Amberi-sarja raamatud on mulle piisavalt erineva mulje jätnud, ent käesolev köita ei suutnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8439

Peter V. Bretti "Maalingutega mees"

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=78740

Naomi Noviku "Tema Majesteedi lohe"

Lobedalt kirjutatud, ent kaasa haarata ei suutnud ja seda mitmel põhjusel.

Lohed on kohutavalt klišeelikult kirja pandud, kohati on tunne, nagu loeks Napoleoni sõdade aega paigutatud "Eragoni". Liiga palju on neist elukatest fantasys kirjutatud nagunii ja midagi rabavalt uut Novik teemasse tuua ei suuda. Susanna Clarke tõi 19. sajandi alguse Inglismaale maagia ja see oli köitev, Naomi Novik püüab sama teha lohedega, ent vähemalt minu arvamuse järgi see tal ei õnnestu.

Kusjuures need lohed ongi ainus ulmeline element raamatus... muidu on ka kogu varasem ajalugu kulgenud täpselt samamoodi, nagu meie maailmaski. Loeks nagu kõige tavalisemat ajaloolist seiklusjuttu Napoleoni sõdadest, kuhu on üks levinumaid fantasyklišeesid sisse poogitud.

Lisaks on tegelaskujud suhteliselt kahvatud ja raske on neile kaasa elada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=78967