Karen Orlau "Vaba ja õnnelik maailm"
Tundelis-mõtisklevas laadis lugu sellest, kuidas inimkonna ja oma sotsiaalsete suhetega rahulolematu naine püüab endale meeldivate mõistuslike asukatega virtuaalmaailma luua... ning mis sellest välja tuleb. Võiks pidada ka mõtiskluseks sellest, mis hetkel inimlik armastus- ja lähedusvajadus enesekeskseks ning julmaks domineerimistungiks muutub.
Polnud üldse paha lugu, ehkki seost nõidade või nõidumisega (antoloogia "Eesti nõid" avalugu) ma siin ei näinud, žanripuhas teaduslik fantastika ikkagi.
Indrek Hargla "Laul jääb samaks"
Alternatiivajaloolises maailmas ei tabanud 17. sajandi Rootsi suurriiki Põhjasõja käigus häving, impeerium kasvas ja tugevnes ka järgnevate sajandite kestel ning aastal 1964 laiub selle territoorium Hollandist Barentsi mereni (Eestist muidugi rääkimata) ja rootslased omavad kolooniaid ka teistes maailmajagudes. Rootsi ühiskonnakorraldus aga meenutab mingit kristlik-luterlikku versiooni Saudi Araabiast või Dubaist - moodne tehnoloogia eksisteerib kõrvuti absoluutse monarhia ja ususeadustega, millega käivad kaasas ka 17. sajandi Rootsit iseloomustanud nõiausk ning -protsessid. Kui provintsipealinnas Tallinnas valmistutakse tuleriidal põletama kolme nõidumises ja riigivastasuses süüdistatud Eesti rahvuslast, hakkavad kogunema pinged siinsete riigialamate ning Rootsi keskvõimu vahel...
Autor on loonud taaskord ühe põneva ja detailselt lahtikirjutatud alternatiivajaloolise maailma, mis lühiromaani sündmustiku taustal lugejale järk-järgult avaneb. Nagu eelnevast lõigust arvata võib, pole käesoleva lühiromaani näol kaugeltki tegu "Vana hea Rootsi aja" ülistusega ja autoritaarse ning teokraatliku Rootsi suurriigi kujutamises on rohkelt vihjeid hoopis 1980. aastate (ja ka varasemale) Nõukogude Liidule. Lisaks veel kõvasti humoorikalt mõjuvaid vihjeid isikunimedes (nt Adolf Rüütel ja Erlend Savisaar, lisaks poliitikutele on autor talle omaselt ka Eesti ulmefändomi liikmeid, sh mind, meeles pidanud).
Kokkuvõttes võib öelda sama, mida paljude teiste Hargla teoste kohta: hea, aga kesisemate ajalooteadmistega lugejal jääb ilmselt osa lugemisnaudingust saamata, kuna ajalooteemalisi vihjeid on siin tõesti rohkelt.
Heinrich Weinbergi "Lahke mehe tasu"
Loo tegevus toimub "Karma võlast" tuttavas paralleelmaailma-Tallinnas (või Revalis, nagu seda neis lugudes nimetatakse) ja kujutab endast järjekordset töötlust vanast "kolme soovi" muinasjutuskeemist...
Omamoodi meeleolukas ja filosoofiline lugu, aga mulle millegipärast eriti sügavat muljet jätta ei suutnud. Hindeks "3+".
Mann Loperi "Musta kivi nõidus"
Ei meeldinud. Mõistan, et lugu on mõeldud südamliku tekstina, aga kokkuvõttes on realiseerunud sentimentaalne nutulugu, milles ulmeline element on justkui teisejärguline. Samuti paneb imestama libahuntide ja nende inimsoost lähedaste hämmastav abitus pärismaailmas - miks küll laseb pikaealine ülivõimetega koletis ennast vägi sõtta või koonduslaagrisse saata jne?
Loper oskab paremini.
Meelis Friedenthali "Abracadabra"
Loo sündmustik käivitub 17. sajandi Tartus, kus üks ülikooli professor veidra alkeemilise katse käigus algul oma koera ja siis iseenda mingisse koomalaadsesse seisundisse viib, millest keegi neid äratada ei oska. Majapidamine jääb professori noore ja tarmuka abikaasa kanda ning loo edasine sündmustik keskendub tollele ja nende tütrele...
