Nagu eelarvustajagi maininud, tuleb Reynoldsi loominguga tuttavale lugejale romaani algus stiilipuhta 18. sajandi (19. sajandil tegutseb selle minategelase järgmine "reinkarnatsioon" aurikul!) ilmselt üllatusena. Ehkki Reynolds on žanripuhas SF-autor, tuleb tal gootilikult sünge õhustiku loomine üsna hästi välja (meenutagem või "Teemantkoeri") ja just see koos oskusliku pingekruvimisega muudabki käesoleva romaani lugemise nii põnevaks. Kogu see reaalsuse suhtelisuse teema tõi mulle meelde Philip K. Dicki loomingu. Metakirjanduslike viidete osas pole autor ennast tagasi hoidnud (kasvõi Stokeri "Draculale" viitav laevanimi Demeter või selle kapteni perekonnanimi Van Vught) ja eks mingil määral olegi tegu kummardusega erinevatel aegadel loodud ulmeraamatutele ning nende autoritele. Ilma ülemäära spoilerdamata võib ehk ka öelda, et huvitav on näha, kuidas eelmisel aastal päevakajaliseks muutunud tehisintellekti-teema kohe ka uude ulmekirjandusse jõudis.
Kokkuvõttes võib öelda, et romaani tõlge oli hea valik Orpheuse Raamatukokku. Tõlge ise tundus küll kohati natuke lohakas (nt aurulaeval pole "boilerit", vaid on "katel", ja 18. sajandi hobusõidukit ei nimetata eesti keeles "bussiks" - naljakal kombel olen mõlemaid tõlkevigu eestikeelsetes ulmeraamatutes ka varem kohanud).
No comments:
Post a Comment