Tuglase novellipreemia võitnud lugu pole vast niivõrd tüüpiline žanriulme, vaid pigem millekski maagilise realismi taoliseks liigituv. Otsapidi võib "Abracadabrat" ehk liigitada ka alternatiivajalooks - Magda reis Stockholmi ja kohtumine kuninganna Kristiina ning filosoof Descartes'iga pidi leidma aset 1649. aasta suvel, sest mainitud filosoof jõudis Stockholmi eelneval talvel ja suri seal juba järgneval, samas pole edasistes sündmustes vähimatki vihjet 1656.-58. aasta Vene-Rootsi sõjale, mis sundis Tartu ülikooli ajutiselt Pärnusse kolima.
Maineka auhinna võitmine mind selle loo puhul imestama ei pane - 17. sajandi Tartu (ja teiste tegevuskohtade) õhustik on meisterlikult taasloodud (lõpetades värvide ja lõhnadega). Teadusajalooga on autor ülihästi kursis ja 17. sajandi akadeemilise maailma kirjeldused, milles loodusteadused segunesid tänapäeva mõistes maagiliste elementidega, mõjuvad lummavalt.
Loo lõpplahendus (ja selles toimuva mõte tervikuna) jäid küll natuke hämarateks ja ma ei saanudki päriselt aru, oli see sihilik või tugines mingitele autorile teadaolevatele teadusajaloo-alastele vihjetele. Loo headuse seisukohalt pole see tegelikult aga oluline, kirjandusringkondades on see niikuinii tunnustust kogunud ja mul jääb üle sellele vaid oma kiidusõnad lisada.
Kadri Pettai "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud"
Panusena paljukäsitletud libaloomade temaatikasse on Pettai lugu ju tegelikult päris lõbus. Võib-olla jääb natuke hakituks, aga vähemalt naljakas ja meeldejääv.
Tuuli Tolmovi "Katariina juhtum"
Loo sündmustik käivitub tänapäeva Tallinnas, kus elukutselise nõia Margo vastuvõtule saabunud Katariina-nimeline kaunitar kurdab pidevate uneparalüüside üle, mille põhjuseks näib olevat rahvaluulest tuttav luupainaja...
Eks nõid-detektiivide elust ja sellest, kuidas nad moodsas linnakeskkonnas üleloomulikke juhtumeid lahendama peavad, ole kirjutatud palju - Jim Butcheri looming ning kodumaisest ulmest Hargla "Grpowski"-tsükkel meenusid esimestena, nii et midagi eriti originaalset Tolmovi jutt endast ei kujuta. Aga üldiselt polnud viga, selline lihtne südamlik lugu, ehk aitas ka isiklikult tuttav temaatika (uneparalüüsid!) tegelastele lihtsamalt kaasa elada.
Joel Jansi "Vennaarm"
Loo tegevus toimub Kagu-Eestis aastal 1932 ja räägib kahe baltisakslasest venna surmaheitlusest mõisnikult isalt päranduseks saadud nõiaraamatu pärast...
Täitsa korralik lugu, ajaloolise tausta oli autor endale hästi selgeks teinud.
Laura Loolaidi "Pahavara"
Omapärane segu linnafantaasiast ja küberpungist, mis kujutab endast otsest järge loole "Öö laulupeomuuseumis" ning mille tegevus toimub alternatiivreaalses Tartus, kus küberteemad põimuvad maagiaga.
Tegevusmaailm oma päriselust tuttavate kohtadega jättis päris omapärase mulje, ent "Ööst laulupeomuuseumis" on nagu parem lugemismälestus - ilmselt tänu musthumoorikale splatter'ile, mida käesolevas loos nagu väheks jääb. "Pahavara" hindeks "3+".
Siim Veskimehe "Valvur"
Alustaksin vast tunnistusest (võimalik, et olen seda mõnes varasemas arvustuses juba maininud), et Veskimehe raamatute lugemise olen pärast "Asunduste ööd" ära lõpetanud, nii et tema kirjutatud tekste loen ja arvustan ainult siis, kui need mõned antoloogias ette satuvad. Käesoleva loo kohta olin enne lugemahakkamist kuulnud suusõnalist kommentaari "nii halb, et peaks auhinna saama", nii et ootused olid äärmiselt madalal (või siis just äraspidisel viisil kõrgel).
Aga kokkuvõttes polnud "Valvur" (mille minategelaseks on viimase sajandivahetuse paiku Harjumaal oma endise elukaaslase kadumaläinud teismelist tütart otsiv politseiuurija ja mis žanriliselt pigem üleloomulikuks õuduseks liigitub) nii halb lugu midagi. Autoril oli õnnestunud sügisese Põhja-Eesti kirjeldustega luua üsna painajalik atmosfäär, puudusid paljudele ta pikematele tekstidele omased tüütud lobadialoogid, targutamist-isatsemist natuke oli, aga vähem kui tavaliselt ja pigem elufilosoofilistel kui poliitikaga seotud teemal. Erootikat oli ka, aga Veskimehe keskmise loominguga võrreldes taaskord vähem ja splatter'i elemendid tulid autori puhul pigem üllatusena. Hindeks siis kokkuvõttes heatahtlik "4-"
Mika Keräneni "Agnes"
Loo tegevus toimub Tartus ja kuna selles kirjeldatakse tselluloositehase-vastast suurmeeleavaldust, peab tegevusajaks olema 19. mai 2018. Minategelaseks noormees, kellele jõmmid vikerkaarevärvi saapapaelte pärast peksa tahavad anda, ent kellele ootamatult tõttab appi libahundineiu Agnes...
Ühelt poolt selline armas poeetiline laastuke hiliskevadisest Tartust koos kõigi oma päriselust tuttavate tegevuskohtadega. Üsna tugev ideoloogiline laeng on sellel lool ka ja seda sotsiaalprogressiivse ning rohelise mõtteviisi osas. Mis hinde teostusest hoolimata minu jaoks "kolme" peale tõmbab - tegu oleks justkui mingi pikema loo algusega, mis ootamatult katkeb, eraldi loona "Agnes" justkui ei toimi.
Berit Sootaki "Tammetalu perenaine"
Loo tegevus toimub kuskil 19. sajandi paiku ühes Lõuna-Eesti talus ja räägib noorperenaisest, kellele kuri nõid ennast kasuemaks sokutada üritab...
Üldiselt ei ole selline natuke maavillane Eesti etnohorror just päris mu lemmik-ulmežanr, ent "Tammetalu perenaine" jättis päris toreda ja südamliku loo mulje, olles ühtlasi mu esimeseks kokkupuuteks Berit Sootaki loominguga.
Jaagup Mahkra "Aafrika nõiad"
Lühiromaani tegevus toimub lähituleviku Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Tohutu ulatusega kodusõjad on Aafrika kaosesse paisanud. Peategelaseks on meditsiiniharidusega ja üleloomulike ravivõimetega noor eestlanna Siiri, kes Kongosse vabatahtlikuna kohalikke abistama sõidab, ent kohaliku sõjapealiku kätte vangi langeb...
"Aafrika nõiad" on sünge, hoogne ja verine lugu sellest, mis võib juhtuda valge naisega Euroopast, kes satub eelajaloolise mõtteviisiga sõdalaste meelevalda. Üleloomuliku õuduse osast vast olulisemgi on siin Aafrika olude kirjeldus, mis põhineb reaalsetel faktidel, ent pärineks justkui mingist teisest ja meile tundmatust maailmast. Ehk siis autorile omane eksootilises keskkonnas toimuv seikluslugu fantastilise elemendiga.
Mahkra kohta peab tõdema, et ta kirjutab harva, aga kui, siis hästi.
Meelis Krafti "Elurikkuse kaitseala"
Õuduslugu politseinikest, kes otsivad ühel novembriõhtul Kagu-Eesti metsas kadumaläinud väikest tüdrukut...
Esmaarvustajana peaksin selle loo kohta veel midagi ütlema (lühijuttude arvustamine on tihti keeruline kunst, kuna need kipuvad tekitama märksa vähem kirjapanemist väärivaid mõtteid kui romaanid). Ehk siis seda, mis hindestki peegeldub: täitsa korralik jutt oli.
Karen Orlau "Mõõkade emand"
Lugu skeptilise ja materialistliku maailmavaatega mehest, kellele naiseõde kingib sünnipäevaks külaskäigu kaardimoori juurde ja kes otsustab kinkija solvamise vältimiseks seal ära käia...
Omapärane idee, aga eriti sügavat muljet see lugu mulle ei jätnud.
Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis
